Grööni koerad on täielikult kodunenud

Teeks siis pisikese ülevaate Silva ja Torbiku elust viimase 1,5 kuu jooksul.

Kõigepealt kutsikas sai nimeks Torbik. Kuigi algul oli liikvel ka Sohvi nimi. Aga mis sa ikka teed, vaatad kutsile otsa; torbik mis torbik. Lisaks meenutab ta veel nahkhiirt, aga sellist vastavat nime ei leidnud.

Käime siis nendega iga päev Pressi külla jalutamas (4 km). August nii vihmane ei olnud, kohati isegi palav. Seetõttu ootasime hiliste õhtutundideni (ootasime ka naabrite loomakarja koju jõudmist karjamaadelt), et mitte esivanemate poolest liustikelt pärit koertele liiga teha. (ametlikke võistlusi ei tohi kelgukoertele 20-22 kraadist kõrgemaga teha).
Kui omalajal hakkasin gröönlaste pilte internetis vaatama, siis mingil määral mind häiris, et pidevalt piltidel oli neil keel suust väljas. Ja ega minul siis paremini ei ole läinud, proovisin nii kuud kui Silvat pildistada, aga hästi õnnestus vaid keel jäädvustada:



Niisiis Silva on mul kogu aeg rihmas, aga Torbik kimab vabalt kaasa. Ja loomulikult ka Roosi ja Athena teevad omi vabakäigulisi rännakuid. Eriti Athena, kes muudkui kihutab. Esimestel päevadel võtsin kohati isegi Torbiku sülle, et äkki liialt pikk rännak. Aga nüüd tundub sellest maast vähesekski jääma. Torbik liigub küll vabalt, aga teest põllule üle mõnekümne meetri ei liigu. Ikka emme ligiduses. Ja ega Silvalegi algul ei meeldinud kutsi kadumine.

Iseenesest meie jalutustee on selline mõnus kruusatee ja ega siin autosidki eriti tihti liigu. Küll aga lamba ja veise sõnnikut. Mida siis koerad huviga tahaks menetleda. Ning Silva on võimeline seismajäämata läbistama oma suud teepeal olevatest porilompidest.

Silva liigub rihma otsas enamjaolt kogu aeg vedavalt, vahel siiski tahab temagi teekõrvastest tihnikutest ja heinasülemitest midagi huvitavat leida. Aga ega me ei lase. Tahaks nagu vabadust anda, aga ei julge. Ja ega Silva ei protesti. Jätkab podisedes-hingeldades (ei oska sellele helile nime anda) teed. Midagi lõõtsutava siili sarnast. Muud häält ei kuule.

Silva esimest meloodilist haukumishäält kuulsime nädal peale meile saabumist; Auhh-auhh-auhh-auhhh. Ja ei ühtegi silpi rohkem.

Torbik on häälekam kuju. Jälle kirjeldamatud helid; niutsumise-haukumise-ulumise-kiuksumise jne mingi segu. Tegelikult on jama ka. Kui Torbik on paaril korral ilma emmeta koju jäänud, siis on ta võimeline tundide kaupa uluma.

Ka kuldsed on häälekamaks muutunud. Eriti Roosi, kes suisa uriseb tumeda mörinaga. Gröönlaste peale, kui need talle liialt liginevad. Silva hoiab viisakalt ja aupaklikult distantsi. Aga Torbik saab vaat et hoogu juurde ja muudkui kipub Roosit keelega limpsima. Ka Athena hakkab haukuma, kui gröönid tema kondile liialt liginevad. Athena ja Silva ja muidugi Torbik teevad vahel ka mängujookse. Aga Roosi kambas ei tegutse. Vaid Athenaga on Roosil need igapäevased karjajuhi karglemised.

Kui oleme ise pidevalt kodus, siis laseme gröönlased aedikust põhiaeda (kuldsete territooriumile). Vahetevahel Silva ja Torbik tulevad ligi ja limpsavad mul kätt. Kuldsetel sellist limpsimise kommet ei ole.
Mingi sõnakuulelikuse õppega ma gröönlaste puhul ei tegele. Siia, koht, seisa jt sellised käsklused ei ole meil käibes. Nojah, võbolla Silva ka teab mõnda rootsi keelset käsklust, aga mina ei tea rootsi keelseid käsklusi. Silva ikka põikleb kõrvale, kui millegipärast mul teda kiirelt vaja kätte saada. Igatahes Kirke ja Pille saavad ta kuidagi kergemini kätte. Kuni lõpuks avastasime, et Silva annab ennast väga hästi kätte siis, kui võtad jalutusrihma kätte.

Õhtune jalutuskäik on kõigi koerte jaoks päeva tipphetk. Võibolla isegi kaalub söötmiskorrad üle.

