Kickbike

Igasuguseid uusi plaane on peas ja osadega neist peab kohe tegutsema hakkama. Talv ei oota, koerad ei oota. Seega - hommikul vaatasin Kickbicke kodukalt, et Võrus müüakse ka seda. Ja lõuna ajal läksime poodi ja ostsime kohe ära. (mis vaja see vaja).

Ja juba õhtuööpimeduses katsetasime siis seda kickbike-t ehk siis tõukelku, mis veidi ufoliku välimusega. Esimene katsetus algas igasugu äpardustega. Kukkumine, kelk pani koos koertega plagama - nii et alles poole kilomeetri tagant saime nad kätte. Ahjaa - samaaegselt oli sõidus ka meie põhikelk. Aga kahe rakendi peale oli meil vaid üks küklooplamp. Sealt ka mõned äpardused - proovi kihutada keset pimedust kuhugi.

Aga pärast oli tore kõrvuti kulgeda ja juttu ajada. Uus tase.

Muidugi kickbikel on mõned erinevused - võrreldes puitkelguga. Põhiline - ei ole pidureid. Seepärast on 2 koeraga paras, et kuidagi hakkama saada - isegi mäest alla kimades. Tegelikult saab pidurdada - kontsad vastu maad haakida (varbad jäävad jalustele muidugi). Igatahes - kui ära harjuda - siis juhitavus isegi põhikelgust ehk parem.

Eks me nädalavahetustel tegeleme ka külaliste sõidutamisega - sõbrad-tuttavad.

Aga igasugused kauged plaanid võivad vahel lähemalgi olla, kui reaalsed võimalused. Ja mõnikord ei lähe mägi Muhamedi juurde - vaid vastupidi.

Niisiis täna tutvustasime oma kelguasjandust väiksel metsateejupil Võrumaa turismiarendajatele - perekond Veerojadele ja Anu Jõgile.

Vahepeal oli meie metsateekesele värsket lund sadanud/tuisanud ja libisemine enam hea ei olnud. Tõusudel pidi jalaga kaasa aitama. Kuna kihutamist ei olnud, siis sai kahe rakendiga kõrvuti kulgeda ja isegi juttu puhuda.

Aga vaja teistelgi sõita ja teeme siis kelgujuhtide vahetusi. Üldiselt tundub, et kickbike sobib raskematele meestele paremini, kui kergejalgsetele naisterahvastele. Pidurdamine parem - kelk kaalub kuskil 6 kg ja sisuliselt hoiaks nagu kahte grööni koera kätejõuga paigal. Muidugi - kickbike ees olid meil seekord ka noored koerad - Davis ja Elfie.

Nonii - siin on meie kickbike rakend ka paremini näha.

Üldiselt tundub, et uus tõukekelk on tore asi ja aitab meie noorte koerte liikumisõppele tublisti kaasa. Põhimõtteliselt oleks meie koertekamba peale vaja vaid ühte juhtkoera ja teised kelgud siis läheks esikelgu sabas.

Aga ikkagi - üks juhtkoer oleks risk ja pealegi tahame enamat. Kahese kelguga saavad hakkama meie külalised - isegi kui ennem ei ole neil iial koertega pistmist olnud (vähemalt kelgukoertega). Seega on igal kahesel vaja ühte juhtkoera.

Muidugi - kickbike on hea, aga eks me pea siiski tulevikus muretsema ka kerge metallist sportkelgu. (meie puitkelk on ka juba mitmest kohast kannatanud, aga mitte fataalselt).

Raske õppustel, kerge...

Meie kelgunduse esipaariks on saanud Bamse ja Daron. Bamse, kes kindlasti oma elu Norra perioodil juhtkoer ei olnud - on üpris raskesti käsitletav, jõuline ja uljas tegelane. Aga noorukese Daroniga on nad väga hea paar (vähemalt meie jaoks). Ka Daroniga oli omalajal teiste isastega kõrvuti pannes pisikesi probleeme - küttis ennast niivõrd üles, meil oli neid koos raske ette rakendada. Aga Bamsega koos - super tegijad.


Igatahes Pillest on saanud rändur - laupäeviti-pühapäeviti kaob ta selle paariga kuhugi Haanjamaa metsateedele. Ja teekonna pikkused suurenevad. Varsti hakkame vist Ilmari või Mati-Marise saunas käima rakendiga...

