Teine pereheitmine.

Laupäeval oli siis teine pereheitmine. Pere Viljandist tuli, nägi ja võttis. Garfieldi.

Ainult, et Polly pakkus minu jaoks müstilise etenduse (millele kindlasti on lihtlabane selgitus ja põhineb juhuste kokkusattumustele). Meil olid just vahetult enne külalised olnud - kuldsete vaatajad ja siis kimasid ka enamik koeri toas ringi. Pollyl sellest suurt midagi ei olnud. Aga kui mopsikutsikad rivistati uutele kutsikavalijatele uuesti põrandale - sattus Polly leili ja tahtis just Garfieldi kaelast kinni haarates ära tassida kuhugi (esimestel kutsikapäevadel tassis ka kutsikaid). Nagu tahaks kutsikat ära peita - et äkki viiakse minema. Muidugi need asjad nii ei ole. Ja ka Polly rahunes, vaatas vist et toredad inimesed - nii et lõpus tegi veel ühe kiire toas edasi-tagasi tormamise - nagu oleks millegi üle väga rõõmus.

Aga üks väike tsitaat juba uuest kodust: "Uku on oma esimese öö uues kodus ilusti mööda saatnud.Alguses väheke kartis ja nuttis aga kui leidis öösel omale sõbra siis rahunes ja magas ilusti.
Hommikul peale söötmist oli tubli poiss ja tegi oma esimese kaka õue..ja sõi peale seda rõõmsalt heina. :) "

Pildid tagantjärgi

Eile sai natuke mopsipoiste ja Polly elu kirjeldatud. Aga täna tegime ka mõned pildid, et tagantjärgi illustreerida meie pisipere toimetusi.


Alumine pilt on mõneti petlik, tundub et mopsikestel polegi silmi avanenud. On küll, hetkel on nad lihtsalt mõnust kinni.

Kutsikad said 11 päevaseks

Mopsi kutsikad kasvavad mühinal. Ja täna oli mõneti tähtis päev, sest et kui eile olid kutsikatel alles näha kitsaid silmapilusid, siis täna juba näha ka silmi. Ja see areng toimub tundidega, algul millegipärast üks silm ja siis veidi hiljem ka teine. Vaid viimane kutsikas (kes ka sündis tunde hiljem), ootab öötunde oma silmade avali puhkemiseks.

Meie suurim kutsikas (teine sünnilt) saavutas täna poole kilose kaalu (aga väikseim oli siis 370 gr).

Ja muidu on nad ka agarad ringi kakerdajad, tõsi küll, mitte täiesti neljal jalal. Tublid kutsikad.

Ja muidugi ka Polly on tubli. Ikka hoolas ja toitev ema. Kohati isegi väga hoolitsev, et mõni päev tagasi - tassis kõik kutsikad pesakastist hoopis voodi alla - ühisesse puntrasse vaiba peal. Ei tea, mida ta mõtles.

Üks minu jaoks haruldane asi veel; kohati võib ninasõõrmetes näha rinnapiima. Nojah - mopsidel ülilühikesed ninad ju.

Kolme päeva vanused mopsikutsikad

Mis siis viimase kolme päeva jooksul juhtunud on? Eks mopsikutsikad kasvavad jõudsalt. Tõsi küll - esmaspäeva õhtune kaalumine näitas osadel kutsikatel mõne grammist kaalukaotust (osad aga võtsid kaalu juurde), aga edasi on kõik see areng kõigil tõusujoones kulgenud.

Nii pisikeste olendite puhul hämmastab nende võime tungida nisade poole ja seda haruldaselt kiirelt. Igatahes kilpkonn saab neilt haledalt lüüa. Paranenud on nende nisa tabamise oskus ja selle külge iminapastumine. Ja siinjuures kasutavad nad minu silma jaoks kohutavalt suurt ja laia punast keelt.

