Hall ja lumi

Pühapäeva hommi oli kaunis, muru oli kaetud sätendava hallaga - samas säras majataga hommikupäike. Keda siis veel pildistada esimeste tõsisemate külmadega, eks ikka grööni koeri.

Igatahes Silva tundus ülimast rahulolust pakatamas:

Kuid esmaspäeva hommik pakkus tõelise naudingu gröönudele.

Lumi.

Punetavad roosiõied lumealla mattununa.

Ning muidugi Silva:

Viimane lumi

Kutsikatel pidi uutes kodudes hästi minema. Vähemalt midagi halba me ei ole kuulnud. Aga üpris hästi oleme kursis Camilla eluga. Camilla ja tema pere juhtumiste kohta on loodud samuti blogi. Huvitav on lugeda, kahjuks tegemist on erablogiga, mida siis valitud arv inimesi lugeda saab. Mina seda mingi hetk ei uskunud, hakkasin guugeldama ja sattusin siis ühele huvitavale blogile - koerakunstist.

1. mai 2009.a. siis, päike paistab - kuum kevadpäev ja otsustasime Torbikule viimast lund näidata. Kaugele ei tulnud sõita, siinsamas meie majast 1,5 km tee ääre eurokraav oli veel lund täis.

Torbik ehk tahtnukski sinna lumme jääda;

Aga kuna läks pildistamiseks, siis kõndisime teisele poole teed ja tegime pilte õitsvatest ülastest ja Torbikust;

Kui gröönudel palav on, siis paljastub pidevaks vaatamiseks nende pikk keel;


Ega midagi, lasime siis Torbikul maitsta viimast lund, tõsi küll juba sulanuna;


Kuna jutt juba vaid Torbikule läks, siis veidike sama päeva Torbiku sotsialiseerimisõppest jne. Autosse saamine on alati tema puhul häda. Kui ta aga seal juba on, siis vallutab ta terve iste ja kuskil jalgade juures all lebada ta küll ei soovi.

Autosse "tirides" selgus, et tema kaelarihm küll kõige kindlam ei ole. Seepärast olin Haanjas (teised olid poes) jalutades ikka tõsises hädas. Kohale ilmus üks isane kohalikku tõugu koer. Ilus rahumeelne koer. Ja Torbik sattus erilisse pöördesse. Mingid seninägematud erilised mängurituaalid. Torbik ajas oma pea vastu maad ja surus siis seda isase poole, ise tehes kummalisi häälitsusi. Hüppas ootamatult ja väga naljakalt nagu vedrust taeva poole. Jne.

Tänu kartusele, et kaelarihm äkki pääseb üle pea, siis oli igavene häda koera pärast autosse saada. Ega ei saanudki, auto pidi ise kõrvale sõitma.

Kodus selgus, et Torbikul oli alanud elu esimene jooksuaeg. Hea, et uurima hakkasime. Õuekoera jooksuajajälgi - väliaedikust leida ei ole võimalik vist.

Kevadekuulutaja Silva

Täna siis algas kalendrikevad. Aga lumeolud meie kandis küll sellest eriti märku ei anna. Päevad vahel ikka plussis, aga lund eriti vähemaks ei sula, mõni päev tuleb suisa juurde.

Aga eks meilgi oma kevadkuulutaja. Silva alustas karvaheidet, tagumise jalgade kohalt ja kaelalt tuleb karvatorpe. Varsti kevad käes ja tema jaoks algamas karmid ajad - plusstemperatuurid. Grööni koerad on kohastunud kõigist maailma koeratõugudest kõige paremini karmide miinustega, aga mitut head siis ka ei saa, palju plusskraade on tema jaoks liiast.



Pistad näpud Silva kasukasse ning näppude vahele jääb üllatavalt lühikese pikkusega karvatomp.


Aga talv oli karm. Meie lähinaabritele kuuluvate kinnistute hooned purunevad. Inimesed neid ei kasuta, lumi katustel kuhjus, kuni lumi oma raskusega vajutas katused lömmi;


Kui esimene aidahoone poole katuse hukk oli ehk kuu aega tagasi, siis teeäärne kunagine laut vajus kokku alles mõni päev tagasi:


Muidugi, eks meilgi üks kerg kasvuhooneke nüüd pea lumega tasa.

