Meenutusi vanast aastast

Uus aasta on küll käes, aga vähemalt talv jätkub vanas vaimus - ehk siis taevast tuleb lumelisa.

Aga detsembri 30-ndal päeval oli selline haruldane ilmake, et päikest isegi paistis. Egas midagi, fotokas kaasa ja kuldseid pildistama kuldses talveilmas. Tõsi küll - piltidel kuldne lumi moondus sinakamaks.

Aga Roosi kuldne kasukas siiski kumas.

Athena ja Roosi kasukate värvi erinevus valge lume taustal oli eriti kontrastne.

Aga ega siis Athena ei ole ka lumivalge koer - vähemalt võrreldes lumega.

Loojuva päikese taustal on aga kõik koerad lihtsalt tumedad.

Koerad jooksid nagu ikka. Aga kuna hanged teeäärtes kõrged, sai küürutamata lumme sukelduda.

Hangest ülevaatamine aga nõudis juba esikäppade abi.

Aga umbes poole tunnise liikumise järel - lõpetasid koerad edasi-tagasi saalimise ja hakkasid hoopis seisatuma.

Põhjus lihtne - käpapadjakeste vahelised karvad paakusid lumes jääks ja nii tegelesid koerad vahetevahel oma käppade lutsutamise-närimisega.

Aga uue aasta esimene jalutuskäigu eelselt on neid veidi trimmitud ja seda eriti käppade juurest.

Ametlik teadeanne: F-pesakond

Roosi + Alvin = Skylinedog Rose F

20.-21. veebruaril sai pandud algus meie kenneli F –pesakonnale.
Tulevasteks lapsevanemateks meie esimene koer Roosi (Guldfynd’s Cypripedium Calceolus) ja inglise päritolu koer Alvin (Tenfild Tori) kennelist Ringokris.


22. aprillil sündiski Roosil ja Alvinil 9 lapsukest: 6 tütart ja 2 poega.

Roosi on enesega rahulolev tasakaalukas 6 aastane emane. Temale võib alati kindel olla. Märkamtult kuid kindlakäpaliselt valitseb ta meie nüüdseks 6-pealist koertekarja.


Roosi sugupuu:

Pilte Roosist:

Roosi vend Carlo kennelist Ringokris:

Alvin on sarmikas, kartmatu ja ettevõtliku loomu ning silmapaistvalt hea ehitusega tumedamat tüüpi koer:


Alvini sugupuu:

Alvin elab Tallinnas kennelis Ringokris , aga sündinud on ta Inglismaal kennelis Tenfild.

Roosil on olnud varem kaks pesakonda - aastal 2006 ja aastal 2008.

Esimeses( A-pesakonnas) oli 7 kutsikat: 4 emast ja 3 isast. Need koerad on tänaseks üle 3 aasta vanad. Nende isa Wilson on hele ja ema Roosi tume, kutsikad tulid enamus heledad, üks isane (Apollon) ja emane (Aurora) on tumedamad, aga mite nii tumedad kui Roosi ise. Panime neile Kreeka ja Rooma jumalate nimed. Enamus neist on käinud vähemalt korra tõu erinäitusel spetsiaalselt selle tõu asjatundja hindamisel ja kõik nad on hinnatud suurepärasteks tõu esindajateks. Amor, Aurora ja Artemis elavad Tartus ja harrastavad agilityt. Kõige edukam on Artemis. Siin pildid agilityst. Ja Artemise võistlemisest.
Kõigil, kel sellest pesast tervis uuritud, on see olnud täiesti korras. Tänaseks on nad sellised.

Teine, B-pesakond on Roosil tumeda isasega. Kõik kutsikad on tumedad, kokku 9: 6 isast ja 3 emast. Need koerad said jaanuaris 2 aastaseks. Nende nimed on vanade keldi pühakute järgi, kuna tegemist ju vana inglise tõuga. Koju minnes olid nad sellised.

Nende omanikud on saatnud meile pilte:
Barclay, Benjamin, Benjamin, Bridget, Berenice, Brendan, Balther.

Oleme nende kõigi üle uhked!

Peame oluliseks koerte kvaliteeti, seetõttu püüame valida aretusse koerad nii, et nende järglased meie kennelile häbi ei teeks.
Tervise osas ei saa järeleandmisi teha. Garantiid ei ole kunagi, kuid pole ju mõtet teadlikult riske suurendada, võttes keskpäraste tervisenäitajatega koerad vanemateks.
Lisaks tervisele vaatame väga ka iseloomu. Oluline on, et ei koerad ei oleks arad, agressiivsed ega hüperaktiivsed, sest igal omanikul tuleb ju nende seltsis 10-15 aastat veeta. Sõpra valitakse ju ikka iseloomu järgi. Oleme jõudnud veendumusele, et iseloom on üpris päritav.

Roosi 5 !

Roosi sai siis täna viie aastaseks. Jalutuskäigu hämaruses tegime ka mõned pildid juubilarist;



Ja tänu kuupäevade juhuslikule kokkusattumusele - said siis meie kenneli c-pesakonna kutsikad täna 4 nädalaseks. Ilma Roosita neid siin ilmas poleks. Paljusid asju meie peres ilma Roosita ei oleks. Võibolla tegeleksime millegi mõttetuga. Aga tänu Roosile on meil Athena ja tema kolm kutsikat ning lisaks veel Roosi 15 kutsikat siin ilma peal. Ja vaevalt meil oleks ka Silvat-Torbikut ilma Roosita. Ning tänu Roosile on meil väga palju uusi häid sõpru-tuttavaid nii kutsikateomanike seast, kui mujalt koerandusega tegelejate seast.

Kirke otsis asjakohase muusika tänase päeva puhuks. Selles musavideos on kuldseid, kutsikaid ja kelgukoeri (OK - siberi huskyd).

