Külalised

Pühapäeval saabusid meile külalised;
1. Heili koos Alvini ja Timmuga
2. Merike koos Sylle ja Swiidiga
3. Kati - aga ilma Loorata.

Ja koheselt mindi kogu koertekarjaga (meilt Athena-Roosi) Pressi küla suunas. Ja mida siis tehti, ikka pildistati - igast asendist. Üldiselt on tekkinud juba selline harjumus, et naljalt inimesi ei pildista - ikka koeri. Pille aga seletas, et pildista ikka pildistajaid ka.

Heili võtte hetkel:

Ja kui keegi parajasti ei pildistanud, siis proovis ta neid paigale meelitada-käsutada poseerimiseks.

Merike tööhoos:


Talvine sompus päev on lühike ja pime, veidike ka tuiskas, aga koertel polnud sest midagi.


Lumi aitas kaasa koertel igasugu huvitavatele asenditele.

Roosi hüppe-roomamise hübriidtegevuses:


Aga mõned Tartu linnapreilid-prouad olid ontlikult valmis ka käsu peale seisatuma, siiski eks neidki vabadus köitis.

Sylle ja Swiidi metsa poole vaatamas:

Meie lemmik aga oli Alvin...

Siin Heili pildistaud Sille ja Timmu:


Aga vahel olid nad kõik puntras koos ja kes seal kes - on natuke puzzle ülesanne, igatahes tumedamad koerad on Alvin ja Roosi:

Aga talv on ilus ja kui ka ilusad koerad...


Kõige elavam tormleja ja uute kohtade uurija oli Alvin:


Aga õhtul toimus koerte trimmimine. Merike demonstreeris karvase Roosi peal omi ülihäid oskusi:

Ja valmis Roosi on siis selline:

Ahjaa - Pollyl teibiti kõrvad kinni. Mitte tema kiusamiseks. Aga tulevase ilu heaks, et kõrvad kasvaks .... nojah, mina ei tea milliseks. Heili teadis ja teipis:

Polly pildi autoriks on Heili.


Kuigi Merikesel oli kavatsus juba õhtul Tartu tagasi minna, siis me hirmutasime teda täistuisanud teega - ja et pimedas on raske lumealla mattunud eurokraavist ka mööda saada. Seega veedeti veel aega õhtulauas ning ka meie Haanja mägionni jõudis teateid elust kuldsete maailmas.

Päevast tegid pilte ka Heili ja pilte ka Merike.

Heili jäi Haanjamaale talvepuhkust veetma veel mõneks päevaks, tema järgnevate päevade fotosid võib näha siit.

Fotogeeniline Polly

Pollyl on haruldane omadus - tee ükskõik kui halbades oludes ja kehva aparaadiga temast pilti - ikkagi on tema pilte pärast huvitav vaadata. Modellinduses oleks Polly oma fotogeenilisusega kõva sõna.


Aga vahel Pollyt pildistades jääb kaadrisse ka meie pere 7-s neljajalgne - kass Loore. Loore siiski hoidub meie suurest koertekarjast üldiselt eemale - aga vahel ta siiski jagab aset kuldsete ning muidugi Pollyga.


Tegelikult kohati me isegi peame Pollyt nagu kassi, käskudega (ega nende õpetamisega) me tema elu eriti ei piira. Ja nii ta tatsab või kihutab (hämmastav kiirus on tal jooksmisel) mööda meie elamist ja õue - midagi ei ta karda ja ehk ainult Roosi on talle vahel autoriteet (juhul kui kondisöömine).

Ja Polly kasutab kätte antud vabadusi mõnuga - tavaliselt diivanile vedelema jäämine tähendab seda, et lõpuks on Polly podisedes magaja kõrvu uurimas. Tegelikult - kui toas inimesi mitmeid, siis Polly eriti vist põrandal aega ei saa veetagi, ikka võetakse teda sülle või suisa õlale miilustama.

Kelgukoertel pole jõulupuhkust

Jõulude ajal on hea võimalus kasutada külalisi meie kelgukoerte treenimiseks-õpetamiseks. Sätid hulgakesi rakendi ühele reale, saadad külalise kelgu jalastele, sõnad veel; "Ära kelgust lahti lase ja pidur on jalgade juures" ning siis; "Gõu...".

Muidugi juhtub, et sellest infost jääb väheseks ja kui väike stress kallale tuleb, siis hoitakse kelgust küll kinni, aga seda lamavas asendis (st lohisevas asendis). Aga teine sõiduproov mõni aeg hiljem, on juba edukas.

