K-klubi koertega Korneti kandis kondamas

Seda lund jagus siis 10-ks päevaks. Uuesti poriaeg. Koertele ei ole nagu õiget koormust pakkuda. Aga samas kunagi ammu Taavo ja Margo arutasid ja leidsid, et K-klubi peaks üle mitme aja tegema ka mõne matkakese. (K-klubi ei ole siiski Koerte klubi, vaid kaardiklubi). K-klubist võtsid siis laupäevasest matkast osa Pille, Pille K, Margo, Taavo, Aulis ning ka mõned koerad; Silva-Torbik, Roosi ning Lasse. Väljaspoolt K-klubi osalesid Brigitta ja Ahti. Retke initsiaatoriks-organiseerijaks-teejuhiks jne oli Margo, kes oli Korneti mägedesid läbinud rattarallyl.

Kornetisse jõudsime siis niimoodi; autoga Leoski - Haanja - Plaani - Luutsniku - Väike-Palkna ja lõpuks piiriäärne Pillardi küla (õigemini talu).

Sealt aga juba edasi jalgsi. Kohe oli meie ees Eesti-Läti piir;

Siis mõned talud - mets - järved - eramaa sildid.

Siis otse ees talu, koos talukoertega. Pöörasime paremale padrikusse, tuli mingi okastraat ületada, siis all oja, mille läbimine ilma kummikuteta oli problemaatiline. Pille K. isegi kukkus külili vette, aga sai sealt nii ruttu välja, et jäi kuivaks... Täpselt ei tea, sest ise ei näinud.

Osa meist ületas oja ühes kohas, teised teises kohas ja nii me lõpuks sattusime metsa vahel kahte lehte. Aga kaks kampa; Margo ja Taavo juhtimisel said siiski kokku lõpuks (Korneti külas). Aga algul Margo kamba juurde sattunud Lassel oli kogu aeg selge - kus tema pere asub (Pille ja Taavo), veidike passis meie juures, aga siis pani ajama (ja nagu selgus õiges suunas).

Korneti esimesed majad oli siis sellised;

Nägime siin ka esimesi lätlasi, aga ega me kellegagi ei suhelnud (väljaarvatud poemüüja Kornetis). Läti keelt ei oska ja ega inimesed siin sellise koerailmaga (päikest ei näinudki, kohati tuli vihma) eriti ringi ei liikunud. Kornetis pidavat isegi mõni eestlane või pooleeestlane-lätlane elama.

Seega kohalike inimeste juttudest-soovitustest me ei juhindunud, juhindusime siis kaasavõetud kaartidest ja gps-seadmest (mida omakorda uurisid Margo-Taavo). Ka kohalikud teeviidad olid meile siiski rohkem oletuslik info.

Iseenesest Korneti tundus kena külake olevat. Kõige huvitavam teele jäänud vaatamisväärsustest oli mingi park varemetega - ainult mõned üksiti seisvad kõrged korstna püstakud. Poe juures oleks peaaegu Torbikust ilma jäänud, panin Silva-Torbiku rihmaga posti külge - ise läksin poodi. Tulin tagasi - Ahti-Brigitta raporteerivad; Torbik libistas ennast sulpsti traksidest välja ja jalutas veidike... Uhhh. Nagu sellest vähe, järgmine hetk tegi Torbik seda juba minu nähes. Aga eks ta andis kätte, ju ta ei tahtnud saada Lätimaa esimeseks grööni koeraks.

Pood midagi erilist ei olnud, aga kaardiga sai maksta - eks siis ostsime mõned õlle-leivad. Aeg oli ka ise leiba pruukida, selleks keset kõledat ilma sobis mingi varjualune;

Tee kilomeetrid mööduvad märkamatult, inimesed puhuvad üksteisele lugusid kunagistest rännakutest (näiteks Ahti oma merereisidest) ja usutavasti kunagi edaspidi mingis teises kohas seletame, et ükskord kunagi Korneti kandis konnates juhtus, et ....

Aga ega midagi erilist siiski ei tunud juhtuvat, ahjaa eespool on mingi omapärane mäeke;

Tegemist on Korneti Linnamäega (Druska mägi), arvatavasti on tegemist kunagise võrokate kantsiga. Eks tegelikult kunagi see paikkond kuulus eestlastele. Ja oli isegi esimese Eesti Vabariigi Vana-Laitsna (Veclaine) valla maake, igatahes eestlasi elas siin rohkem kui lätlasi, aga siis britid otsustasid, et saagu sest maast Lätimaa.

