C-pesakonna seisupildid 25.04.2009.a.

Kahe kuu ja 2 päeva vanused kutsikad on siis sellised;


Skylinedog St. Camilla:

Skylinedog St. Cecilia:

Skylinedog St. Castor:

Kutsikate loovutus

Kuskil kella 1 paiku siis jõuame Ruila poe juurde, samal hetkel mobiilihelin. Selgus, et samaaegselt olid siin seiklemas (algul üksiti, siis üheskoos) ka Castori ja Camilla perede autod. Suundume siis kogu kambaga Livia kodu juurde.

Livia õu on täis kuldseid: nii suuri kui väikesi. Kolm uustulnukat meie autost kohanesid koheselt ümbritseva meluga. Hakkas üks pidev mäng teiste koertega, või siis konnati ümbruskonnas (aga mitte eriti kaugel), lürbiti kausist ehedat maalehma piima, järati kohalike koerte toiduks ettepandud toorliha tükke, pätsati suurtelt koertelt juba läbinärituid konte, näriti igasugu ilupõõsaid. Kindlasti veel oli tegemisi, kõike ei jõua kirja panna. Lapsed ja meesseltskond jäi siis seda tegevust vaatama ja kommenteerima.

Naised - aga kui tulevased ametlikud koerte omanikud suundusid tuppa ja nende jaoks hakkas paberitöö. Vormistati omandipabereid, vaadati tõutunnistusi jne. Millegipärast on levinud rahva seas arvamus, et tõukoerad on toredad küll, aga veel toredamad nad oleks, kui nendega ei kaasneks pabereid. Tõukoertekasvatajate seas on levinud nali; et paberid on hästi hirmsad asjad, need peab lukustama lauasahtlisse, sest et muidu tulevad nad sealt öösiti välja ja hammustavad.

On mis on, eks need paberid ikka vaeva nõuavad:


Lõpuks teeme ka ühise pildi; Camilla pere, Alo Ceciliaga (ehk "Satu"`ga) ning Castori omanikud.

Kodust lahkumine

25. aprill 2009.a. Kutsikad on saanud 2 kuu ja 2 päeva vanusteks. Aeg on neil minna oma uutesse kodudesse. Kagu-Eestist Loode-Eestisse. Mandri Eesti piires annab otsida pikemat teekonda, ikkagi 4 tundi sõitu. Camilla uueks koduks saab Paralepa Haapsalu ligidal, Castor läheb Ilmandusse (Tabasalu ja Suurupi vahel) ning Cecilia asukoht siis asub nende vahel - ehk siis Ruilas. Ja Ruilas asub ju Roosi sünnikodu, - kennel Guldfynd`s.

Otsustasime, et enne kiireid kevadtööde rabamispäevi võiks aja maha võtta ning külastada Liviat. Ja ühtlasi korraga saab ka uutele koeraomanikele kutsikad kätte tuua. Ning inimesed saavad omavahel ning esmajoones kogenud kasvataja Liviaga tutvuda. Meie arvates on tore, kui ühe pesakonna kutsikate elu-olu üle saavad uued omanikud ise ka kogemusi vahetada.

Aga esmalt tuleb ju teele minna. Nagu ikka, läks hommikul suureks rabelemiseks. Igasugu asju juhtus. Kutsikatel oli vaja ehk ainult 1 minut veel olla oma tubases aedikus, kui lõpuks ometigi suutsid nad hakkama saada oma senise tegevuse suurima "pahandusega" - rebisid katki toa laudpõrandat kaitsva reliinkatte. Eelmine õhtu said kutsikad pestud, 2 kutsikat olid juba autosse pandud - kui Camilla otustas aia alt läbi pugeda ning meie tiigi kaldaporis end kaelani mustaks teha. Ja eks teisigi ootamatuid vimkasid tegid nad sel kiirel hetkel. Aga ikkagi tore. Alati hea meenutada.

Torbiku ja Silva jätsime hüvastijätu momendiks aedikusse, eks nad siis saatsid ärasõidu tegemisi pideva tumeulgjorinaga; vau-uu-u-uu...

