Tore kelgupäev

Olime gröönusid tükk aega tegevusetult hoidnud, vaid kolmapäeva õhtul käisime jalutamas. Aga pühapäeval läksime siis perega lõpuks kelgusõidule. Rakmete näitamine siiski Silvale esialgu entusiasmi ei tekitanud, läks igaksjuhuks kuuti. Aga kutsumise peale tuli kuudist välja ja siis ma rõõmustasin, et Silva saab selga need toredad asjad. Ja Silva rõõmustas kaasa. Siis ta veidike otsustas omaette seista, kui ma Torbikuga tegelesin. Aga läksin ligi ja panin temagi kelgu ette ja polnud midagi vastumeelset. Ja siis me seisime cirka 10 minutit ja ootasime ülejäänud peret, kes toas midagi tegid.

Nii et kui lõpuks väravast välja saime kruusasele autoteele, siis olin tõsiselt hädas, et koerad koos kelguga minema ei kappaks. Ei tahtnud astuda kelgujalastele (kruus kraapinuks-kulutanuks kelgu jaluseid-suuski) ja nii me kulgesime paarsada meetrit mööda kruusast teed - koerad ees, mina nende järel täiest jõust rihmadest kinni hoides- rippudes ja pidurdades kulgemas ning lõpuks kelk taga lohisemas.

Aga see pingutus sai ka lõpuks otsa ja panime siis Kirke kelgu taha. Täna olime sõiduteeks valinud suhteliselt uue teekese (Paloveere küla tee), koerad olid sellel harva käinud. Eks ehk ka seetõttu - vaevalt sai eest koerad lahti lastud, kui rakend kihutas minema.

Mahajääjad - Pille, mina longime siis piki teed edasi. Aga kuldsed kimasid ka rakendile järele. Oleme lonkinud pea kilomeetri, kui kuuleme eestpoolt hääli. Kirke ja koerad liginevad meie poole. Seekord katsetasin fotokaga videod teha ja seepärast saan vähemalt ühte klipi (teised mow klipid hiljem millegipärast täies mahus arvutis tööle ei läinud) näidata, kuidas Kirke ja gröönud sõidavad;



Millegipärast oli ka Roosi liitunud kelguveoga ja tükk aega kaasa jooksnud Torbiku ja Silva vahel. Ainult et ta ei olnud rihmaga rakendis ja tundis vist niisama jooksmisrõõmu teistega, kuni siis irdus kõrvale.

Aga tundub, et Kirke on tubli kelgutaja, vaid pidurdamis tehnikat peab ta vist veel lihvima. Muidugi - tee äärtes leidub suuri lumekamakaid, neist kelku mööda tüürida ei saa ja seepärast lendab kelk sinna-tänna veidike.

Lõpuks Kirke siiski ootab meid järele ja saame ise samuti kelku proovida (mõnesaja meetrised lõigud korraga). Pean tunnistama, et minu sõit oli ehk kõige kehvem, Pille sõit sujus hästi. Silva tegi minuga (korra ka Kirkega) trikke; Torbik võis küll üksinda ees rügada, aga Silvake vedas siidinahka või siis isegi keset kõige kiiremat liikumist - seisatus. Peame ikka veel edasi mõtlema oma tegemistes. Kõiki minu poolt tehtud vigasid, ei ole veel üles leidnud. Muidugi - koerad tuleb siiski ka kaelarihmasid pidi uuesti ühendada ja eks siis näis, mis saab.

Kuna väga kaugele täna ei tahtnud minna (tee peale jäänuks talu arvatavasti lahtise koeraga), siis nühime teekest edasi-tagasi. Kirke kurdabki, et temal võtab kõige rohkem aega üksinda olles, kelgu-koerte ümberpööramine teel. Aga eks nad saavad ikka lõpuks hakkama ja valmis uuteks lendamisteks;




Aga ega siis kogu aeg ei tohi koeri väsitada ja nii leiame siis nad meid järgi ootamas-puhkamas;

Lõpuks saab Kirke proovida, mis tunne on olla turistina kelgul;

Veidike siis ka ilmastikuoludest meie kandis. Pakasepoiss (vähemalt miinus 20 kraadi öösel) on kaunistanud meie aida akna;

Aga kevad ei ole enam kaugel, päike paista juba pikemalt ning katusele kogunenud paks lumekiht on moondunud lumepurikateks;


Muidugi, eks nende lumepurikate tekkes on siiski peamiselt süüdi meie ahjudes pidevalt võbisev tulelõõm ning poolik lagede soojustus.

Talv on karm. Meie lähinaabrid käivad ehk kord aastas omi valdusi ja hooneid üle vaatamas. Ning eile avastasin, et nendele kuuluval vanaaegsel rehehoonel (kuskil 30 m x 8 m hoone) on lumeraskuse tõttu pool katust kokku vajunud.