Tore kelgupäev

Olime gröönusid tükk aega tegevusetult hoidnud, vaid kolmapäeva õhtul käisime jalutamas. Aga pühapäeval läksime siis perega lõpuks kelgusõidule. Rakmete näitamine siiski Silvale esialgu entusiasmi ei tekitanud, läks igaksjuhuks kuuti. Aga kutsumise peale tuli kuudist välja ja siis ma rõõmustasin, et Silva saab selga need toredad asjad. Ja Silva rõõmustas kaasa. Siis ta veidike otsustas omaette seista, kui ma Torbikuga tegelesin. Aga läksin ligi ja panin temagi kelgu ette ja polnud midagi vastumeelset. Ja siis me seisime cirka 10 minutit ja ootasime ülejäänud peret, kes toas midagi tegid.

Nii et kui lõpuks väravast välja saime kruusasele autoteele, siis olin tõsiselt hädas, et koerad koos kelguga minema ei kappaks. Ei tahtnud astuda kelgujalastele (kruus kraapinuks-kulutanuks kelgu jaluseid-suuski) ja nii me kulgesime paarsada meetrit mööda kruusast teed - koerad ees, mina nende järel täiest jõust rihmadest kinni hoides- rippudes ja pidurdades kulgemas ning lõpuks kelk taga lohisemas.

Aga see pingutus sai ka lõpuks otsa ja panime siis Kirke kelgu taha. Täna olime sõiduteeks valinud suhteliselt uue teekese (Paloveere küla tee), koerad olid sellel harva käinud. Eks ehk ka seetõttu - vaevalt sai eest koerad lahti lastud, kui rakend kihutas minema.

Mahajääjad - Pille, mina longime siis piki teed edasi. Aga kuldsed kimasid ka rakendile järele. Oleme lonkinud pea kilomeetri, kui kuuleme eestpoolt hääli. Kirke ja koerad liginevad meie poole. Seekord katsetasin fotokaga videod teha ja seepärast saan vähemalt ühte klipi (teised mow klipid hiljem millegipärast täies mahus arvutis tööle ei läinud) näidata, kuidas Kirke ja gröönud sõidavad;



Millegipärast oli ka Roosi liitunud kelguveoga ja tükk aega kaasa jooksnud Torbiku ja Silva vahel. Ainult et ta ei olnud rihmaga rakendis ja tundis vist niisama jooksmisrõõmu teistega, kuni siis irdus kõrvale.

Aga tundub, et Kirke on tubli kelgutaja, vaid pidurdamis tehnikat peab ta vist veel lihvima. Muidugi - tee äärtes leidub suuri lumekamakaid, neist kelku mööda tüürida ei saa ja seepärast lendab kelk sinna-tänna veidike.

Lõpuks Kirke siiski ootab meid järele ja saame ise samuti kelku proovida (mõnesaja meetrised lõigud korraga). Pean tunnistama, et minu sõit oli ehk kõige kehvem, Pille sõit sujus hästi. Silva tegi minuga (korra ka Kirkega) trikke; Torbik võis küll üksinda ees rügada, aga Silvake vedas siidinahka või siis isegi keset kõige kiiremat liikumist - seisatus. Peame ikka veel edasi mõtlema oma tegemistes. Kõiki minu poolt tehtud vigasid, ei ole veel üles leidnud. Muidugi - koerad tuleb siiski ka kaelarihmasid pidi uuesti ühendada ja eks siis näis, mis saab.

Kuna väga kaugele täna ei tahtnud minna (tee peale jäänuks talu arvatavasti lahtise koeraga), siis nühime teekest edasi-tagasi. Kirke kurdabki, et temal võtab kõige rohkem aega üksinda olles, kelgu-koerte ümberpööramine teel. Aga eks nad saavad ikka lõpuks hakkama ja valmis uuteks lendamisteks;




Aga ega siis kogu aeg ei tohi koeri väsitada ja nii leiame siis nad meid järgi ootamas-puhkamas;

Lõpuks saab Kirke proovida, mis tunne on olla turistina kelgul;

Veidike siis ka ilmastikuoludest meie kandis. Pakasepoiss (vähemalt miinus 20 kraadi öösel) on kaunistanud meie aida akna;

Aga kevad ei ole enam kaugel, päike paista juba pikemalt ning katusele kogunenud paks lumekiht on moondunud lumepurikateks;


Muidugi, eks nende lumepurikate tekkes on siiski peamiselt süüdi meie ahjudes pidevalt võbisev tulelõõm ning poolik lagede soojustus.

