Kuldsete retriiverite erinäitus Tallinna "Kalevi" staadionil

Nagu ikka see blogimine ei edene. Üks põhjusi oli, et pidanuks kirjutama vahepeal toimunud näitusest. Aga näitustest kirjutamine on igavesti tüütu tegevus.

31. mail oli erinäitus kuldsetele (kohtunik H. Morris Inglismaalt). Roosil veel karv kehvavõitu, seepärast võtame kaasa vaid Athena, kellel seda ehk isegi üleliia. Ning Tartus liitub meiega Lasse. Ning mõneti juba etteaimatavalt on kohal ka Rommel. Rommel läheb siis ringi koos oma peremehe Elmoga. Aga Lasse ja Athenaga debüteerib Maria kennel Meieperest. Maria sai suurepäraselt hakkama, kuigi eks temalgi võis tugeva ja ulja Lasse ohjeldamine algul päris pingutav olla. Igatahes hoidsime hinge kinni, kui Lasse ringis oli (Rommeli puhul seda muret pole). Aga ei mingit häda, kohtunik küll küsis Marialt; "Kas võõras koer?", aga kirjelduses kiideti Lasse suurepärast liikumist. Neljas koht siis isaste noorte seas. Ja tema ette kolmandaks tuli Rommel.

Athena kutsuti 5-nda koerana siis siis koha valikule (4 parima noore emase järjestamine), aga sõrmejagu jäi puudu... Kohtunik minu arust tükk aega kaalus Athena saatust, aga siis olla ütelnud, et koer talle väga meeldib, aga kahjuks ta võrdluses teistega - natuke kaalukas. See sõrmepaksune üleliigne jämedus jääb nüüd küll minu hingele, et ei osanud toita teda mõõdukalt.

Tegelikult siis meie A-pesakonna kõik kolm koera said suurepäraselt hakkama, hinded suurepärased ja veel suurepärasemad kirjeldused. Jäime väga rahule näitusega.

Tegelikult ka muud asjaolud olid näitusel suurepärased - päike, soe ja samas veidike jahutav tuul. Tuul oli üksvahe nii tugev, et lennutas otse minu silmi ees ühe puuri lendu ja ehmunud kaks kuldset pagesid laiali. Parajasti aga oli minul rihma otsas kolm koera ja vaatasin abitult, kuidas teised abivalmilt koerad kokku kogusid.

Kohtunik hiljem kiitis eraldi siin nähtud isaseid. Minu lemmikuks oli tumedakarvaline Bonanza`s Firestorm, kes esines isaste tsempioniklassis. Ameerika päritolu isa-ema, omanik Peterburist. Viis tsempioni oli siis ringis (neist 3 koera olid meie jaoks samuti näituse isaste tipud), aga tõelise rassilise diskrimineerimisena ei saanud see USA tumedanahaline (sorry - tumedakarvaline) nelja hulka.

Valmiera ehk Valka näitus

Jälle pean muistsetel aegadel toimunud sündmusi meenutama.
Nimelt toimus 18. mai Valmiera näitus. Kus ka meie Athenaga osalesime. Tegemist meie jaoks ka esimese läti näitusereisiga. Aga see niinimetatud välismaa meile ligemal, kui Põhja-Eesti.

Niisiis Valmiera näitus toimus tegelikult Valkas, aga Valka on ju seesama mis Valga.
Ja näituseplatsil võis vahel eesti keele kõrval isegi läti keelt kuulda (aga võibolla oli see leedu keel, ei erista). Igatahes kuldsete ringis vahest pooled koerad olid eesti omanikega. Nii et Eesti tippkoerte konkurentsist me ei pääsenud. Sattusime vihma käest räästa alla.

Aga õnneks siiski meie sealviibimisel eriti sadu ei olnud. Kuigi hommikul oli kõva sadu olnud. Ja ka teel näituseplatsile-staadionile loigud. Nägime erilisi näitusefriike, kellel oli koertele isegi vihmapapud jalga aetud. Aga eks kõrgkonkurentsis loevad ka pisiasjad.

Kuidas siis meil läks? Tulime, nägime ja ....ei midagi. Athena sai suurepärase hinde ja lühikese kirjelduse (paremalt esimene inimene-koer on Pille-Athena).


Pille ei jäänud oma liikumisega rahule. Eks Athenal on kindlasti mõningasi puudusi, kuid vabas olekus Athena liikumist võib kindlalt imetleda. Sealsamas siis rääkisime Mariaga kennel Meieperest, et äkki edaspidi (kui võimalust on) aitab tema meid händlerina näituseringis.
Enne meie äraminekut siis Maria jõudis Athena peal oma händlerioskusi demoda. Meile meeldis.


Meiepere kolmel koeral läks aga näitus suurepäraselt korda, nii hinnete kui ka kohtade poolest. Tõsi küll, esimene hetk ajasin ma silmad punni, kui nägin punast linti Meiepere Eldvini hinnanguks. Aga eks lätlastel ole mõned asjad teisiti, kui meil. Nende punane lint on meie roosa - ehk siis suurepärane. Millegipärast arvan, et Eldvini saavutustest me kuuleme edaspidigi, igatahes meie küll imetlesime teda. Mõni aasta juba kuldseid nähtud, mingi silm parimatest koertest kujunemas (kuigi omad maitsetüübid siiski).

Niisiis Meiepere Eldvin näituseringis. Otseprofiilis pildistamiseks publikul õieti võimalust ei olnud ja tõsist zuumi ka meie fotokal ei olnud ja ... ega kõik pildid peagi siis olema ideaalsed.


Kohtunik pr E. Rhodin (Rootsi) tundus olevat suur hammaste hindaja. Ja jagas vahel soovitusi, et võiks nagu koera rohkem sööta. Rohkem ma ei oska kohtunikku hinnata. Üleüldse oli meie sööst Valka lühiajaline ja pinnapealne, vaba aega on ikka supervähe. Hiljem helistati meile ja küsiti näitusetulemusi, ei osanud me midagi öelda. Üles tulemusi ei märkinud ning mälule ei saa kunagi kindel olla. Arvatavasti ka eesti kogukonna teistel esindajatel läks hästi? Greenhill`s Vogue ootamas siis oma edukat esinemist (kennel Siimline).

Mõningasi soovitusi teistelegi, kui Valka asja näitusele. Kui siis sõita Valgast sinna Valka staadioni poole, siis põhitänavalt vasakule ongi staadion. Kuid sellel staadioniga paralleelsel tänaval ei tasu parkimisaugu üle rõõmustada, sest otse sealt platsile tavainimesi-koeri ei lasta. Tuleb edasi sõita paarsada meetrit, siis jälle vasakule mingile platsile ja edasi pisike jalutus siis sissepääsu juurde. Tundus, et taheti muidu inimestelt ka piletit. Aga ühel näitusekoeral võis olla kaks saatjat ja seetõttu me pääsesime kimbatusest, et läti latte polnud veel pangaautomaadist võtnud.