Ning nagu ikka vahel üllatusega selgub, nii mõnedki inimesed, kes ennem kelgurakendiga sõitnud ei ole, on ootamatult tublid ja innustunud kajurid.


Heiki muidugi mainis, et eks ta lapsepõlves oli kõva soome kelguga sõitja. Ja tõesti, kui tegemist tasase maaga või suisa mäkke sõiduga - siis ju ikka aitad jalaga kaasa või suisa jooksed - nii nagu soome kelguga sõidul ikka.

Ja kui rahvast palju, siis on lust koertega tegeleda, saab rahulikult koerigi joota, kartmata et seisaku ajal kõik köied-koerad sassi läheks.

Tegelikult - saame uusi kogemusi rakendiseadmisest, ka koerad harjuvad üksteisega. Igatahes meie rakend on enam-vähem valmis ja meie kolm koera ei tegutse nagu Krõlovi valmis "Luik, haug ja vähk".

Meil on meeskond

Esmaspäeva kõledas külmaöös saime siis meie kõiki kolme gröönut esmakordselt ka kelguga proovida. Silvale ja Torbikule oli siis lisajõuks Bamse - ja enam meil pole naiskond, vaid ju hoopis meeskond!


Esimesel korral me üpris suvaliselt rakendasime koerad, ette läksid Silva ja Torbik ning eraldi liinina siis Bamse. Eks Bamse oli algul veidi hämmingus - ja seisis, kui Silva ja Torbik teele käsutati. Aga siis pani temagi minema ja jõudsalt vedas. Tõsi küll, Silva hoidis eemale põllu peale ja vahetevahel oli suisa pidur. Aga ikkagi - liikumine oli tõhus ja ise pidin aitama vaid tõusudel.


Peale esimest korda otsustasime, et Bamse ja Silva olgu kõrvuti ning Torbik üksikuna ning juhtkoerana ees. Ja Silva hakkas tööle ja mulle tundub isegi, et talle meeldis. Torbik on ka enne sõite juba õhku täis ja ratsutab siis Silva seljas... eks need mingid karjamängud-paikapanekud ole - aga parem ei kommenteeri - kui ikka asja täpselt ei tea.


Üks raskemaid toimetisi on aga rakendi rakendamine meiesugustele kogenematutele - ikkagi kolm koera ja ega kõiki asju ka ei tea. Ja mõnda juppi on ka puudu (õigeid karabiine, kaelarihma ja veoliini ühendamiseks ka ei olnud köiejuppe). Ühesõnaga - üksvahe ise ka ei saanud aru, kuidas koerad ühendatud said, läksid siis sassi ja keerdu omavahel - võtad siis karabiine lahti ja ühendad uuesti, teadmata tulemust.


Aga eks kõige lõbusamalt läks kelgutamine Kirkel, lõpuks oli ta selline proff, et lasi kelgust isegi lahti ja jooksis järel veidike - et koertel kergem oleks.

Aga hakkama ta sai ja kuidas - kõike me ei näinudki. Näiteks kitsal teel rakendi ümberpööramine (nii et rakend sassi ka ei läinud). Eks vahetevahel oli tal siiski koerte kiiremaks liikumiseks kannustamisega tegemist (aga siis ta jooksis ja ka koerad kiirendasid), vahel tahtis Torbik tee äärest põlde-metsi uurida - aga ta kuuletus siiski Kirkele.

Bamse on kohanenud

Bamse kohanes eluga Leoskil ülihästi. Algul olid Silva ja Torbik pidevas vaimustuses Bamsest ja rippusid takjatena isase küljes. Aga edaspidi siiski toimus rahunemine. Roosi ja Athena suhtusid sõbralikult uustulnukasse, aga seltsi ka erilist ei otsinud. Polly oli muidugi vaimustuses ja asus koheselt Bamset taga ajama.

Siiski gröönude söötmise ajal peab vaatama, et söögikohad oleks hajutatud. Torbik sähvas lõrinaga Bamse kallale, kui toit oli nende vahel. Aga Bamse ei hakanud oma võimu vastu näitama ja olukord rahunes.

Grööni koerad ei ole nunnugudzad.

Esimene jalutuskäik Bamse-Silva-Torbikuga oli üpris pingutav. Algul said minu ette Torbik ja Bamse - aga - ma ei suutnud nende kahe koera taga olla - kohutavalt kulus jõudu, et püsti püsida jne.