Tõsi küll, esimene öö oli siiski meile kõigile raske. Ise sai praktiliselt teine öö pool uneskledes veedetud ja tundus, et Pollygi ei maganud. Juba sai mõteldud, et mopsikutsikate valvamine-kasvatamine on üks paganama raske värk, võrreldes gröönude ja kuldsetega. Aga edaspidi on elu läinud suisa kergeks, igasugu "mured" peab juurde mõtlema, sest Polly ja kutsikad saavad haruldaselt hästi hakkama. Ööd on meil rahulikud, ehk korra öösel aitad mõne kaugele jäänud ja pahandava kutsi Polly kõhualla. Aga Pollyl on üks haruldane oskus, mida mina ennem näinud ei olnud - ta võtab kutsika õrnalt suhu ja transpordib sinna kuhu tahab. Õnneks nüüd seda häda ei ole, sest kutsikate-Polly elu-olu on stabiliseerunud.

Ei saa ütelda, et Pollyt peame vägisi kutsikate juurest ära ajama. Aga Polly olles veidi mujal tuianud ja kuuldes siis uuesti kutsikate häälekoori, satub suurde ärevusse ja hakkab kiirelt ringi sebima ja käratsema, et kohe kutsikate juurde tagasi saada. Ja siis ta istub seal truult oma taguotsale toetades ning esikäppadele toetudes. Sinna vahele jääb hiiglaslik ümar toidujagamiskeskus, mille ümber siis kutsikad toimetavad - sabad püsti. Pollyl on hea neil sabaaluseid ja kõhualuseid samaaegselt oma keelega limpsida puhtaks.

Polly puhul oli veel üks meie jaoks ootamatu asi - paar esimest päeva Polly muudkui pidevalt lõõtsutas - nagu järjest kiirenevas tempos kihutav auruvedur. Aga nüüd on vaikus. Söödame nüüd Pollyt Royal Canini spetskrõbuskitega, aga ega need teda eriti ei köida (ära sööb, aga vaimustusest ei kilju). Kuna mul oli eelnevalt lubatud kuldsetele ja Pollyle toorest liha-konti anda vaid natuke mõnikord (sest et suutsin nad paksuks sööta), siis nüüd ma saan jälle Pollyle lisatoiduks (või on see koguselt põhitoit?) toorest liha anda. Polly on vaimustusest ogar saades lihakäntsakaid, konditükke.

Pilte me nüüd ei ole teinud, aga lisan siiski ühe pühapäevase pildi, sest et sellel on tagaplaanil näha kutsikaid piidlemas Athenat.

Üldiselt meie pere ülejäänud koerteseltskond (gröönud ehk aimavad midagi imelikku) suurt kutsikaid ei näe, kuna Polly nurgavoodi asub otsatoas, kuhu muidu koertel asja ei ole. Aga esimesel päeval paiknes kutsikatekast suures toas - küdeva bullerjani kõrval. Ja siis tahtis Roosi küll kutsikad endale kaaperdada.

Peotäis kutsikaid

Varased teise oktoobri hommikutunnid. Pärast pikka öist ootamist (meie jaoks) otsustas Polly, et aeg on käes - poegimiseks. Kõik eelnevad hirmud ja kartused osutusid Polly puhul üleliigseks, Polly teadis täpselt mida teha. Loomulikult ei jäänud meie siin passijaks, kuivatsime ludinal ilmuvaid kutsikaid, lasime Pollyl vaid esimese lootekoti ära süüa, toppisime kutsikaid sööma. Aga ka kutsikad olid ootamatult tublid ja elavad. Ainult et super pisikesed ja kerged - võrreldes kuldsetega või gröönudega. Mahtusid täpselt peopesa alla. (nagu käe viis sõrme).

Kokku oli neid siis lõpuks 5 ja kõik isased... Seetõttu nagu ei hakkagi kohe alguses igastühest portreesid tegema, piisab vaid ühest - et aru saada; "Selline on mõni tund vana isane mopsikutsikas".


Aga ega see poegimisprotsess siis täiesti muretu ka ei olnud.

Esimene kutsikas ilmus siia ilma kell 06.10 ja kaalus 184 gr.

Teine kutsikas siis 07.45, kaal 225 gr.

