Pilte ja hääli jõulurahu eel.

14. detsember oli siis esimene päev detsembris - kui näha võis päikest siin Haanjakandis. Päikest jagus ka poolele esmaspäevale, aga siis ta jälle kadus. Aga kasutasime siis võimalust ja jäädvustasime kella 3 aegsed loojangueelsed päikesehetked pildimasinasse. Loojuv päike tekitab vahel segadust, vaatan nüüd Torbiku saba vaatepiiril (skyline`l) ja mõtlen, kas tal tõesti on pooleldi must ja pooleldi valge saba.

Igatahes eestotsast on meie gröönud küll must-valged.

Ja meie kuldsed on siis kuldsed.

Ja metsapiirgi on kuldne.

Lund küll väljadel oli, aga teepeal oli kohati kruus väljas, ka kergekaalulust kelgujuhti Kirket ei olnud ja seetõttu me lihtsalt jalutasime.

Või lasime valitud koertel veidi omapead jalutada.





Ja kuigi oleme teinud sadu pilte meie koertest, siis senini ei olnud meil olemas pilti sügavast koerast.

Aga veidike pean minagi oma pead sügama. 11. detsember hakkas Athenal jooksuaeg. Joosta vabalt me teda muidugi ei lase. Sest nii kolkas me ka ei ela, et meie talu aiataguseid ei väisaks isased talukoerad. Ja ega siis aia seeski enam Athenal vabadust ei ole. Sest et osad kosilased on üpris pisikesed ja ehk pressivad ennast värava vahelt sisse.

Kui pühapäeval oli päikest näha, siis eelneval ööl oli ka kuud näha. Pidavat 30% neil päevadel suurem olema, kui muidu aegadel, Kuu olla tavatult Maale ligidale sattunud. Aga kui ärkad siis keset ööd Torbiku ulu-haukumise peale üles, siis välja asja uurima minnes kuu imetlemine nagu ei tule pähegi. Millest Torbik küll märku andis, kas Athena kosilastest rääkis? Aga midagi eripärast ma väljas ei näinud. Komberdan tagasi magama, vaatan aknast maja tagaõue poole; 15 meetrit eemal metskits kapsa-porgandi ja teiste juurikate aiamaalt kokkutassitud juurikalehtede kompostihunnikust söödavat otsimas ja näsimas. Tore. Aga tahaks magada.

Ja siis teeb Athena häält, jälle välja külma talveilma.

Athena on üpris häälekaks muutunud, kui mind näeb, siis koheselt laseb pisikese vingu lahti ja lõpuks isegi haugatab, kui ignoreerin teda. Kui üldiselt koertega tegelemine on seni tundunud üks lust ja lillepidu olevat, siis pidevalt häälitsev Athena nüüd küll jäägitult meeldiv ei ole. Pean nüüd pidevalt kontrollima; kas joogikausis vett on, äkki pean päevalihaportsu talle koheselt ette andma, äkki vajab pissitamist jne. Ja seda kõike hoolimata kellaajast. Ja kõige suurem nõudmine on Athenal, et ma teda pidevalt tundide kaupa sügaks-paitaks.

Aga eks elu koerte kõrval pakub pidevalt üllatusi, mida ennem kogenud ei ole. Pean vist ikka mõne targa koeraraamatu või koerakuulaja üles otsima, et teada saada; "Mida teha, et Athena sangviiniline temperament taastuks." Ju olen ma midagi valesti teinud. Sest et seda Athena pealetükkivat nõudlikust minu vastu oli osalt juba varemgi viimase poolaasta jooksul nähtud, jooksuaeg on vaid seda süvendanud.