Satu

Parem hilja, kui mitte kunagi. Aga alles nüüd jõuan märkida, et päev hiljem peale kuldsete retriiverite erinäitust - oli Livial ja Satul üliedukas päev Tallinna rahvusvahelisel näitusel. Kohtunik Dusan Paunovic Serbiast. Ühesõnaga - Satu oli emaste kuldsete retriiverite seas parim ehk siis VSP ja muidugi CACIB. Kuna ise me kohal ei olnud, siis illustratsiooniks eelmise erinäituse päeva mõned pildid. Usun - et Satu oli sellel näitusel sama tubli ja kena (kui eelmine päev) - aga tähtede seis (kohtunik) soosis just neid sel pühapäevasel päeval.




Seda veel, et laupäevase erika lõpus tunnustati Liviat veelkord tõuühingu poolt - Satu oli 2010. aasta emaste juunior koerte seas parim näitusekoer.

Egas - midagi tunneme meiegi rõõmu Livia ja Satu eduka koostöö üle.

Ükskord Tartus

Möödanikust veidi. Käisime üle pika aja jälle näitusel. Mops Pollyga.

Aga mopside ringi algus muudkui venis ja saime pea rahulikult hoopis kuldsete tegemisi näituseringis jälgida. Kohtunikuks oli tuntud Rootsi kuldsete retriiverite kasvataja Henric Fryckstrand (kennel Dewmist). Loomulikult huvitas ka paljusid eesti kuldsete omanikke temalt hinnangu saamine. Lisaks koera näituse kirjelduslehe andmisele, jagas kohtunik ka suuliselt kommentaare. Ja nii mõnelgi meie tuttaval kuldse omanikul läks oma koerte näitamine ülihästi. Kahjuks pildid näituselt meil ei õnnestunud (ülikehvad valgusolud hallis, korra oli suisa pimedus).

Aga lõppude lõpuks saabus ka Polly esinemiskord. Livia meid enam aidata ei saanud Polly näitamisel, kuna tal olid Henric Fryckstandiga pikad jutud käsil. Ikkagi ju Livia 2 kuldset, Toru ja Sonja Dewmisti kennelist pärit. Ning rootsi keel Livial juba lapsest saati suus.

Aga tundus, et Tartu näitusel oli Rootsi päev. Mopse hindas rootsi kohtunik Nina Karlsdotter. Ning Livia tutvustas meie Pollyt rootsi mopside (ja taani dogide!) kasvatajale Monica Stavenbornile ( kennel Kingsize), kes siis lahkesti võttiski Polly näituseringi kaasa. Tasuks noorteklassi esikoht, emaste serdiringis jäi Polly teiseks ning kõikide emaste võrdluses kolmandaks. Iseenesest ülihead asetused, aga... mine tea - mis olnuks Polly lõppsaak, kui tema liikumine oleks vähemalt noorteklassi võistluse tasemel püsinud. Näituse edenedes pidi Polly koos teiste mopsidega ringis liikuma - ja mida aeg edasi, seda kehvemalt ta seda tegi. Mingi hetk Polly arvas - et täiesti fun on tagantjooksjaid ootamatult üllatada - joostes neile vastu. Ja trikke oli teisigi. Aitäh Monicale, et täielikust krahhist ta meid päästis - suunates Polly siiski õigele teele. Aga Polly kirjeldusleht oli super hea, seal oli ka liikumine väga heaks hinnatud - aga selle lehe koostamise ajal ei olnud veel teada Polly edasised trikid.

Eks me pea Pollyt siiski ka näitusteks sihipärasemalt ettevalmistama. Peab talle tutvustama oma kodutalust erinevat muud maailma. Pidev maailma vaatamine vaid maatalu aknast koos kassiga - pole ühele tragile mopsile piisavalt arendav tegevus.

Polly

23. august 2009.a on tähtis päev kennel Skylinedog`le - meile saabus pisike emane mopsikutsikas Polly.

Polly nimi on tõupaberite järgi GULDFYND'S BELLA LUI. Nagu Guldfynd`si nimi juba viitab, on Polly pärit kennel Guldfynd`sist (Bella Lui on Itaalia mäetipp). Kutsikaid sündisid 19.06.2009.a, pesakonnas oli 3 isast ja 2 emast. Isaks EST CH Kingsize Fawn English Bombardino ja emaks EST JCH EST CH Fortunaviola Lady.

Omalajal kui Pille ja Livia arutasid meie kuldse retriiveri kutsika Satu saatmist Liviale, siis lepiti kokku, et vastukaubaks saame siis Polly.

Kõhklusi siiski oli. Peame ise ennast praegu hobilisteks koerakasvatajateks, kuid kui meie kodus olevate koerte arv tõuseks viieni ja tõugude arv kolmeni - siis oleksime ehk juba pisikese kenneli mõõtudes. (muidugi - tähtis pole kvantiteet, vaid kvaliteet).

Oleme Pillega vahetevahel arutanud, et millised on meie lemmik koeratõud. Pille on tihti nimetanud mopse - et kunagi kindlasti ta tahaks nendega tegeleda. Aga vahetevahel saavad ähmased visioonid olevikus teoks.

Kirke oli muidugi õhinal mopsi kutsika tahtja. Lubas tema eest hoolitseda, ja tõsi on - seda ta teeb. Piiras oma voodi meie koerteaiaga ja pani Polly asemega ööseks enda kõrvale. Varem me ei olnud ostnud mingeid erilisi luksus koerteasemeid - aga Polly sai. Lisaks sai Pollyle muretsetud mikroskoopilised traksid (võrreldes kelgukoerte omadega) ja peab ütlema, et need sobivad talle.


