Kuigi meie elu on nüüd keskendunud kasvavatele Athena kutsikatele, siis ometigi ei jäta me unarusse ka omi grööni koeri.
Kelgusõidud (paar korda nädalas) sujuvad enam-vähem. Torbik põhivedajana veidi ees ja ega Silvagi enam nii väga viili. Rakendame neid ette igatmoodi ja ka sellest sõltub vedamistöö edukus.
Sai üle pika aja ka suusaga järelsõitu katsetatud, põhiliselt Torbikuga. Päris hea. Tõsi küll, 2-3 korda 2 km pikkusel lõigul Torbik seisatus - et kus siis Silva ja ei tahtnud nagu edasi minna. Aga siiski läks.
Ja siis ma sain tunda tegelikult mida tähendab koerteveo lõbu. Kogu aeg olen keskendunud sellele, et kuidas koerad paremini veaks - kelgu taga annan tavaliselt jalaga hoogu, endal keel vestil. Sportlaste värk, muidugi eks see pingutus ole lõppkokkuvõttes endalegi tore. Ega see veo asi siis siin Eestis mingiks elulise praktilise vajaduse pärast toimu. Ikka selleks, et inimestel oleks tore koerte järel kulgeda. Või vaeva näha ja sportida.
Mingil hetkel ühendasin gröönud vaid ühe pikema koerajalutusrihmaga kokku, haaran rihma keskpunktist käega kinni ja... Koerad kihutavad tõsise tambiga edasi, isegi järsust mäest hooga üles - hoia vaid kinni ja tunne suusasõidust rõõmu.
Viimastel päevadel käimegi õhtupimeduses jalgsi, gröönud ees kahekesi tugevalt vedamas. Ka Silva teeb tõsist veotööd, ei mingit viilimist - nii nagu vanasti, enne taliaalade katsetusi.
No comments:
Post a Comment