Aga kuulakem-vaadakem;

Mitchel Musso- Lean on Me

Kelgukoertega ümber Pühajärve

Silva ja Torbik elavad siis meie juures tavalist koera elu. Aga hädasti oleks neile vaja ka kelgukoera elu. Selleks on vaja abi ja nõu saada. Teisi grööni koeri Eestis ei ole, rääkimata tõuühingust (siiski kuulsin, et kuskil on-oli siiski üks grööni koer veel). Aga õnneks on olemas Eesti Rakendisportlaste Liit, kes just tegelebki kelguspordist jne huvitunud inimestega. Kodukas neil: http://www.rakendisport.ee/tp://

Lugesin sealt ja Koertekojast, et 30. augustil toimub ümber Pühajärve suvelõpu matk. Egas midagi, laupäeva hommikul laadisime Roosi, Athena ja Silva auto peale ja suundusime siis Otepääle. Torbik jäi koju, tema ei olnud veel kolmandat süsti saanud ja arvati, et äkki ta ei jõua nii pikka matka kaasa teha. Küll aga tulid meiega kaasa meiepool ööbinud Tartu külalised -Priit ja Tiina ning lastekari; Hendrik, Kati ja Kirke.

Kogunemispaik oli täis alaska malamuute (samojeede ja siberi huskysid seekord ei olnud). Ligi 60 jalga vähemalt. Silva silmnähtavalt tundis mingit erilist tõmmet malamuutide poole ja alustas seda koertele omast sõbralikku maadlusrahmeldamist (niipalju kui omanike käes olevad rihmad koertele võimaldasid). Kodus meil Silva ei tiku kuldsetega samasuguseid maadlusi tegema.



Ülaltoodud pildil on Silval juba seljas midagi uut, tegime siis esimese tõsisema sammu kelguvedamise suunas; ostsime Silvale veotraksid, jooksuvöö, veorihma. Matkal sai siis varustus järgi proovitud, veendutud selle headuses (siiski mingi jubin jooksuvöö küljes läks katki, aga see oli tühiasi) ja pärast matka ostsime Roosilegi needsamad asjad.


Müüjaks ja enamike asjade valmistajaks-komplekteerijaks oli Helle Kaljula (alaska malamuutide jne koerte kasvataja kennel Hellekantrist).
Meie senised kokkupuuted kelgukoerte (põhjarahvaste koerte) omanikega on olnud üksikud. Veel paar aastat tagasi oleksime me peaaegu endale muretsenud alaska malamuudi (aga ükskord ehk siiski saan selle vahva tõu esindaja endale...), käisime maad kuulamas isegi Hellekantri kennelis, kuid teatud asjaoludel ei olnud me veel siis valmis kelgukoerte muretsemiseks. Helle oli ka üks peamisi selle matka läbiviijaid, lisaks oli minule juba tuntud tegijaks Ain Reppo (alaska huskyde ja malamuutide kennel Mutimuudid).

Ja muidugi pean ära mainima, et siin blogis kasutan ma ka Helle Kaljula tütre Mariin Kaljula pilte. Pildid on minu arust väga head, kvaliteetsed ja nende kasutamiseks on meile antud ka nõusolek. Mariini piltide päritolu selgub nähes all paremas nurgas kirjet Rosmariin`s. Panime osa neist matka piltidest ka isiklikku Pühajärve matkateemalisse albumisse.
Et juba pikaks läinud igasugu sissejuhatav viitamine-linkimine korrektselt lõpetada, siis mainiks veel, et Mariini tegevusalaks on ka takside kasvatamine (kennel Rosmariin`s Hund).

Natuke matkast ka, mis kulges Looduskaitsekeskuse poolt rajatud Pühajärve matkarajal
ehk siis ümber Pühajärve. Pikkus pidi olema kuni 13 km, aga pärast vaatasime, et Kirke oli oma sammulugeja andmetel suutnud käia cirka 20 tuhat sammu.

Aga matka algus oli päikseline, tempokas, väsimatu ja koeranduslikult kokkuhoidev.


Aga Otepää teedel, radadel, metsades jne liikumine venitas seltskonna juba pikemaks roduks.

Ise olin rahulolev, sest Silva tundis uute rakmetega nagu kala vees ja minu ülesanne oli vahel vaid silmitseda vedava Silva tagant; Kas olen õigel teel ja kus siis teised on?


Ja eks need siinsed mäed ka väsitasid ja tuli puhata (või ka omapäi kuhugi mujale sattunud ja seega mahajäänuks saanuid oodata). Lapsed puhkasid muidugi aktiivselt.


Seltskond rajal oli sõbralik, vaid vahetevahel mõni malamuudi isane tegi häält teise isase suunas. Aga koerteomanikud olid valvsad, mingit jama ei lastud sündida. Pealegi on nad ennemgi koos matku teinud ja teavad, millised koerad sobivad kokku ja millistel on üksteisele midagi ütelda. Aga meie emaste koerte kolmik tundis ennast vist vägagi hästi teiste ligiduses.


Pean tunnistama, et eriti matkarajaga ei tutvunud (infotahvlite legendid-õpetused jäid enamikus lugemata), niisama kulgeda koos koertega oli ka tore. Ja eks me vahetevahel nägime ja katsusime ka Pühajärve. Kuldsed tahtsid ujuda ja Silva tahtis juua (aga mitte ujuda). Ja hakkad just veeprotseduuridelt eemalduma, kui selgub; Rannaalale on pandud koerte rannal viibimist keelav märk. Aga eks tänavusel suvel rannamõnusid nautivaid inimesi leida siit oleks ka imelik.



Aga peale x (6?) tundi matka, saabusime siis ringiga tagasi alguspunkti ja tõestatud sai, et Pühajärv on nagu maakeragi ümmargune. Oli aeg seltskonnast ühispilt teha, natuke see aega võttis. Sest et nii mõnedki (näiteks mina) olid autod parkinud just rakendisportlaste suure logo ette. Aga autod said eemale viidud, koerad said rivvi pandud nii, et sõbrad kõrvuti ja meie väsinud seltskond sai jäädvustatud.

