A-pesakond 3 aastane

Peale näitust otsustasime Heinile näidata kahte Wilsoni ja Roosi järglast; Lasset ja Loorat. Artemisega õnnestus Heinil kohtuda juba näitusel, seda aga hetkeliselt, kuna neil oli väljasõit maale.

Samaaegselt koerte vaatamisega pidasime maha ka nende sünnipäeva. Ikkagi 3 aastat A-pesakonnal. Kogunesime siis Lasse perenaise Pille poole. Athena Pillel oli lihtne Heinile tutvustada, et nüüd me oleme Lasse Pille pool.


Aga kõigepealt said koerad sünnipäeva puhul tordilt küünlaid puhuda;

Küünlaid oli seitse; 3 rohelist (Amor, Aristaios, Apollon) ja 4 roosat (Athena, Aphrodite, Artemis, Aurora). Koeri me ei pidanud õpetama, kuidas küünlaid puhudes kustutada. Pisike juhuslik sabaviibutus tordi kohal ja probleem oli lahenenud.


Muidugi meie neljajalgsed siiski torti ei saanud isegi maitsta, kahejalgsed istusid lauda ja pistsid koerte tordi ise nahka.

Aga midagi me siiski ka koerte heaks tegime; Heini trimmis nii Loorat;


kui ka Lasset;

Ja keda parajasti ei trimmitud, lebasid siis niisama või proovisid segadusi tekitada. Terve Pille pere oli koerte hoidmisega seotud;

Ja muidugi pärast traditsiooniline näitusfriikide üritus; koerad näituseseisakusse.

Siin siis Skylinedog Rose Aurora ehk Loora;

Rääkisime Heinile ka Loore jahisaavutustest. Ning väga muljetavaldavast liikumisoskusest.


Ja siin Skylinedog Rose Amor ehk Lasse;

Peab ütlema, et Heinile Lasse väga meeldis. Varasemalt oli ta Lasset näinud vaid piltidel. Tema hinnangul on Lassest kujunenud uhke ja ilus isane koer.

Muidugi, eks need tubased pildid nüüd kehvakesed said, aga tähtis on ju mingigi visuaalne kujuis meie kokkusaamisest - nende põhjalgi saab ühtteist meenutada.

Ja kuna kõiki koeri kohal ei olnud, siis seletasime Heinile veidike ka teiste Wilsoni järglaste juhtumisi-saavutusi. Meie inglise-eesti-soome segakeele juttu võinuks jätkuda veel kauemakski, kuid eks meil kõigil pikk ja raske päev ja vaja oli laiali minna; Heinit ootas ees pidulik õhtusöök oma võidukas Soome seltskonnas. Meil oli aga vaja jõuda oma Haanjamaa onnikesse.

Siiski lõpetuseks saime kohalolnud koertele siiski ka tõelise kingituse teha - Tartus on üks üüratu suur aed - kus ka koerad saavad vahel vabalt kihutada ja üksteisega mängida.

Jaanipäeva pidustused

Jaanipäeval oli meil külas Loora oma perega. Loora peremees Kalle oli Londonist saanud vinge fotoka ja seetõttu ise me ei hakanudki eriti pildistama. Häda ainult selles, et need mitusada pilti on kuskil mujal, mitte aga minu arvutis veel. Ja nii ei ole meil jaanipäeva pilte koertest jne. Tegelikult olnuks põhjust pildistada, Loora oli söönud ennast "paksuks". Muidugi, ega ta siis paks ei ole, aga ei ole ka enam kõhn-sale koerake.

Mõned suvalised pildid siiski on. Pildil all paremas nurgas on koer. Ja mida tema teeb; eks ikka otsib maha pudenenuid toidupalakesi või suisa passib peale - kust varastada.


Kui palju toitu siis koertele saagiks langeks, seda nüüd ei tea. Isiklikult nägin Athena 1 sekundiga toimetatud hampsu-kugistamist viinerite pakist. See on inimeste puhul vaieldav - kumb aeg, kas jaanid või jõulud on suurem söömisaeg. Aga koertel kindlasti jaanid - võimalusi toidusaamiseks on õueavarustes mõõtmatult rohkem kui talvises tubases jõululauas.

