Sügistreening

Oma koerte arengu ajaloo huvides teen ühe meenutuse toredast pühapäevast Nohipalu Valgjärve äärsetel metsaradadel. Nimelt toimus seal sügistreening kelgukoertele, eestvedajaks klubi Baltosport (nendel ka vastavast üritusest oma kirjeldus: http://baltosport.ee/?p=1704.). Seal ka pildid toimunust.

Ise pilte ei teinud, fotokat ei teadnud kaasa võtta. See eest oli kaasas meie kelgukoerte treenimiseks  muretsetud uus sõiduriist - tõukeratas. Ja muidugi gröönud: Bamse ja Daron. Kohe peab mainima, et proffidel (kennel Hellekantri) oli kaasas pisem tõukeratas ja seda proovides selgus, et tõukeratastelgi vahe sees (meie oma liialt suur - seega raske ning ka seista tuli seal liialt kõrgel, seetõttu jalal vaeva tõukamiseks rohkem).

Aga esmalt oli tore näha vanu tuttavaid:  kennel Hellekantri meeskonda ning kennelit Back to Work + Elfie (meie kennelist neile antud grööni koera kutsikas).

Elfiet sotsialiseeriti hoolsasti (tutvustati teisi koeri, inimesi), sest et mingi kramp tal oli võõraste koertega. Kuid siis nägin ma tõeliselt sõnatuks tegevat pilti: Elfie nägi Bamset-Daronit ning ei ole kahtlust - koerad tundsid   koheselt üksteist ära (mis siis - et peale loovutamist, pea kaks aastat üksteist nähtud ei olnud). Ja mis peaasi, kõik kolm koera olid sellises vaikses liigutavas seisundis - nagu oleks kokku saanud pere, kes on üksteist kaotanud ja siis ootamatult pärast igavikulist vahet uuesti kokkusaanud. Seetõttu oli veidi kahju  vaadata, kui Elfie pidi Bamse-Daroni juurest lahkuma.

Jah - ma olin lugenud, et grööni koertel pidi olema haruldaselt hea mälu. Nii see ongi. Ning lisaks veendusin veelkord, et koertel on ka tunded, mis nii väga inimtunnetest ei erinegi.

Elfiest veel niipalju, et näha oli, et ta oli saanud treeningutel tõsist mahvi ja võrreldes oma poolvennakese Daroniga. Ta oli ikka tükkmaad lihaselisem ja kõhnem. Aga vilksamisi korra siiski nägin ka teda tagumises paaris korralikult tööd tegemas - siis kui Steveni 7-line kärurakend meist mööda kihutas.

Aga tore oli vaadata ka seda, et sügistreeningule oli minu arust ootamatult palju inimesi saabunud - üle Eesti - ligidalt ja kaugelt (Rapla, Pärnu, Rakvere jne)- alaska malamuutidega ja siberi huskydega.

Esialgsed jutud räägitud ja siis läks treeninguks lahti. Võimalus oli siinsetel liivastel ja tasastel metsateedel sõita 9 km-st ja 18 km-st ringi. Ise valisin siiski 9-se. Tõukeratast olin veel loetud korrad jõudnud eelnevalt kasutada ja vähimgi kogemus puudus, et kuidas on sõita pikemat maad (seni olin ainult 3 km pikkuseid 2 koeraga sõite vahel teinud). Seega meie poolt siis suhteliselt treenimata seltskond suundus rajale. Ja eks ma olin ka üks hädapätakas, kuidagimoodi õnnestus mul ratas nii kokkupanna, et esimesed 2 km tegelesin tehniliste seisakutega. Aga pole halba ilma heata, seetõttu mul õnnestus koeri harjutada teiste treenijate-matkajate koertega. Pidevalt möödusin kellestki ja siis lasin jälle ette... Loodan, et teised ei pannud seda pahaks (eriti esimene kord, kui pidin omi koeri ikka eemale kiskuma liialdasest uudishimutsemisest või ... ). Aga edaspidi läksid möödumised järjest paremaks.

Aga siis selgus, et meie meeskonnas olen ise kõige nõrgem lüli. Kaks koera pidid ju vedama hinnanguliselt 120 kg (mina, minu riided, tõukeratas) ja pidin õigeks ikka ka koeri aidata - jalaga oli vaja hoogu anda pikkadel vaevumärgatavatel tõusudel.  Jalgsi jalutades oleks arvanud, et tegemist sileda maaga, aga kui on pead tööd tegema, siis oli kohe tunda, et tegemist on hoopis pika-pika lauge tõusuga, mis otsa ei saa. Ja mis parata, lihtsalt mul ei olnud erilist jaksu, et muudkui hopp-hopp lenneldes edasi kimada. Viimastel kilomeetritel Daron väsis juba tõsisemalt, aga samas Bamse leidis, et temagi peab edasiliikumiseks kogu aeg tööd tegema - ning koerad liikusid ees juba mõistliku ühtlase paarina..

Aga teiste treeningutest ei oska suurt midagi rääkida, kõik läbisid oma kavandatud teekonna - algajad said kogemusi ja proffid kasvatasid muskleid. Selgus, et nii mõnigi nn algaja oli ise koos oma koeraga (-dega) tubli meeskond ja seepärast veendi neid, et vaja oleks ka võistlustel käia. Usun, et eesti rakendisportlaste seni suht väikesearvuline (aga samas väga tubli) seltskond saab arvukat kaaskonda edaspidi. Võibolla isegi meie grööni koerte näol, sest jaanuaris tuleb võistlus (Jälg 2013) pea meie koduõue - Otepääle.