Ja nii me nüüd käimegi sellise järjekorraga; Pille ees Torbik ja minu ees Silva-Bamse:

Ohh millal küll paksem lumi tuleks, et näha mida koerad kolmekesi kelgu ees teeksid.

Bamse on jalutuskäikudel tubli vedaja - aga kardan, et niimoodi aeglaselt jalgsi löntsides rikun ma koerte vedamisinnu ära. Igatahes Bamset juba huvitab teeümbrus (et mis seal põldudel toimub jne). Ja eks see on ka meie jaoks harjumatu, et liikumise pealt on Bamsel vaja vahel teed märgistada.

Aga Bamse-Silva tandemi puhul on tore see, et Silva on tagasi innukate kelgukoerte klubis - paneb kui õmblusmasin piki teed - ei mingeid kõrvalekaldeid ja ehk siis saan Silvat suunates ka Bamsele eesti keele selgeks ... (muidugi mul on need norrakeelsed käsklused ka teada).

Bamse toomine

05.12.2009.a suundusime siis järjekordsele reisile; Stockholmi. Ning eesmärgiks oli; uue koera muretsemine. Ning koeraks oli loomulikult grööni koer – nimega Tinka`s Uno Bamse. Aga tegemist ei olnud enam emase koeraga, vaid hoopis isase koeraga.

Bamse müügikuulutus ilmus kuskil kuu aega tagasi Grööni Koerte Ühingu koduleheküljel, tegemist oli nelja aastase tegevkelgukoeraga ja kes pidavat müügis olema seetõttu, et Bamsele ei sobivat ühistöö teiste isastega.

Müügipildil paistis ilus pruuni karvkattega koer. Tervisenäitajad laitmatud. Olla isegi näitustel käinud. Bamset on kasutatud ka aretuskoerana. Olin millegipärast veendunud, et tegemist on meie jaoks sobiliku koeraga; rakendi jõu ja kiiruse suurendamiseks ning ehk ka edaspidi grööni koerte aretuseks Eestis.

Kõigepealt tänu Livia rootsi keelsele abile, suhtlesime meilides kõigepealt kennel Racystariga (kust Silva ja Torbik pärit) – sealt kiideti valik heaks.

Ning siis juba tuginedes Heili ingliskeelsele abile, algas meil Katinka Mossiniga (kennel Tinka`s) kirjavahetus. Saime kaubale.

Ning esimene võimalus oli siis sõita Stockholmi alles nüüd. Eelmine nädalavahetus oleks meid oodatud ka Norras – Norra Võitja näitusel (oleksime saanud tutvuda paljude grööni koerte omanikega ja koertega), aga ajalised, rahalised ressurssid olid meil piiratud (ka Sillamäe näitusele oli varem lubatud minna). Ning Katinka Mossin tegi meile suure vastutuleku ja lubas siis Bamse oma autoga Stockholmi sadamasse tuua (600 km üks ots).

OK – Stockholmi sõit ei alga meil mitte Tallinna sadamast, vaid eesmärk kõigepealt jõuda Riiga (meile Riia lähem, kui Tallinn – ühesõnaga odavam reisida). Sõidame siis laupäeva hommikul autoga Valgasse, jätame auto parimaid aegu ootama jaamahoone parklas ja istume (10.27) 3-st vagunist koosnevasse Valga-Riia rongi. Rong nagu muiste nõuka ajal, puupingid ja hästi odav hind – 88 krooni täiskasvanule pilet. Nojah – algul tahtsime pileteid kahele lapsele; aga Kirket ja tema sõbrannat Katit ei tunnistatud lasteks. Aga piletid ostame rongist eesti kroonide eest, kuigi läti rong ja suhtlema peame vene keeles.

Ning pool kaks oleme siis Riias, loivame vanalinna, otsime ühe Lido üles ja sööme vastavalt oma võimetele; Pille hiiglaslikku kartulit, mina ja Kati midagi riisimöksilist, Kirke midagi puuviljalist. Ning tore oli see, et seal jagati tiku otsas küüslauku, jaotame selle neljaks ja muudkui nuusime seda. Häda selles, et Kirkel oli rongis alanud palavik, kas just seagripp – aga eks meie reis tundus suuresti kahtlane. (osa ehk pidanuks tagasi pöörduma). Aga lapsed on naljatujus ja vaprad; nendega on reisil igasugu naljakaid episoode; leiame mõned lätid-latid ja lapsed lähevad siis tualetti rongijaamas, Pille kuuleb ukse tagant muudkui nejs ja nejs – emalõvina lahingusse tõtates selgus, sooliselt vales kohas lapsed – no ei mõista ju seda läti keelt meist keegi.