Kolmas kutsikas 08.10 ning kaalus 170 gr.

Neljas kutsikas 09.25 ning kaalus 177 gr.

Ja siis oli vaikus, enam kutsikaid ei tulnud. Aga Polly figuuri vaadates ning kõhtu katsudes ei olnud me veendunud, et poegimine on siiski läbi. Aga samas Polly olekust mingeid muremärke näha ei olnud, paanitsema me ei hakanud ja 14.20 tuli siis oodatud (meie poolt) tütrekese asemel nelja venna kõrvale viies poiss. Aga tore poiss temagi, kaalus 241 gr - seega kasutas kõhus juhust ja sai kaalus teistest edumaa.

Aga juba olid meil ka külalised kutsikaid uudistamas, Kirke sõbrannad Mona ja Hanna olid just tulnud gröönu koertega kärusõitu treenima. Pollyl oli küll heameel tervitada inimesi, kuid veel tähtsam oli talle kutsikate imetamine.


Kuna pikkusi me kutsikatel ei mõõtnud, siis sai etaloniks kutsikate suuruse kohta üks Kirke savist kunstitöö - mille praktiline kasutus peale ilu, oli seni minu jaoks veidi ähmane.


Aga kuna kutsikate majja ilmumine on meie tegemistesse uue ajalise augu löönud, siis lõpetaks hetkel blogimise ning suundun vatama - kas kõik kutsikad on terved. Üks suur oht on üleval, niinimetatud kutsikate äramagamine - kutsikad suudavad küll veidikese roomata, aga kui nad jäävad pikalt kutsikakasti ja imetava Polly vahele, siis...

Mainiks muidugi ühe väga olulise asja - selles, et Polly kutsikad nii tublid ja kenad on, lasub "süü" ka nende isal Unol(Flintstyle Dare Devi) kennelist Flintstyle. Aga pikemalt Polly kaasast lähipäevadel.

Lasteaias

Ühel maikuu päeval käisime Polly, Athena ja Bamsega lasteaias. Suur-suur perepäev oli, kus kavas igasugu asju mis lapsi ja nende vanemaid võiks huvitada. Näiteks päästeameti meeste tegemised ja tehnika. Või siis erinevad koeratõud - meie kenneli koerte näitel (töökaaslane ning lapsevanem Diana meelitas meid sinna).

Kuna koeri kolm, siis pidi Diana Pollyt näitama.

Athena kõrvalt sai siis Pille koertest mikrofoni juttu puhuda. Mina aga ohjasin kõigest väest kaelarihma kaudu Bamset. Ja kui ma siis lõpuks demosin Bamset veoasendis (traksid, endal vöörihm), siis sõbralikult müta-müta laste poole jooksev Bamse pani rahva ahhetama.

Koerte vastu oli huvi suur, kaasa võetud mõnikümmend flaierit grööni koertest (kelgukoerte tegevusalade tutvustus ka seal) kadusid hetkega laste kätesse.

Ükskord Tartus

Möödanikust veidi. Käisime üle pika aja jälle näitusel. Mops Pollyga.

Aga mopside ringi algus muudkui venis ja saime pea rahulikult hoopis kuldsete tegemisi näituseringis jälgida. Kohtunikuks oli tuntud Rootsi kuldsete retriiverite kasvataja Henric Fryckstrand (kennel Dewmist). Loomulikult huvitas ka paljusid eesti kuldsete omanikke temalt hinnangu saamine. Lisaks koera näituse kirjelduslehe andmisele, jagas kohtunik ka suuliselt kommentaare. Ja nii mõnelgi meie tuttaval kuldse omanikul läks oma koerte näitamine ülihästi. Kahjuks pildid näituselt meil ei õnnestunud (ülikehvad valgusolud hallis, korra oli suisa pimedus).

Aga lõppude lõpuks saabus ka Polly esinemiskord. Livia meid enam aidata ei saanud Polly näitamisel, kuna tal olid Henric Fryckstandiga pikad jutud käsil. Ikkagi ju Livia 2 kuldset, Toru ja Sonja Dewmisti kennelist pärit. Ning rootsi keel Livial juba lapsest saati suus.

