Friday, February 26, 2010

Grööni koera standard

Kopeerin blogisse FCI grööni koera standardi. Tekst pärineb Eesti Kennellliidu koduleheküljelt (standardid).


FCI – Standard nr 274 / 21. 05. 2003 / D

GRÖÖNI KOER
(GRØNLANDSHUND) - grööni koera nimi taani keeles

TÕLGE : Pr Michèle Schneider (saksa keelde) ja redigeeritud pr
Ruth Binder’i poolt

PÄRITOLU: Gröönimaa

EESTKOSTE :. Taani

KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI AVALDAMISE
AEG: 25.03.2003


KASUTUS: : Kelgukoer .

FCI KLASSIFIKATSIOON:

Rühm 5
Spitsilaadsed ja algupärased tõud

Alarühm 5.1
Põhjamaised kelgukoerad

Töökatseteta.


LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE :

Grööni koer on üks maailma vanimatest koeratõugudest.
Teda kasutasid eskimod juba iidsetel aegadel nii
transpordi- kui ka jahikoerana. Sugukoerte valik toimus
peaasjalikult selliste omaduste põhjal nagu jõud,
robustsus, sitkus ning vastupidavus, samal ajal kui püüeldi
ka atraktiivse välimuse poole. Oma jämedakoelise
olemusega sobib grööni koer eriti hästi inimestele, kes
naudivad elu välitingimustes. Ta on suurepäraseks
kaaslaseks inimestele, kes rändavad meeleldi metsades
või mägedes ja kelle varustust koer võib vedada või
kanda.

ÜLDMULJE :

Grööni koer on väga tugev polaarspits ja tema kehaehitus
on selline, mis tagab vajaliku vastupidavuse kelgukoera
rängaks tööks arktilistes tingimustes. Mõningane
kõikumine suuruses on lubatud seni, kuni see ei vähenda
koera töövõimet ega kehaehituse harmooniat.

OLULISED PROPORTSIOONID :
Kere kujutab endast lühikest nelinurka, kusjuures
turjakõrguse ja kerepikkuse suhe on 10 : 11. Emaste kere
võib olla veidi pikema formaadiga.

KÄITUMINE / ISELOOM :
Grööni koera esmatähtsad iseloomuomadused on
energilisus, visadus ja vaprus. Ta on kirglik ja väsimatu
kelgukoer. Inimeste, võõrad kaasa arvatud, suhtes käitub
ta sõbralikult; kuna ta on aretatud rakendikoeraks, siis
pole ta seotud konkreetse inimesega ning seetõttu ei sobi
ka valvekoeraks. Samas on tal aga välja arenenud tugev
jahikirg hüljeste ja jääkarude suhtes.

PEA :

PEAPIIRKOND :
Kolju : Lai ja veidi kumerdunud, kõige laiem osa asub
kõrvade vahel.
Üleminek laubalt koonule : Hästi, kuid mitte liiga tugevalt
väljendunud.

NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Suur ja tumeda pigmendiga, värv on
vastavuses karvkatte värvusega; sageli on punakaskuldse
karvaga koerte nina maksakarva. Talvel võib see ka
muutuda lihavärvi (vahelduv ninavärv).
Koon : Kiilukujuline, tüvest lai ja ninaotsa suunas ahenev,
kuid mitte teravatipuline. Ninaselg on tüvest kuni tipuni
sirge ja lai.
Mokad : Õhukesed ja tihked, liibuvad tihedalt tugevale
hammastikule.
Lõuad / Hambad : Tugevad lõuad korrapäraselt
asetsevate, tervete ja tugevate hammastega. Kääritaoline
hambumus.
Silmad : Eelistatavalt tumedad, kuid peavad olema
vastavuses karvkatte värvusega; veidi viltuse asetusega,
mitte välja pungituvad ega ka liiga sügaval asetsevad;
vaba ja kartmatu pilk. Hästi liibuvate silmalaugudega.
Kõrvad : Pigem väikesed, kolmnurga kujulised ja ümarate
tippudega; jäigalt püstise asetusega. Väga liikuvad ja
ilmekad iga asendi korral.

KAEL :
Väga tugev ja üsna lühike.