Niipalju siis sujuvatest asjadest. Tegelikult vahel tunnetad ikkagi suuri tagasilööke õppustel-treeningutel. Ja mõtled sellele, kui palju on vaja teha.

Neljalist rakendit me enam tükk aega ei ole kasutanud - Bamse ja Torbik selleks tööks ei kõlba või enam ei kõlba. Torbiku sõitudega on praegu kriis - osasid põhjusid arvan teadvat, aga parandada on raske.

Aga olemegi hetkel suundunud hoopis paarisrakendite õpetamisele (õigemini - koerad õpetavad meid, kuidas asju ajada - tuleb neid muidugi osata lugeda...).

Tundub - et ka Daric ja Ellard on neljalises rakendis tagumise paarina harjunud - ning kahekesi ees neist asja praegu ei ole.

Siiski õnneks teistega ehk oleks. Hakkavad juba selguma tublimad koerad. Tõelise üllatuse valmistas viimastel kordadel meie lillelaps Davis. Varasemalt kordadel oli ta küll innukas rakendisse tahtja, kuid samas arvas ta, et vahva on kalpsata ringi küll - aga parasjagu nii, et veorihm oleks lõtv.

Aga üks õhtupoolik sai esmakordselt proovitud suusavedu . Ja oh häda - noored koerad olid nõutud, mida neist tahetakse ja pöörasid eri kaugustel hoopis otsa ringi (ometigi sügisel sai küll nendega üksikuna joostud). Davis seda ei teinud.

Daronit sai juba kiidetud. Ka Elfie tundub hea olevat. Lisaks siis nüüd ka Davis. Kõik kolm (pluss Bamse) on erilised tegelased, kui näevad kelgu väljatoomist sõiduks. Sooritavad akrobaatika imesid, et kuidagi aedikust välja pääseda. Äkki saavad neist juhtkoerad? :)

Eiriku ja Esme eeldused on kõige nõrgemini mul teada. Nii ja naasuguseid käitumisi. Eks näis.

Aga erilised kiidusõnad peab ütlema vanameister Silva kohta. Kasutasime teda ülivähe, ta ju meie koertest vanim - kohe 10 aastat. Aga noorte koerte teel hoidmisel on ta ülihea, teab käsklusi ülihästi (usutavasti targim koer, keda ma olen näinud) jne. Ning kuna ta Torbikuga paaris ei ole, siis ta ka varasemaid lõdva veorihma trikke enam ei tee.

Üldiselt tundub, et koerte vedamiskombed (innukus, asend rakendis) sõltub üliväga nende endi omavahelistest suhetest - positsioonist karjas.

Lihtsalt pilt - Aristaiose tütrest

Lõpetasin just eelneva blogi kirjutise, kui Pille teatab - et tema meilikastis on sõnum Ingridilt ja seal veel üks link - pildile Aristaiose tütrest. Pilt on tehtud Tartu näitusel, pildi asukoht kennel Merillowi näituste album.

Mis siin ikka kosta - minu arust kena 10 kuine emane koer (nimeks tal CAYRING ISABEL INEZ - isa Skylinedog Rose Aristaios ja ema Cayring Bridget Ballarat). Karv tundub olevat isa Aristaiose seljast. Koera me ise kahjuks ei näinud, ei teadnud õigeaegselt teda saalist otsida.

Artemis agylity võistlusel kolmas

Niisiis 15.01.2011. a toimusid Tartus agylity võistlused. Osales ka Artemis. Esimene võistlus läks aia taha. Ilmari kommentaar: Artemis nägi teda pealtvaatajate seas ja tahtis hoopis tema poole suunduda. Sealt siis ka kohene eksimus ning disklaff. Eks see spordiala on sama kompromissitu kui demineerijatel - eksimusvõimalusi ei ole.

Aga teine võistlus läks juba tükk maad paremini ja tasuks kolmas koht. Info võistlustulemuste kohta on siin ja siin.

Ilmar oli juba varasemalt meile rääkinud, et Artemise jooksudes on üks areng - kiirus on suurenenud. Võistlusel siis 3,28 m/s. Tuule tugevuse - Beaufort´i (loe: bofoor) skaala alusel oleks tegemist siis kerge tuule kiirusega. Sellise tuule nähtav mõju - puulehed värisevad. Tuule andmed pärit: ilm.ee kodukalt. On mis on - Artemise aeg 46.98 sekundit on minu arust tükk maad parem, kui ideaalajana kehtestatud 57 sekundit.