Lõpuks poole viieks oleme jõudnud sadamasse, seal teeme juba ise nalja – piletiostu bronnilehega piletite lunastamine esimene hetk ei õnnestu, pidanuks automaadist järjekorra lipiku võtma. Edaspidi juba teadjatena juhendame teisi reisijaid, kes süsteemi ei taba.

Aga aeg minna Tallinki laevale “Silja Festivalile”. Nojah – nüüd peab veel mainima ühe asja, mis viib vist meie reisi krahhi. Hommikul asju pakkides avastas Pille, et Kirke pass on juba kuskil 1,5 kuud aegunud…aga ei hommikul, ega nüüd me algsest otsusest ei loobunud ja jätkasime kavandatud reisiplaani. Millegipärast olin ma arvanud, et kes see siis enam Euroopa Ühisriigi laevasadamates passe taga ajab. Riia sadamas aga taheti näha, aga ennäe – ei juhitudki meie tähelepanu passi aegumisele. Ja, eks ma olin veel ühe apsaka internetis pileteid tellides teinud – piletil kirjas Kati, kuigi ametlikult oli tegemist ikkagi Katarinaga.

Aga jumal on eestlane (kuigi olen kuulnud väljendit, et jumal on lätlane – kui midagi kehvasti läheb…) - oleme laevas. Laevas midagi põnevat ei toimunud ja pühapäeva hommikupimeduses sõidame juba Rootsi skääride vahel. Kõht tühi, ostame piletid ja sööme siis rootsi päraselt rootsi lauas. Päris hea oli. Lapsed muidugi erilised sööjad ei olnud; otsustasid mune koksida – nojah – tegemist oli küll keedumunadega, aga mis maitsegurmaanide jaoks olid jäetud parajalt tooreks. Ohh seda naeru jälle.

Aga koertest rääkivas blogis peab ju rääkima koertest. Laeval ei olnud neid, küll aga väljumisel – Stockholmi sadamas narko spanjel nuuskis erilise põhjalikkusega Kirket, - ise arvasime, et oli ka ju põhjust kahtlustada – ikkagi pass aegunud.

Aga olime siis nüüd väljas ja hakkasime Katinkat koos Bamsega ootama. Pille vestleb ka vahel telefonitsi, ega siis Katinka jaoks mingi Frihamneni sadama asukoht ka nii väga tavaline asi ei ole. Nagu ikka leitakse esmalt see teine sadam üles – kuhu Tallinna laevad silduvad.

Aga juba lapsed hüüavad; “Bamse”. Bamse ise oli siiski sõitvas autos veel, aga meie rõkkavat kampa ei suuda keegi tähelepanuta jätta.

Niisiis Bamse:

Ja esimesed tervitused siis Katinka ja Bamsega:

Katinka on lihtne ja elurõõmus inimene, kellega Pille saab koheselt hea jutukontakti. Bamse on ka aktiivne, tahab autosse tagasi hüpata. Ei midagi – vaja siiski veidi ka jalutada – saan ka köiest kinni haarata… ja jõudu koeral on. Ja koer ise on suur, eriti uhke on ta esiosa, tagaosa on suisa kõhn. Vägevad käpad. Karv selline pikem – nagu Torbikul. Ja tõeliselt pruun karv, pruunid silmad – tagant vaadates pea meenutab pruunkaru – selgubki – et nimi Bamse tähendab Mõmmikut. Esimeste hetketega olen Bamse ohjeis – vägev loom. Pille on ka vist kohkunud. Natuke nuriseb, et pigment ehk võinuks veidi tumedam olla, aga mida aeg edasi, seda enam temagi imetleb koera (ja märkab huvitavaid detaile – et karvaotsad helenduvad jne).

Aga ajame siis Katinkaga paberiasjad korda (ostu-müügileping jne), uurime temalt grööni koerte kasvatuse kohta. Ja arvatavasti Skandinaavias (Gröönimaa eest ei saa kõnelda) ei ole teist nii teenekat grööni koera kasvatajat (3 korda Gröönimaalt koeri Euroopasse toonud – seetõttu väga paljude koerte sugupuus on tema kenneli Tinka`s nimi – aga sealt edasi esivanemad “tundmatud” – nii nagu Gröönimaal kombeks) ning asjatundjat. Saame paljugi huvitavat teada. Kahjuks need keelepiirid. Vahetevahel aitab meid tõlketöös Kati – ikkagi aasta aega siinsamas Stockholmis rahvusvahelises ingliskeelses koolis olnud.