Nagu vist alguses ütlesin, siis muretsesime lõpus ka Roosile rakmed. Matka kestel oli Pille pidevaks mureks; Kas Silva sai ikka sobiliku suurusega rakmed, ega need viimati liialt suured ei ole. Kui mina usun asjatundjate sõnu pimesi (et Silva sai parajad rakmed), siis Pille tahab alati veenduda mingis asjas, küsitledes erinevaid inimesi.

Eks Roosi rakmete puhul tuli samuti teisi küsitleda:



Aga ega rakendsportlased siis niisama laiali lähe. Ennem toimus traditsiooniline sponsor koeratoidufirma söögi loosimine.


Juba tõenäosus ütleb, et meiesugustel uustulnukatel nüüd loosiga küll vedada ei saa. Ega ei saanudki. Selleks peame vägagi tihedalt matkadest osa võtma. Aga eks ma hakkan siis samuti rakendissportlaseks (ohh seniajani ei ole jõudnud sisseastumismaksu tasuda...) ja kui aega ja võimalust leiame, siis meie pere ja muud loomad on samuti käpad. Üks häda veel, ühe vedava koeraga on ehk võimalik teha jooksukrossi. Aga olen ju tugitoolisportlane, sporti ma küll naudin (aga peamiselt vaid telekast vaadatuna). Aga mulle öeldi lohutuseks, et küll sul kunagi kelgukoeri palju ja küll siis koerad sind viivad - ise ju istud kelgul.


Aga toredasti väsitav päev oli. Saime nii mõneski asjas targemaks. Peale baaris söömist kohvitasime ja muljetasime veel osade kelgunaiste-meestega. Kes jäid siia Otepää kanti juba teiseks ööks. Üleüldse on tegemist matkarahvaga (eks kunagi nooruses olime meiegi sellised) ja meie jutu peale, et Haanjas on lumi tavaline asi, peame arvatavasti hakkama mõtlema Haanja matka tegemisel kaasalöömisest. Aga tore oli neilt kuulda kiidusõnu Silva kohta. Et meil ikka vedas, et saime koera, kes vedas.

Aga lõpuks tuleb koju minna, teele saadab meid kelgukoera pilk...

Üliedukad päevad Väimelas ja Luunjas

Kes siis ikka koera saba kergitab, kui mitte koera omanik. Ja Athena puhul on nüüd põhjust seda vägagi teha. Kui varem sai ikka kiidetud, et kui hea koer Athena on, siis nüüd on meil olemas ka asjatundjate hinnangud ja kohaasetused VSP ja TP näol. Et siis Väimela näitusel sai Athenast vastassugupoole (emaste) parim kuldne retriiver 26 koera hulgast ja Luunja näitusel suisa kuldsete retriiverite tõu parim 46 koera hulgast.

Seega siis; 23.august Väimela, kohtunikuks kuldsete kasvataja pr Ingrid Hein (kennel Cayring). Kuna Väimela on meie jaoks nagu kodu, siis tulime näitusele suisa 3 koeraga; Roosi võistles kasutusklassis, Athena noorteklassis ja Artemis avaklassis.

Aga lisaks osales meil näitusel "turistiklassis" meie gröönu Silva. Temal ei läinud halvasti, aga ega ka hästi. Talle ei meeldinud see näitusemelu ja kõige paremini tundis ta ennast oma karja (kuldsete) pesitsuspaigas. Tundub, et Silval seal Rootsis selliseid näitusekogemusi ei ole olnud.

Kuna meie silma jaoks Artemisest oli suve jooksul kaunitar saanud, siis panime ta näitusele kirja. Artemis sai suurepärase hinde ja veel suurepärasema kirjelduse. Esitles Pille, sest Ilmar ise ei saanud tulla. Igavene häda on kirjutada teiste koertest, kui oma koera puudusi ja jamasid võiks nagu rahulikult kirja panna, siis teiste omanduses koeri ikka naljalt ei kritiseeri. Aga mis siin ikka varjata, Artemisel on vähesed näitusekogemused ning ülalpidamine näituseringis seetõttu mitte parimatest parim. Muidugi Artemis oli ringis juba ülihea, aga kui konkurentideks on koerad, kes lasevad ennast poosidesse sättida millimeetri haaval, siis võrdsete koerte puhul selline pisiasi on määrav.

Ega ka Roosil pahasti ei läinud, suurepärane hinne ja ilma juuniorkoerteta oli 4-s emane. Aga võibolla oleks veel paremini läinud, aga ... Peale B-pesakonna üleskasvatamist magasime Roosi puhul maha selle, et Roosi enam ei liigu nii tormiliselt ringi. Tegemist ikkagi juba väärika prouaga, kes jalutuskäikudel armastab meie jalakäimise rahulikku tempot ja igasugu jooksuavarused enam ei tõmba. Ja sööda (dieetkrõbuskitega söödame) teda kuidas tahes, kalorid jäävad tal kulutamata. Ja eks see peegeldub siis tema üldfiguuris. Koer veidi ülekaaluliseks saada on lihtne, aga kaalu maha võtta üliraske.

Aga Athena on meil nagu väsimatu tuul, jalutuskäikudel on tore vaadata, kuidas ta tormab kodus mööda mitme hektari suurust heinamaa-ala, nagu mingi hurdakoer. Selline sale lõbus koerake. Aga eks meil oli ka mure, Athenal algas karvavahetus. Näitusekoera karvavahetus pidavat üks üleütlemata kehva asi olema. Aga Athena puhul tundub asi olevat vaat et vastupidi. Tavaliselt on Athenal ikka hästi kohev ja rohke karv (mis meie arust kõige tähtsam; kuivab kiiresti peale vees ja poris käimist). Ja tavaliselt ajapuuduse tõttu (vahel oleme käinud Tartu ligidal Monika juures trimmimas) trimmime omi koeri ise ja ega eriti paljaks ju ei taha teda mingi näituse pärast teha. Seetõttu ehk tõesti vahetevahel võib Athena tänu karvale tunduda suurem, kui ta tegelikult on. Seekord siis trimmisime (st mina hoidsin kohati koera käppa-pead ja Pille sobras kääride, kraaside, kammidega) jälle ise, aga näituse-eelsel pesupäeval toppisime Athenale "mantli" selga. Et märg karv liibuks vastu keha ja kuivanult midagi ei turritaks kohevalt.