Aga kavatsesin just seda kirjutist publishida, kui saabus meile Ilmari meil. Meilis oli link Tartu võistluse piltidele (autor Tuuli Kauer). Ja muidugi on seal pilt ka Deemust ehk siis Artemisest.

Ükskord Tartus

Möödanikust veidi. Käisime üle pika aja jälle näitusel. Mops Pollyga.

Aga mopside ringi algus muudkui venis ja saime pea rahulikult hoopis kuldsete tegemisi näituseringis jälgida. Kohtunikuks oli tuntud Rootsi kuldsete retriiverite kasvataja Henric Fryckstrand (kennel Dewmist). Loomulikult huvitas ka paljusid eesti kuldsete omanikke temalt hinnangu saamine. Lisaks koera näituse kirjelduslehe andmisele, jagas kohtunik ka suuliselt kommentaare. Ja nii mõnelgi meie tuttaval kuldse omanikul läks oma koerte näitamine ülihästi. Kahjuks pildid näituselt meil ei õnnestunud (ülikehvad valgusolud hallis, korra oli suisa pimedus).

Aga lõppude lõpuks saabus ka Polly esinemiskord. Livia meid enam aidata ei saanud Polly näitamisel, kuna tal olid Henric Fryckstandiga pikad jutud käsil. Ikkagi ju Livia 2 kuldset, Toru ja Sonja Dewmisti kennelist pärit. Ning rootsi keel Livial juba lapsest saati suus.

Aga tundus, et Tartu näitusel oli Rootsi päev. Mopse hindas rootsi kohtunik Nina Karlsdotter. Ning Livia tutvustas meie Pollyt rootsi mopside (ja taani dogide!) kasvatajale Monica Stavenbornile ( kennel Kingsize), kes siis lahkesti võttiski Polly näituseringi kaasa. Tasuks noorteklassi esikoht, emaste serdiringis jäi Polly teiseks ning kõikide emaste võrdluses kolmandaks. Iseenesest ülihead asetused, aga... mine tea - mis olnuks Polly lõppsaak, kui tema liikumine oleks vähemalt noorteklassi võistluse tasemel püsinud. Näituse edenedes pidi Polly koos teiste mopsidega ringis liikuma - ja mida aeg edasi, seda kehvemalt ta seda tegi. Mingi hetk Polly arvas - et täiesti fun on tagantjooksjaid ootamatult üllatada - joostes neile vastu. Ja trikke oli teisigi. Aitäh Monicale, et täielikust krahhist ta meid päästis - suunates Polly siiski õigele teele. Aga Polly kirjeldusleht oli super hea, seal oli ka liikumine väga heaks hinnatud - aga selle lehe koostamise ajal ei olnud veel teada Polly edasised trikid.

Eks me pea Pollyt siiski ka näitusteks sihipärasemalt ettevalmistama. Peab talle tutvustama oma kodutalust erinevat muud maailma. Pidev maailma vaatamine vaid maatalu aknast koos kassiga - pole ühele tragile mopsile piisavalt arendav tegevus.

Aasta algus

Lund tuleb ja tuleb igapäev taevast ja peamiseks rõõmuks lume puhul meil on see - et kelgutada saab gröönudega. Tõsi küll, mitte igas seltskonnas- Bamse-Torbik koos ei sobi. Mõnel korral on Torbik oma neljase rakendi kodu poole pööranud. Proovime seega igasugu variante.

Veel üks ebaõnn - Bamse neljase rakendi juhtkoerana on kõlbmatu. Algus oli võimas, tundsin kuidas kihutav vedur mind ja kelku vägevasti vedas, aga esimese pööraku ajal läks seltskond sassi. Ja siis pidin ise vägevati pingutama, et seltskond enamvähem paigal püsiks ja saaksin puzzlet paika panna. Häda veel selles, et noored koerad võivad soonivatest rakendiosistest kannatada saada. Kui ikka käpp ja kael eri suundades tõmmatavad on, siis jah...

Muidugi, mingil määral on noortel juba liikumiskogemused, et kiiruse pealt nad sassi eriti ei lähe ja oskavad isegi ennast õigesse asendisse korrigeerida. Aga seisakute ajal, juhtub neljaste puhul jamasid.