.

Athena kõige suurem poeg Hugo Võrust

Saime järjekordse rõõmsa kirjutise varsti aastaseks saava Hugo tegemistest;

....."Esiteks oleme me väga rõõmsad, et Hugo just meie perre sattus. Ta on tõeline päikesekiir meie igas päevas ja meie kõige suurem sõber. Ta on väga energiline ja tark koer. Ta pole meil kodus kunagi mitte midagi katki närinud v.a. vanaemajuures.Väikse kutsikana meeldis talle vanaema pliidi ees pisikese tooli jalgu närida. Nüüd on jäänud vanaemale sellest väike mälestus. 

Alles nüüd saame aru, mida sa mõtlesid selle all, et ta on pesakonna kõige suurem. Viimase kuu jooksul on ta nii suureks kasvanud, pea ja kere on kuidagi eriti suureks märkamatult läinud. Endiselt meeldib talle oma mänguasjadega mängida.ÜLdiselt on ta suurema osa nendest hävitanud, aga mõni tugevam peab veel vastu. ÕHtuti,kui me telekat vaatame armastab ta vaibal rulluda mõni oma lemmikmänguasjadest suus.

Käisime ka koertekoolis ja läbisime koolituse meie jaoks vähemalt edukalt. Meile öeldi küll, et Hugo on võimeline enamaks, kui ta eksamil näitas. Hetkel on ta küll väga kuulekas ja pahandusi ei tee.

Vägameeldib talle metsas joosta ja muidugi ratta kõrval jooksmise probleemideta on ta ka selgeks saanud.

Oma noore elu jooksul on Hugo isegi meiega Soomes käinud, üldiselt on ta meil igal pool kaasas, kuhu vähegi kannatab kaasa võtta. Autoga sõitmine ei valmista talle mingit probleemi.

Eriti meeldib Hugole maal olla, hektarite viisi vabadust. Seal on kõik lubatud. Isegi üleni porisena võib diivanil rahulikult kuivada. Vanaema on seal peremees ja seal reegleid Hugole pole. Veel meeldib Hugole tiigis ennast jahutamas käia, või võtta üks jahutav vann peale õues möllamist. Loomulikult magab Hugo meie kaisus voodis ja ennem ta kunagi sealt ei välju, kui siis ainult minuga. Kunagi pole ta halvas tujus,alati kuulab tähelepanelikult, kui ma temaga räägin ja muidugi see siirus ja ääretu rõõm,mis temast kiirgab!

Kirjutan kindlasti varsti veel ja annan meie tegemistest teada. Proovin ka mõned uuemad pildid saata.

Tervitavad Marta ja Hugo"

Kusti on aasta vana

Saabus siis meile üks tore jutt ja toredad pildid äsja aastaseks saanud Kustilt (Gustavi perelt);

..."Ma olen nüüd ühe aastane ja peab ütlema, et eluga vägagi rahul. Pererahvas on täitsa tore, kuigi vahel saan ma ikka riielda ka. Viimati siis, kui ühe külalise koti peale jalga tõstsin. Ega ma muidu enam tuppa ei tee, juba ammu, aga selle külalise juures käisime me suvel ja seal oli üks vahva sõber, kellele nüüd tervitusi tahtsin saata. Ja tegelikult tõstis too koerast sõber suvel ka minu perenaise peale jalga, nii et nüüd oleme nagu tasa või nii. Ükskord varem sain ka riielda. Siis ronisin põrandal istuva perepoja sülle ja tegin nii kurva näo pähe kui võimalik. Siis muidugi rahunes perenaine maha, see kurb nägu mõjub ikka alati. Vahest ma nagu ei teegi midagi, noh natuke ainult norin laua ääres või kraabin midagi, mida vist ei tohiks. Ei tea, õnneks on üldiselt ikka perenaine ja perepoeg rahulikud ja vahvad. Käime õues ja mängime. Eriti meeldib mulle perepojaga mängida, ta nagu jagab paremini seda asja. Teiste omasugustega muidugi ka, aga ei ole just väga palju sõpru, kes minuga pikalt mängida tahaks. Hiljaaegu hakkasime läbi käima ühe Eesti hagija kutsikaga. Noh ma õpetasin talle kohe mõned meesteteod, mille üle perenaine vist väga ei rõõmustanud. 

Rõõmus olen ma igal juhul. Süüa meeldib mulle ka. Mulle kohe väga meeldib süüa. Ainult et ma ei saa kunagi nii palju, kui tahaks. Vahepeal, päris pikka aega, tegi perenaine mulle ise süüa. See maitses mulle kohe eriti, kuigi ausalt öeldes ma võin kõik ära süüa. 

Magamisasemeks on mul kaks tükki lambanahka. Nendega saamislugu on ka ühe riiuga seotud. Muidugi ma pissisin selle peale ja muidugi sain riielda, aga oma tahtmise ma sain. Nüüd on mul kaks paraja suurusega naha tükki, millel mõnus magada. Ma oskan ka diivanile ja voodisse hüpata, aga alati kui ma seda oskust näitan, saan ma millegipärast kiitmise ja maiuse asemel pragada.

Võin öelda, et ma olen eluga rahul. Kui kunagi näeme, siis räägin pikemalt. Tervitage mamma Pollyt ka."

Kusti

 

Palju õnne Kustile ja tema vennakestele!