Aga tundus, et Tartu näitusel oli Rootsi päev. Mopse hindas rootsi kohtunik Nina Karlsdotter. Ning Livia tutvustas meie Pollyt rootsi mopside (ja taani dogide!) kasvatajale Monica Stavenbornile ( kennel Kingsize), kes siis lahkesti võttiski Polly näituseringi kaasa. Tasuks noorteklassi esikoht, emaste serdiringis jäi Polly teiseks ning kõikide emaste võrdluses kolmandaks. Iseenesest ülihead asetused, aga... mine tea - mis olnuks Polly lõppsaak, kui tema liikumine oleks vähemalt noorteklassi võistluse tasemel püsinud. Näituse edenedes pidi Polly koos teiste mopsidega ringis liikuma - ja mida aeg edasi, seda kehvemalt ta seda tegi. Mingi hetk Polly arvas - et täiesti fun on tagantjooksjaid ootamatult üllatada - joostes neile vastu. Ja trikke oli teisigi. Aitäh Monicale, et täielikust krahhist ta meid päästis - suunates Polly siiski õigele teele. Aga Polly kirjeldusleht oli super hea, seal oli ka liikumine väga heaks hinnatud - aga selle lehe koostamise ajal ei olnud veel teada Polly edasised trikid.

Eks me pea Pollyt siiski ka näitusteks sihipärasemalt ettevalmistama. Peab talle tutvustama oma kodutalust erinevat muud maailma. Pidev maailma vaatamine vaid maatalu aknast koos kassiga - pole ühele tragile mopsile piisavalt arendav tegevus.

Väimelas - nii ja naamoodi.

Kunagi olime registreerinud posu oma kenneli koeri Väimela rahvuslikule näitusele. Ikkagi pea koduõue tuuakse ju üritus kohale.

Aga teadvustasime - et näitus kohe-kohe käes - alles möödunud pühapäeval. Olime näituseks ettevalmistamatud. Eriti gröönudega olid lood kehvad, samas mops Polly pärast me ei muretsenud - oma elurõõmsa-energilisusega suudab ta näituseringis ka kogemusteta händleri õigesti liikuma panna. Aga Bamse oli suvi läbi aedikus vaid rasva talletanud talvehooajaks - ja oli isegi minu jaoks ülekaaluline. Lisaks ei olnud ma leidnud põhjust, et harjutada temaga liikumist kaelarihma kaudu - et veokoeral peaks traksi veost ehk piisama. Ning kaasa võetavad kutsikad - olid ka metsiku mustangi staatuses. Davist olime siiski paaril korral rahva sekka vedinud, aga Esme oli selles suhtes suisa vaeslaps.

Harjutasime siis mõnel järgijäänud õhtupoolikul liikumist. Mina Bamsega, Pille gröönu kutsikatega. Eks se üks kividel-kändudel koperdamine oli. Bamse rebis edasi mööda teed - et rahuldada oma rännuhimu. Kutsikatel käisid eri näituseelemendid vahelduva edukuse-edutusega. Kui Davis oli seismises hea, siis liikumises kontaktitu ning omatahetsi liikuv. Esme liikumise kontakt oli tore, aga eks ta vahel hüples - ning seismises oli püsimatu. Aga mõni teinepäev oli neil kõik vastupidi. Ning kõigil koertel muidugi nina maas, aedikust võõrad põnevad lõhnad ju igalpool. Lisaks ei kasutanud me väljaõppes maiust - usutavasti oleks siis areng kindlam olnud (aga meile eriti ei meeldi näituseringis koera sööta ja aega oli napilt, et katsetada eri asju).

Aga mis siis ikka. Laupäeval olime isegi tükk aega enne ringide algust kohal. Päev oli palav, koeri meil palju kaasas, needki raskesti käsitletavad kohati (kutsikatel õnnestus algul isegi kaelarihmadest vabaneda). Õnneks lisaks minule-Pillele-Kirkele lisandus näituseplatsil abijõud - gröönu kutsikate fänn club - Hanna ja Mona ning Mona isa. Ning kui Livia ja Alo kohale jõudsid koos Satuga - siis läks meie elu päris muretuks.