Natuke on juba näitusekogemusi pealtvaatajana kogunenud. Üpris tihti teen endale ennustusvõistlust, et millised koerad siis parima nelja hulka saavad ja kuidas siis edasine järjestus. Vahel päris täppi on ennustus läinud. Tegelikult oleks põnev, kui pealtvaatajatele korraldataks ennustusvõistlusi. Ilma panusteta muidugi. Ühesõnaga, seekordsel (iga näitus seda ei juhtu) Athena ringis oleku ajal tekkis mingi eriline ärevus, sarnane tugitoolisportlase erutusele, et kohe meie oma võidab, aga äkki siiski ei võida... Ja nii oligi, Athena ja Pille särasid ringis. Edasi pidi siis ootama serdiringi. Aga nüüd läks raskeks, meil oli kolm näituse ja üks turistikoer kaasas, aga võistlema pidid minema nii Roosi kui ka Athena korraga. Hakkasime sahmima, sest selliseks asjade arenguks me ei olnud valmis. Täpselt nüüd ei mäleta (kes kellega millalgi oli), aga esimese ühise ülevaatusjooksu tegi üks meie koertest tavalise kaelarihmaga jne ja ilma näituserihmata. Ja platsil olid Pille ja Kirke. Kirke esimene ametlik näituseplatsil käimine siis. Siiski eelmise aasta suvisel kuldsete erinäitusel Kirke käis ainukese osavõtjana võistlemas "Laps ja koer" osas.

Ei oska täpselt ütelda (aga kindlasti kehvemini), mis oleks meist saanud, kui Livia ei oleks meile appi tulnud. Ka Livia koertel (kennel Guldfynd`s - see tähendab Roosi kutsikapõlve kodu) oli päev edukas. Aga emaste serdiringis oli Livia Athena esitleja (edaspidi sel päeval siiski Pille, aga järgmisel Luunja päeval võttis Livia täielikult Athena oma ohjadesse). Livia ja Athena ja Athena ja Pille koostöö oli ülihea, meie kunagine püsimatu Athena lasi stoilise rahuga ennast ehitada millimeetrite kaupa ja ka jooksudes oli näha energiat. Ja nii see Athena elu esimene sert siis tuligi... ja vähe sellest, lõpuks sai siis Athenast; Skylinedog Rose Athena- SP1, SERT, PE-1, VSP. Parim kuldne ehk siis TP oli Eestis väga tuntud soomlase Mary Stenvalli isane koer Ritzilyn Jimmy Mac (http://www.marigolden.com/8). Tegemist on Roosi (ja seega ka Athena sugulane) isa sugulasega - Ritzilyn Blues Brother isaliini pidi.

Rosettidega siis see Väimela päev lõppeski, kihutasime koju puhkama, sest kohe järgmine päev oli tulemas Luunja VIII ja IX rühma näitus. Kohtunikuks; Dmitri Sabasta.

Ja Luunja päev siis algas Athena jaoks naamoodi;

Ja päev siis lõppes Athena jaoks niimoodi;

Selle päeva kirjelduseks sobib eelmise Väimela päeva kirjeldus, ainult Artemist ei olnud kirja pandud ning Silvat me kaasa ei võtnud. Siiski ühe tühise erinevusega, kui Väimelas võitis TP tiitli Ritzilyn Jimmy Mac ja Athena oli VSP, siis nüüd sai Athenast TP ja VSP oli Ritzilyn Jimmy Mac. Ning Livia pühendas end täielikult Athena näitamisele.

Kõigepealt tuli noorteklassis saada esimeseks:

Emaste serdiringi ülesrivistuse algusosa Athenaga















.................................... ning lõpuosa Roosiga:
















Ja lõpuks siis kuldsete kogunäituse võitjad:

Ja kuna otsustasime jääda näituse lõpuni kohale, siis sai ka sampust joodud:

Aga siis jätkus Livia ja Athena näitusetöö.

Kõigepealt VIII rühma võistlus:















VIII rühma võistlusel platseerus Athena 3-ks, aga VIII ja IX rühmade ühisel parimate väljaselgitamisel pidi Athena rahulduma 8-nda kohaga. Aga vahva ikkagi, lisaks karikas on tore asi ja siis veel krõbinate hoidmise tünn ja toidumõõdutopsik.

Eks meile oli selline võistlus esmakordne. Tõsi küll, natuke kummastav oli näha Athenat peensusteni sätitud-kammitud-trimmitud-...? pisikoertega võidu jooksu näitamas. Et tulevad need 8 koera ühises rivis siis Luunja laval pealtvaatajate poole, pööre ja siis kohe tagasi. Ainuke häda, et kui pisematel koertel jagus sellest lava 5? meetrist sibamiseks maad küllaldaselt (ja seega näha ka liikumist), siis Athena nagu ei saanud liikuma hakatagi, kui kohe tuli teha pööre ja tagasi "liikuda". Ja arvatavasti pidi seda asja tegema ka chihuahua kiirusega?

Jah - viinamarjad on hapud ja "kadedalt" tõden, et mis asja retriiveritel võistelda IX rühma seltsi- ja kääbuskoertega.


Õigluse huvides peab siiski mainima, et üks ikkagi suht suuremat sorti koer ehk siis
inglise springerspanjel (Crownmaple Heloiza Notre Dame) oli ka tegija ja saavutas isegi II koha VIII ja IX rühma peale kokku.

Tegelikult teistel kuldsete kasvatajatel läks ka lõppvõistlustel hästi (beebid?, kutsikad, vist juuniorid, paar, järglased?), kus saavutati rida teisi-kolmandaid jne kohti. Aga tulemusi üles ei märkinud ja Luunja näituse tulemusi kuskilt ei leidnud, seetõttu ei julge kirjutada, mida keegi saavutas.

