Pühapäeva külalised

Kiired ajad jälle. Tegemisi palju. Aga kutsikate ja teiste koertega tegemiste vahel, ei tohi unarusse jätta kelgukoeri. Hanna tuli siis meile appi koeri treenima. Ühes treeningkorras on vähemalt viis sõitu vaja teha. Bamse-Daron, Eirik-Esme, Davis-Elfie on sellised väljakujunenud paarid. Hanna alloleval pildil sõidabki viimastega.

Kuid mõni koer saab veel teist kordagi sõitu. Daron õpetab Daricut. Esme või Elfie Ellardit.

Kuid vahel õpetame me ka külalisi sõitma, kes ennem sellist asja esmakordselt näevad. Pisike instruktaaž ja minek (Pille sõidab autoga siiski ümber pööramise kohta vastu, et aidata vajadusel koeri tagasi suunata). Alloleval pildil siis Lembit Bamse ja Daroniga sõidus. Sõit olla tore olnud.

Kuna ise sõitma eriti ei pidanud, siis tegelesin teiste sõitude jäädvustamisega. Viimastel aegadel on üheks tublimaks koeraks kujunenud Esme (all pildil). Daron on endiselt muidugi parim, kuid seni paremuselt teine Elfie sõitude ajal piilub vahel teeäärte poole. Peame teda ohjama veidi.

Kuid lisaks kutsikate vaatajatele, kärusõidu proovijatele ja treener Hannale oli pühapäeval meil külas ka Bongo. Bongo on Hanna koer, kellega ta aktiivselt tegeleb ja esmajoones rakendades teda ratta ette. Tegemist on 2,5 aastase isase karjala karukoeraga, kellele aga teised suured isased koerad ei meeldi. Kuid kas see on alati nii? Igatahes esmatutvus meie pisikese emase Esmega möödus pigem Esme hämminguga - Kes see veel on?

Aga varsti olid mõlemad rahunenud ja poseerisid vahvasti.

Kuid kuidas on külaliskoeral Bongol klapp kärusõidul esmajoones teise isasega? Mingeid asjatuid riske me ei teinud ja andsime Bongo kaaslaseks sõbraliku Davise. Algul nuusutati üksteist - aga sabad käisid mõlemail lipa-lapa ja käru ette nad pandi. Suutsin isegi ühe pisikese klipikese fotokaga teha:

Igatahes Hanna oli ülimalt rõõmus peale sõitu; et kui hästi ikka Bongo Davisega sobis, kui kiiresti ja süvenenult nad kihutasid, kui taibukad nad olid jne.

Selle üle oli ülim rõõm ka meil.

Kelgukoer kelgukoertel külas

Rohkem kui nädal tagasi käisid meil külas Alvar-Sigrid-nende lapsed ja Grisli.


Kõigepealt Grisli tutvus aedikus olevate kelgukoertega - seda vajaliku lugupidamise ning samas julge uudishimuga.

Meil olid jälle parajasti külas koertega sõitmas Hanna ja Mona (katsetasime sellel hooajal esmakordselt neljaseid rakendeid (üks rakend läks hästi aga teine ebaõnnestus). Kuigi noort koera (suisa kutsikat- Grisli ligines veel viiendale elukuule) võib ehk ebameeldivate kogemustega rikkuda, siis usaldasime niivõrd oma kogenud Silvat, et see näiteks kuidas rakendis liikuda. Grisli sai elus esmakordselt traksid selga, siis mingi imeliku rihma selja taha ja siis veel mingi kolisev asi ka (käru). Aga kõrval oli rahulik Silva ja ennäe - sõit läkski lahti. Mona juhtis neid ehk vaid mõnisada meetrit, sest et algul ei tohi liiga teha, hea emotsioon peab mälestuseks jääma.

Aga Grisli kappas mõnuga ja nagu oleks juba kogenud kelgukoer.