Niisiis - 3 ringis oli kohtunikuks proua Maret Kärdi. (hindas lisaks meie gröönudele ka kuldseid, seega oli hea laagris olla ühes kohas).

Kuna Davisel ja Esmel oli näitusedebüüt, siis enamik pilte tollest päevast ongi jäädvustatud neist.

Pille siis ringis Davisega. Ütleks, et suht hästi läks. Liikumine, seismine.

Esme händleriks näituseringis hakkas Mona. Muidugi kuskil pool tundi sai ka näituseliikumisi talle ja Davisele õpetatud - ka Monal oli näitusedebüüt. Tublilt esines. Jäime rahule.

Tundus et ka kohtunik jäi rahule, pealegi ringis ette tulevad vimkad on siiski kutsikatele andestavad. Igatahes - kutsikaid hinnati väga perspektiivseteks ning kurvastada tuleb vaid selle üle, et selliseid samasuguseid perspektiivseid kutsikaid on meil aedik täis. Kas me ikka jõuame ja suudame neid demoda ka näitustel?

Ahjaa - Davise ja Esme puhul ei olnud tegemist isegi veel kutsikatega, vaid beebidega (said just 5 kuuseks) - kellel pärastisele võistlustele veel asja ei ole.

Igatahes Davisel ja Esmel läks ülihästi. Eriauhinnad mõlemale.

Ja kuna keegi peab kasvõi karvajagu näitsutel parem olema, siis seekord langes tõu parema beebi auhind Davisele.

Seega meie teada oli Väimela näitus nüüd esmakoht - kus Eesti näitustel demoti eesti päraseid grööni koeri.

Edasi aga meil niivõrd hästi enam ei läinud. Bamse ei olnud siiski veel näitusekõlbulik - liialt palju rasva. Kohtuniku hinnangul olid grööni koera kohta Bamsel liialt madalad jalad ja pikk kere. Bamset näitas Pille ja minu arust sai ta väga hästi hakkama, eriti kuna eelnevatel päevadel ta ei olnud üldse Bamsega liikunud (kuna Pille oli üksvahe jalarebendi pärast suisa liikumisvõimetu ja enam-vähem alles nüüd oli paranenud, siis kartsime et Bamse jõud võib liiast olla). Paaril korral leiutas Bamse uue triki (millega me varem ei olnud kokku puutunud), istus seisakust suisa maha.

Arvestades asjaolusid, siis hinne väga hea oli siiski väga hea.

Aga Polly puhul olime sügavalt mööda pannud. Isegi algajatel näitusehuvilistel sellist eksimust ei tule - nimelt õnnestus meil Polly registreerida noorteklassi, aga nagu näituseringis järsku selgus - oli Polly veel juuniori eas (paar kuud mööda). Ka kohtunik proua Natalia Sedõhh (Venemaa) kurvastas selle asjolu selgumise puhul, juunioride näitamine oli juba möödas aga samas Polly olevat hetkel kohal viibinud mopside seas väga konkurentsivõimeline olnud.

Aga siiski ühtteist väga rõõmustavat ka oli. Nimelt kohtunik siiski kirjeldas Pollyt ning Polly näitamisega oli ametis Kirke. Tema näitusedebüüt (aastaid tagasi kuldsete erinäituse eelses matchshows siiski ta oli ka ringis), mis läks ülihästi.

Livia ja Satu etteaste oli muidugi kindlalt suurepärane, kohaks juunior emaste kolmas. Suve hooaja hakul oli Livia Satu hulgalistele näitustele kirja pannud, nüüdseks sertide tagaajamise vajadus oli juba möödanik - aga samas - miks ka mitte oma aega veeta edasi näituseringides. Seepärast on Satud ootamas ridamisi veel näitusi ja eks näis - kuidas neil läheb - sest et päevad pole vennad ja kohtunike eelistused on erinevad. Igatahes - Livia arvates oli Satu oma karvahülgamise lõppstaadiumis ja eks edaspidi ole huvitav näha, mida arvatakse rohkema karvalisest Satust.