Eks lõpus tuli veel poseerida:


Lisaks veel pilte Väimela-Luunja näitustest meie pildialbumis:
http://picasaweb.google.com/pille.saarnits/VImela2008#
http://http//picasaweb.google.com/pille.saarnits/LuunjaAugust2008#

Ning ka Athena isa Wilsoni (Daily Rays Royal Sun Rise) perenaine Heini kaugest Kajaanist oli õnnelik Athena edu üle ning see rõõm siis kajastub ka tema kodukal (Uutisia 2008).

Ning siis veel seda, et enne rühmavõistlusi käisime vahepeal Tartus, Merikese kenneli kutsikaid vaatamas (kennel Double Flame, teine pesakond), kus siis isaks oli Dewmist Lord of the Manor (omanikuks Livia). Kõik kuldse kutsikad on alati toredad, kuid Pille oli sellest pesakonnast siiski eriti vaimustunud.

Lõpetuseks erilised tänud Liviale, kes neil kahel edukal päeval viis Athenat tähtede poole...

Grööni koerad on täielikult kodunenud

Teeks siis pisikese ülevaate Silva ja Torbiku elust viimase 1,5 kuu jooksul.

Kõigepealt kutsikas sai nimeks Torbik. Kuigi algul oli liikvel ka Sohvi nimi. Aga mis sa ikka teed, vaatad kutsile otsa; torbik mis torbik. Lisaks meenutab ta veel nahkhiirt, aga sellist vastavat nime ei leidnud.

Käime siis nendega iga päev Pressi külla jalutamas (4 km). August nii vihmane ei olnud, kohati isegi palav. Seetõttu ootasime hiliste õhtutundideni (ootasime ka naabrite loomakarja koju jõudmist karjamaadelt), et mitte esivanemate poolest liustikelt pärit koertele liiga teha. (ametlikke võistlusi ei tohi kelgukoertele 20-22 kraadist kõrgemaga teha).
Kui omalajal hakkasin gröönlaste pilte internetis vaatama, siis mingil määral mind häiris, et pidevalt piltidel oli neil keel suust väljas. Ja ega minul siis paremini ei ole läinud, proovisin nii kuud kui Silvat pildistada, aga hästi õnnestus vaid keel jäädvustada:



Niisiis Silva on mul kogu aeg rihmas, aga Torbik kimab vabalt kaasa. Ja loomulikult ka Roosi ja Athena teevad omi vabakäigulisi rännakuid. Eriti Athena, kes muudkui kihutab. Esimestel päevadel võtsin kohati isegi Torbiku sülle, et äkki liialt pikk rännak. Aga nüüd tundub sellest maast vähesekski jääma. Torbik liigub küll vabalt, aga teest põllule üle mõnekümne meetri ei liigu. Ikka emme ligiduses. Ja ega Silvalegi algul ei meeldinud kutsi kadumine.

Iseenesest meie jalutustee on selline mõnus kruusatee ja ega siin autosidki eriti tihti liigu. Küll aga lamba ja veise sõnnikut. Mida siis koerad huviga tahaks menetleda. Ning Silva on võimeline seismajäämata läbistama oma suud teepeal olevatest porilompidest.

Silva liigub rihma otsas enamjaolt kogu aeg vedavalt, vahel siiski tahab temagi teekõrvastest tihnikutest ja heinasülemitest midagi huvitavat leida. Aga ega me ei lase. Tahaks nagu vabadust anda, aga ei julge. Ja ega Silva ei protesti. Jätkab podisedes-hingeldades (ei oska sellele helile nime anda) teed. Midagi lõõtsutava siili sarnast. Muud häält ei kuule.

Silva esimest meloodilist haukumishäält kuulsime nädal peale meile saabumist; Auhh-auhh-auhh-auhhh. Ja ei ühtegi silpi rohkem.

Torbik on häälekam kuju. Jälle kirjeldamatud helid; niutsumise-haukumise-ulumise-kiuksumise jne mingi segu. Tegelikult on jama ka. Kui Torbik on paaril korral ilma emmeta koju jäänud, siis on ta võimeline tundide kaupa uluma.

Ka kuldsed on häälekamaks muutunud. Eriti Roosi, kes suisa uriseb tumeda mörinaga. Gröönlaste peale, kui need talle liialt liginevad. Silva hoiab viisakalt ja aupaklikult distantsi. Aga Torbik saab vaat et hoogu juurde ja muudkui kipub Roosit keelega limpsima. Ka Athena hakkab haukuma, kui gröönid tema kondile liialt liginevad. Athena ja Silva ja muidugi Torbik teevad vahel ka mängujookse. Aga Roosi kambas ei tegutse. Vaid Athenaga on Roosil need igapäevased karjajuhi karglemised.

Kui oleme ise pidevalt kodus, siis laseme gröönlased aedikust põhiaeda (kuldsete territooriumile). Vahetevahel Silva ja Torbik tulevad ligi ja limpsavad mul kätt. Kuldsetel sellist limpsimise kommet ei ole.
Mingi sõnakuulelikuse õppega ma gröönlaste puhul ei tegele. Siia, koht, seisa jt sellised käsklused ei ole meil käibes. Nojah, võbolla Silva ka teab mõnda rootsi keelset käsklust, aga mina ei tea rootsi keelseid käsklusi. Silva ikka põikleb kõrvale, kui millegipärast mul teda kiirelt vaja kätte saada. Igatahes Kirke ja Pille saavad ta kuidagi kergemini kätte. Kuni lõpuks avastasime, et Silva annab ennast väga hästi kätte siis, kui võtad jalutusrihma kätte.

Õhtune jalutuskäik on kõigi koerte jaoks päeva tipphetk. Võibolla isegi kaalub söötmiskorrad üle.

Torbik kui ka Silva saavad söögiks vaid toorliha-konti. Kutsikas on hästi ablas, kadedalt proovib ta haarata Silva ette pandud lihatükki, kuigi endal üks tükk juba suus. Ei mingit pipardamist erinevate lihatoodete peale; põhiliselt on ju kodusea magu, kops, põrn, kondid, pea, kõri, kõhuääred jne. Ka Rootsis olla nad saanud toorliha. Ja kutsikas kasvab mühinal. Karvkatte tal on suht lühikese võitu, mustad laigud hakkavad nagu hallikaks helenduma? Jalad on tal ebaproportsionaalselt? kõrgepoolsed. Ja kõhn ta ka ei ole, vahel kahtlen, et äkki annan liialt talle ette.

