Täna saime siis järjekordse õppetunni.
Gröönudele kelguvedu nüüd vist küll ei ole vaja õpetada. Nemad saavad sellega iseseisvalt väga hästi hakkama. Pigem peab ise õppima. Alati võib olla üllatusi, uusi kogemusi - ja tuleb vaid loota, et neist ise õpid.
Täna tuli siis Kirkele külla osa tema klassisõpru. Loomulikult siis rakendasime koerad kelgu ette. Aga juba enne seda, ei tundnud Silva ega isegi Torbik (siiski mitte eriti hullult) end hästi. Kilkav laste seltskond tekitas neis ebalust.
Aga rakendis oli Torbik ikka hästi tubli. Silva aga jälle kohati viilis. Egas midagi, panin siis nad ka kaelarihma pidi ühendusse ja Silva oli jälle tubli vedaja. Ja tundub, et Torbik on siis meil juba juhtkoer. Tegelikult - ei tea ma sest asjast midagi. Võin vaid oletada. Aga ikkagi on väga hea meel Torbikust. Kuus kuud, elus trakse näinud, aga minu arust tegija. Aga selge see, et mina ise tean asjadest veel vähe. Nõuka ajal oli reklaam telekas; "6 kuuga trammijuhiks". Arvatavasti, oluliselt lihtsam asi - võrreldes rakendikoerte teami töölepanekuga.
On mis on, mõnesaja meetriste lõikudega said kõik 5 last sõita. Muidugi, vahetevahel jäid koerad ka seisma. Aga lastekamba ja rakendi liikumistempo oli kiirem, kui minusugusel julgestajal.
Tagasiteel siis mäest alla laskumisel toimus pisike kukkumine (ise ei näinud pealt). Ja kelk ja koerad jäid siis omapäid veidikeseks (ei osanud ette hoiatada, et kohe tuleb kelk kinni püüda) ja sellest piisas, et rakend suundus iseseisvale rännakule. Kuskil 1,5 km oli kodu eemal, aga koertel tee selge ja enne ma neid ei näinud - kui koduväravas lõõtsutavatena ootamas. Koerad terved, kelk terve.
No comments:
Post a Comment