Ka toas tervitas Grisli uusi seninähtamatuid tegelasi rõõmsa tähelepanuga. Ja ka nädal aega juba kutsikatega mässanud Polly tundis heameelt külalist nähes. Koonud koos me neid limpsima ei lasknud, veidi ikka kardad mujalt maailmast saabuda võivaid pisilasi jne.

See eest inimestega võis Grisli teha mida iganes...

Andsime Grislile ühed meie kõige väiksemad traksid kaasa (kuskilt 10 cm siiski pikad veel) ja nagu allolevalt pildilt näha - jätkus Grisli traksides veoõpe edukalt juba koduses maakodus. Lapsed ees ja Grisli karjale järele - panemata tähele mingit tühist raskust oma selja taga.

Piltide autorid olid Alvar ja Sigrid, aga Grisli nime õigekirjutuse pärast ma ei vastuta, ei tabanud õigel ajal küsida.

Esimesed treeningud sellel sügisel

Meie grööni koerte treeningud-õpetamised algasid sellel sügishooajal alles (kahjuks) septembri keskel. See oli ka üks põhjusi paljudest, miks me ei osalenud Toris BalticCupil.

Treeningud on meil väga algusjärgus. Distants ülilühike - 1,2 km. Koeri paneme käru ette vaid ühe paari. Ja kuigi peab selgus olema treeningute eesmärgis - milleks koeri treenitakse, kas sprindiks (näiteks 5 km läbimiseks) või siis pikemateks matkadeks, siis täit selgust pole selles endalgi veel. Kirjanduse andmetel (kahjuks eesti keeles veel ei ole muu maailma tarkusi) peaks iga treening (või treeningtsükkel) keskenduma kas kiiruse, vastupidavuse või jõu treeninguks. Tegelikkuses ma ei oskagi ütelda, mis konkreetselt toimub. Esmalt on kärujuhtide ehk siis minu, Pille ja Kirke kaalud erinevad. Ka meie sõidukombed on erinevad, kes annab vahel jalaga hoogu, ergutused on erinevad jne.

Eesmärk on nädalas vähemalt kolm korda treeninguid teha ning loomulikult kõik koerad siis paaris läbi jooksutada (välja arvatud Torbik...). Kuna aga liikuvaid gröönusid on 9, siis 1-2 koera saavad kaks sõitu (esmajoones Daron ja Esme - meie eliitkoerad). Ja vahetame paarilisi, kuigi tegime juba paar viga - pannes kokku eri aedikute isased (Daricule ja Ellardile see ei sobi).

Tavaliselt alustame sõite Bamse ja Daroniga. Daron on superkoer. Pidev kiirus, taiplikus käskude täitmises, teejälgimine ja Bamse õigel teel hoidmine. Bamsel on suisa raske, sest et suvega on ta kõvasti massi kogunud. Ja seetõttu vahel Daron veab suisa üksi, Bamse kappab mingi aeg lõdva ühendusega kõrval.

Meie maja ees on nüüd uus kõvakattega tee, tõsi küll - peab ettevaatlik olema, sest et tee tase on nüüd kõrgemale rajatud ja eurokraav on järsk ja sügav. Seega liialt tee äärde sattununa võib

käru kraavi sattuda ja külili lennata. Meie naistepere proovis igatahes ka teekõrvast sõitu... Koerte peamiseks treenijaks ongi kujunenud Pille, aga ka Kirke on tubli koertega kimaja.

Ellardiga aga juhtus see häda, et panime ta teise aediku Daroniga kokku ja Ellard ei tahtnud siis sõita (suvel olid meie isaste seas väiksed jõujoonte selgitamised paaril korral). Aga Pille lohutas ja rahustas siis pikemalt Ellardit.

Ning Ellard ja Silva olid jälle üks tore paar sõidus, tõsi küll Ellard jõupurikana peamiselt vedamas, aga Silva oma kogemuste ja intelligentsi najal jälle hoidis rakendit õigel teel.

Kokkuvõtteks - kõik koerad on toredad ja täis indu sõitudele minekuks. Vaja vaid treeninguid.