Paaril korral on Silva ja Roosi vahel ka toidupalakese pärast minikonfliktid olnud. Ükskord jättis üks töömees meile teadmata oma lõunasöögi kilekoti koertele käpaulatusse. Siis läks suisa lühikeseks purelemiseks, Roosi sai veidi kannatada. Aga tegelikkuses on haruldaselt kokkusobiv punt kujunenud. Kui mingit söögiga õrritamist ei ole, siis on nad suured sõbrad.

Millest siis veel kirjutada. Eks gröönlaste vabadusejanust. Oma pisiaediku puuväravaks mõeldud tokid-võred (ajutine ehitus, kiiruga kokku klopsitud) on nad suutnud vahel päris ära lõhkuda. Ja siis on nad ka aida alt läbi kaevanud.

Aga kaduma (hulkuma) nad ei lähe.

Silval õnnestus ükskord lahtisest väravast maja taha liikuda. Aga kohe tahtis ta tagasi, sest kutsikat ei olnud kaasas.

Esiaias on nüüd ka rohkem auke (kaevata neile meeldib), iga kättesaadud ja huvipakkuv asi hekseldatakse võimaluse korral pisiosadeks. Aga samas midagi ülemõistuse ka ei ole. Ka kuldsed saavad samalaadsete asjadega hakkama.

Roosi vikerkaares

Ühel kevadõhtupoolikul lõpetasime pargikoristustalgud Uue-Saaluses ja läksime siis sealsamas Mati-Marise suitsusauna nautima. Leil oli hea, eriti hea oli lavalt kohe järve hüpata. Aga mingi hetk sai hüpata Vikerkaarde. Päike paistis ja tibas vihma. Ja vikerkaari oli isegi kaks.

Ja parajasti oli kohal ka Roosi.

Ja pildi tegi Kirke.

Karvutu Roosi

Täpselt kolm kuud peale poegimist toimus siis
Roosil karvaajamine. Üksikuid karvatorte oli juba varem, lõpuks siis Pille hakkas Roosit kammima. Karvahunnik sai muljetavaldav ja kuna Pille on õppinud viltimist, siis loodan saada Roosi karvadest endale talveks viltmütsi.

Muidu ehk sellest karva mahaajamisest suurt häda ei olekski, Roosi näeb nüüd välja heledama sihvaka koerana. Kuid Roosi sabast jäi järgi üks õnnetu roots - üksikute karvadega.

Kutsikate teine päev

Pille magas eelmise öö siis samas toas kus Roosi ja kutsikad. Olla kuskil 20-25 korda öö jooksul Roosist irdunud kutsikaid tissi otsa suunanud. Minu arust enam pidevat viginat ei kostu, vahel suudavad jõnglased kõik koos magada. Aga valdavalt keegi ikka neist toimetab ja ajab tissi taga. Ja kui kooris häda lahti..., nagu toimuks mingi sügisene rändlindude ülelend - kureparv ajab haneparve taga.

Lõuna ajal sai tehtud ka kutsikatest individuaalpildid. Nojah - kutsikad on tõesti ilusad, aga näod neil siiski veel fotogeenilised ei ole, nagu mingi roosad tulnukad.

Eks vahel minagi tõstan kutsikaid sinna-tänna. Kuni ükskord märkan, et peos mul Roosi edejalg ja proovin seda tõsta tagajalgade vahele, kus priskemad piimalähkrid.

Tegeleme ka arvutitöödega. Blogi, fotode üleslaadimine, ametliku info saatmine tõuühingusse, Leo omanikule jne. Pille sätib veel mõnele kutsikale uued ja erksamad eristuslõngad kaela, säilitades järjepidevust; näiteks teisena sündinud isane saab pruuni asemel helerohelise lõnga.

Aga homme-ülehomme hakkame juba nimesid otsima. Sest et eristada ja kutsuda neid lõngavärvi järgi - meile ei meeldi. Tobe on seletada; "See lilla isane on hoopis raskem kui tumeroheline isane". Ja muidugi alustasime ka kutsikate kaalumistabeli täitmisega.

Niisiis on teada vaid esmane idee kutsika ametlikul nimel - Briti või Šotimaa pühakud, kelle nimi algab B tähega. Teada on esimene nimi; Skylinedog Rose Brigitta, aga kellele... Brigitta nime pakkus eile välja Kirke ja kuna minu teada on tegemist pühakuga, siis peakski ehk teemaks olema pühad olendid - usuline järjepidevus ehk ka siis olemas (A pesakond koosnes A tähega algavatest kreeka-rooma jumalate nimedest). Huvitav - kas on olema Briani nimelist pühakut - et siis oleks Skylinedog Rose Brian. Aga näis siis, mis saab? Äkki keegi ütleb mõne ilusa poisslapse nime - a la Bruno, Benno, Bernhard.

Aga nüüd aitab. Kaua võib jahuda.

Kutsikad on käes

Liginemas on 29. jaanuari hommik. Aga Roosi olukorras ei ole muutusi. Käime mitu korda väljas, koer käib mööda aiaäärt ja otsib midagi. Tuppa jõudes, alustab ta edasi-tagasi käimist. Nagu oleks vangikongis. Mingi hetk märkan, et siin ja seal on mingid läbipaistva vedeliku piisad. Huvitav, kas need siis on looteveed? Paar-kolm korda Roosi teeb mingit imelikku häälitsust. Väited - selline huvitav väljend poegiva koera tõmbluste kohta. Aga midagi on toimunud ja jään ootama, et ligema tunni jooksul siis ehk...(esimene pesakond alustas teekonda maailma pool 4 hommikul). Roosi on hädas, ta on paksem kui esimene pesakonna ajal ja ta ei ulatu kuidagi oma tagaotsa juurde näkitsema-lakkuma. Aga võibolla hoopis mina olen hädas ja sellest arusaav Roosi, lakub seetõttu minu käsi. Pillet ma üles ajama ei hakka, viimati kutsub veel kiirabi. Teda on vaja väljapuhanuna, mitte aga närvipuntrana. "Õnneks" koerte kiirabi ei ole olemas.