Aga ega näitus seisne vaid koera ringidest. Põhimine aeg läheb ikka passimisele.

Siin on siis gröönde huvilised Mona ja Hanna koos Kirkega einestamas. Kuna palav ilm oli, siis koerad said pidevalt juua.

Sellises palavas roiutavas päevas oli suur oht, et koerad võivad unarusse jääda. Aga teades Alo kindlat kätt autorooli taga, siis polnud kahtlustki - et ka koerterihmad on kindlalt koeri paigal hoidmas. Alo võttis ette ja minu teada esmakordselt katsetas ka koera juhtimist näituseringis. Tõsi küll, hetkeks tühjaks jäänud ringis. Aga asi seegi.

Igasugu kogemusi sai sel päeval. Seega tore päev oli.

Polly ja gröönud

Kutsikad kasvavad, Silva-Torbik ja Bamse kasvatavad neid omapäid aedikus.

Laseme kutsikaid vahel ka teiste koertega kokku, las õpivad elu tundma.

Kõik on muidugi väga sõbralikud ja uudishimulikud nende vastu. Eriti muidugi Polly. Polly on praegu kutsikatest veidi suurem ja saab neid vanema ja suurema koera üleolekuga silmitseda.

Polly Valmieras

Kunagi sai lubatud Liviale ja Heilile, et läheme kahel päeval Valmierasse (Lätimaa) näitusele. Meie poolt siis mopsilaps Polly ja nemad kuldsete retriiveritega - Satu ja Alviniga.

Stardime siis enne 8-t oma kodunt ja suundume Murati piiripunkti kaudu Pihkva-Riia maanteele. Hirmujutud kohutavast tuisust eriti täide ei ole läinud ja jõuame kolmveerand 10 juba Valmiera linnasildini. Mopside ring pidi algama 10.15, nii et aega tundus maailm olevat. Aga... Nagu pärast selgus - sisenesime Valmiera ida linnaossa, aga näitus oli läänosas. Ja siis me muudkui kammisime suvaliselt linnatänavatel - proovides leida Rigas ielat - aga tänavanimed olid majadel kirbukirjas. Eks siis sai suunatunde järgi sõidetud, siis politseilt teed küsitud ja nii me leidsimegi Valmiera olümpia keskuse 10.13... Stressates (otsime tekkinud olukorras süüdlasi) otsime parkimisplatsi, siis näeme meie auto poole jooksvat Heilit, kes krabab Polly Pille sülest ja leegib majja. Pille jookseb dokumentidega järele. Ja panen siis autokese kuhugi lumehange ja suundun samuti majja. Vetkontrolli-registreerimisjärjekordades (päris pikad) polnud kedagi tuttavat. Aga ümberringi oli hulgaliselt kuulda eesti keelset juttu ja ennäe - kohale ilmus Merike (ka kuldsega näitusel) ja rääkis mind siis näitusesaali sisse.

Aga meie Pollykese kord veel ei ole kätte jõudnud, käib veel arvukate mopsi beebide ülevaatus (Lätis on mopsid populaarsed). Pille siis seletab, et Livia Ja Heili olid meid oodates teinud Pollyle sisenemiseks rohelise koridori (igasugu rahamaksmised, numbrid jne) ja nii ei pidanud me kuskil tundi aega järjekordades passima ja siis oleks kindlasti hiljaks jäänud..

Nii et suured tänud meie abistajatele!

