Öine jälitus

Ülemöödunud nädal sai mõnel õhtul gröönudega vaid jalutamas.

Kuid pühapäevast alustasime jälle kelgusõite. Lumi maas, patt on talve mitte kasutada. Nüüd kinnitame Torbikut ja Silvat siiski ka kaelarihmade kaudu. Koerte ja rihmade segiminek on harvemaks läinud.

Esmaspäeva (või oli see teisipäev?) õhtul lähen üksinda sõitu, kuu paistab - võiks nautida kulgemist selle paistel. Aga mõtlesin, et pean ikka teadma - kui suur siis minu (90 kilo), kelgu ja kahe grööni koera kulgemiskiirus on. Tänapäevastel inimestel enam käekelli pole, vaatan mingi aja mobiililt ja paneme ajama. 10 minutiga jõudsime Pressi küla kohale (2 km), siis ots ringi - aga tükk aega (minut-paar?) läks segaduste peale. Häda kui edasi-tagasi marsruut ja tee kitsas - isegi kahte koera ei ole võimalik ringiratast ümberpöörata. Aga 10 minutiga jõudsime ka tagasi kojuvärava ette. Seega 12 km tunnis kiirus (umbkaudu, aega läks igasugu muude jamade peale). Arvatavasti, kui ise ei oleks nii äpu - siis 15 km tunnis olnuks reaalne. Ja arvestades seda, et eesti rakendissportlaste võistlusel Virumaal - oli kaheliste rakenditel viimased kohad kuskil ka sellise kiirusega (minu umbkaudne arvutus), siis võibolla on meilgi põhjust kunagi võistlustel osaleda.

Samas ma ei tea, kui palju teised rakendikajurid jalaga hoogu annavad jne. Igatahes kuu nautimisest ei tulnud midagi välja, koerad niipalju ei lõõtsutanud - kui mina koduvärava najal. Samas - arvatavasti on mul siiski harjutamiseks liialt raske rada; minnes kaks tõsist mäge (ja muidugi ka tagasitulles). Mind siiski gröönud nende otsa terve (suhtelist tõusu kuskil 8 m vähem kui 100 meetri pikkusel lõigul) tee vist ei veaks, jooksen kelgul järgi.

Mõned pisivead veel - paremale-vasakule käsklustest ei Torbik ja isegi Silva enam ei hooli. Minnes põrutasid Vastseliina poole (tükk aega tirisin tagasi) ja tagasi tulles tahtsid uurida naabripere tegemisi.

Ja eks Silva proovib siiski ka tagumist positsiooni hoida - hoolimata kaelarihmast tema kael vahetevahel kuskil Torbiku saba alguse joonel. Eks Torbik ole põhirügaja. Muidugi - kui laskumiseks läheb, siis ka Silva paneb galoppis. Kogenud koerana teab ta hoiduda kihutavast kelgust eemale. Laskumised on päris põnev tegevus, vahetult hetk enne allapoole suundumist - rebin ma tavaliselt kummikergpiduri vertikaalasendist maha ja tasasel maal ajan ta uuesti püsti kummipiirde taha. Kirke saab sõita koguaeg - kummilapats horisontaalasendis. Tema jalg mahub suusa ja lapatsi vahelt veel tõukama. Mina oma 46 numbrise saapaga seda teha ei saa.

Igatahes - olen väga rahul. Ometigi sain vahel isegi küüru selga võtta, kui kelk kipub kihutama. Nagu tõeline kelgurakendi boss.

Otsustasin siis Pillelegi näidata, kuidas minu koostöö gröönudega sujub. Ja et oleks nagu vaja ka uus kiirusrekord teha. Olen juba kogenud sõitja ja oskan eelmise korra vigu vältida.

Aga bossu tunne on petlik. Rakend on siis alguspunktis, koerad ka juhuslikult õiges suunas, rihmad sirged, kohmitsen mobiili taskusse, hüüan Kõu ja ... näpud mis olid valmis elegantselt kelku haarama - tabasid pimeduses vaid tühjust.

Torman lõõtsutades koertele järgi, aga kes see tuult siis väljalt püüab. Niipalju oli oidu, et tabasin seisatuda teede ristis, et kuhu siis koerad lähevad. Kas mööda maanteed Vastseliina või igapäevast teed pidi Pressi külla. Oehh - mingi kaugenev sahin Vastseliina suunas. Jooksen kodu poole tagasi - auto järele. Vastu jookseb Pille lõostatud Roosi ja Athenaga ning suunduvad teed pidi joostes omaette jälitusele. Tegelikult arvatavasti tänu Pille pidevatele hüüetele, siiski koerad mingi hetk seisatusid ja keerasid end juba kodu poole.

Aga see selgus mõne aja pärast, sõidan siis autoga Vastseliina poole, autolaternate valgel on õrnalt aimatav ka kelgu jälg (õnneks 1 cm värsket lund oli millalgi tulnud). Rakendil ei olnud palju puudu Piusa jõeni jõudmisest (pea 2 km meist), ka Pille oli jalgsi päris neile ligidale jõudnud. Igatahes koerad ootasid meid tee ääres süütu näoga, neil oli kõik korras.

Nojah - veel mõni päev tagasi olin ma imestanud, et kuidas lastel küll kelk minema läks. Ja kuigi lastele ma midagi pahasti ei ütelnud, siis siiski teadsin, et lapsed ei ole nii vastutustundlikud, kui kelgurakendi taga tegutsemiseks vaja.

Nüüd aga sain isegi kogeda, mida tähendab hetkeline tähelepanematus.