Aga kuna koerandusliku blogi jaoks pilte pole ja samas ka mingit teise teemalist blogi hetkel ei pea, siis panen siia üles pildi Pillest jaanipärjaga:


Pärja tegi Pille täna Plaanil. Seal oli traditsiooniline (10-s kord juba) heinaniitmisvõistlus. Ning ka pealtnägijad võistlesid igasugu aladel. Näiteks parima pärja valmistamisel. Ja Pille pärg siis valiti teiste seast võitjaks.

Jahiõpe kuldsetega

Igasugu asju on vahepeal juhtunud. Aga ei ole suutnud neid kirja panna. Proovin siis ühtteist meenutada.

Tavaliselt kirjutan siin blogis õnnestumistest. Aga tegelikkuses on ka ebaõnnestumisi. Ja mis neid ikka varjata. Niisiis;

Käisime ühel ilusal päikesepaistelisel oktoobrikuu päeval verejälje katset-eksamit tegemas Athenaga. Ka Artemis ning Loora olid kohal. Ja kohtunikuks ja eelnevaks verejälje õppe läbiviijaks hr Lurich.

Ja mis selgus, Athena ei saanud aru asjast. Veri teda huvitas, aga rajal nuuskis niisama. Olin meeleheitel. Õnneks oli eksami järjekorrani aega. Ja siis sai kasutatud nippi, mida ennem ei oleks pidanud õigeks (toiduga jahiõppel ei mängita - arvasin), kastsin juustutüki metslooma verre. Siis panin oma õpperaja algusesse selle tükikese ning ka lõppu. Kohe oli teine asi, Athena sai aru, mida vaja teha.

Aga see lühike õpe siiski teda eksamilt läbi ei viinud (tol päeval ka ükski teine koer eksamit ei sooritanud). Vahendan siis händler Pille muljeid - et sõnakuulelikkuse osa tegi laitmatult, jäljel ka liikus tublilt, aga kõigis kolmes raja käänupunktis kaotas korraks jälje. Leidis küll jälje uuesti ja jõudis ka rajalõppu saagi juurde, aga kolm eksimust oli siiski liiast.

Niisamuti juhtus ka Artemise ja Looraga. Muidugi, Loora peremees oli sel päeval jahil ja seetõttu proovis seda jahieksamit teha Looraga Kai. Võibolla Loorale tundus imelik, et perenaine jahil?

Muidugi asja tragikoomika oli see, et kui pärast pikka päeva Loora siis Tartusse jõudis, siis ootas Kalle juba kodus. Et anna koer, üks lasust haavatud metskits metsa kadunud. Loomulikult Loora leidis kadunud saagi.

Artemise verejäljel tegutsemine ei olnud ka kiita (ei saanud aru, mida temast tahetakse ja kartis-võõrastas). Aga ega siis Artemis kunagi ka verejälge (ja muud jahivärki - pauke, surnud loomi jne) ei olnud näinud.

Meie ootepaigas oli ridamisi õppeverejälje radasid tehtud. Ja järsku päeva lõpus nägime Artemist järsku midagi imelikku tegemas. Ta suundus iseseisvalt ühele õpperajale ja meie hinnangul sentimeetri täpsusega (kõik käänakud läbiti ka nina maas) läbis rajakese.

Niipalju siis tolle päeva jahikatsest.

Aga kahjuks pidin see sügis veel ükskord tõdema, et Athena ei ole väljaõpetatud jahikoer. Käisime kuldsete sügispäeval Rapla ligidal. Kohapeal lasti ka dummy püssist, seda riistapuud Athena ei olnud kunagi näinud. Dummy veest toomist oli Athena proovinud vaid meie pisikesest kodutiigist - kuskil 10 meetrit kaldast ju sai visata seal. Aga siin oli veidi teistsugused olud. Piklik tehisjärv, koerad pidid jooksma pikalt piki kallast, enne kui said vette joosta, et dummyt tuua. Läksin siis Athenat katsetama. Nojah - tormas siis peale pauku õhinaga piki kallast, läks isegi vette õiges kohas, ujus isegi kümmekond meetrit... ja oligi kogu värk. Arvatavasti ta lihtsalt ei näinud seda dummyt enam, ei osanud ka otsida ja mida sa tühja ikka ujud.