Meie sihikindel kamp otsustas siis kasvõi hetkeks Korneti Linnamäe tagasi vallutada (tõsi küll Eesti lippu kaasas ei olnud). Margo jutust selgus, et tema on selle mäe otsas jalgrattaga käinud, et tegemist pidi olema mõnusa otserünnaku objektiga (muidugi kõige madalama käiguga). (pean tunnistama, et mina küll ei oleks jalgrattaga mäe otsa jõudnud). Aga jalgsi polnud probleem. Ja pealegi - minul oli küll kergem kui teistel mäkke minna - ikkagi kaks koera vedamas;
Mäe pealt oli muidugi mõnus vaadata, kuidas mahajäänud Roosi-Lasse ning Pille mäkke üles rühivad;

Lõpuks nemadki kohal, otse ees aga näeme sinavas kauguses Eestimaad;

Aga selle esimese mäe taga oli veel üks kõrgem koht ja kuna tuul vali siis ruttu alla. Minul läks väga kiireks laskumine, pidi koerte jõudu pidevalt pidurdama, korra panin märjal rohul isegi külje maha;

Aga siis oli edasi suht igav liikumine, tee ja mõned talud. OK - keerame siis otse põhja - Eestimaa poole tagasi. Mingi hetk annan koerad Brigittale vedamiseks, tundus et talle meeldis, igatahes nüüd ta sattus pidevalt meie kamba eesotsa kõndima. Ka Ahti kasutas kelgukoeri.

Kuskil suvalisel heinamaal laiub talu, võtame sellest mõnikümmend meetrit eemale jääva raja mööda-edasiliikumiseks, kui meid järsku ründavad talukoerad - aga need jäävad siiski seisma ja hauguvad niisama ja siis suundub meie poole Suur-Suur Hobune (OK - hirmul on suured silmad), aga hobune oli tõesti nii suur, et ei mahtunud digika kaadrissegi...

Uhh..., saime sest talust kuidagi eemale ning ohutus kauguses arutame, et miks küll lätlased talu kaitseks-valvamiseks lisaks koertele ka valvehobuseid peavad.

Senikaua kui inimesed arutavad toimunut, otsustavad koerad põõnata. Roosi puhkehetkel:

Ning Torbik ja Silva;

Aga üldiselt tundus see paik üleüldse ohtlik paik olevat, isegi kuusk on siin välgust tabatud:

Aga edasi siis turvalisema Eestimaa poole; Andsin koerad Brigittale vedamiseks

Tegime siiski veidi edasi-tagasi käigukesi ka. Gps arvas ühtteist kaardiga mittesobivat, aga Margo-Taavo siiski tuvastasid õige tee. Tegelikult ega midagi väga rasket ka maastikul orienteerumises ei olnud, sest igalpool siiski avarad vaated ja vaateid sai veel avardada vahel mõnest tornist;
Tõsi küll Lasse sattus ärevusse (suisa haukus murelikult) kui tema perenaine läks torni, ise Lasse redeli pulki pidi järgi ei saanud (agylitis selliseid asju ei õpetata).

Aga lõpuks siis viimane rännaku etapp, piki Läti-Eesti piiri;

Piiri ääres on väga kaugetest aegadest ka kivi hunnikud (kiviaiad?), need markeerivad ilusasti riikide piiri (aga ehk hoopis taluvalduste piiri). Üldiselt Lätimaa poolel on siiski rohkem avarust säilinud (pikemalt põllumajanduslikus kasutuses maa olnud), Eestimaa aga ehe mets;

Aga kõik hea saab kunagi otsa ja ca 4 tundi rändlemist ja 19 648 sammu (Pille sammulugeja kohaselt) läbitud, oleme Pillardi külas tagasi;

Aga puhkama saame jääda alles Leoskil. Ja kui oled väsinud, siis ei sega Brigittat soojal lesol lebades isegi mänguhimuline mops. Polly malemängu ootel;

Õhtu lõpetas soe saun, külm tiigivesi, jahe õlu ja kuumalt terav guljašs (Taavo poolt keedetud).