Bamse-Daroniga kelgutamas

Eelmine nädalavahetus nagu ikka käisin kelgutamas. Siis meenus, et minu Panasonicu "seebikal" on ka videovõimalus. Eks ma siis proovisin midagi jäädvustada, parem käes fotokas, suvaliselt ettepoole-tulevikku suunatuna. Seekord siis Bamse ja Daron ning mina (100 kg) kelguga.

Kickbike

Igasuguseid uusi plaane on peas ja osadega neist peab kohe tegutsema hakkama. Talv ei oota, koerad ei oota. Seega - hommikul vaatasin Kickbicke kodukalt, et Võrus müüakse ka seda. Ja lõuna ajal läksime poodi ja ostsime kohe ära. (mis vaja see vaja).

Ja juba õhtuööpimeduses katsetasime siis seda kickbike-t ehk siis tõukelku, mis veidi ufoliku välimusega. Esimene katsetus algas igasugu äpardustega. Kukkumine, kelk pani koos koertega plagama - nii et alles poole kilomeetri tagant saime nad kätte. Ahjaa - samaaegselt oli sõidus ka meie põhikelk. Aga kahe rakendi peale oli meil vaid üks küklooplamp. Sealt ka mõned äpardused - proovi kihutada keset pimedust kuhugi.

Aga pärast oli tore kõrvuti kulgeda ja juttu ajada. Uus tase.

Muidugi kickbikel on mõned erinevused - võrreldes puitkelguga. Põhiline - ei ole pidureid. Seepärast on 2 koeraga paras, et kuidagi hakkama saada - isegi mäest alla kimades. Tegelikult saab pidurdada - kontsad vastu maad haakida (varbad jäävad jalustele muidugi). Igatahes - kui ära harjuda - siis juhitavus isegi põhikelgust ehk parem.

Eks me nädalavahetustel tegeleme ka külaliste sõidutamisega - sõbrad-tuttavad.

Aga igasugused kauged plaanid võivad vahel lähemalgi olla, kui reaalsed võimalused. Ja mõnikord ei lähe mägi Muhamedi juurde - vaid vastupidi.

Niisiis täna tutvustasime oma kelguasjandust väiksel metsateejupil Võrumaa turismiarendajatele - perekond Veerojadele ja Anu Jõgile.

Vahepeal oli meie metsateekesele värsket lund sadanud/tuisanud ja libisemine enam hea ei olnud. Tõusudel pidi jalaga kaasa aitama. Kuna kihutamist ei olnud, siis sai kahe rakendiga kõrvuti kulgeda ja isegi juttu puhuda.

Aga vaja teistelgi sõita ja teeme siis kelgujuhtide vahetusi. Üldiselt tundub, et kickbike sobib raskematele meestele paremini, kui kergejalgsetele naisterahvastele. Pidurdamine parem - kelk kaalub kuskil 6 kg ja sisuliselt hoiaks nagu kahte grööni koera kätejõuga paigal. Muidugi - kickbike ees olid meil seekord ka noored koerad - Davis ja Elfie.

Nonii - siin on meie kickbike rakend ka paremini näha.

Üldiselt tundub, et uus tõukekelk on tore asi ja aitab meie noorte koerte liikumisõppele tublisti kaasa. Põhimõtteliselt oleks meie koertekamba peale vaja vaid ühte juhtkoera ja teised kelgud siis läheks esikelgu sabas.

Aga ikkagi - üks juhtkoer oleks risk ja pealegi tahame enamat. Kahese kelguga saavad hakkama meie külalised - isegi kui ennem ei ole neil iial koertega pistmist olnud (vähemalt kelgukoertega). Seega on igal kahesel vaja ühte juhtkoera.

Muidugi - kickbike on hea, aga eks me pea siiski tulevikus muretsema ka kerge metallist sportkelgu. (meie puitkelk on ka juba mitmest kohast kannatanud, aga mitte fataalselt).