KERE :
Tugev ja üsna kompaktne, vaid veidi pikem turjakõrgusest.
Ülajoon : Horisontaalne või üsna veidi laskuv.
Selg : Sirge.
Laudjas : Veidi laskuv.
Rindkere : Sügav ja lai, kuid rinnakorv ei ole siiski
tünnikujuline.
Alajoon ja kõht : Järgib rinnakuluu kulgemise joont. On
veidi üles tõmmatud.

SABA :
Saba on kõrge asetusega, paks ja kohev. Võib olla selja
kohal kas kaare kujuliselt keerduv või kergelt rõngas saba.

JÄSEMED :

ESIJÄSEMED :
Üldine : Eestpoolt vaadates on esijalad täiesti sirged;
tugev lihastik ja võimsad luud.
Õlad : Mõõdukalt kaldus asetusega.
Õlavarred : Sirged ja tugevad, labaluudest veidi pikemad.
Küünarnukid : Vaba liikuvusega kuid kerele liibuvad.
Küünarvarred : Sirged ja tugevad.
Randmeliigesed : Tugevad ja nõtked.
Kämblad : Tugevad ja elastsed, vaid üsna veidi kaldus
asetusega.
Esikäpad : Suhteliselt suured, tugevad ja ümarad, kõvade
küünte ja padjanditega.

TAGAJÄSEMED :
Üldine : Tagantpoolt vaadates on tagajalad täiesti sirged;
tugevate lihaste ja võimsate luudega; mõõdukate
nurkadega.
Reied : Jõulised ja hästi lihaselised.
Kannaliigesed : Jämedad ja tugevad, mõõdukate
nurkadega.
Tagakäpad : Sarnased esikäppadega.

LIIKUMINE :
Kelgukoerale on äärmiselt oluline tõhus, harmooniline,
sujuv ja väsimatu traav. Näituseringis tuleb koera esitada
lõdva rihma otsas ja mõõdukas traavi-tempos, millega
avalduksid ulatuslik esisamm ja tugev tagatõuge.
Eestvaates ei tohi grööni koera esijalad mitte „kerida“, vaid
liikumiskiiruse kasvades lähenevad esijalad sirgelt
teineteisele, kuni käpad piki keskjoont liiguvad.

KARVKATE :

KARV :
Karvkate on kahekihiline : tihe ja pehme aluskarv ning
tihe, sirge ja karm kattekarv ilma lokkide või laineteta.
Peas ja jalgadel on karv üsna lühike, pikem ja rikkalikum
on see kerel, pikk aga saba alapoolel, mis jätab sabast ka
koheva mulje.

VÄRVUS :
Kõik värvused, kas ühe- või mitmevärvilised, on
üheväärsed. Välja arvatud albiinod, mis on diskvalifitseeriv
viga.

SUURUS :

TURJAKÕRGUS : isastel : alates 60 cm
emastel : alates 55 cm.

VEAD :
Kõiki kõrvalekaldeid eelpool nimetatud punktidest tuleb
lugeda vigadeks, mille aste sõltub otseselt kõrvalekalde
ulatusest.
* Kerge kehaehitus.
* Madalajalgsus, läbivajunud kere.
* Pelglikkus.

RASKED VEAD :
* Pikk ja pehme karvkate.
* Kõrvad, mis pole täiesti püstised.

DISKVALIFITSEERIVAD VEAD :
* Agressiivsus või ilmne argus.
* Albinism.
* Erinevat värvi silmad.
* Sinised silmad või valkjad silmad.
Diskvalifitseerida tuleb koerad, kellel esinevad ilmsed
psüühikahäired või käitumishälbed.
Märkus : Isastel peab olema kaks nähtavalt normaalselt
arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.

Maret Kärdi tõlge
saksakeelsest originaalist, september 2003.
heaks kiidetud EKL juhatuses 22.04.2004 protokoll nr 4

Arvestades võimalikke tõlketõlgendusi, lisan lingid mis viivad grööni koera standardi kirjeldusele prantsuse keeles (FCI kodulehekülg - peab otsima 5 gruppi nimekirjast) ja Taani Kennelklubi koduleheküljelt.

Inglastel on oma FCI-st sõltumatu (kuigi tugev koostöö FCI-ga) koerteorganisatsioon The Kennel Club ja neil on mõneti teistsugune standardi kirjeldus grööni koera kohta.