Ja nagu ikka, algavad olulised sündmused siin ilmas suht märkamatult. Mingi hetk (3.45) on Roosi püsti ning minu magamismadratsile on valgunud midagi uudset. Esimene hetk olen mina vähemalt ähmis, siis meenutades eelmist korda torkan näpu "kilesse", miski "rotipoja" taoline lootekotis, kes veel mõni aeg tagasi tundus laip olevat, hakkab hoopis liigutama. Hüüan nii et maja kajab; "Pille, esimene on olemas. Tule kohe ruttu alla..." Aga veel ennem on kohal Roosi, kes hakkab lakkuma ja nosima seda lootekoti-päramiste-misiganes ollust. Siis võetakse lakkumisega koheselt ette ka poeg, kes ka tragilt juba vigiseb. Saabub Pille ja võtab konveieril asendi sisse - kuivatab poegi, hoiab neid kui vaja, sõlmib paelu, lohutab Roosit, jagab infot - mida siis logiraamatusse kirjutan jne. Roosi jaoks aga, pole meid edaspidi vist üldse vaja. Nüüd ta juba ulatub oma koonuga sabaalla, mingi nakitsemine ning päramistest-nabanöörist vabastatud poeg on juba roomamas-vigisema-otsimas tissi. Kuigi kogenud koerakasvatajad ei soovita üle 1-2 päramise koeral lasta ära süüa, siis meie Roosi pani pea terve pesakonna päramised praktiliselt nahka.

Kui juba 3 poega käes, siis sokutame need Roosi külje alla, ehk saavad ka mõne suutäie juba. Vähemalt minu arvates on küll juba kuulda väikest lutsimist, lurinat.

Esimene poeg oli just seda karva (tumekuldne), mida paaritusest lootsime. Pärast selgus, et siiski kõige heledam. Aga kõik kutsikad on hästi elujõulised, tragid. Võibolla on neid liialt palju, ja seetõttu ei suuda me eristada veel väetimaid, kes hakkama ei saaks.

Aga Roosi poegib muudkui iga poole tunni tagant poegi. Kuhu siis emased kutsikad jäävad? Seda Roosigi vist mõtlema jäi ja tegi meie jaoks piinarikka pausi - 1 tund ja 15 minutit ja ometigi siis esimene emane.

Teen mingi hetk 20 minutilise kiiruinaku, vaja tööle minna. Aga pool 7 jälle üles, ka Kirke ärkab. Läheb suureks sebimiseks. Mingi hetk lähen vaatan Roosit, 6 kutsikat tema ees rivis, äärmine millegipärast tumedam. Kutsun Pille, selgub et Roosi oli iseseisvalt graafikust kiiremini ühe kutsika meie mittekohalolu kasutades toonud ilmale.

Lähme siis pool 8 Kirkega Võrru - mina tööle, Kirke kooli. Pille jääb veel 3 kutsika ilmale tulekut vaatama.

Lõppseis; 6 poissi, 3 tüdrukut. (minu ennustus läks täppi).

Aga lisaks siis veel sünniajad:
1. 3.45 - isane
2. 4.14 - isane
3. 4.45 - isane
4. 6.02 - emane
5. 6.40 - isane
6. 7.00 - isane
7. 7.20 - emane
8. 7.35 - isane
9. 8.10 - emane

Muidugi, täielikku rahu me siiski veel ei saa. Pille helistab mulle järgi ja saadab mind loomaarstilt mingeid ninna pandavaid tilke ostma. Et Roosil siiski mingi asi veel kõhus? Aga tilgad pidi miskit asja kiirendama.

Tore oli siis minusugusel poisslapsel kirjeldada protsessi, millest eriti ei jaga. Ning eks tänane blogikirjutis on samuti veidi hilinenud - 2 ööd on magamata ja alles nüüd leidsin aja sündmusi tagantjärgi kirja panna.

Roosi enne poegimist

Käime ikka iga päev Roosit jalutamas, hoolimata tema suurtest mõõtmetest. Siiski tiinuse 59 päeval vähendame jalutusteekonda. Ka Roosi ei kargle enam ringi, liigub ühtlaselt nagu õmblusmasin.

Muutunud on ka Roosi suhtumine ümbritsevasse. Sai näiteks hommikul söögiks toore liha-kondi tüki, kuid ei söö. Valvab seda ja uriseb ligineva Athena peale.

Pühapäeval tulid meie poolt läbi Loora pererahvas. Veel Võrus arvasid nad et jutt, et Haanjas lumi on, on jama. Aga said siis selle aasta esimese suusatamise ikka tehtud Haanja suusarajal. Üldiselt meie oleme enam-vähem ilmadega rahul, kuigi ka siin on lumi 3-4 korda peaaegu lõpuni ärasulanud, siis siiski niipalju on kasvõi jääd jäänud hoovile, et koerad pori tuppa ei tassiks.

Eile õhtul käisime Ilmari pool suitsusaunas. Kuuldes, et pühapäeval on meie pool Loora, tuli temagi Artemisega meilt nüüd läbi. Ilmar teab, et Artemis on väsimatu ja ammendamatu energiaga koer. Aga meie seletasime, et kuskil maailmas on veel väsimatum koer - Loora. Nagu arvata võiski, alustasid Loora ja Artemis omavahelist lõppematut mängu. Kes neist võitnuks, jäigi teadamata. Athena sekkus harva, aga Roosi kehtestas 3-4 m suuruse ala, mida ükski tema kunagine kutsikas läbida ei julgenud. Ju ta kaitses uusi kutsikaid.

