Polly teine pesakond

Teid tervitab Polly - koos imearmsa tütre ja pojukesega. Polly kutsikad nägid ilmavalgust 31.10.2012. a Muidugi ilmavalguse nägemine on liialdus, sest nad on ju veel pimedad.

Väga elujõulised tegelased, kakerdavad pesakastis päris vilkalt, kui millestki puudust tunnevad. Tegelikult kaks esimest ööd olid päris närvesöövad, sest kutsikad ei lasknud pideva hädakisaga meil magada. Kuid nüüdseks on nad Polly imemise algsega võrreldes käppa saanud ja magavad enamuse ajast.

Igatahes - keset sügisest sombust ilma ning elus ootamatult kaelasadanud jamasid on kutsikatega tegelemine suur rõõm. Pole aega närveldada - kutsikaid peab kantseldama ning Pollyle peab võimaldama lühikesi kiireid söögiringe-õueskäike. Sest et piisab mõnest minutist - ja Polly lihtsalt peab kasvõi läbi ukse oma kutside juurde tagasi murdma.

Kutsikate isa on sama, kes aasta tagasi Polly esimestel kutsikatelgi: Uno (Flintstyle Dare Devil). 


Polly ja Uno ühendusest tekkisid meie arvates siia ilma igavesti vahvad tegelased. Kuid nende eelmise 5 kutsika puhul oli üks suur viga - ei ühtegi emast. Kordamine on tarkuse ema ja ennäe - vähemalt ühe mopsitütrekese omanikud me nüüd oleme.
Ühtlasi tervtame 'Uno perenaist Ave Kotkat, kelle kodus Sakus Uno elab.


Nende koduleht: http://mops.edicypages.com/et

Polly eelmise ehk g-pesakona tegemistest siinses blogis saab lugeda siit.

Glaid

Kuidagimoodi on kujunenud, et ma ei ole eriti sellest kirjutanud, et meie viimane mopsikutsikas Glaid kasvas kuni selle nädala teisipäevani veel Leoskil. Glaid oli vist kõige esimene mopsikutsikas pesakonnast - kes broneeriti, kuid kuna tulevane omanik Triin pidi Norras tööd rabama, siis lahkumishetk meist saabus alles nüüd.

Triin ja tema pere soovis Glaidi kätte saada kohe esimesel võimalusel ja seetõttu võttis Pille Glaidi Otepääl toimunud töökoosolekule kaasa. Siinjuures peab tänusõnad ütlema Pille kolleegidele, kes vaheldumisi Glaidi mõned tunnid kantseldasid.

Aga usun, et Glaidi kussutamine jne ei olnud eriti koormav - sest Glaid on selline pisike tegelane, kes võibolla isegi koerakaugeid inimesed paneb muhelema.

Pildi järgi tundub, et Triinu valdas kauaoodatud Glaidi kätte saades suisa suur rõõm.

Loodan siis, et ka Glaidi elu Pärnus on väga lõbus ja tegus.

8 nädalane Gustav mängib palliga

Tegelikult juba nädal tagasi saime Gustavi perenaiselt Marritilt põhjaliku ja toreda kirja mopsikutsika tegevustest uues kodus;