Torbik kui ka Silva saavad söögiks vaid toorliha-konti. Kutsikas on hästi ablas, kadedalt proovib ta haarata Silva ette pandud lihatükki, kuigi endal üks tükk juba suus. Ei mingit pipardamist erinevate lihatoodete peale; põhiliselt on ju kodusea magu, kops, põrn, kondid, pea, kõri, kõhuääred jne. Ka Rootsis olla nad saanud toorliha. Ja kutsikas kasvab mühinal. Karvkatte tal on suht lühikese võitu, mustad laigud hakkavad nagu hallikaks helenduma? Jalad on tal ebaproportsionaalselt? kõrgepoolsed. Ja kõhn ta ka ei ole, vahel kahtlen, et äkki annan liialt talle ette.

Paaril korral on Silva ja Roosi vahel ka toidupalakese pärast minikonfliktid olnud. Ükskord jättis üks töömees meile teadmata oma lõunasöögi kilekoti koertele käpaulatusse. Siis läks suisa lühikeseks purelemiseks, Roosi sai veidi kannatada. Aga tegelikkuses on haruldaselt kokkusobiv punt kujunenud. Kui mingit söögiga õrritamist ei ole, siis on nad suured sõbrad.

Millest siis veel kirjutada. Eks gröönlaste vabadusejanust. Oma pisiaediku puuväravaks mõeldud tokid-võred (ajutine ehitus, kiiruga kokku klopsitud) on nad suutnud vahel päris ära lõhkuda. Ja siis on nad ka aida alt läbi kaevanud.

Aga kaduma (hulkuma) nad ei lähe.

Silval õnnestus ükskord lahtisest väravast maja taha liikuda. Aga kohe tahtis ta tagasi, sest kutsikat ei olnud kaasas.

Esiaias on nüüd ka rohkem auke (kaevata neile meeldib), iga kättesaadud ja huvipakkuv asi hekseldatakse võimaluse korral pisiosadeks. Aga samas midagi ülemõistuse ka ei ole. Ka kuldsed saavad samalaadsete asjadega hakkama.

Juba on aasta 2007 oma lõpuveerandis. Kohe-kohe tuleks kokkuvõtteid tegema hakata. Aasta algus oli hoolimata närvipingest, et kas kõik Roosi kutsikad saavad head kodud - edukas. Meie teada said. Aga edasi midagi eriti hiilgavat ega ka halba ei toimunud. Siiski, see on teada juba, et Athenast tuleb tore koer. Ja loodetavasti ka kõigist teistest kutsikatest.

Kuid samas on kujunenud, et nii Roosi kui Athena treeningud- võistlused-näitused on suhteliselt varjusurmas. Ei mingit nn kvalitatiivset hüpet, mõnes asjas oleme Roosi puhul läbi lubanud isegi taandarengu (sõnakuulelikkuse treeninguid ei tee hetkel).

Võibolla peab ka vahel laisklema, et siis uue hooga midagi uut teha ning korrata vana.

Aga aasta ei ole veel lõppenud ja jõuab ehk tõesti millegi uuega alustada. Seega tuli meie ellu BARF.

Loeme pidevalt Koertekoja kommenteerijate tarkusi-lollusi, sõpruskonna rõõmustamisi – koeraomanike omavahelisi kaklusi. Seinast-seina – aga see teebki Koertekoja huvitavaks. Ja siis sattusin lugema BARFi teemasid; http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=1061 , http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=5811

http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=18454&highlight = jne.

Eriti avaldas muljet kennel Dragohunter kasvataja kogemused, kus praktiliselt kogu koeratoit koosneb toorest lihast-kontidest – nn Frankensteini saakloomast.

Niisiis huvitav oli lugeda BARFI teemat. Hetkel ei hakka pikalt ning korrektselt seletama, mis minu arust on BARF. Liialt pikale läheb seletamiseks, mida tean ja mida ei tea. Eks ta üks uus asi ole, mis on tegelikult vahepeal ära unustatud vana. 50-60 aastat tagasi ju ei olnud tööstuslikke koerakrõbinaid. Täpselt ei tea, sest iseennast siis ei olnud. Aga arvatavasti sõi “tavaline” koer inimtoidust järgi jäänud ülejääke. Kaheldav, et nii söödetud koer just kõige paremini söödetud sai. Kuid keedeti ka lisaks ainult koerale mõeldud putru-liha- subprodukte. Koeri toideti talumehe-jahimehe-perenaise tarkusega. Konte keegi ei kartnud, nüüdsel krõbinate ajastul on kondid hirmus tabu. Arvan – et keedetud (termiliselt töödeldud) kont oli ja on koerale tabu. Olid ka koertekasvandused ja koertekasvatajad, kes kasutasid teaduslikke dieete. Kahjuks ei ole eriti suutnud leida lugemismaterjali vanadest koerasöötmise ratsioonidest. Aga eks ma otsin. Loen siit ja sealt. Ka uusimaid asju.

Aga toores kont on koerale õige. Ja toores liha. Ja toores püreestatud juurvili. Eks neid BARF-I koolkondi-õpetusi ole mitmeid, näiteks kus juurviljad või pudrud tabu. Valime alles oma teed.