Seepärast katsetame ka kolmeseid rakendeid. Ka Kirkel tore sõita ning kolmese sassimineku kordasaamisega saab ta hakkama. Eriti tähtis oli nn tupikus (mägi enne Pressi küla koeri) üksinda kitsal teel koerad teistpidi saada.

Torbiku ning Daricu ja Ellardi rakendi külaskäigust Pressi külla Kirke juhtimisel said ka mõned pildid. Seda muidugi lõpuosas.


Koertel koduvärav nina ees, motivatsioon liikuda on tugev. Aga eks need 4 km mägedest alla-üles läksid ka kähku - kuskil 13 minutit.

Tegelikult hoog oli nii tugev, et kelk riivas pöörakul meie autokese esinumbrit ja see läks veidi kortsu. Jälle üks kogemus.

Veel lähipäevadest-lähiaastast pildikesi.

Lisaks kelgusõidu harjutustele - laseme vahel gröönusid kõik koos ka eesaeda jooksma. Aedikus on nad kahes pooles eraldi: Torbik, Eirik, Daric, Ellard ning siis ülejäänud eesotsas Bamse ja Silvaga. Aga suures aias saavad nad kokku - saavad üksteisega harjuda. Esmaselt välja tormates teeb Bamse kõigepealt väikese valvsa mörina teiste isaste suunas ja leegib siis omi asju ajama. Ning Silva kappab vaikides Torbiku juurde ning Torbik heidab pikali - ülemvõimu tunnustamiseks.

Aga üks esmaseid kontrollkäigu objekte eesaias on köögiakna tagune. Mine tea - mida need inimesed seal köögis söövad? - äkki saab isegi jaole?

Kuna lund kõvasti ja uues lumes vaja nuuskida, siis koonud on koertel koheselt lumised.

Õues on meil väljakaevatud pinnase vall (suvel vaja õuele laiali planeerida), mis on kattunud lumekuhilatega. Niisiis veel üks huvitav koht, mida vaja uurida.

Aga enamik koertest veedab oma aega kaevandajatena. Õunapuude aluse lumepadja all on peidus sügavkülmunud õunad. Ja niisiis gröönud kaevavad poolemeetrisest lumest läbi - et leida külmunud vitamiini?pomm (sügisel nad tooreid õune ei tahtnud).

Ja kui keegi midagi leiab, siis naaberkaevur võib seda näha - ning lendab kapates kohale, et saak äkki oma osaks saada.

Kindlasti on õues midagi muudki huvitavat. Arvatavasti sellel pildil suundub Davis komposti kasti sisu revideerima. Davis on meie koertekarja osavaim ronija (ema Torbik isegi ei ole nii võimekas) ning mingi pea 2 m kõrgune laudsein teda küll ei takista.

Aga vahel on tore niisama eesmärgitult ringi sumada. Lumi on ju fun - vähemalt gröönudele.

Meenutusi vanast aastast

Uus aasta on küll käes, aga vähemalt talv jätkub vanas vaimus - ehk siis taevast tuleb lumelisa.

Aga detsembri 30-ndal päeval oli selline haruldane ilmake, et päikest isegi paistis. Egas midagi, fotokas kaasa ja kuldseid pildistama kuldses talveilmas. Tõsi küll - piltidel kuldne lumi moondus sinakamaks.

Aga Roosi kuldne kasukas siiski kumas.

Athena ja Roosi kasukate värvi erinevus valge lume taustal oli eriti kontrastne.

Aga ega siis Athena ei ole ka lumivalge koer - vähemalt võrreldes lumega.

Loojuva päikese taustal on aga kõik koerad lihtsalt tumedad.

Koerad jooksid nagu ikka. Aga kuna hanged teeäärtes kõrged, sai küürutamata lumme sukelduda.

Hangest ülevaatamine aga nõudis juba esikäppade abi.

Aga umbes poole tunnise liikumise järel - lõpetasid koerad edasi-tagasi saalimise ja hakkasid hoopis seisatuma.

Põhjus lihtne - käpapadjakeste vahelised karvad paakusid lumes jääks ja nii tegelesid koerad vahetevahel oma käppade lutsutamise-närimisega.

Aga uue aasta esimene jalutuskäigu eelselt on neid veidi trimmitud ja seda eriti käppade juurest.