Tänasega saab meil siis nädal aega uue pereliikmega. Gustav on endiselt väga tubli. Pissib ilusti matile, vahel ka mujale, aga järjest enam läheb juba teadlikult õigesse kohta asjale. Selle eest saab kiita ja maiust, nii et tasub ära. Kõht käib ka korralikult läbi, mingeid häireid ei ole olnud. Kõik elutähtsad asjad on suurepäraselt sujunud, millest järeldan, et kolimine talle erilist stressi ei ole põhjustanud. Tuju on tal samuti väga hea. Mängib oma mänguasjadega ilusti, aga et ükski laps ei kasva väikeste pahandusteta, siis nende tarbeks käib ta ikka ka juhtmeid piilumas, vahel köögirätikuid nagist sikutamas ja muidu kohtades, mis talle lubatud ei ole. Aga kõik on ju huvitav. Nii vaatabki ta vahel oma ilmeka näoga meile otsa justkui mõeldes, et miks te mulle kogu aeg "ei" ütlete. Magamiseks valib ta hea meelega sooja süle. Eriti meeldiks talle muidugi diivanile saada, aga seda ei ole me talle lubanud. Oma pessa ronib ta ka täitsa meelsasti. Koju tulles on ta alati oma pesas magamas. Aga sinna ei jää ta kauaks, juba on ta hakanud saabujaid oma rõõmsa olemisega tervitama. Väga häälekas ta veel ei ole. Kui mõnus mängimise urin ja paar haugatust hommikuse toidu eel välja arvata, ei olegi teda väga kuulda. Aga eks ta kogub julgust. Rinnaesine on tal veel suhteliselt karvatu, aga loodetavasti kasvamise käigus tuleb ka karvalisa. Arsti juurde ei ole teda veel viinud, läheme järgmise süsti aegu. Usun, et kõik on kombes ja hästi, aga annan kindlasti teada, kui detsembris ära käime. Õue viime ta peale 3ndat süsti. Elame kortermajas ja siin on ringi kondamas igasugu päritolu loomi, nii et ei hakka riskima. Kokkuvõtteks - meil läheb väga ilusti. Kõik asjaosalised on rõõmsad :)

Kirjale oli lisatud ka Gustavist tehtud video:

Tänud minu jaoks huvitava kirja ja video eest.

Gabrieli lahkumine

Laupäeval suundus siis meie mopsipoiss Gabriel Tartusse. Seal ta hakkab sõbrutsema meie mopsipoisi Grigoriga, sest nende perenaised Aljona ja Natalia on samuti sõbrannad. Arvata võib, et mopsid hakkavad koos käima ka näitustel. Aga selleni on õnneks aega ja Gabriel saab nautida muretut kutsikapõlve peretütre kaisus.

Pildistamisest vabadel hetkedel

Pühapäeval tegime siis oma koerakutsikatest pilte - nägudest ja seismisest. Tore oli see, et seisupiltide tegemisel mingeid erilisi raskusi ei olnud. Hakkliha maius venitas kõigil kaela õieli.

Pildistamiseks ladusime kuldsed aedikust mitmes jaos suurde plastkasti ja siis ükshaaval jäädvustasime neid. Kasti jäänud muidugi sellega ei leppinud ja püüdlesid vahepeal välja.

Lõbustasime siis neid vahetevahel. Kõigerohkem meeldis neile näppude imemine.


Aga eks nad suutsid vahel ka niisama jälgida ilmaelu.

See, kes pildistamise üle elas - sai põrandale mängima. Üksi jäänul võis vist väga kurb olla, aga siis tuli Polly appi ja suhtles...

Toaga uudistajatel oli tegemisi laialt, igasugu huvitavad trepi- ja kapialused.

Kutsikatempudes laamendamist siiski ei olnud, kõige ligilähedasem sellele oli pisike jõukatsumine kardinaga.

Tegelikult olid kuldsete kutsikatele parimaks mängukaaslaseks (ning ka paikapaneku objektiks) meie kaks mopsikutsikat (kahjuks varsti nemadki suunduvad oma uutesse kodudesse).

Paikapanek ei olnud muidugi ühepoolne. Ka mopsid suutsid sumotada neist suuremate valgete karvakeradega.

Aga ega iga pildi kohta ei oskagi midagi kommenteerida. Eks pilt räägib iseenda eest.

Kõiki pilte siia blogisse üles ei laadinud, kõiki neid saab vaadata meie Picasa albumist.

Esimene õueskäik

Kui mälu ei peta, siis meie 7-st Leoskil elatud aastast 5-l on 16.novembriks lumi maas. Aga see aasta mitte ja kuna ise ja kelgukoerad lumest unistavad, siis oleks nagu paha. Aga ei tasu kiruda, vaid hoopis heameelt tunda. Saime ju kutsikad õue viia, lumi oleks ehk kuldse retriiveri kutsikatele (nooruse tõttu) ja mopsikutsikatele (pole just lumeloomad) ehk liiast olnud.