Talv on karm. Meie lähinaabrid käivad ehk kord aastas omi valdusi ja hooneid üle vaatamas. Ning eile avastasin, et nendele kuuluval vanaaegsel rehehoonel (kuskil 30 m x 8 m hoone) on lumeraskuse tõttu pool katust kokku vajunud.

Jaanuar pildis

Tavaline inimene omades fotokat pildistab kindlasti ka loodust.
Tavaline koerte hull aga pildistab koeri. Ja vahetevahel satub pildile koos koeraga taustana loodus.

Mõtlesin, et prooviks ainult loodust pildistada. Ja taustaks koerad. Iseasi, kas see õnnestus.

Pilte ja hääli jõulurahu eel.

14. detsember oli siis esimene päev detsembris - kui näha võis päikest siin Haanjakandis. Päikest jagus ka poolele esmaspäevale, aga siis ta jälle kadus. Aga kasutasime siis võimalust ja jäädvustasime kella 3 aegsed loojangueelsed päikesehetked pildimasinasse. Loojuv päike tekitab vahel segadust, vaatan nüüd Torbiku saba vaatepiiril (skyline`l) ja mõtlen, kas tal tõesti on pooleldi must ja pooleldi valge saba.

Igatahes eestotsast on meie gröönud küll must-valged.

Ja meie kuldsed on siis kuldsed.

Ja metsapiirgi on kuldne.

Lund küll väljadel oli, aga teepeal oli kohati kruus väljas, ka kergekaalulust kelgujuhti Kirket ei olnud ja seetõttu me lihtsalt jalutasime.

Või lasime valitud koertel veidi omapead jalutada.





Ja kuigi oleme teinud sadu pilte meie koertest, siis senini ei olnud meil olemas pilti sügavast koerast.

Aga veidike pean minagi oma pead sügama. 11. detsember hakkas Athenal jooksuaeg. Joosta vabalt me teda muidugi ei lase. Sest nii kolkas me ka ei ela, et meie talu aiataguseid ei väisaks isased talukoerad. Ja ega siis aia seeski enam Athenal vabadust ei ole. Sest et osad kosilased on üpris pisikesed ja ehk pressivad ennast värava vahelt sisse.

Kui pühapäeval oli päikest näha, siis eelneval ööl oli ka kuud näha. Pidavat 30% neil päevadel suurem olema, kui muidu aegadel, Kuu olla tavatult Maale ligidale sattunud. Aga kui ärkad siis keset ööd Torbiku ulu-haukumise peale üles, siis välja asja uurima minnes kuu imetlemine nagu ei tule pähegi. Millest Torbik küll märku andis, kas Athena kosilastest rääkis? Aga midagi eripärast ma väljas ei näinud. Komberdan tagasi magama, vaatan aknast maja tagaõue poole; 15 meetrit eemal metskits kapsa-porgandi ja teiste juurikate aiamaalt kokkutassitud juurikalehtede kompostihunnikust söödavat otsimas ja näsimas. Tore. Aga tahaks magada.

Ja siis teeb Athena häält, jälle välja külma talveilma.

Athena on üpris häälekaks muutunud, kui mind näeb, siis koheselt laseb pisikese vingu lahti ja lõpuks isegi haugatab, kui ignoreerin teda. Kui üldiselt koertega tegelemine on seni tundunud üks lust ja lillepidu olevat, siis pidevalt häälitsev Athena nüüd küll jäägitult meeldiv ei ole. Pean nüüd pidevalt kontrollima; kas joogikausis vett on, äkki pean päevalihaportsu talle koheselt ette andma, äkki vajab pissitamist jne. Ja seda kõike hoolimata kellaajast. Ja kõige suurem nõudmine on Athenal, et ma teda pidevalt tundide kaupa sügaks-paitaks.

Aga eks elu koerte kõrval pakub pidevalt üllatusi, mida ennem kogenud ei ole. Pean vist ikka mõne targa koeraraamatu või koerakuulaja üles otsima, et teada saada; "Mida teha, et Athena sangviiniline temperament taastuks." Ju olen ma midagi valesti teinud. Sest et seda Athena pealetükkivat nõudlikust minu vastu oli osalt juba varemgi viimase poolaasta jooksul nähtud, jooksuaeg on vaid seda süvendanud.