Öö vastu esmaspäeva. Kell 2. Roosi on muutunud väga imelikuks. Ähib. Igaksjuhuks kolin alla tuppa, heidan diivanile pikali, kõrvale heidab lõõtsutav Roosi. Panen siis käe Roosi turjale ja proovin edasi magada. Mingihetk aga avastan, et koer keda ma poolunes patsutan on hoopis valget karva Athena.
Hommikul jätkub Roosi ärev olek. Siia-tänna proovib ta pesa rajada. Trepialune tapeet on hävinud. Terve päev käib üks ärev Roosi tervise jälgimine. Roosi lemmiktegevuseks on kujunenud pidev edasi-tagasi saalimine. (esimese pesakonna puhul see nii aktiivne ei olnud, muidugui Roosi ei olnud siis ka nii paks).

Õhtul kolime eraldi seisvasse otsatuppa, sinna on meil rajatud "nurgavoodi" poegimiseks. Nurgavoodiks on sama ukselenk, mis esimese poegimise puhulgi. Ainult, et saagisin ta nüüd pooleks ja panin vahelauad eri lengi poolte vahele, et plats (voodi) laiem oleks. Ainuke, kes sellest nurgavoodist ei hooli - on Roosi. Ei jää midagi muud üle, kui tuleb ka ise sinna pikali heita. Õhtupooliku valvetunnid võtab seal sisse Kirke.



Ja kuskil peale 10-t siis ise. Aga tassin nurgavoodi kõrvale endale madratsi ja proovin siis seal aega veeta. Aga Roosi hakkas seda kohta ihaldama, kui järjekordselt rahustuskäigust õue - tagasi jõuame tuppa, siis Roosi on esimene, kes kõrvalmadratsi peal. Proovin ettevaatlikult teda ära trügida, aga ei õnnestu. Lõpuks kujuneb olukord, kus mina olen küll madratsil, aga siis minu peal paikneb Roosi oma veel kõhus paiknevate kutsikatega. Lõpuks alistun - mina proovin magada Roosi poegimisasemel ja minu asemel, siis laiutab Roosi.

Lumeilves, K-Klubi ja koerad

K-Klubi on juba üle 10 aasta koos käiv sõpuskond, kellele meeldib kaarte (saskut) mängida , õlut juua ja saunatada. Kuid vahel tehakse ka midagi muud lisaks. Ja juba teist talve järjest kogunesime Lumeilvese matkaks. Lumeilves peaks olema statuudi nimetus - naine või mees - kes 2 päeva jooksul käib talvel Eesti 20 kõrgema tipu otsas. Ja need tipud asuvad Haanjamaal.

Niisiis kell 9 hommik 19. november 2007.a. ja Uue-Saaluse. Külma on kuskil 6 kraadi ja lund on ka kõvasti, kohati isegi üle poole sääre.

Ja sel aastal võtavad klubiretkest osa ka Roosi ja tema tütar Athena ja poeg Lasse.

Ka Marise ja Mati taks Dixie oleks tahtnud osa võtta, aga ta veel nõnda noor ja ega lumeoludki kõige soodsamad tema jaoks ei olnud.

Ja nagu ikka, võtavad matkal (jahil) juhtohjad enda kätte (jalga) meie koerad.

Tee äärde jäi Kavadi järv, siin oli veel jäävaba vett, mida kasutasid laululuiged.





Kohati oli meie teel mõni mägi päris kõva tõusuga - nagu Vällamägi. Nii et isegi koerad tegid peatuse.





Aga tipus olid nad enamik aega kuskil, nii et pildile ei õnnestunud neid kõiki 3 korraga õieti saada

Matka algus möödus meil Pillega veidike pinges. Roosi ja Athena viib Pille iga päev jalutama ja tavaliselt on see ilma rihmata, eks nad siis ka hulguvad veidike. Ka seenel käia ei ole nendega häda, kaovad ehk vahel kuni 10-ks minutiks, kuid alati tagasi. Kuid täna oli Athena väga iseseisev ja pidime vahel mitu korda tagasi minema (eriti jama kui mäkke üles tagasi), sest koera lihtsalt ei olnud. Aga alati ta ilmus rahulolevalt ja lõõtsutavalt, temal oli oma ajagraafik meie jälgimiseks. Eks meilgi see kadumise hirm oli juurde mõeldud, aga võibolla oli ikka ka põhjust - 10-d talud ja sealsed koerad ja metsalõhnad-jäljed. Ahvatlusi kui palju.

Aga peale paari tundi ka koerad olid ammendanud oma uudishimu iseseisvateks retkedeks ja saatsid siis meid pidevamalt.

Aga Pille Lasse oli tõeline unistuste matkakoer, kuhugi ta kaduma ei jäänud ja soostus ka mõne vallutatud mäetipu ühispildile jääma.

Kuid ega meil ainult tipud teele ei jäänud, vahel tuli ületada kopratamme ja igasugu rägastikke. Päeva lõpuks suutsid mõned meist isegi jala kuhugi vette poetada. Lisaks oli maa värske lume all üprid porine ja pehme.

Aga vahel oli lust käia mööda mingit taludevahelist teed.

Ja kuskil peale ühte olime ennast läbi metsase nõlva murdnud Suure Munamäe tippu.

Koerad jäid välja, aga inimesed tegid poole tunnise tee ja pirukate söömingu torni kohvikus. Aga eks koeradki said kohe varsti puhkust. Naised ja koerad lahkusid meeste matkakambast
ja läksid suitsusauna küdema.

Täpselt nüüd enam ei teagi, kui mitu tippu siis sel päeval ära sai võetud. 17 äkki?


Võibolla oleks ehk 2 tippu veel võetud, aga juba 2 viimast mäge sai vallutatud pimedas (kella 17 paiku jõudsime tsivilisatsiooni). Hea, et ilmus välja poolkuu ja lumi peegeldas valgust, muidu ehk oleksime seal rägastikus tänaseni konnanud. Aga samas, mis meil oli põhjust karta? Koerad näitasid matkal, et neil on jäljetöö käpas ja meid oleks seega kindlasti üles leitud.