Haanja maraton

Laupäeval toimus järjekordne Haanja suusamaraton, kus ka osalesime. Muidugi mitte suustajatena, vaid kelgutajatena. Ja see kelgutaminegi seisnes sõidus koerterakendiga. Aga lisaks meile olid kohal kennel Mutimuudi koerterakend (16 koera, enamikus alaska huskyd, aga ka kaks alaska malamuuti). Ain ja Kersti Reppo saabusid meile juba eelneva öö hakul. Nägin siis otseselt, et koerte välilaagri tegevus (kett õue peale, koerad vaheldumisi sinna kinni-lahti, söötmine jne) ei ole niisama lihtsalt 5 minutit. Kuna treileris paiknev koertekuudindus paiknes koheselt meie gröönude aediku kõrval, siis viimased said kultuurišoki ja mölisesid sellest oma koertekeeles. Ning aktiivsemad ja osavamad leiutasid aedikust väljapääsuks uued kõrgused.

Aga laupäeva hommikul ootas meid veel üks katsumus, väravast väljapääs oli suht järsk ning libe. Ja tavalised sõiduautod välja tõmmata ei suutnud. Seega olime juba tõsiselt hädas, et ei saagi Haanjasse õigeaegselt. Aga tänu maratoni organisaatorile Urmas Veerojale sai kõik korda, sest kohale kutsutud Janek oma džiibiga tõmbas koertetreileri teele ning siis 9 paiku olime juba Haanja suusastaadionil.

Niisiis selle maratoni omapäraks oli jahimehe toimetamine Mutimuudi rakendiga võistlejate rivi ette. Jahiks siiski ei läinud, jahipüssist tehti stardipauk ja üle tuhande võistleja tuiskasid raskele katsumusele Haanjamaa radadel.

Vabanenud suusastaadioni ringil hakkas aga huvilistele sõite tegema koerterakend, Kagu-Eestis siis esmakordselt niivõrd niivõrd paljude koertega.

Meie kelk-tõukekelk ning Bamse-Daron ja Davis-Elfie olid huviliste jaoks veidi eemal - lasketiiru trahviringil.

Huvi tunti, mõned söendasid ka sõitu tellida. Aga õnneks mingit järjekorda ei moodustanud (koerad ei oleks ehk tambile vastu pannud). Ilm oli rõske, tuuline, soojendavat päikest ka polnud - ja kui finišisse saabusid esimesed lõpetajad, siis korjasime laagri kokku ja suundusime kodu - rikkamana uuest huvitavast kogemusest.

Esimesed turistid

Enne kui lähiminevikus toimunut siin blogis talletada, pean siiski eelmist pühapäeva meenutama. Sest et meie juures käis juba suurem seltskond Haanjamaal puhkajaid ka kelgukoerandusega tutvumas. 8 arsti, kes tuuril Haanjamaal. Käisid nii suitsusaunas, kalal ja rahvamuusikaõhtul, muu hulgas siis tutvumas ka koertesõiduga. Nüüd peab küll tõdema, et nii suure seltskonna jaoks jäi meil kelgukoeri väheseks. Ja sõiduvahendeid. Ja koerte jõudu ja treenitust. Noored nad meil veel ja ega 10 kuused koerad nüüd siis ka mingid erilised töötegijad saa olla (kohati alustatakse mujal süstemaatilise kelguveo õppega alles peale aastat). Aga pooleteist km pikkusel metsateel sai siis ühte kui teist tehtud - ausalt öeldes kadus isegi ülevaade kas kõik seltskonnast said kelgu või tõukekelguga sõita.

Kui sõitmist parajasti ei olnud, siis meie külalised said proovida liikumist jalgsi - 2 koera veorihmaga ees.

Aga paar-kolm inimest tegelesid ka tõsisemalt kelgutamisega.


Koeri oli meil väljas kolm paari, eks nad tegutsesid erinevalt. Vahetasime paare kelgu ees. Edasi-tagasi nühkimine ühel lõigul ka nüüd koertele kõige huvitavam ei olnud - motivatsioon kannatas. "Ega koerad siis hobused ole" - seda selgitas juba eelmine aasta mulle Helle. Aga siiski saime oma noorukesed panna uutesse olukordadesse, mille saadud kogemusi on ehk neil edaspidigi vaja.

Sellist talvist safarit meil siiski ei olnud, et puhkaja lebab kelgus - ja koerad veavad nagu kinos - piki arktilisi avarusi kuhugi kaugele. Eks ikka tuleb ise ka vaeva näha - kahe koeraga kelgutamine on siiski sportlik üritus - eriti meie küngastel.

Aga meie külaliste tagasiside üritusest olla olnud positiivne - ja see on peamine.

Külalised Saksamaalt

Sel nädalal oli meil külas saksa ajakirjanik Alexandra Frank koos oma kaaslasega.

Ta on kirjutanud raamatuid, näiteks Eestis omapäi reisijale. On suur Eestimaa fänn.

Lisaks seotud selliste ajakirjadega nagu "Geo Saison" ja "National Geographic" (Saksamaa).

Hetkel on tal käsil artikli kirjutamine Eestimaa talvest (mis ilmub aasta pärast). Kuidagimoodi (tänu grööni koertele muidugi) sattusime siis meie tema huviorbiiti.

Egas midagi - võtsime siis koos Kirkega (Pille pidi mujal olema) Alexandra ja tema saatjaskonna vastu. Minu saksa keel oli kõige parem 6-s klassis (siis vist tuli tunniplaani), peale seda teadmised saksa keelest on tulemuslikult vähenenud. Õnneks oli Anu Jõgi tõlgina kohal.

Kuna kõik meie koerad nagunii veel eestikeelsete käsklustega eriti juhitavad ei ole, siis neil polnud ka saksa keele oskamatusest miskit.

Aga läksime siis kickbike ja kelgurakendiga väljasõidule. Igasugu jante juhtus ka teel - tõukelk läks koertega veidike omapäi, siis keeras Bamse ennast ühe talu hoovi (koeralõhn) jne. Aga meie külalised olid vaprad ja panid muudkui edasi - lõpuks suisa omapäi. Ja eks nad pidid ka sportlikult jalgadega vehkima, kui mäest ülessõit.

Aga mõned pildid tegin ka. Rohkemaks polnud aega.