Aga infot koguneb juba ehk liialt ja pealegi Katinkal ju 600 km koju sõita. Lähme välja ja hakkame siis Bamset oma kaelarihmaga õnnistama – muidugi koheselt selgub, et see ei kõlba, sest seal mingi plastmasskinnitus, mis kohe puruneb. Aga Katinka annab ikka siis tõelise kaelarihma ja peale ühispilti lähevad meie teed lahku, kes Norrasse, kes kesklinna rootsi kunni vaatama.

Algul pole liikumisel viga, Bmse liigub ja liigub muudkui edasi – nuuskides vahetevahel teeäärseid puid ja taimi ja mida iganes. Igatahes saba rõngas kohati isegi. Minul on ka vunts rõngas – hästi veab. Kuskil poole tunnise jalutamisega oleme kesklinnas. Väike söögipeatus lastele – mingis muusikamuuseumi kohvikus. Mina tuian veidi Bamsega ringi, lõpuks jään kohapeal passima ja Bamse alustab tiirutamist ümber minu telje. Ja lõpuks isegi kostub üks haugatus – kui ikkagi edasi ei saa.

Tee peal oli üks naljakas kuju, kelle metallkest oli millegipärast ülikulunud – selgus, et kuju kiirgas kuumust ja eks igaüks siis näppis teda (ka meie);

Algul peatusime iga huvitava maja-kuju juures ja tegime pilti;

... siis mida centrumi poole, seda vähem jõuame pildistada – niivõrd palju on igal pool objekte mida pildistada.

Ahjaa, selle kivikuju kõrval oli draamateater (või vastupidi):

Ja igalpool on kivisillutis ja rahvast väga palju ja raske on ülipingul rihmas Bamsega liikuda. Lõpuks ületades jõe silda, viskab Bamsele kõik üle ja ta hakkab meeleheitlikult püüdlema minema siit – aga kuhu ….(millegipärast sillalt jõele avanev vaade ei meeldinud talle).

Aga siiski jõudsime vahtkonnavahetuse ära näha:

.... iraanlaste protestimiitingu oma maa režiimi vastu, vihmas omi jõuluasju ajavad jõulutegelased, liuvälja ligidal oli väheke lund ka Bamsele:

jõel kärestikke vastuvoolu ületavad süstahullud (nii mõnigi ujus pea jõepõhjas lõpuks) jne.:

Aga keset neid rahvahulki on ka Bamse ise suur vaatamisväärsus:

Usun, et tuhanded Stockholmi elanikud ja külalised olid hämmunud meie kamba üle – eesotsas rihma ees edasi püüdleva võimsa Karu-Bamsega.

Bamse suureks rõõmuks suundume tagasi, ikkagi uuesti haljasalad oma lõhnadega. Laeva saame jälle ilma passikontrollita ning Bamse saab rahulikult laua all turvalielt tunda:

Käin õhtul mitu korda koeraga tekil, et äkki õiendab omi hädasid. Ei midagi. Tekil on mingi liivakast, see küll Bamset ei tõmmanud. Keset ööd muutus Pille rahutuks, miks küll Bamse lõõtsutab, järsku mingi viga. Kollame jälle tekile, ei midagi. Alles vastu hommikut õiendas oma hädad - lihtsalt laevatekile. Korraliku koeraomanikuna muidugi koristan jäljed.

Mõni tund hiljem, pean jälle koristama - seda aga juba laevalt lahkudes Riia sadamahoones. Tegelikult see laeva ja sadamat ühendav tunnel tänu oma ülilibedale plastikule on meile tõeline katsumus - Bamse proovib meeleheitlikult pea kõhuli laskudes edasi liikuda - aga jõud tal suurem, kui käppade haardevõime põrandal.

Mõni tund siis Riias ja oleme jälle tagasiteel rongiga Valgasse. Lõpuks saan ka Bamse omaniku Pille jäädvustada;

Enne poolt kuut siis oleme Valgas, paneme Kati Tartu bussile ja oleme tunni pärast Võrus. Seal üks asjaajamine ning kell 10 tervitab siis Leoski naispere koerte nahas kauget külalist Norrast. Vastuvõtt on suisa kuum, ehk ainult Roosi on veidike reserveeritum ja suundub õues omi asju ajama (kuskil on kont). Panen siis Bamse aedikusse, klopsin talle veidi varjualust ning jätan koerad omaette koerusi tegema.