Ja ka edasi läks meil elu lihtsalt, Livia võttis Polly ja sisenes näituseringi:

Ning Polly oma esimesel väljanäitusel osutus kogenud ja kindlameelseks näitusehaiks. Seisis kui kalju, kui oli vaja seista:

Ja tasuks siis esimene koht emaste kutsikate seas:



Kuna ühtegi isast kutsikat kohal ei olnud, siis Pollyt õnnistati koheselt ka tõu parima kutsika rosetiga:

Nojah - konkurents oli küll väikesearvuline, aga samas väga tugev, sest "põhivastaseks" oli kutsikas, kelle mingi tuntud Läti mopsikasvatajale oli lausa Portugalist toonud. (samalt Läti kasvatajalt oli Livia kunagi kutsika saanud). Igatahes Livia kahtlustas enne ringi, et esikohast ei tasu unistadagi. Pealegi meie ettevalmistus Polly näitusekarjääriks oli mitte kõige perfektsem (unarusse oli jäänud laua peal seismine, silma vaatamine ja eriti kõrvade teipimine). Aga Polly olevat olnud ülihea liikuja ja eks ta üks südi ja asjalik tegelene ole, kellele vist meeldib näidelda. Seega peab Liviat ja Pollyt (ja Polly on ju Livia kasvatustöö vili) ülimalt kiitma!

Kuldsete ringis nüüd midagi erilist ei olnud (Merikesel läks siiski ülihästi), Alvin ja Satu said küll suurepärased lindid, aga... Aga ega maitse üle ei saa vaielda, eriti kohtunikuga ja polegi põhjust, sest teisel päeval on teine kohtunik ja teine nägemus (Valmiera teisel näitusepäeval sai Alvin serdi ja Satu oli emaste juunioride seas teine - aga sellel näituse päeval meie enam Pollyga ei osalenud, sest otsustasime laisad olla).

Aga egas siis näitusega meie sisukas päev ei lõppenud, Livia ja Alo ning Heili ja muidugi Satu ja Alvin tulid siis Leoskile külla. Tegemisi ja jutustamist oli niivõrd palju, et koeri ei jõudnudki pildistada (et miks me küll Alvinit ja Satud ei pildistanud), kahju...

Siiski meie pere päevakangelane Polly sai jäädvustatud oma tavalises seltskondlikus asendis - tugitoolis. Ning muidugi Pollyle on veel eriti tähtis see - et tugitoolis peab olema ka "padi" - kas siis inimese süli või Athena saba.

Fotogeeniline Polly

Pollyl on haruldane omadus - tee ükskõik kui halbades oludes ja kehva aparaadiga temast pilti - ikkagi on tema pilte pärast huvitav vaadata. Modellinduses oleks Polly oma fotogeenilisusega kõva sõna.


Aga vahel Pollyt pildistades jääb kaadrisse ka meie pere 7-s neljajalgne - kass Loore. Loore siiski hoidub meie suurest koertekarjast üldiselt eemale - aga vahel ta siiski jagab aset kuldsete ning muidugi Pollyga.


Tegelikult kohati me isegi peame Pollyt nagu kassi, käskudega (ega nende õpetamisega) me tema elu eriti ei piira. Ja nii ta tatsab või kihutab (hämmastav kiirus on tal jooksmisel) mööda meie elamist ja õue - midagi ei ta karda ja ehk ainult Roosi on talle vahel autoriteet (juhul kui kondisöömine).

Ja Polly kasutab kätte antud vabadusi mõnuga - tavaliselt diivanile vedelema jäämine tähendab seda, et lõpuks on Polly podisedes magaja kõrvu uurimas. Tegelikult - kui toas inimesi mitmeid, siis Polly eriti vist põrandal aega ei saa veetagi, ikka võetakse teda sülle või suisa õlale miilustama.

Polly-Athena

Koerte pildistamisel on vahel see häda, et üpris sagedasi-tavalisi olekuid ei suuda õigeaegselt jäädvustada. Polly üheks ajaviiteks on Athena kaisus või siis suisa peal - magamine.

Seekord siis proovisin, ma hilinemisega Athena peal kõrgustes (imepärane tasakaal ka magades) magavat Polly jäädvuustada. Ja jälle jäin hiljaks:

Senikaua, kui Athena pikaldaselt end püsti ajas, oli Polly juba minu juurde jõudnud kapata:


Aga õue peal oli muudki huvitavat, näiteks kont:

Kuna Athena juba teadis, et kont oli lihast puhtaks näritud, siis sai Polly seda rahus närida.