Ise suhtusin mopsidesse neutraalselt (pigem positiivselt siiski), et ühed naljakad tegelased on - aga et mis nendega peale hakata? Mopsid on seltsikoerad, et mis seltsiline nüüd minusugune karvane poisslaps neile on.

Aga peab ütlema, et eksisin. Polly on üks igavesti lahe tegelane. Puurib oma uudishimuliku ja uuriva pilguga näkku, järgmine hetk keel limpsib ammendamatu energiaga nägu. Või siis see müstiline liikumisviis - seisab, vaatab sulle otsa ja siis taganeb vudinal tagurpidi. Mingi hetk hiljem siis Polly pisikesed hambad närivad naljakalt mul varbaid või lutsivad-näksivad näppu. Hea tuju garanteeritud.

Aga mida siis meie teised koerad sellisest tillukesest olendist arvavad?

Kelgukoerte puhul tundsin veidi kõhedust. Sellel aastal oli vist Leedu ühel näitusel õnnetus, kus üks kelgukoer hammustas pisikese seltsikoera surnuks. Aga tutvustus läks üle ootuste hästi, grööni koerad olid väga uudishimulikud - mis imelik olend nende hoovil.


Silva nuusutas Polly üle ja jäi rahule.

Muidu sõbralikul ja nuusutaval Torbikul aga vana viga siiski lõi välja (nagu kuldsete kutsikate puhul) - aga ikkagi tahaks Pollyle käpa peale panna (seetõttu hoian siiski vahel Torbiku kaelarihmast kinni).

Polly tunnetab - et nende koerte suhtes peab näitama alandlikkust üles ja heidab selili.


Aga kuldsete vastu Pollyl ei ole pisematki aukartust - on ta ju pärit kuldsete karjast. Meie kuldsed nuusutasid ja uudishimutsesid veidi Pollyga, aga siis saabus ükskõiksus. Liialt pisike tegelane neile.


Muidugi Polly sest ei hooli, et temast ei hoolita. Ja seetõttu on ta pidevalt toas olles kuldsete seljas. Roosile see siiski eriti ei meeldi, vahetevahel laseb ta lahti tumeda lõrina; "Jäta mind rahule" - aga Polly paneb saba tirides edasi. Athena leiab lihtsama lahenduse, ronib trepimademele lamama - ehk siis seal Polly teda ei sega. Polly on küll pisike ja trepiastmed on kõrged, aga varsti on Polly uuesti Athena juures. Poeb siis karvadesse ja jääb magama - või siis ... proovib karvade vahelt leida tissi - missiis et sealt midagi ei tule....

Pille ning Livia ja Alo pool

Kuldsete suvepäevadelt suundusid Pille, Kirke ja Kati mere äärde. Üks päev-öö peatuti ka Lasse perenaise Pille valdustes Pärnumaal. Telgiti - ja loomulikult oli telgi ja nende asukate suur fänn Lasse;

Ja kui Lasse lõpuks telgiukse taha jäeti, siis valvas ta öö läbi telgiesisel vaibal külaliste und;

Viimane merepuhkuse päev möödus seltskonnal Livia ja Alo seltsis Loode-Eestis. Nende kenneli koertel on seal eluks ideaaltingimused, isegi jõeke - kus kividest pais - seal hea kuldsetel ujumas käia. Aga allavett - madalamas vees võis ujutada ka mopse.

Ja siin on üks mopsi kutsikas - kuuvanune Polly;

Ka kennel Guldfynd`s koerad on suured toore liha tarbijad. Ja nii raiub Alo 2 korda päevas pakul mingit lihaollust. Ja koertel on ülipinevat vaatamistööd küllaga:

Ja kõik koerad on samas sõbralikud, kuldsed lasevad oma seltskonnast kõige väiksemad (mopsid) siis esiritta noolima;

Siin siis kuldne eine murul;

Veidike ka koertevälist. Päeva lõpus käidi Paldiskis ja tutvuti sealse lummava mere, pankranniku ja lilleaasadega.

Igatahes sealne pankrannik on niivõrd vägev, et alla peab vaatama roomates;

Kutsikate loovutus

Kuskil kella 1 paiku siis jõuame Ruila poe juurde, samal hetkel mobiilihelin. Selgus, et samaaegselt olid siin seiklemas (algul üksiti, siis üheskoos) ka Castori ja Camilla perede autod. Suundume siis kogu kambaga Livia kodu juurde.

Livia õu on täis kuldseid: nii suuri kui väikesi. Kolm uustulnukat meie autost kohanesid koheselt ümbritseva meluga. Hakkas üks pidev mäng teiste koertega, või siis konnati ümbruskonnas (aga mitte eriti kaugel), lürbiti kausist ehedat maalehma piima, järati kohalike koerte toiduks ettepandud toorliha tükke, pätsati suurtelt koertelt juba läbinärituid konte, näriti igasugu ilupõõsaid. Kindlasti veel oli tegemisi, kõike ei jõua kirja panna. Lapsed ja meesseltskond jäi siis seda tegevust vaatama ja kommenteerima.

Naised - aga kui tulevased ametlikud koerte omanikud suundusid tuppa ja nende jaoks hakkas paberitöö. Vormistati omandipabereid, vaadati tõutunnistusi jne. Millegipärast on levinud rahva seas arvamus, et tõukoerad on toredad küll, aga veel toredamad nad oleks, kui nendega ei kaasneks pabereid. Tõukoertekasvatajate seas on levinud nali; et paberid on hästi hirmsad asjad, need peab lukustama lauasahtlisse, sest et muidu tulevad nad sealt öösiti välja ja hammustavad.

On mis on, eks need paberid ikka vaeva nõuavad:


Lõpuks teeme ka ühise pildi; Camilla pere, Alo Ceciliaga (ehk "Satu"`ga) ning Castori omanikud.