Raske õppustel, kerge...

Meie kelgunduse esipaariks on saanud Bamse ja Daron. Bamse, kes kindlasti oma elu Norra perioodil juhtkoer ei olnud - on üpris raskesti käsitletav, jõuline ja uljas tegelane. Aga noorukese Daroniga on nad väga hea paar (vähemalt meie jaoks). Ka Daroniga oli omalajal teiste isastega kõrvuti pannes pisikesi probleeme - küttis ennast niivõrd üles, meil oli neid koos raske ette rakendada. Aga Bamsega koos - super tegijad.


Igatahes Pillest on saanud rändur - laupäeviti-pühapäeviti kaob ta selle paariga kuhugi Haanjamaa metsateedele. Ja teekonna pikkused suurenevad. Varsti hakkame vist Ilmari või Mati-Marise saunas käima rakendiga...

Niipalju siis sujuvatest asjadest. Tegelikult vahel tunnetad ikkagi suuri tagasilööke õppustel-treeningutel. Ja mõtled sellele, kui palju on vaja teha.

Neljalist rakendit me enam tükk aega ei ole kasutanud - Bamse ja Torbik selleks tööks ei kõlba või enam ei kõlba. Torbiku sõitudega on praegu kriis - osasid põhjusid arvan teadvat, aga parandada on raske.

Aga olemegi hetkel suundunud hoopis paarisrakendite õpetamisele (õigemini - koerad õpetavad meid, kuidas asju ajada - tuleb neid muidugi osata lugeda...).

Tundub - et ka Daric ja Ellard on neljalises rakendis tagumise paarina harjunud - ning kahekesi ees neist asja praegu ei ole.

Siiski õnneks teistega ehk oleks. Hakkavad juba selguma tublimad koerad. Tõelise üllatuse valmistas viimastel kordadel meie lillelaps Davis. Varasemalt kordadel oli ta küll innukas rakendisse tahtja, kuid samas arvas ta, et vahva on kalpsata ringi küll - aga parasjagu nii, et veorihm oleks lõtv.

Aga üks õhtupoolik sai esmakordselt proovitud suusavedu . Ja oh häda - noored koerad olid nõutud, mida neist tahetakse ja pöörasid eri kaugustel hoopis otsa ringi (ometigi sügisel sai küll nendega üksikuna joostud). Davis seda ei teinud.

Daronit sai juba kiidetud. Ka Elfie tundub hea olevat. Lisaks siis nüüd ka Davis. Kõik kolm (pluss Bamse) on erilised tegelased, kui näevad kelgu väljatoomist sõiduks. Sooritavad akrobaatika imesid, et kuidagi aedikust välja pääseda. Äkki saavad neist juhtkoerad? :)

Eiriku ja Esme eeldused on kõige nõrgemini mul teada. Nii ja naasuguseid käitumisi. Eks näis.

Aga erilised kiidusõnad peab ütlema vanameister Silva kohta. Kasutasime teda ülivähe, ta ju meie koertest vanim - kohe 10 aastat. Aga noorte koerte teel hoidmisel on ta ülihea, teab käsklusi ülihästi (usutavasti targim koer, keda ma olen näinud) jne. Ning kuna ta Torbikuga paaris ei ole, siis ta ka varasemaid lõdva veorihma trikke enam ei tee.

Üldiselt tundub, et koerte vedamiskombed (innukus, asend rakendis) sõltub üliväga nende endi omavahelistest suhetest - positsioonist karjas.

Aasta algus

Lund tuleb ja tuleb igapäev taevast ja peamiseks rõõmuks lume puhul meil on see - et kelgutada saab gröönudega. Tõsi küll, mitte igas seltskonnas- Bamse-Torbik koos ei sobi. Mõnel korral on Torbik oma neljase rakendi kodu poole pööranud. Proovime seega igasugu variante.