Viisime siis 3 mopsi ja 10 kuldset õue ühises kastis - kus neid ootasid juba meie teised koerad. Ja abiks olid kutsikakarja valvamas Hanna ja Mona lisaks meie perele.

Põhjust valvata oli, sest silmapilk hajus kastisisu kuhugi kaootiliselt laiali.

Osad suundusid gröönu aia asukatega tutvuma.

Osad aga suundusid päikese poole...

Mõni isegi poseeris vahel.

Mõni võtab ette pikki kolamisi, nagu Glaid.

Mopsidest aga Gabriel vist ei jäänudki pildile, sest mitmel korral tormasime teda tagasi ajama- juba oli otsejoones kuhugi kaugustesse suundumas.

Kuldsed olid siiski rahulikumad, eks neil seda ehtsat kõnnioskust alles ehk nädalake ning kiire kappamiseni veel veidi aega.

Polly enam juba mõnda päeva piima enam ei anna, aga Athena on siiski veel toitjaema ning osa kutsikaid unustavad kummalise õue ja kasutavad juhust.

Aga kuna siiski üpris külm - laadime kutsikad kasti ja tuppa tagasi.

Teine pereheitmine.

Laupäeval oli siis teine pereheitmine. Pere Viljandist tuli, nägi ja võttis. Garfieldi.

Ainult, et Polly pakkus minu jaoks müstilise etenduse (millele kindlasti on lihtlabane selgitus ja põhineb juhuste kokkusattumustele). Meil olid just vahetult enne külalised olnud - kuldsete vaatajad ja siis kimasid ka enamik koeri toas ringi. Pollyl sellest suurt midagi ei olnud. Aga kui mopsikutsikad rivistati uutele kutsikavalijatele uuesti põrandale - sattus Polly leili ja tahtis just Garfieldi kaelast kinni haarates ära tassida kuhugi (esimestel kutsikapäevadel tassis ka kutsikaid). Nagu tahaks kutsikat ära peita - et äkki viiakse minema. Muidugi need asjad nii ei ole. Ja ka Polly rahunes, vaatas vist et toredad inimesed - nii et lõpus tegi veel ühe kiire toas edasi-tagasi tormamise - nagu oleks millegi üle väga rõõmus.

Aga üks väike tsitaat juba uuest kodust: "Uku on oma esimese öö uues kodus ilusti mööda saatnud.Alguses väheke kartis ja nuttis aga kui leidis öösel omale sõbra siis rahunes ja magas ilusti.
Hommikul peale söötmist oli tubli poiss ja tegi oma esimese kaka õue..ja sõi peale seda rõõmsalt heina. :) "

Esimene kutsikas läks uude kodusse

Pean tunnistama, et mopsikutsikate loovutusaeg saabus meie ellu ülima ootamatusena. Esimene emakodust lahkuja oli Grigori. Tema perenaine Natalia mõtles nime Grigori ise välja. Nimi Grigori on pärineb kreeka keelest ja tähendavat valvurit.

Grigori läheb Tartusse, kus ta hakkab kaaslaseks lastele. Natalia elus on tegemist teise mopsiga ja tundub, et see kes mopsi on tundma õppinud ei suuda .... Igatahes, üks kuulus (tõsi küll, minu jaoks mitte) saksa kunstnik ütles umbes niimoodi: "Loomulikult on elu võimalik ilma mopsita, kuid see elu on ju mõttetu...".

Polly ise ei osanud ei enne ega pärast Grigori lahkumist midagi kurba arvata. Kuid samas, kes teda teab - igatahes pildil oli ta siiski väga mõtlik...

Aga üks viimane ühispilt siis meie viiest mopsikutsikast (veidi üle 6 nädala vanad):

Aga pildistasime neid ka üksiti.

Meie pesamuna Glaid:

Garfield:

Gabriel:

Gustav:

Veelkord Grigori ja Gabriel:

Ja ülejäänud ilma Grigorita:

Aga tundub, et ilma uue pereta ükski mopsipoiss ei jää. Seda vähemalt broneeringute järgi (muidugi, kui ootamatult midagi ette ei tule).