Roosi ja Athena aga vaatasid mineku tegemisi väikse arusaamatusega. OK - meid autosse ei võeta. Aga mida seal küll kutsikad teevad? Ning kutsikad sibistasid mööda autot ringi, neil oli huvitav.


On mis on, aga kutsikate kodunt lahkumisega ei kaasne mingeid pisaraid ja ohkimisi. Pigem üks toimekas rõõmsameelne sabistamine.

Parditiiva katse

Kuldsed retriiverid on algselt aretatud jahikoeraks. Näiteks - et lastud ning vette kukkunud parti kaldale retriivida jahimehe kätte. Tänapäeval aga pahatihti täiskasvanud kuldne ei taha midagi teada pardist. Millegipärast olen veendunud, et see pardi põlglikkus sõltub osalt ka konkreetse koera kasvatusest. Et kutsikana on enamik kuldseid suured pardifännid, aga kui edaspidi kogemusi ei ole, siis ei huvituta hoobilt jahitööst ka suurena.

Viimase nädala kutsikate arengu hitiks oli: igasugu asjade suus kandmine. Nii nagu kuldsele kohane. Seega - huvitav oleks teada, kas nad ka linnu sulgi suus taluvad.

Sügisesest kuldsete jahiõppe päevast oli meil sügavkülmas üks pardike. Murdsin sealt tiiva ja läksime siis kutsikaid sellega õrritama. Kõik kutsikad olid suured tiivahimulised. Lehvitad parditiivakest õhus ja järgneb hüppe selle järele. Kusjuures, me ei teadnudki, et kutsikad nii kõvad hüppajad on. Ja kui siis tiib suus, jookstakse sellega andunult eemale. Tõsi küll, kui jõuti varjulisse kohta, siis kiputi seda vahel närima. Ju siis nämma söök?

Siiski, mingi väike vahe on juba kutsikate sooritustes. Castor on ikkagi isane koerahakatis, seega ka juba tugevam-kiirem, kui õrnemad emased. Nii et pidevassse tiivahaaramise aktsiooni sattus Castor tihedamini. Ja seetõttu oli võimalik ka terviklik pildiseeria jäädvustada just Castorist. Kahjuks oli reede hilisõhtu, pildistamiseks valgusolud enam kõige paremad ei olnud.

Niisiis - Pille lehvitab mingit huvitavat asjandust, Castor on tähelepanu ise;

Ja siis hüpe;

Ja padavai saagiga minema;

Ning hetkeline seisak, enne varjulise koha otsingut;


Aga eks teisedki oli suured huvilised.
Näiteks Cecilia tiivahaarangus;


Ning selline on siis Camilla etteaste jäädvustus;


Kokkuvõtteks - seda nüüd ei tea, kas see katse midagi näitas. Ja millega tegemist oli; saagisoov? või jahihuvi või söögi tahtmine või mängulust või ...?,...

Ei midagi erilist.

Artemise pere on külastab meid jälle see nädalavahetus ja nemad oskavad ehk kõige paremini hinnata kutsikate arengut. Kutsikate karvkatte olla lokki läinud. Oma silm harjub pideva muutusega ja ei oska midagi eripärast eriti tähele pannagi.

Kutsikatele meeldivad külalised, siis võetakse ju sülle ja siis saab nilpsata keelega külalise nägu;

Aga panime külalised näopilte demoma; Camilla, Castor ja Cecilia siis - vasakult paremale süles;

Aga saatsime kutsikad välja, seekordne järjestus pildil siis; Camilla, Cecilia, Castor;

Ja üksiti Camilla;

Ja keegi veel, aga ei julge täis kindlusega nime pakkuda;

Aga siin on kindlasti Athena, emakohuseid täitmas;

Ja eks iga tegevus lõpuks väsitab ja ajab haigutama;

Saadame seltskonna siis tuppa magama;


Ahjaa - reedel siis laadisime seltskonna autosse ja lasime neile Võrus siis kiibid panna, europassid välja kirjutada ning ka esimese süsti kord saabus. Kutsikad vist ei pannud neid protseduure isegi tähele - ei mingeid niutsatusi jne. Küll aga autosõit tekitas siiski Ceciliale veidike probleeme, rikkalik toidukord ei tahtnud sees püsida. Siiski olime veidike ka mures, et ka veterinaar ei tuvastanud, et Castoril oleks munandid laskunud. Aga tegelikult arenevad kutsikad tundidega ja laupäeval sai siis isepäi asja uuritud, ning Castor oli muutunud laitmatuks isaseks kutsikaks.