Thursday, February 25, 2010

Tore suusapäev Bamsega

Eesti iseseisvuspäeval läksin Haanja suusakeskuse radadele - kaasas suusad ja Bamse. Ilm oli suurepärane - päike paistis ning suusaradadel oli hulganisti suusatajaid. Meie mõtteis on minna rakendisportlaste võistlusele Tori kanti (sinna kus oli Reppo Race), aga kuna Pille ei saa minna, Kirke ehk liialt noor suusatamiseks ja mina aeglane-raske suusataja, siis otsisime endale koerajuhti suuskadel. Aga Haanjas me kohtasime siis suusatamas meie sõpra Andet.

Ande on tegelikult suur loomade (hobuste ja ka koerte) sõber (õppinud loomakasvatust), tegeleb võrkpalliga ja kuigi ta saarlasena just suusad jalas ei sündinud - oli ta meie arust ideaalne suusaveo kandidaat võistluseks. Ja Ande oli nõus proovima.

Esimene tutvus siis suurel teel:


Ja kohe ka Haanja radadele. Kuid esmalt asi tundmatu, mäest peab laskuma sahaga hoogu maha võttes:


Aga tasasel maal toimus juba uhke liuglemine:

Vahel polnud keppegi vaja kasutada:

Ning seisatumiseks pidi jälle rajal suusad ristama:

Ei oskagi ütelda, kui palju aega ja mitu km (6?) Ande ja Bamse koos suusatasid - aga üksteist nad mõistsid (hoolimata keelebarjäärist) ning enamik aega oli Bamse innukalt tegevuses suusaveoga. Ning ka arvukas muu suusatajaskond ei pannud pahaks, et rajal Bamse.

Aga läksin siis isegi Bamsega matkama - Haanja suusamaratoni kaugematele inimtühjadele radadele. Oehh - mõni mägi oli laskudes päris järsk ja nüüd vanemas eas kiiruseid kartes - potsatasin isegi laskudes pikali (julguse puudus tekitab ebakindluse). Aga mäest üles koperdades selgus grööni koerte suur eelis igasugu kiirete veokoerte ees, ta suisa rebis mind oma tugeva jõuga mäe otsa.

Aga kuna ilm imekena, siis tegime vahepeal ka seisatusi ümbruskonna vaatlusteks:

Ühe mäest laskumise puhul katsetasin ka fotokaga toimunu jäädvustamist:



Nojah - mägi oli siiski järsem kui videoklipist paistab... ja kiirus olnuks väga suur, kui mul suusad ei olnuks pidevas saha asendis.

Päeva lõpetuseks võtsin ette veel 7 km pikkuse rännaku piki Haanja - Leoski lumist-jäist maanteed. See osutus aga pisikeseks katsumuseks. Igasugu autode möödasõite pidi passima, eriti enam jaksu libedal ja järsul maanteel mul ei olnud, teepeal oli talusid, kust meid uudistama tõttasid kohalikud vabakäigu koerad. Aga Bamse minu hüüetest juhindudes, ei lasknud sellest häirida ja jätkas teed. Muidugi - vahel võis juhtuda järske suunamuutusi - ning veorihm võis ootamatult mind selja poolt keerutades rebida.

Aga ühest teeäärsest taluõuest kargas ootamatult Bamse kõrvale Pätu. Haanja hundikoer. Sama suur kui Bamse, isane ja tige teiste isaste peale. Nii seletasid samas taluõues viibiv pererahvas. Ja ka Bamse pidi olema (Norras) suurte isaste vastu leppimatu. Jama kuubis - mõtlesin. Seisin vaikselt ja sättisin suusakepi kahe kõrvuti seisva ja üksteist põrnitseva koera vahele. Aga Bamse erilist agressiivsust üles ei näidanud, seisis suisa nagu rahu ise. Pererahvas ka ei osanud suurt midagi teha. Et jõuga oma koera peletades, pidavat just siis löömaks minema. Nihkun ja rebin vaikselt Bamset sentimeetri haaval edasi kodu poole. Aga lõpuks krabab üks perepoegadest oma Pätu sülle ja mina plagan minema - ülirahulik Bamse ees.

Tegelikult ligi pool teed koju me enam suusaveoga ei tegelenud. Bamse oli väsinud (pole trenni õieti teinud), joomata-söömata ja sörkis suisa minu kõrval, nii et vahel andsin vasaku suusakepiga hoogu eespool veoliini. OK - egas veokoer ei peagi olema kogu aeg veokoer, vahel on ta tore matkakoer.

