Sunday, December 26, 2010

Ilma koerteta ei ole õigeid jõule?

Selle aasta jõulukeskne kirjutis jäänuks vist tegemata (ei leidnud mahti pildistada), kui ei olnuks tublisid koeraomanikke F-pesakonnast. Facebookis toredad pildid neilt ja seega saan ka mina nüüd jõulupühade soove illustreerida.

Niisiis jõulusoove saatev Fortune:


Ning jõuludele asjakohases kostüümis Fergie:

Ja siin on Fergie kuuske kaunistamas:


Häid pühi meiltki!

Thursday, December 16, 2010

Emmet külas

Niisiis - Rõuge kandis elavast Emmetist on kasvanud suur ja uhke koer. Meil kasvavad Emmeti õed-vennad on tema kõrval nääpsukesed (sügisel olime jälle hädas, et meie kutsikad on veidi paksukesed... aga olud koerad muutuvad suht kiiresti).

Ja pühapäeval siis Emmet tutvus üle tüki aja oma õdede-vendade ja isa ja emaga. Ning muidugi kelgusõiduga.

Emmet on minu arust võimas rahulik isane. Ning tugev. Kodus pidavat ta olema üliaktiivne - meie juures oli lihtsalt aktiivne ja sõbralik. Emmet on küll õuekoer, kuid õhtuti veetvat ta aega ka toas pererahva seltsis. Minu jaoks oli ülihuvitav fakt see - et Emmet armastab ujuda. Aga lisaks on ta pereisale kaaslaseks kalaretkedel - võivat tundide kaupa silmitseda õngekorki ja kui kala kaldal, siis antakse see talle pintslisse panekuks. Üleannetusi? ka tegevat - õues kuivama jäänud kardinatest olla ribad järgi jäänud. Ja igasugu käsklused olla tal juba selged.

Ainult rakendiveost ei teadnud ta midagi. Aga egas midagi - proovisime siis teda harjutada.

Algul katsetasime, et kas koos Bamsega paaris asja saab. Aga igaks juhuks jätsime pooleli - mõlemad isased olid valvsad üksteise suhtes.

Aga teiste isaste kutsikatega läks lihtsalt. Panime ta siis Ellardiga kõrvuti - ees aga Torbik - Eirik. Ja sõitma nad läksid - ja polnud eriti vigagi.

Tõsi küll, mõnel korral läks rakend sassi. Aga eks meil omaettegi seda juhtub. (üldiselt - sassi läinud rakendi puhul on igavene jama saada noored koerad sõidusuunas seisma, kipuvad teistpidi olema).
Niisiis sõita sai. Aga kui proovisime rakendit koos noorte emastega, siis läks asi nurja. Torbik ei olnud sellist kooslust näinud (pluss võõras rahvas tema jaoks) ja sõidust ei tulnud midagigi välja.

Aga Emmet sobis sõitma Daroniga. Niisiis - noorte koerte kaheline rakend, kes iseseisvalt suutis liikuda.
Lõpuks proovisime niisama jalutada. Mina Eiriku taga rihmas ja Emmet oma peremehega. sellest aga eriti asja ei tulnud. Eirik oli elevil ja ei tahtnud ees vedada ja ega Emmet samuti asjale veel eriti pihta ei saanud.

Aga loodame siiski, et Emmetist saab edaspidi siiski suusaveos jne ka üksi asja. Eks saame kunagi jälle kokku ja harjutame ka koos.

Sunday, December 12, 2010

Reedel oli Athena linnas meiega kaasas, sest et õhtul oli vaja sõita Tartu silmakontrolli. Aretusnõuete jaoks on ettenähtud terved silmad. Ja eelmine kontrolli terveks tunnistamise paber oli pea äsja kaotanud oma kahe aastase kehtivusaja.

Aga eelnevalt tegime siis ise mõned pildid Athena silmadest - minu silmade järgi täitsa OK... Võrus oli mõnus tavaline talveilm - Monikat ei olnud eriti märgata. Eks meie kandis ekstreemilmad ongi mõneti teistel aegadel kui mujal Eestis ja seetõttu uudistekünnist need ei ületa. (viimastel aastatel on talviti ikka üks päev -öö olnud, kus oma mägedeonnist välja sõita ei saa).




Õhtul pimedas sai siis kiirsööst Tartusse Janne Orro kliinikumi tehtud - selgus et dr Ülle Kell ei leidnud Athena silmadest mingit patoloogilist janti. Tegelikult - millegipärast ma selles ei kahelnud hetkeksi - põhimure mul ikka oma silmade pärast - kuidas need suudavad autot juhtida pimedas ja kohati tuisku mattunud Tartu - Võru teel. Aga ei midagi erilist ka ei olnud ning ka Haanja - Vastseliina maantee oli vist mõni tund varem puhtaks lükatud ja nii me jõudsimegi kõik tervetena koju tagasi.

Sunday, December 5, 2010

Emad ja tütred suusatamas.

Kuid egas talveajal vaid gröönud ei tegele igasugu vedamisaladega. Ka kuldsed said tavapärase jalutuskäigu asemel tunda vedamisrõõme. Kuna ise jäin veel 3 gröönuga eksperimente tegema, siis kuldsete jaoks enam vedamistrakse ei jagunud. Vedasid kaelarihma pidi - mis muidugi ei ole õige.

Moodustus kaks paari - emade ja tütarde paar. Emade paaris siis ema Pille ja ema Roosi. Tütarde paaris - tütar Kirke ja tütar Athena.

Kuldsed olid algul täis indu - kapata edasi.


Kiirused niivõrd suured, et pildilegi jäid ähmaselt.


Igatahes hiljem alustanud emade paaril oli suur eesmärk - jõuda tütardele järele.

Muidugi - eks hiljem see suusatajavedu enam nii roosiline ei olnud - kuldsed siiski rohkem jahikoerad kui kelgukoerad ja huvitusid teeäärsetest lõhnadest enim, kui piki teed tormamisest - edasi-edasi-edasi.




Hooaja algus

Gröönudega kelgutame vist juba 3-ndat nädalavahetust. Et Bamse väga kaeblema ei hakkaks aedikus, siis alustame alati sõite Bamse ja Daroniga. Väga hea paar meie arust.

Kuna meie maja eest möödub maantee ja vähemalt marsruudi alguses peame seda kasutama, siis pahatihti peavad koerad harjuma autode möödasõiduga.


Siis on meie neljase rakendi kord. Koerad hakkavad juba harjuma, et neid pannakse mingi juhtme külge ja lasevad enda kallal toimetada rahulikumalt kui algusaegadel.


Eirikut me ei olnud tükk aega kasutanud, seetõttu uustulnukana oli tema vanarahu Ellardi kõrval veidi ärevil.

Jae eks uus koosseis läks algul veidi sassigi.

Aga seejärel kulges sõit probleemideta. Davise panime ette Torbiku kõrvale, siiski tema vedamine kõige parem ei olnud - sörkis kohati lõdva liiniga.

Kuid lõpuks oli kõik OK.

Pärast katsetasin uudset koosseisu - meie kaks noort emast (Esme, Elfie) ning Daric. Siin esialgu midagi head ei olnud. Panin alati ette ühe koera ja taha paari (edaspidi katsetan teistpidi) - aga õigest sõidust ei tulnud midagi välja. Eesolev üksik koer innustus teeäärtest, millest iganes - aga oma juhtfunktsioonile ta pihta ei saanud. Ja nii kippus tagumine paar ette ning üksik koer laperdas suvalises kohas. Vahetasin eri "juhtkoeri" - võibolla ehk Elfie oli neist kõige parem.