Tore suusapäev Bamsega

Eesti iseseisvuspäeval läksin Haanja suusakeskuse radadele - kaasas suusad ja Bamse. Ilm oli suurepärane - päike paistis ning suusaradadel oli hulganisti suusatajaid. Meie mõtteis on minna rakendisportlaste võistlusele Tori kanti (sinna kus oli Reppo Race), aga kuna Pille ei saa minna, Kirke ehk liialt noor suusatamiseks ja mina aeglane-raske suusataja, siis otsisime endale koerajuhti suuskadel. Aga Haanjas me kohtasime siis suusatamas meie sõpra Andet.

Ande on tegelikult suur loomade (hobuste ja ka koerte) sõber (õppinud loomakasvatust), tegeleb võrkpalliga ja kuigi ta saarlasena just suusad jalas ei sündinud - oli ta meie arust ideaalne suusaveo kandidaat võistluseks. Ja Ande oli nõus proovima.

Esimene tutvus siis suurel teel:


Ja kohe ka Haanja radadele. Kuid esmalt asi tundmatu, mäest peab laskuma sahaga hoogu maha võttes:


Aga tasasel maal toimus juba uhke liuglemine:

Vahel polnud keppegi vaja kasutada:

Ning seisatumiseks pidi jälle rajal suusad ristama:

Ei oskagi ütelda, kui palju aega ja mitu km (6?) Ande ja Bamse koos suusatasid - aga üksteist nad mõistsid (hoolimata keelebarjäärist) ning enamik aega oli Bamse innukalt tegevuses suusaveoga. Ning ka arvukas muu suusatajaskond ei pannud pahaks, et rajal Bamse.

Aga läksin siis isegi Bamsega matkama - Haanja suusamaratoni kaugematele inimtühjadele radadele. Oehh - mõni mägi oli laskudes päris järsk ja nüüd vanemas eas kiiruseid kartes - potsatasin isegi laskudes pikali (julguse puudus tekitab ebakindluse). Aga mäest üles koperdades selgus grööni koerte suur eelis igasugu kiirete veokoerte ees, ta suisa rebis mind oma tugeva jõuga mäe otsa.

Aga kuna ilm imekena, siis tegime vahepeal ka seisatusi ümbruskonna vaatlusteks:

Ühe mäest laskumise puhul katsetasin ka fotokaga toimunu jäädvustamist:



Nojah - mägi oli siiski järsem kui videoklipist paistab... ja kiirus olnuks väga suur, kui mul suusad ei olnuks pidevas saha asendis.

Päeva lõpetuseks võtsin ette veel 7 km pikkuse rännaku piki Haanja - Leoski lumist-jäist maanteed. See osutus aga pisikeseks katsumuseks. Igasugu autode möödasõite pidi passima, eriti enam jaksu libedal ja järsul maanteel mul ei olnud, teepeal oli talusid, kust meid uudistama tõttasid kohalikud vabakäigu koerad. Aga Bamse minu hüüetest juhindudes, ei lasknud sellest häirida ja jätkas teed. Muidugi - vahel võis juhtuda järske suunamuutusi - ning veorihm võis ootamatult mind selja poolt keerutades rebida.

Aga ühest teeäärsest taluõuest kargas ootamatult Bamse kõrvale Pätu. Haanja hundikoer. Sama suur kui Bamse, isane ja tige teiste isaste peale. Nii seletasid samas taluõues viibiv pererahvas. Ja ka Bamse pidi olema (Norras) suurte isaste vastu leppimatu. Jama kuubis - mõtlesin. Seisin vaikselt ja sättisin suusakepi kahe kõrvuti seisva ja üksteist põrnitseva koera vahele. Aga Bamse erilist agressiivsust üles ei näidanud, seisis suisa nagu rahu ise. Pererahvas ka ei osanud suurt midagi teha. Et jõuga oma koera peletades, pidavat just siis löömaks minema. Nihkun ja rebin vaikselt Bamset sentimeetri haaval edasi kodu poole. Aga lõpuks krabab üks perepoegadest oma Pätu sülle ja mina plagan minema - ülirahulik Bamse ees.

Tegelikult ligi pool teed koju me enam suusaveoga ei tegelenud. Bamse oli väsinud (pole trenni õieti teinud), joomata-söömata ja sörkis suisa minu kõrval, nii et vahel andsin vasaku suusakepiga hoogu eespool veoliini. OK - egas veokoer ei peagi olema kogu aeg veokoer, vahel on ta tore matkakoer.

Ahjaa - selgus ka, et suusamatkadel on kasulik rännata vana vene aegse alumiinium kepiga. Kimasin meie teel olevast suurimast mäest (Ihatsi - päris järsu ja pika languga - pea 1 km) alla, siis üks suusk lõikus kurvis eurokraavi pealsesse tuisuvaalu ja pikali ma olingi. Nii palju oskasin ennast kukkutada, et koeraga midagi ei juhtuks. Aga suusakepp läks kõveraks kui mäekiirsuusataja kepp. Mis muidugi sobimatu distantsil. OK - painutasin seda veidi paremaks ja kodus hoovi peal ta oli siis selline:



Ja aega kulus meil selle 7 km läbimiseks 50 minutit. Suhteliselt palju siiski. Aga samas Bamse sai 2-3 tunni jooksul 15 kuni 20 km rännata ja eks minulgi olid selle aasta pikeim suusatamine. Väga tore päev.