Ahjaa - selgus ka, et suusamatkadel on kasulik rännata vana vene aegse alumiinium kepiga. Kimasin meie teel olevast suurimast mäest (Ihatsi - päris järsu ja pika languga - pea 1 km) alla, siis üks suusk lõikus kurvis eurokraavi pealsesse tuisuvaalu ja pikali ma olingi. Nii palju oskasin ennast kukkutada, et koeraga midagi ei juhtuks. Aga suusakepp läks kõveraks kui mäekiirsuusataja kepp. Mis muidugi sobimatu distantsil. OK - painutasin seda veidi paremaks ja kodus hoovi peal ta oli siis selline:



Ja aega kulus meil selle 7 km läbimiseks 50 minutit. Suhteliselt palju siiski. Aga samas Bamse sai 2-3 tunni jooksul 15 kuni 20 km rännata ja eks minulgi olid selle aasta pikeim suusatamine. Väga tore päev.

Monday, February 22, 2010

Camilla, Satu ja Nestor aastased

Skylinedog St. Camilla (ehk Satu), Skylinedog St. Castor (ehk Nestor) ja Skylinedog St. Cecilia (ehk Satu) poseerivad kahe kuu vanustena:

Äsja said nad aastaseks. Õnnitlused!

Bamse raskusvedu

Ükspäev tuli meelde selline tore ala - nagu suusavedu.
Eile siis otsisin tolmused suusad üles - ja otsustasin endale teha minimaratoni ja olümpiavaimu. Bamsele traksid külge, sinna veorihm - ja siis ma lendasin pikali - Bamse otsustas veidi liikuda. Kuidagi siis korperdasin väravasse ja olin valmis suusklema:

Ja siis vuhh... Lendasin Bamse järel kui takukoonal (täpselt ei tea, mida see endast kujutab):
Kiirust oli omajagu, nii et Pille ei saanud meid isegi teravalt pildile:

Igatahes - meil Bamsega oli väga tore kodunt eemale liuelda:

Siiski - eriti pikka maad me ei sõitnud - ehk 3 km ots ja tagasiteel võtsin umbkaudu ka aega ja ega see aeg siiski kõige parem enam ei olnud (1,5 km kuskil 7 minutit). Muidugi minu suusatamisoskused ja suusatamisjaks on miinimumi ligidane ja eks tee kulges üle mägede - kus ma suisa koperdasin. Tagasiteel hakkas Bamsegi huvi tundma ümbruse vastu (näiteks jalga tõstma), aga kuidagi saime jutule (gröönud on väga intelligentsed olevused) ja koju me jõudsime sellises keskmises tempos.

Tegelikult arvan, et ega siis Bamsegi ei saa olla mõõtmatu võimsusega - kui ikka paar nädalat trenni ei ole teinud, siis lambist ligi 100 kilose raskuse toimetamine pikal maal väsitab Bamsetki.

Sunday, February 21, 2010

Polly Valmieras

Kunagi sai lubatud Liviale ja Heilile, et läheme kahel päeval Valmierasse (Lätimaa) näitusele. Meie poolt siis mopsilaps Polly ja nemad kuldsete retriiveritega - Satu ja Alviniga.

Stardime siis enne 8-t oma kodunt ja suundume Murati piiripunkti kaudu Pihkva-Riia maanteele. Hirmujutud kohutavast tuisust eriti täide ei ole läinud ja jõuame kolmveerand 10 juba Valmiera linnasildini. Mopside ring pidi algama 10.15, nii et aega tundus maailm olevat. Aga... Nagu pärast selgus - sisenesime Valmiera ida linnaossa, aga näitus oli läänosas. Ja siis me muudkui kammisime suvaliselt linnatänavatel - proovides leida Rigas ielat - aga tänavanimed olid majadel kirbukirjas. Eks siis sai suunatunde järgi sõidetud, siis politseilt teed küsitud ja nii me leidsimegi Valmiera olümpia keskuse 10.13... Stressates (otsime tekkinud olukorras süüdlasi) otsime parkimisplatsi, siis näeme meie auto poole jooksvat Heilit, kes krabab Polly Pille sülest ja leegib majja. Pille jookseb dokumentidega järele. Ja panen siis autokese kuhugi lumehange ja suundun samuti majja. Vetkontrolli-registreerimisjärjekordades (päris pikad) polnud kedagi tuttavat. Aga ümberringi oli hulgaliselt kuulda eesti keelset juttu ja ennäe - kohale ilmus Merike (ka kuldsega näitusel) ja rääkis mind siis näitusesaali sisse.