Roosi vikerkaares

Ühel kevadõhtupoolikul lõpetasime pargikoristustalgud Uue-Saaluses ja läksime siis sealsamas Mati-Marise suitsusauna nautima. Leil oli hea, eriti hea oli lavalt kohe järve hüpata. Aga mingi hetk sai hüpata Vikerkaarde. Päike paistis ja tibas vihma. Ja vikerkaari oli isegi kaks.

Ja parajasti oli kohal ka Roosi.

Ja pildi tegi Kirke.

Lumeilves, K-Klubi ja koerad

K-Klubi on juba üle 10 aasta koos käiv sõpuskond, kellele meeldib kaarte (saskut) mängida , õlut juua ja saunatada. Kuid vahel tehakse ka midagi muud lisaks. Ja juba teist talve järjest kogunesime Lumeilvese matkaks. Lumeilves peaks olema statuudi nimetus - naine või mees - kes 2 päeva jooksul käib talvel Eesti 20 kõrgema tipu otsas. Ja need tipud asuvad Haanjamaal.

Niisiis kell 9 hommik 19. november 2007.a. ja Uue-Saaluse. Külma on kuskil 6 kraadi ja lund on ka kõvasti, kohati isegi üle poole sääre.

Ja sel aastal võtavad klubiretkest osa ka Roosi ja tema tütar Athena ja poeg Lasse.

Ka Marise ja Mati taks Dixie oleks tahtnud osa võtta, aga ta veel nõnda noor ja ega lumeoludki kõige soodsamad tema jaoks ei olnud.

Ja nagu ikka, võtavad matkal (jahil) juhtohjad enda kätte (jalga) meie koerad.

Tee äärde jäi Kavadi järv, siin oli veel jäävaba vett, mida kasutasid laululuiged.





Kohati oli meie teel mõni mägi päris kõva tõusuga - nagu Vällamägi. Nii et isegi koerad tegid peatuse.





Aga tipus olid nad enamik aega kuskil, nii et pildile ei õnnestunud neid kõiki 3 korraga õieti saada

Matka algus möödus meil Pillega veidike pinges. Roosi ja Athena viib Pille iga päev jalutama ja tavaliselt on see ilma rihmata, eks nad siis ka hulguvad veidike. Ka seenel käia ei ole nendega häda, kaovad ehk vahel kuni 10-ks minutiks, kuid alati tagasi. Kuid täna oli Athena väga iseseisev ja pidime vahel mitu korda tagasi minema (eriti jama kui mäkke üles tagasi), sest koera lihtsalt ei olnud. Aga alati ta ilmus rahulolevalt ja lõõtsutavalt, temal oli oma ajagraafik meie jälgimiseks. Eks meilgi see kadumise hirm oli juurde mõeldud, aga võibolla oli ikka ka põhjust - 10-d talud ja sealsed koerad ja metsalõhnad-jäljed. Ahvatlusi kui palju.

Aga peale paari tundi ka koerad olid ammendanud oma uudishimu iseseisvateks retkedeks ja saatsid siis meid pidevamalt.

Aga Pille Lasse oli tõeline unistuste matkakoer, kuhugi ta kaduma ei jäänud ja soostus ka mõne vallutatud mäetipu ühispildile jääma.

Kuid ega meil ainult tipud teele ei jäänud, vahel tuli ületada kopratamme ja igasugu rägastikke. Päeva lõpuks suutsid mõned meist isegi jala kuhugi vette poetada. Lisaks oli maa värske lume all üprid porine ja pehme.

Aga vahel oli lust käia mööda mingit taludevahelist teed.

Ja kuskil peale ühte olime ennast läbi metsase nõlva murdnud Suure Munamäe tippu.

Koerad jäid välja, aga inimesed tegid poole tunnise tee ja pirukate söömingu torni kohvikus. Aga eks koeradki said kohe varsti puhkust. Naised ja koerad lahkusid meeste matkakambast
ja läksid suitsusauna küdema.

Täpselt nüüd enam ei teagi, kui mitu tippu siis sel päeval ära sai võetud. 17 äkki?


Võibolla oleks ehk 2 tippu veel võetud, aga juba 2 viimast mäge sai vallutatud pimedas (kella 17 paiku jõudsime tsivilisatsiooni). Hea, et ilmus välja poolkuu ja lumi peegeldas valgust, muidu ehk oleksime seal rägastikus tänaseni konnanud. Aga samas, mis meil oli põhjust karta? Koerad näitasid matkal, et neil on jäljetöö käpas ja meid oleks seega kindlasti üles leitud.