Veel üks ebaõnn - Bamse neljase rakendi juhtkoerana on kõlbmatu. Algus oli võimas, tundsin kuidas kihutav vedur mind ja kelku vägevasti vedas, aga esimese pööraku ajal läks seltskond sassi. Ja siis pidin ise vägevati pingutama, et seltskond enamvähem paigal püsiks ja saaksin puzzlet paika panna. Häda veel selles, et noored koerad võivad soonivatest rakendiosistest kannatada saada. Kui ikka käpp ja kael eri suundades tõmmatavad on, siis jah...

Muidugi, mingil määral on noortel juba liikumiskogemused, et kiiruse pealt nad sassi eriti ei lähe ja oskavad isegi ennast õigesse asendisse korrigeerida. Aga seisakute ajal, juhtub neljaste puhul jamasid.

Seepärast katsetame ka kolmeseid rakendeid. Ka Kirkel tore sõita ning kolmese sassimineku kordasaamisega saab ta hakkama. Eriti tähtis oli nn tupikus (mägi enne Pressi küla koeri) üksinda kitsal teel koerad teistpidi saada.

Torbiku ning Daricu ja Ellardi rakendi külaskäigust Pressi külla Kirke juhtimisel said ka mõned pildid. Seda muidugi lõpuosas.


Koertel koduvärav nina ees, motivatsioon liikuda on tugev. Aga eks need 4 km mägedest alla-üles läksid ka kähku - kuskil 13 minutit.

Tegelikult hoog oli nii tugev, et kelk riivas pöörakul meie autokese esinumbrit ja see läks veidi kortsu. Jälle üks kogemus.

Emad ja tütred suusatamas.

Kuid egas talveajal vaid gröönud ei tegele igasugu vedamisaladega. Ka kuldsed said tavapärase jalutuskäigu asemel tunda vedamisrõõme. Kuna ise jäin veel 3 gröönuga eksperimente tegema, siis kuldsete jaoks enam vedamistrakse ei jagunud. Vedasid kaelarihma pidi - mis muidugi ei ole õige.

Moodustus kaks paari - emade ja tütarde paar. Emade paaris siis ema Pille ja ema Roosi. Tütarde paaris - tütar Kirke ja tütar Athena.

Kuldsed olid algul täis indu - kapata edasi.

Kiirused niivõrd suured, et pildilegi jäid ähmaselt.


Igatahes hiljem alustanud emade paaril oli suur eesmärk - jõuda tütardele järele.

Muidugi - eks hiljem see suusatajavedu enam nii roosiline ei olnud - kuldsed siiski rohkem jahikoerad kui kelgukoerad ja huvitusid teeäärsetest lõhnadest enim, kui piki teed tormamisest - edasi-edasi-edasi.

Hooaja algus

Gröönudega kelgutame vist juba 3-ndat nädalavahetust. Et Bamse väga kaeblema ei hakkaks aedikus, siis alustame alati sõite Bamse ja Daroniga. Väga hea paar meie arust.

Kuna meie maja eest möödub maantee ja vähemalt marsruudi alguses peame seda kasutama, siis pahatihti peavad koerad harjuma autode möödasõiduga.


Siis on meie neljase rakendi kord. Koerad hakkavad juba harjuma, et neid pannakse mingi juhtme külge ja lasevad enda kallal toimetada rahulikumalt kui algusaegadel.


Eirikut me ei olnud tükk aega kasutanud, seetõttu uustulnukana oli tema vanarahu Ellardi kõrval veidi ärevil.

Jae eks uus koosseis läks algul veidi sassigi.

Aga seejärel kulges sõit probleemideta. Davise panime ette Torbiku kõrvale, siiski tema vedamine kõige parem ei olnud - sörkis kohati lõdva liiniga.

Kuid lõpuks oli kõik OK.