Õueõpe

Kutsikad on meie koerakarjale tõeliseks huviobjektiks. Vanaema Roosi on õrn lapsehoidja, vaid siis kui ta arvab, et tahaks magada, laseb ta lahti tumeda hoiatusmörina. Aga sest ei juhtu midagi ja kutsikad teavad seda ning muudkui ründavad vanaema. Ja vanaema Roosile see meeldib.

Aga koheselt lendab kohale ka Torbik, tema eriliseks huviobjektiks on kutsikad.


Ja ka Silva on suur kutsikafänn.

Üldiselt vahel tundub mulle, et gröönude huvi läheb liiale. Lemmik tutvumismänguks on neil panna esikäpp kutsika peale. Eriti Torbik tundub olevat eriline käpa vibutaja. Igatahes - kui gröönud võtavad kutsikad hambusse, siis see tegevus tundub mulle igavesti lahe olevat. Ja kutsikad tunnetavad ka kuidagi gröönude erilist survet enda peal, igatahes ei julge nad gröönusid peetida niimoodi, nagu Roosiga teevad, vahel suisa lohistavad Roosit saba pidi kuhugi.

Üldiselt kutsikad erilist kampa ei moodusta. Hea kui kahekesi asju ajavad. Näiteks tunnetavad piire ettetulevas elus. Aiapiire.

Ja üpris tihti see neil õnnestub ja juba pead kutsikat tagasi kutsuma aia tagant. Eks ta siis tulebki.

Aga muidu kolatakse ringi. Ja esmajoones üksi.

Alati on kuskil midagi huvitavat ja kohe on vaja kohale lennata.
Aga peale maailma avastamise ning koerte omavahelise suhtkuskeele õppimise on neil siiski üks armsamaid tegevusi - üksteisega müramine.

Dixie külas ja Cecilia eri

Täna tutvusid koerapojad meie külalise - taks Dixie'ga. Kutsikad olid temast muidugi väga huvitatud, kuid Dixie jaoks olid nad liialt tormakad. Ta talus ära nõutava pildiposeeringu ja kimas eemale.


Tegelikult ongi kutsikad täna vallutanud meie suure peretoa. Tutvuvad maailmaga ja muidugi teevad ka mitutsorti hädasid. Eks me siis peame silmad maas ringi käima.

Kutsikad liiguvad kohati juba hüpeldes, mis on omaette naljakas vaatepilt.
Aga ega nad siis kogu aeg ringi ei torma, eks nad magavad ka. Pille otsustas magajatest pilti teha, kuid ainult Cecilia asus magades sobilikus kohas. Teised olid varjunud kuhugi.


Aga mingi välkumine mõjus ja silmad tehti lahti.
Vähe sellest, aeti ennast pea püstigi.
Kuid uni on ikka tähtsam, kopsti....

Mürgeldajad.

Kutsikad on muutunud mänguhimulisteks. Ja ka endale on nad toredad mängukaaslased. Lebad maas ja vaatad, kuidas nad ukerdavad ja lamavad minu peal, rebivad pükse jne. Ise samuti leban, rooman ja pildistan.

Ja kui toredat inimest parajasti käpapärast tirida ei ole, siis tuleb iga tuntud ja tundmatu ese äraproovida.

Või saab joosta.

Ja maailma uudistada.

Ja puhata, leiba luusse lasta.
Tšau.
See tähendab, Auh.

Noored Tegijad

Veidi meenutusi nädalavahetusest. Artemis ja Hendrik osalesid Tartus agylity võistlusel. Tulemusteks; üks 7-s koht, üks disklaff ja üks 10-s koht. Hendrik olla noorim osaleja, tasuks siis fännisärk.


Leoskil toimus Lasse omanikele jalutuskäik, aga lapsed sõitsid ka kelguga. Pildil siis meie noorim kelgujuht Sass. Ja ta sõidutab oma õekest. Ja Sass on juba 6 aastane.