Stardime siis enne 8-t oma kodunt ja suundume Murati piiripunkti kaudu Pihkva-Riia maanteele. Hirmujutud kohutavast tuisust eriti täide ei ole läinud ja jõuame kolmveerand 10 juba Valmiera linnasildini. Mopside ring pidi algama 10.15, nii et aega tundus maailm olevat. Aga... Nagu pärast selgus - sisenesime Valmiera ida linnaossa, aga näitus oli läänosas. Ja siis me muudkui kammisime suvaliselt linnatänavatel - proovides leida Rigas ielat - aga tänavanimed olid majadel kirbukirjas. Eks siis sai suunatunde järgi sõidetud, siis politseilt teed küsitud ja nii me leidsimegi Valmiera olümpia keskuse 10.13... Stressates (otsime tekkinud olukorras süüdlasi) otsime parkimisplatsi, siis näeme meie auto poole jooksvat Heilit, kes krabab Polly Pille sülest ja leegib majja. Pille jookseb dokumentidega järele. Ja panen siis autokese kuhugi lumehange ja suundun samuti majja. Vetkontrolli-registreerimisjärjekordades (päris pikad) polnud kedagi tuttavat. Aga ümberringi oli hulgaliselt kuulda eesti keelset juttu ja ennäe - kohale ilmus Merike (ka kuldsega näitusel) ja rääkis mind siis näitusesaali sisse.
Aga meie Pollykese kord veel ei ole kätte jõudnud, käib veel arvukate mopsi beebide ülevaatus (Lätis on mopsid populaarsed). Pille siis seletab, et Livia Ja Heili olid meid oodates teinud Pollyle sisenemiseks rohelise koridori (igasugu rahamaksmised, numbrid jne) ja nii ei pidanud me kuskil tundi aega järjekordades passima ja siis oleks kindlasti hiljaks jäänud..
Nii et suured tänud meie abistajatele!
Ja ka edasi läks meil elu lihtsalt, Livia võttis Polly ja sisenes näituseringi:
Ning Polly oma esimesel väljanäitusel osutus kogenud ja kindlameelseks näitusehaiks. Seisis kui kalju, kui oli vaja seista:
Ja tasuks siis esimene koht emaste kutsikate seas:
Kuna ühtegi isast kutsikat kohal ei olnud, siis Pollyt õnnistati koheselt ka tõu parima kutsika rosetiga:
Nojah - konkurents oli küll väikesearvuline, aga samas väga tugev, sest "põhivastaseks" oli kutsikas, kelle mingi tuntud Läti mopsikasvatajale oli lausa Portugalist toonud. (samalt Läti kasvatajalt oli Livia kunagi kutsika saanud). Igatahes Livia kahtlustas enne ringi, et esikohast ei tasu unistadagi. Pealegi meie ettevalmistus Polly näitusekarjääriks oli mitte kõige perfektsem (unarusse oli jäänud laua peal seismine, silma vaatamine ja eriti kõrvade teipimine). Aga Polly olevat olnud ülihea liikuja ja eks ta üks südi ja asjalik tegelene ole, kellele vist meeldib näidelda. Seega peab Liviat ja Pollyt (ja Polly on ju Livia kasvatustöö vili) ülimalt kiitma!Kuldsete ringis nüüd midagi erilist ei olnud (Merikesel läks siiski ülihästi), Alvin ja Satu said küll suurepärased lindid, aga... Aga ega maitse üle ei saa vaielda, eriti kohtunikuga ja polegi põhjust, sest teisel päeval on teine kohtunik ja teine nägemus (Valmiera teisel näitusepäeval sai Alvin serdi ja Satu oli emaste juunioride seas teine - aga sellel näituse päeval meie enam Pollyga ei osalenud, sest otsustasime laisad olla).
Aga egas siis näitusega meie sisukas päev ei lõppenud, Livia ja Alo ning Heili ja muidugi Satu ja Alvin tulid siis Leoskile külla. Tegemisi ja jutustamist oli niivõrd palju, et koeri ei jõudnudki pildistada (et miks me küll Alvinit ja Satud ei pildistanud), kahju...
Siiski meie pere päevakangelane Polly sai jäädvustatud oma tavalises seltskondlikus asendis - tugitoolis. Ning muidugi Pollyle on veel eriti tähtis see - et tugitoolis peab olema ka "padi" - kas siis inimese süli või Athena saba.
No comments:
Post a Comment