Pärast katsetasin uudset koosseisu - meie kaks noort emast (Esme, Elfie) ning Daric. Siin esialgu midagi head ei olnud. Panin alati ette ühe koera ja taha paari (edaspidi katsetan teistpidi) - aga õigest sõidust ei tulnud midagi välja. Eesolev üksik koer innustus teeäärtest, millest iganes - aga oma juhtfunktsioonile ta pihta ei saanud. Ja nii kippus tagumine paar ette ning üksik koer laperdas suvalises kohas. Vahetasin eri "juhtkoeri" - võibolla ehk Elfie oli neist kõige parem.

Meenutusi mudaajastust

See sügis oli üpris masendav. Pidev vihm ja kui vihma jäi vähemaks, siis algas koheselt uus sadu. Ja kuna meie talu asub sisuliselt mäejalamil ja kuna pinnas ei ole ka vettläbilaskva liivaga õnnistatud, siis nii meie taluõu kui ka koerteaedik muutus mudamülkaks. OK - gröönudel oli võimalus müüridele ronida, neil on ka varjualused. Aga millegipärast meeldis neil laussajus viibida. Kurb oli neid vaadata.

Mõnel harval momendil me rakendasime gröönud eri koosseisudes käru ette, aga ega seda õiget treeningut nad ei saanud. Seega ka gröönude väljaõpe läks vett vedama.

Torbik Bamsega kahekesi sellest suve algusest koos liikuda ei taha. Kuigi Bamse on nii heatahtlik Torbiku suhtes - aga arvatavasti Torbikul mõni valus mälestis Bamse jõulisest liikumisest, mis võis talle valu teha. Seega Torbik liigub vaid kutsikatega ja seda jälle alles viimastel aegadel (vahepeal oli tal jooksuaeg). Saime Torbiku juhtimisel selgeks tavalisel maantee sirgel ümberpööramise (käsklus "Siia") - ja siis õppis Torbik selgeks uue triki, suvalistel kohtadel ta mõnikord otsustab rakendi ümberpöörata. Oehh.

Bamsele aga leidsime paarimeheks Daroni. Teiste poisikestega ühes rakendis oli Daron selline eriline innukas-riiakas tormaja. Bamsega koos aga vana rahu ise ja teeb ka mõnusalt tööd.

Muidugi see pori ja mudaajastu sundis meid lõpuks midagi ette võtma. Veel hetkelgi toimub pinnase parandamine - algne pinnas kõrvale ja siis karjäärist kruus asemele. Ka gröönude aedik sai lisapinnast, aga mitte siiski kõikjale, sest aedikut ei saa ära lammutada, et kopa materjal kõikjale pandav oleks.

Aga nii kuldsetel kui ka ammulisui vaatlevatel gröönudel on huvitav. Mops Pollyt me ligi ei lase, kardame et pistab kopa nahka.

Poistebänd Torbiku juhtimisel

Tasapisi oleme kutsikaid (minu arust noori koeri) eri koosseisudes käru ette rakendanud. Emased kutsikad ei ole veel eriti kogukad ja seetõttu nemad saavad vähem sõitu.

Pühapäeva hommikusest sõidust said tehtud ka mõned pildid. Niisiis ees Torbik ja kõrval Ellard. Ootavad starti:

Aga siin on nad juba sõiduvees:

Ning teise paarina taga Davis ja Daric. Ja loomulikult Pille.

Kahe kilomeetrine ots käib kähku. Aeg on koduväravast uhkelt sisse sõita.

Selline mulje, et lõõtsutav poistebänd sai ise ka aru, et koostöös väljas hulkumas käia on üks igavesti tore asi.

Muidugi - eks kõik ei ole veel ideaalne. Ellard siiski kogu tee Torbiku tempot kaasa teha ei suuda veel. Ka tagumine paar "ujus" vasakule-paremale vahel. Aga juba nad hakkavad arusaama, et ette rakendades on mõistlik mitte eriti rabeleda. Trakside-käru nähtavale ilmumine - äratab gröönudes üleüldist elevust-ootust. Davisest on saanud vaat et Torbikustki osavam traataia ületaja. Ka teised kutsikad anuvad: "Mina, mina, mina...- tahan nüüd välja saada - sõitma".