Tõsi küll, kes keda õpetab on kohati kahtlane. Meil kogemusi ei ole, natuke oleme seda vähest eesti keelset kelguõppe teooriat lugenud ja eksime nendegi tõdede vastu. Kirke ei ole sedagi lugenud ja eks lastel ole asjadest omad kujutlused ning võimed asju kammitseda (juhtida). Loota tuleb vaid, et me gröönude loomupärast vedamise tungi ära ei rikuks ja ka meie ja koerte ühistöö edeneks. Nii et asjad käivad isevoolu teed, vastavalt omandatud kogemustele ja meie oskusele asjadest arusaada ja uusi õigeid (või valesid?) meetodeid ellu rakendades. Nädalavahetusel oli küll Toris alaska malamuutide aastapäev, kus olla ka vedamisõpe, aga ega igale poole ka ei jõua.
On mis on, aga koerad ja Kirke olid tublid. Pühapäeval sadas kolmandat päeva lund, tõsi küll - selline raske ja vettinud lumi - ja kuna teekesele oli vaid autorataste paari jäljerida, siis ülejäänud osa teest oli üks suur takistusriba hoopis (kui kelk sinna kaldus). Aga gröönud-kuldsed-Kirke olid kelguga esimene kilomeeter vaimustav vaatepilt. Nad kimasid niivõrd ruttu Pressi küla poole, et ei jõudnud mina neile joostes järgi. Rääkimata pildistamisest.
Eks Kirkegi oli algul isegi mõni mäest alla kihutamine hirmutav. Seepärast võttis ta hoo maha ja ootas meid.
Nüüd sai ka Pille kelgutamist proovida.
Aga siis hakkas ka raugema koerte ühistöö. Kuldsed vist mõtlesid; "Mille kuradiga nüüd meie tegeleme" ja pöörasid pilgu metsa poole.
Meie ühiskelgurakendi töö kippus metsa minema. Ja nii oligi, mingi hetk hiljem olid neli tankisti ja koer (või neli koera ja tankist) metsas. Koerad, rihmad, rakmed, kelk, lumi, lepapuud olid üks suur puzzle. Tõeline Gordioni sõlm. "Raiusime" siis selle läbi ja lasime kuldsetel omateed minna.
Korraks lasime ka gröönudel omaette mäkke tulla. Aga kelk vajus varsti külili ja hakkas paksus lumes hoopis pidurina töötama.
Niisiis kokkuvõtlikult; "Päris kena kelgutamine oli".
Aga kõik päevad pole pidupäevad. Argipäeval ehk argiõhtul me kelku ja Kirket kaasa ei võta. (kui just lähiaegadel mingi mõistlikuma kelgutuletise ei leia).
Gröönud on rihma otsas, ja rihm minu vöö küljes. Kui just vabalt liikuvad kuldsed Silvat ja Torbikut möödaminnes segama ei satu, siis päris mõnus on niimoodigi tuiata.
Tegelikult on gröönudel metsik jõud. Ja Torbik vaata et on kohati isegi innukam edasikaapija.
Kui ketile rakendada jõudu, siis esmalt puruneb keti kõige nõrgim lüli. Minul on selleks olnud vöörihma pandlad. Seniajani ei ole sattunud kuhugi hästivarustatud poodi, kus müüaks tavaliste plastmassjunnide asemel gröönukindlaid pandlaid. Neid plastpandlaid on meil korduvalt purunenud. Lõpuks sidusin vöörihma otsad tavalise umbsõlmega kinni ja iga kord enne koertega jalutama minekut ajan seda vöörihma endale selga - nagu naisterahvas ajaks seelikut puusadele saabaste poolt alustades.
Eilses öös siis käis järjekordne raks ja Silva-Torbik suundusid omasoodu edasi. Kuhugi pimedusse. Panime siis pimeduses üürgama oma häälepasunad; "Roosi-Athena-Torbik-Silva - siia". Kui juba üks koertest kuuletub meile, siis tulevad ka teised järgi. Isegi kuulekuskoolituseta gröönud. Siiski tasapisi on ka Silval ja Torbikul "siia" käsklus selgeks saanud. Aga nende kuuletumine on kuidagi teistsugune (isegi ei oska kirjeldada), kui kuldsetel. Ja tegelikult ei ole Torbik ja Silva mingid maailmarändurid. Paaril korral oleme proovinud, et ka väljaspool koduaeda vabalt olles ei kihuta nad kuhugi Alutaguse laantesse või Pihkva raudteejaama. Siiski kahekesi me neid koos lahti ei julge lasta, mine tea...
Gröönud on rihma otsas, ja rihm minu vöö küljes. Kui just vabalt liikuvad kuldsed Silvat ja Torbikut möödaminnes segama ei satu, siis päris mõnus on niimoodigi tuiata.
Tegelikult on gröönudel metsik jõud. Ja Torbik vaata et on kohati isegi innukam edasikaapija.
Kui ketile rakendada jõudu, siis esmalt puruneb keti kõige nõrgim lüli. Minul on selleks olnud vöörihma pandlad. Seniajani ei ole sattunud kuhugi hästivarustatud poodi, kus müüaks tavaliste plastmassjunnide asemel gröönukindlaid pandlaid. Neid plastpandlaid on meil korduvalt purunenud. Lõpuks sidusin vöörihma otsad tavalise umbsõlmega kinni ja iga kord enne koertega jalutama minekut ajan seda vöörihma endale selga - nagu naisterahvas ajaks seelikut puusadele saabaste poolt alustades.
Eilses öös siis käis järjekordne raks ja Silva-Torbik suundusid omasoodu edasi. Kuhugi pimedusse. Panime siis pimeduses üürgama oma häälepasunad; "Roosi-Athena-Torbik-Silva - siia". Kui juba üks koertest kuuletub meile, siis tulevad ka teised järgi. Isegi kuulekuskoolituseta gröönud. Siiski tasapisi on ka Silval ja Torbikul "siia" käsklus selgeks saanud. Aga nende kuuletumine on kuidagi teistsugune (isegi ei oska kirjeldada), kui kuldsetel. Ja tegelikult ei ole Torbik ja Silva mingid maailmarändurid. Paaril korral oleme proovinud, et ka väljaspool koduaeda vabalt olles ei kihuta nad kuhugi Alutaguse laantesse või Pihkva raudteejaama. Siiski kahekesi me neid koos lahti ei julge lasta, mine tea...
Niisiis võtan kätte gröönude järgse rihma ja suundume kodu poole. Vahetevahel pean kätt vahetama, tugeva ja pideva jõuga veetav pingul rihm väsitab käe ikka väga tugevasti. Aga tore, saan ka omi käsi treenida. Maainimene ju ei lähe peale päevatööd kuhugi jõusaali müttama, külarahvas hakkaks naerma.
No comments:
Post a Comment