Kutsikate valimine

Eelmine nädalavahetus oli meil tihe külaliste vastuvõtuaeg. Mopsipoisse käidi valimas või niisama vaatamas (sõbrad, tuttavad). Ka see nädalavahetus on oodata uusi kutsikavaatajaid ja siis ehk peaks selgem olema - kuhu meie Polly kutsikad siis suunduvad. Muidugi - kõigil kutsika soovijail ei ole võimalik koheselt kutsikaid vaatamas käia ning seetõttu antakse omist eelistustest-soovidest teada sidevahendeid kasutades.

Ja siin on siis teiste seast väljavalitud mopsipoiss Skylinedog Gustav ehk lihtsalt Gustav või Kusti või siis... Eks kodune hüüunimi selgub lõplikult edaspidi.

Ja siin on hetkel veel vaba kutsikas:

Ja ega kutsikavalik vahel ei olegi nii lihtne, millegi poolest peab ju üks ja ainumas kutsikas köitma ainulaadselt meeli. Seetõttu võib vahel valik kesta tunde, eriti kui väliselt väga sarnased kutsikad sulle otsa põrnitsevad.

Aga mõnikord selgub lemmik mingitel salapärastel asjaoludel juba mõne minutiga, pilk kuhilale ning edasine on juba tegelemine väljavalituga.

Eelnevate piltide puhul on nende autoriks Monika Kailas, kes siis lahkelt lubas pilte kasutada meie blogis.

Ahjaa - nii mõnelgi meie talu otsijal on tekkinud kohalejõudmisel 10-20 minutilisi eksimusi. Seda siis, kui kasutatakse tänapäevaseid auto navigeerimis vahendeid. Nimelt valib naviseade sihtpunkti muidugi välja, kuid Võrust meile soovitavad need vahel päris kõrvalisi kruusateekesi - eeldades et mingi "linnulennu" otsetee on parim. Aga selliseid otseteid ja nendega kaasnevaid ristmikke on meie mägede vahel palju ja seetõttu võib natuke üleliia sõita.

Seetõttu soovitus kaugelt tulijatele - algul soovitaks valida sihtpunktiks Haanja ja siis alles Leoski. Ning Haanjast meile on võimatu eksida - kui 6 km mööda kõvakatte teed otsejoones põrutada.

Ja mõni sõna ka mopsikutsikatest. Kappavad hetkel aktiivselt ringi, müravad omavahel ja teevad kummalisi häälitsusi - vahel tundub mingi õrn kurinat meenutav häälitsus pärinevat mingilt eksootiliselt džungliloomalt. Üks "paha" asi ka - nad lihtsalt ei tunne huvi lisatoidu vastu. Polly piim on parim ja enamat nad ei taha. Ehkki hambad on neil juba suus!

Mopsid neli nädalat vanad

Niisiis mopsikutsikad ületasid edukalt 4 nädala rajajoone. Areng on olnud silmnähtav, lisaks magamisele-söömisele on nad juba aktiivsed mängijad. Ning nad saavad vahel uudistada ka muud maailma, lisaks oma pesakastile. Vaid punase paelaga kutsikas on teistest kasvus mahajäänud, aga tegemist on teistest enim aktiivsema tegelasega, nii et ehk näis, mis edasi saab. Aga Polly toidab neid niivõrd hästi, et kuigi juba mitmendat päeva proovime lisatoitu anda, siis mingit vaimustust nad pudrust jne ei tunne.






Kuigi paelad peaks nähtavad olema, siis siiski viitan portreepiltide puhul igaksjuhuks paela värvile, et huvilised ja broneeringute omanikud saaks kiiremini oma lemmiku tuvastada. Ahjaa - tänaõhtul siis on meil kutsikatele nimedepaneku päev. Igatahes blogi küsitlusest ja ka muidu suuliselt ning kirjalikult saadetud arvamustest oli suur abi meil lõpliku nimevaliku tegemisel.

Valge:


Sinine:


Punane:



Pruun:


Kirju: