03.08.2013

Pildistasime uue äsja muretsetud seebikarbiga meie viit grööni koera kutsikat. Ühe külje ja teise külje pealt ning otsevaates.Kõik pildid on selliselt olemas Pille pildialbumis.

Igast küljest pildistamine on oluline seetõttu, et oskaks kutsikaid kirjeldada piltidel ja elus. 

Näiteks - alloleval pildil on Karma, kes erineb Kirrast (üleni põhivärvus must, muidugi väiksem ka) kaelal oleva valge triibu poolest - kusjuures teise külje pealt Karmal seda valget triipu näha ei ole.

Khaleesi puhul on selge - musta ja valget pea pooleks (fifty-fifty) ja ükskõik kumma külje pealt  (mõõtnud ei ole, lihtsalt üldmulje):

Nojah - Khaosega läks õnnetult, enamik temast tehtud pildid kadusid vist kaosesse või jäid üldse tegemata?
Seetõttu õieti esinduspilte ei ole.

Kimmye on samuti fifty-fifty pruuni-valge suhte koha pealt (nag Khaleesi oli must-valge puhul):

Ja Kirra - nii öelda üleni must:

Muidugi - kõigi kutsikate rinnak, kõhualune ja jalad (enamikel) on valge karvkattega.

Aga mõned pildid veel, Khaos lipsas Pille kätest ja  suundus fotokat uurima:

 Kari koeri erinevatest karjadest:

Kimmye ja rebane (mitte aga kutsikas ja üleüldse on tegemist hoopis kujukesega):

 Kuldsed ei lase Pillel Khaost seisuasendisse sättida, vaid tahavad ise fotomodellid olla:

Jennifer ja rebane:

Kutsikate esmakordne tehniline üevaatus-hooldus.

Esimesel augustikuu päeval laadisime gröönu kutsikad autosse ja sõitsime Sodalise Võru loomakliinikum-sse. Kutsikad said kiibid, esimese vaktsiinsüsti, EU lemmiklooma passid. Samuti anti hinnang kutsikate senise tervise-arengu kohta - midagi halba ei leitud. Kõik oli korras. Loomaarst Jana Talmet jõudis ka mõned pildid kutsikatest teha.

Nagu piltideltki näha, siis iga kutsikas suhtus uude keskkonda sattumisse erinevalt. Võõrad lõhnad, libe laud, mingid valusad torked naha alla, keegi võõras koer nendega tutvumas - palju uut ja hirmutavat. Mis parata - osa kutsikaid tegid ka loike või siis algul võdistasid vaprusevärinaid. Panin siis väga-väga subjektiivsed hinded ka uue kogemuse "üleelamise-julguse" kohta: Kirra - 3, Karma, Khaos - 4 ning Khaleesi, Kimmye - 5. Kusjuures kodus on Kirra igavesti julge tegelane, kes uute kohtade-väljakutsete ees ei kohku. Teisest otsast jälle Khaleesi ja Kimmye paistavad ka kodus kogu aeg silma uute seikluste otsinguil - nii et nad on kogu aeg stabiilsed julgurid.

Mängud murul

Kutsikad kasvavad mühinal, igapäev suudavad nad jälle millegi uuega üllatada. Nad väga ootavad igapäevaseid murumänge, kus sis saavad suhelda meie mopside ja kuldsetega.Kui mahti leiame, siis teeme kutsikatest ka pilte. Pisike pildikogum sis 7 nädala vanustest grööni koera kutsikatest: 

Alljärgnev nässu läinud pilt aga kajastab meie fotoka aeglust ja rõõmust ringi kihutava Jenny kiirust:

Mopside ja kutsikate tagaajamised (antud juhul ringiratast) on aeglasemaad ning nii nad jäävad ka pildile:

Tõsijutt on see, et vahel saab internetis ruum otsa (meie Picasa albumid) ja seetõttu sai katsetaud Flickri võimalusi albumite ülespanekuks. Need ja ehk veel paremadki kutsikate pildid tollest päevast leiab sellelt Flickri aadressilt.

Pildid kuue nädala vanustest kutsikatest

Kui grööni koera kutsikad said 6 nädala vanusteks, siis tegime neist pilte. Ning iga kutsikas sai kindla nime, kaua sa neid ikka kirjeldad stiilis: "must valge kraega".

Must valge kraega on (panin kirja tõupaberites kajastuva nimekujuna) Skylinedog Karma::

Skylinedog Khaleesi:

Skylinedog Khaos:

Skylinedog Kimmye:

Skylinedog Kirra:

Pilte tegime muidugi veel, neid leiab siit.

Pildid Jaanipäeval

Kutsikad said kahe nädalaseks ning kasvavad mühinal. Juba nende elu kolmandal päeval asusid nad elama suvisesse aedikusse, kus Torbikul on võimalus oma suva järgi vabalt omi tegevusi toimetada ning samas kutsikaid sööta, lakkuda, valvata jne. 

Aga pildistamise momendiks võtsime nad aidatrepile. Ka õuekoerad said siis neid uudistada-nuhutada.

Haruldaselt vaikne pesakond seekord. Püsivad rahulikult omal kohal, vaid üks pruuni-valge lapiline on paaril korral kaugemale seiklema läinud. Aga nüüd ei tohiks seiklused ohtlikud olla, silmad juba mitmendat päeva neil ees.

Lähiaegadel peab ikka ka neile nimed panema. Mingi esialgne nimede nimekiri on isegi koostatud (K tähega peavad nimed algama), aga igasugu nõuanded-ettepanekud on veel oodatud.

K-pesakond

Allolevatel piltidel on 16 tundi vanad grööni koera kutsikad - kombinatsioonist; Tinka’s Uno Bamse (Bamse) x Racystar World of Fame (Torbik). 

Veidike eellugu; Umbes aasta tagasi otsustasime, et Torbik ja Bamse võiksid kutsikad saada. Grööni koertele omaselt nende kinnijäämisega mingeid probleeme ei tekkinud. Hetkega. Ja pikalt.

Kui neli pidevalt edukat pulmapäeva möödus, siis otsustasin - aitab küll ja panin Torbiku eraldi. Aga ohh imet - Torbik jäi tühjaks.

Selle aasta 1. aprillis otsustasime (ja ka koerad olid tarmukalt nõus...), et prooviks veelkord Torbiku ja Bamse ühendusest kutsikaid saada. Lasime siis neil koos olla 8 päeva, alles siis pidev pulmahuvi (ja tegutsemine) lakkas.

Nüüd tagantjärgi võin oletada, et grööni koerad on võimelised omavahel paarituma ka enne niinimetatud õiget aega (ainult - et siis võivad tühjaks jääda). Muidugi - selline pikaaegne paaritamine tekitas meis veidi segadust - millal siis see õige poegimise päev saabub. Väike paanikaosakond isegi käivitus...

Asjale lisab segadust veel see, et Torbik kujunes isegi võhiku jaoks silmnähtavalt paksukõhuliseks kuskil alles viimase 8 päevaga enne poegimist. (Samas - mingid Torbiku käitumiskombed olid erilised juba 3-4 nädala järel peale paaritumist - ainult et eelistasime seda mitte tunnistada enda jaoks, üks kord olime juba eksinud).

Kummaline on veel see, et 3 aastat tagasi sai Torbik Bamsega 5 isast kutsikat, siis nüüd 5 emast kutsikat.

Nagu ikka, siis emme Torbik ei suuda hetkekski kutsikaid silmapiirilt kaduda lasta.

Aga veidike ka poegimisest. Õiget poegimise aega (61 päeva tavaliselt peale paaritumist) me täpselt ei teadnud, ise oletasin et pühapäeval (9. juuni) peaks juba valves olema. Aga ei midagi. See-eest 10. juuni hommikul oli Torbiku aedikus mitmed värskelt kaevatud (üks üpris hiiglaslik) koopaaugud maa sees. Selge. Õhtul võtsime Torbiku aedikust ja viisime majja.

Aga ohh häda. Torbikut ei saanudki omaette jätta - kui ta pidi üksi olema, siis tegi kurba aediku? igatsus?ulgu.

Kuna Torbikul on (võrreldes enamiku teiste gröönudega)  tegeliklt väga ilus ulg (meie arvates alt), siis iseenesest see meid ei häirinud - aga samas juures tahtsin ikka olla. Mingil hetkel avastasin, et Torbik - kes  voodisse seni kordagi ei ole sattunud (aediku koerad satuvad harva tuppa, veelvähem voodisse), oli minu valvediivanile pikali heitnud. Egas midagi, heitsin Torbiku kõrvale. Ja Torbik rahunes.

Kell 11 õhtul hakkas Torbikul silmnähtavalt raske. Hingamine vahel nagu lõõtspillil. Lugematuid kordi alustas sabaaluse juures lakkumispüüdlusi. Aga - ei midagi. Nagu oleks ümar kõht takistuseks - et sinna ulatuda. Ja nii ma muudkui passisin - kas äkki ometigi seekord - tuleb ilmale keegi. Aga ei midagi. Ja nagu ikka - 2.38 esimese tütrekese ootamatu ilmale tulek. Ja siis läks konveier käima - kuni 5 tütart ilma peal, kõik traksilt koheselt tissi otsimas. Viimane musta karva vähese valgega kutsikas siis  kell 5.40. Esimene - oli must-valge ja ruudukujuliste laikudega, nagu Torbik. Teine oli pruun-valge laiguline. Kolmas - pea üleni must. Neljas - suhteliselt valge, ühel küljel siiski rohkem musta.