Aga meie Pollykese kord veel ei ole kätte jõudnud, käib veel arvukate mopsi beebide ülevaatus (Lätis on mopsid populaarsed). Pille siis seletab, et Livia Ja Heili olid meid oodates teinud Pollyle sisenemiseks rohelise koridori (igasugu rahamaksmised, numbrid jne) ja nii ei pidanud me kuskil tundi aega järjekordades passima ja siis oleks kindlasti hiljaks jäänud..

Nii et suured tänud meie abistajatele!

Ja ka edasi läks meil elu lihtsalt, Livia võttis Polly ja sisenes näituseringi:

Ning Polly oma esimesel väljanäitusel osutus kogenud ja kindlameelseks näitusehaiks. Seisis kui kalju, kui oli vaja seista:

Ja tasuks siis esimene koht emaste kutsikate seas:



Kuna ühtegi isast kutsikat kohal ei olnud, siis Pollyt õnnistati koheselt ka tõu parima kutsika rosetiga:

Nojah - konkurents oli küll väikesearvuline, aga samas väga tugev, sest "põhivastaseks" oli kutsikas, kelle mingi tuntud Läti mopsikasvatajale oli lausa Portugalist toonud. (samalt Läti kasvatajalt oli Livia kunagi kutsika saanud). Igatahes Livia kahtlustas enne ringi, et esikohast ei tasu unistadagi. Pealegi meie ettevalmistus Polly näitusekarjääriks oli mitte kõige perfektsem (unarusse oli jäänud laua peal seismine, silma vaatamine ja eriti kõrvade teipimine). Aga Polly olevat olnud ülihea liikuja ja eks ta üks südi ja asjalik tegelene ole, kellele vist meeldib näidelda. Seega peab Liviat ja Pollyt (ja Polly on ju Livia kasvatustöö vili) ülimalt kiitma!

Kuldsete ringis nüüd midagi erilist ei olnud (Merikesel läks siiski ülihästi), Alvin ja Satu said küll suurepärased lindid, aga... Aga ega maitse üle ei saa vaielda, eriti kohtunikuga ja polegi põhjust, sest teisel päeval on teine kohtunik ja teine nägemus (Valmiera teisel näitusepäeval sai Alvin serdi ja Satu oli emaste juunioride seas teine - aga sellel näituse päeval meie enam Pollyga ei osalenud, sest otsustasime laisad olla).

Aga egas siis näitusega meie sisukas päev ei lõppenud, Livia ja Alo ning Heili ja muidugi Satu ja Alvin tulid siis Leoskile külla. Tegemisi ja jutustamist oli niivõrd palju, et koeri ei jõudnudki pildistada (et miks me küll Alvinit ja Satud ei pildistanud), kahju...

Siiski meie pere päevakangelane Polly sai jäädvustatud oma tavalises seltskondlikus asendis - tugitoolis. Ning muidugi Pollyle on veel eriti tähtis see - et tugitoolis peab olema ka "padi" - kas siis inimese süli või Athena saba.

Sunday, February 14, 2010

Sõbrapäeval sõpradest

"Koer on inimese parim sõber", "Sõber koer", "Truu nagu koer", "Neljajalgne sõber"... need väljendid inimese ja koera suhte kohta on väga levinud.

Ja järelikult on ka selleks põhjust. Koer oli eelajaloolisel ajal esimene loom - kelle ta kodustas, ning üheskoos veedetud aastatuhandete jooksul oleme saanud sõpradeks.

Igatahes inimene suudab koera silmadest välja lugeda usaldust, truudust, sõprust.


Kuid vahel tore vaadata ka oma põõnavat sõpra.

Kuid egas siis vaid inimese ja koera vahel ei ole sõprust. Meie koerte üldkarjas on siiski omaette sõpruskond gröönudel:


Kuid konkurentsitult kõige tugevamaks sõprade paariks on meil Athena ja Polly.


Ning kui sõbrad kadunud, siis tuleb nad leida.


Tõe huvides peab siiski mainima, et Bamse nuusib siiski aida uksetagust külmutatud kanade-latikate kuhilaid.

Kassid on sõltumatud tegelased, kuid siiski meie kuldsetega saab Loore ülihästi läbi - OK, vahetevahel väikest tagaajamist ikka on.