Roosit ja Athenat oleme senini toitnud eri firmade kvaliteetkrõbuskitega (peamiselt Bona Ventura ja Specific, Brit), vaatasime vaid seda, kas hinna ja kvaliteedi suhe on paigas, tuttavad kuldse omanikud julgesid konkreetset marki soovitada ning kas koertele meeldis. Vahetevahel vaid Roosi on natuke pipardanud krõbuskite suhtes (aga tal ka 3 aasta kogemused), aga Athena on tõeline toidu imur. Koerte tervisega ei ole suuremaid jamasid olnud, allergiatest ei tea midagi. Ja ei saa ütelda, et toores liha-kont oleks neile tundmatu. Naabrite juures peetakse loomi, ühtteist sealt koerte poolt leitud – sea tapajäätmed-kondid jne. Ning ka metsast on leitud huvitavaid asju. Ning vahel ise ka väiksem jahimehelt saadud liha-konditükk antud. Ükskord läks isegi terve põdrajalg Roosile menetlemiseks. Tegelikult puudub seni vajadus kardinaalselt erinevale toidule üleminekuks.

Aga BARF on uus ja huvitav. Väike väljakutse. Kas ikka sobib meie koertele, kas suudame järjekindlalt ja õigesti “barfida”? Eriti kui eesti keelset infot suhteliselt vähevõitu. Ning toidu muretsemine ja toidu andmine koertele on arvatavasti aegavõttev ja keeruline üritus.

Üks asi on teooria. Ja kaua sa ikka ainult uurid, vaja ka järgi proovida, kas meie koertele toores kont-liha sobib. Kui ei sobi, jätan järgi.

Niisiis (kuskil 10 päeva tagasi) saabusin ma õhtupimedas koju pooliku toreda toore seapeaga. Söö või ise, muidugi süldina. Kaks kilo kaalus. Maksis 20 krooni. (kui vähegi meeles on, siis märgin siinsesse päevikusse võimalikult palju ka mitteolulist infot, mine tea milleks see tulevikus hea). Niipalju juba teadsin, et 2 kilo korraga ühele koerale on palju. Tegelikult vist ei ole, aga siis pidanuks tagantjärgi järgmine päev vähem toitma. Raiusin siis selle seapea pooleks. Lähen siis koerte juurde, need tõmbasid ninaga õhku ja erutusid silmnähtavalt. Seapea ulatamisest ei tulnud suurt midagi välja, need rebiti peaaegu käest. Oma osa vist konkurentsil.

Koerad eemaldusid seapeaosakestega taluõue õhtupimedusse. Ja asusid töötlema. Liginen Athenale, koer tõuseb püsti, liputab saba ja eemaldub ka minust. Roosi on rahulikum närija. Aga mis ma ikka segan, lähen tuppa tagasi. Paar korda käin vaatamas, ega midagi hirmsat pole juhtunud. Ei. Kuskil poolteist tundi hiljem kutsun koerad tuppa. Ei tea öelda, kas midagi ka maasse kaevati-peideti, aga mõlemast koljust järgi paari näpu laiune luutükk. Neid tükikesi nägin paaril järgnevalgi päeval koertel hammaste vahel. Kuni kadusid lõplikult kuhugi.

Teisipäeva ennelõuna ühes värsket sealiha pakkuvas Võru linna poekeses. Minu saagiotsing õnnestus. Konkureerivad koeraomanikud ei olnud jõudnud veel kodusea subprodukte ära osta. Õhtul hakkan 10 kilo (ja kilo maksab 10 krooni) kaaluvat kraami ca 1 kilosteks toiduportsudeks jaotama. Mingi pikk tundmatu ollus, selgub et põrn. Pooleks pikuti ja kotti. Näe maks, nüsin tükikese ja seegi pooleks ning kilekotti. Kopsutükike pooleks ja kotti. Sai vist kokku kilo ja sügavkülma siis. Ja niimmoodi 9 korda. Peab vist anatoomiat õppima minema. Ahjaa, kõri oli ka. Aga magu ei leidnud. Kahju, sest Koertekoja barfijad rääkisid mao kohta hirmulugusid.

Koerad on uue toidu suhtes jälle väga optimistlikud. Aga seekord võitis esmakordselt kiirsöömise Roosi. Kuidagimoodi oskas ta paremini (metoodilisemalt) närida kõriümbruse lihatükke. Athena sattus vahel niivõrd hoogu, et kaotas suust lihatüki ja krabas siis kohe uut.

Kui toorest liha pakun üks kord päevas, siis teiseks toidukorraks selsamal päeval on kujunemas paljas puder (kaerahelbe näiteks) või keedetud ning siis puruks tambitud porgand. Igaksjuhuks veidike ka hapukoort peale. Ja koerad söövad neidki asju. Hommikul vaatan, mis nägu tehakse purustatud toore spinati peale.