Aga lohutuseks võin ehk endale ütelda: kuidas ta saigi tuua kaugelt veest - kui teda selleks ei olnud õpetatud.

Kurb on asja juures see, et kunagi (põhiliselt 2007.a. kevadel) siiski sai veidi tegeletud Athena jahiõppega. Ja täiesti edukalt. Athena oli 4 kuune, kui käisime isegi Võitla faasanifarmi juures toimunud üleeestilisel jahimeeste foorumirahva faasanijahis. Haavatud või surnud faasanit ta muidugi siis tuua ei saanud. Aga eheda jahipaukude värgi sai ta kütiliinil seistes ära kuulata. Pärast sai ka faasanit suus hoida. Athenale meeldis.

Aga eks ta sai sel kevadel siiski ka ise lindu retriivida. Tegime veidike õppust kodus (ei mäletagi kellelt me need sügavkülma pardid saime), täiesti innuga tegeles nagu allpool pildilt ehk näha on?



Ja siis osalesime ka kennel Meiepere poolt korraldatud kevadpäeval Ahja jõe ääres. Seal oli ka teisi Roosi kutsikaid; Loora ja Lasse. Verejäljed, linnud, nende toomine - kõik oli kutsikatele huvitav ja tehtav.



Siin nad tutvuvad jänesekarvalise dummyga:

Ja siin toob Athenake parti:

Ja väga tubli oli Athena Markku Santamäki poolt läbiviidud kuldsete jahikoolitusel Võitla kompleksis. Oli seal siis seal selline õppekatse; koer ja koeraomanik seisavad püssimehega samal liinil. Siis lastakse jahipüssist ja koeraomanik laseb koera lahti, et see hakkaks heina seest (tol kevadhetkel kulust-põõsastest) otsima lindu. Läksin minagi seda süüdimatult katsetama, kuigi rahvas arvas, et nii noore kutsika kohta oleks see liiast. Aga Markku naeratas ja lubas meil katsetada. Ja ennäe imet, Athena leidiski pardi ja tõi isegi minule käeulatusse. Aga pean tunnistama, lõpp läks siiski käest ära. Athena hakkas saaki ainult enda omaks pidama ja kahju küll, isegi veidi rebis seda. Aga sain siiski veidi räsitud linnu kätte. Et seda vältida, peab algaja koera õppes kasutama kas külmunud või näiteks sukkpükstesse mässitud lindu. Siis ei pidavat rebimiseks minema.

Ahjaa - mõnel korral korraldasime kodus ka verejälje katsetusi. Ka Lasse, Loora ja muidugi Roosi osalesid. Tegin põllule igasugu vereradasid. Milline hasart koerte poolt, saak leiti alati üles. Kutsid muutusid kohati pööraseks, et saaks ometigi rajale. Paaril korral pääsesid kõik väravast korraga välja ja tormasid siis üksteise võidu mööda põldu.

Ühesõnaga - kunagi tehtud kutsikate jahiõppe katsetused tundusid nii edukad olevat, et sigines arvamus; et kui vaja mingit jahieksamit teha, siis õpime veidi ja teeme selle katse ära... Et jahiinstiktid kutsikatel olemas, kuhu nad ikka kaovad.

Aga tundub et, võivad kaduda küll. See tähendab, et vaevalt nüüd jahiinstikt või tööhuvi kuhugi kadunud (varjusurmas ehk?), aga see tööoskus millegipärast ei avaldu koolitamata ja praktikata koera puhul. Ja selles on minu süü, sest Pille usaldas Athena jahiõppe minu kätesse. Aga praktiliselt aasta otsa ei ole meie koerad jahivärki näinud... Alati leiab vabandusi, et aega ei ole. Aga see aeg tuleb leida. Seega siis 2009.a. kevad ehk hakkab Athena uuesti "jahikoeraks".

