Thursday, May 22, 2008

Roosi vikerkaares

Ühel kevadõhtupoolikul lõpetasime pargikoristustalgud Uue-Saaluses ja läksime siis sealsamas Mati-Marise suitsusauna nautima. Leil oli hea, eriti hea oli lavalt kohe järve hüpata. Aga mingi hetk sai hüpata Vikerkaarde. Päike paistis ja tibas vihma. Ja vikerkaari oli isegi kaks.

Ja parajasti oli kohal ka Roosi.



Ja pildi tegi Kirke.

Wednesday, May 21, 2008

Taaskohtumine Bettyga

Tänaseks on jälle kuhjunud sündmusi ja sündmusekesi, mis on juba ammu olnud, aga mida pole ülestähendatud. Prooviks siis tagantjärgigi kirjeldada.

Eelmise nädala algul siis leidsime aega Tartus käia. Maainimestel on kevadeti raske seda aega leida, et kuhugi mujale minna. Seega tuleb ühe sõiduga võimlikult palju ette võtta. Neljast külaskäigust olid suisa 3 koertega seotud. Ilmne koerahobi ülekaal meie muude tegemiste seas.

Kõigepealt käisime Monika juures Ülenurme maal Athenat trimmimas. Ja tutvusime muuseas ka ühe noore, huvitava, perspektiivika isase kuldsega, keda ennem ei olnud näinud ja ega kellest isegi kuulnud ei olnud. Mind pani natuke muhelema see, et Monika toitis seda kuldset toorlihaga. Aga mida sa teed, Inglismaa kasvataja pärand kutsikale. Ja Monika oli väga veendunud barfi pooldajaks saanud. Kahjatsen natuke, et meie ei olnud oma viimase pesakonna puhul nii julged, et oleks loovutuseaks uutele omanikele toorliha söömisharjumusega kutsikad üle andnud. Toorliha-konte said nad küll proovida, aga põhitoit oli ikka Bonaventura krõbuskid.

Monika võttis meid vastu soojalt - grillil juba liha susises. Athena sai siis trimmitud ja siis sai meie üksik maakoer linnakoertekarjaga sotsialiseeruda. Naised jagasid siis omavahel koerandus uudiseid-tarkusi. Aga Monikal uued koerad trimmimist ootamas, meil ka kiire ja üleüldse oli mingi räme tuul; sõitsime edasi Bettyle ehk Skylinedog Rose Berenicele külla.

Kui vahel räägitakse, et kutsikas sai kodu linnakorteris, siis tegelikkus võib mõneti teine olla. Eriti Tartu suguses linnas. Betty kodu oli rahulikus linnaosas ja mõnekorterilise maja juures oli suht suur aed. Kus oli Bettyl võimalik rahus isegi toorkonti närida. Hiljem kui olime juba edasi sõitmas, avastasime et Athena oli selle kondi salaja kaasa võtnud.

Betty on pererahva sõnul üpris energiline tegelane. Eks ta seda näitas meilegi algul, vanem õde (poolõde) Athena sai tunda tõsist huvi.


Aga kuna Betty tagumise jalaga oli midagi samal päeval juhtunud (lonkas), siis ei saanud me koeri lõpmatuseni möllata lasta.
Aga ega siis Betty täielikku rahu saanud, kukkusime teda muudkui pildistama. Ja loomulikult näituseseisakus.
Ja loomulikult peab ka lõpuks lahkuma. Kuigi Betty oli juba ühe puuda raskune, ei suutnud Pille teda sülle võtmata jätta.


Kolmas Tartu koertega kokkupuude oli siis Karlovas. Vaatasime muude asjatoimetuste (Taavo oli küpsetanud lõhet) seas ka Lasse üle. Ka siinsel pererahval on aed. Aga kuna nad on koeraomanikud ja perenaine Pille hobina aiandust õppinud, siis olid nad just toonud oma aeda istutamiseks isase koera märgistusohutu tikrimarjapõõsa. Tegelikult nimetasid nad seda tikripuuks (välimuselt oligi) ja nüüd saavad lapsed tulevikus rahulikult süüa tikreid, kartmata et koerad marju väetama ulatuks.