Muidugi üks meie jaoks uudne segav asi koerteõpetamises on konkurents. Tavaliselt ju õpetad koeri õhtusel jalutuskäigul. Aga kui neid on kaks (Roosi-Athena), siis pead ühe neist üpris kaugele panema, et teise koera õpetamist ei segaks.

Roosi enne poegimist

Käime ikka iga päev Roosit jalutamas, hoolimata tema suurtest mõõtmetest. Siiski tiinuse 59 päeval vähendame jalutusteekonda. Ka Roosi ei kargle enam ringi, liigub ühtlaselt nagu õmblusmasin.

Muutunud on ka Roosi suhtumine ümbritsevasse. Sai näiteks hommikul söögiks toore liha-kondi tüki, kuid ei söö. Valvab seda ja uriseb ligineva Athena peale.

Pühapäeval tulid meie poolt läbi Loora pererahvas. Veel Võrus arvasid nad et jutt, et Haanjas lumi on, on jama. Aga said siis selle aasta esimese suusatamise ikka tehtud Haanja suusarajal. Üldiselt meie oleme enam-vähem ilmadega rahul, kuigi ka siin on lumi 3-4 korda peaaegu lõpuni ärasulanud, siis siiski niipalju on kasvõi jääd jäänud hoovile, et koerad pori tuppa ei tassiks.

Eile õhtul käisime Ilmari pool suitsusaunas. Kuuldes, et pühapäeval on meie pool Loora, tuli temagi Artemisega meilt nüüd läbi. Ilmar teab, et Artemis on väsimatu ja ammendamatu energiaga koer. Aga meie seletasime, et kuskil maailmas on veel väsimatum koer - Loora. Nagu arvata võiski, alustasid Loora ja Artemis omavahelist lõppematut mängu. Kes neist võitnuks, jäigi teadamata. Athena sekkus harva, aga Roosi kehtestas 3-4 m suuruse ala, mida ükski tema kunagine kutsikas läbida ei julgenud. Ju ta kaitses uusi kutsikaid.

Öö vastu esmaspäeva. Kell 2. Roosi on muutunud väga imelikuks. Ähib. Igaksjuhuks kolin alla tuppa, heidan diivanile pikali, kõrvale heidab lõõtsutav Roosi. Panen siis käe Roosi turjale ja proovin edasi magada. Mingihetk aga avastan, et koer keda ma poolunes patsutan on hoopis valget karva Athena.
Hommikul jätkub Roosi ärev olek. Siia-tänna proovib ta pesa rajada. Trepialune tapeet on hävinud. Terve päev käib üks ärev Roosi tervise jälgimine. Roosi lemmiktegevuseks on kujunenud pidev edasi-tagasi saalimine. (esimese pesakonna puhul see nii aktiivne ei olnud, muidugui Roosi ei olnud siis ka nii paks).

Õhtul kolime eraldi seisvasse otsatuppa, sinna on meil rajatud "nurgavoodi" poegimiseks. Nurgavoodiks on sama ukselenk, mis esimese poegimise puhulgi. Ainult, et saagisin ta nüüd pooleks ja panin vahelauad eri lengi poolte vahele, et plats (voodi) laiem oleks. Ainuke, kes sellest nurgavoodist ei hooli - on Roosi. Ei jää midagi muud üle, kui tuleb ka ise sinna pikali heita. Õhtupooliku valvetunnid võtab seal sisse Kirke.



Ja kuskil peale 10-t siis ise. Aga tassin nurgavoodi kõrvale endale madratsi ja proovin siis seal aega veeta. Aga Roosi hakkas seda kohta ihaldama, kui järjekordselt rahustuskäigust õue - tagasi jõuame tuppa, siis Roosi on esimene, kes kõrvalmadratsi peal. Proovin ettevaatlikult teda ära trügida, aga ei õnnestu. Lõpuks kujuneb olukord, kus mina olen küll madratsil, aga siis minu peal paikneb Roosi oma veel kõhus paiknevate kutsikatega. Lõpuks alistun - mina proovin magada Roosi poegimisasemel ja minu asemel, siis laiutab Roosi.