28

Blogi sissekande pealkiri raporteerib: kennel Skylinedog peab hoolitsema 28 koera eest. Meie pisikese hobikenneli jaoks oli tegemist rekordiga. Väheusutav, et kunagi edaspidi meil niipalju koeri korraga võiks olla ja seetõttu - võtsime nad ette ja pildistasime ära (seisuga 13.11.2011.a.). Pildid tulid välja nii kuidas juhtus ja liitpildigi tegin suure pusimise ja amatöörlikusega. Aga tähtis on moment jäädvustada.

Gröönud juulis, II osa

Hanna ja Mona veetsid üpris palju aega ka meie gröönude aedikus. Ühest sellisest suhtetunnist tegid tüdrukud ka pilte.

Torbik.
Siin Ellard koerte poolt maa alla kaevatud koopas.

Kuna aedik kaheks jaotatud (sel hetkel koerte koosseisult suht suvaliselt), siis ühe poole rahvas tundis suurt huvi mis teisel pool toimub.

Esiplaanil Eirik ja Esme.

Daric jälgis toimuvat müüri pealt.

Veel üks pildike maa alusest maailmast.

Mona ja Bamse.

Hanna ja Ellard.

Esme.

Silva.

Ja veel Silva.

Davis ja Esme Monaga.

Eirik.

Davis ja Elfie.

Ja lõpuks üks sõbralik limpsatus Daviselt.

Lisaks koertega suhtlemisele, pesule, kammimisele, pildistamisele jne - käisid tüdrukud koertega ka Haanjas (jalgratta ette panduna, 13 km retk) ja kahelise käruga meie lähiteedel. Muidugi koerad olid absoluutselt treenimata ja lõpuks väsisid. Aga tore oli ikkagi?

Gröönud juulis, I osa

Juuli algul olid meil (Kirkel ja gröönudel) külas Hanna ja Mona. Kuna kord aastas tahame näha omi gröönusid puhta karvaga, siis Hanna ja Mona jätkasid meie poolt alustatud koerte pesu.

Veega kastetud gröönu on üpris haledake ja kui veel teatud rakursi all pildistada, siis tundub ta suisa pisike. Nagu Daric.

Aga kuivatatuna, kammituna - on juba koertest kohe teine pilt. Nagu seisuasendis Daron.

Ja koerad ise on ka rahulolevad peale pesu. Ikkagi sai pikemat aega inimestega koos olla.

Pildikesed ka Eirikust.

Kisejärve matkarajal

Ühel maikuu õhtupoolikul käisime oma koertega matkamas. Muidugi mitte kõigi koertega, kaasas olid siis Athena ja Roosi ning Davise-Eiriku tandem. Ja matkakohaks valisime oma kodust poole tunni autosõidu kaugusele jääva Kisejärve maasitkukaitseala 6-km pikkuse matkaraja.

Kuskil paar tundi kolasime ja midagi erilist ei juhtunud. Lahtisi koeri ringi ei laperdanud, kohe raja algusjärku jääva talu koer oli kenasti ketis ja vahetas vaid meie lärmava koertekarjaga viisakaid haugatusi.

Kisejärve matkarajast saab lugeda RMK koduleheküljelt. Kaart matkaraja kohta on siin.

Aga edasi siis meie pildid:

Siiski alljärgneva 3 pildi kohta jagan ka kommentaari: koertega oli tore liikuda ja isegi kitsal laudteel sai hakkama. Aga veidike läks asi käest siis, kui laudteed ümbritsesid soised või suisa vesised alad ja peatusid pildistamiseks. Siis koerad otsustasid suunduda sinna, kuhu ise astuda ei tahtnud.

Gröönud üle rinna vette minna ei soovinud, küll aga kuldsed retriiverid nautisid veerõõme.

Ahjaa - selles Kisejärvele vaatega kohas on rajatud ka RMK lõkkekoht.

Kahe matkakoera puhul (kui eest kaelarihma pidi ei ühenda) on oht metsaall sattuda niiöelda kahvlisse - koerad ees, siis puu ja mina taga ühte neist koertest õigele teele suunamas.

Selle pildi puhul peab mainima, et see koht Kisejärve ääres on eriliselt kobraste poolt laastatud. Ning kuna matkarada pidi seda rägastikku läbima, siis rajahooldajad pidid omakorda puid järkama.

Aga lõpuks jõudsime tagasi suurele teele.

Ja siin kogesime kõik midagi uut. Tee äärde jäid Nopri talu laudad koos lehmadega. Meie aediku gröönud, kes elus nii vähe on kogend - olid tõsiselt jahmunud. Mis või kes need on? Õudne! Tõsiselt pidin vaeva nägema, et kuidagi gröönudega edasi liikuda - need ei saanud omapäid ei edasi ega tagasi. Uudishimu ja hirm oli neid halvanud.

Nopri talumeierei lehmadest ja jogurtitest saab lugeda siit. Internetist leidsin ühe Võrumaa kuuenda klassi blogi, kus on ka kirjeldatud külaskäiku meiereisse, matkarajale.

Kindlasti - kes siia Misso kanti satub - siis soovitaks lisaks Kisejärve matkarajale külastada ka meiereid. Või siis vastupidi.

Lasteaias

Ühel maikuu päeval käisime Polly, Athena ja Bamsega lasteaias. Suur-suur perepäev oli, kus kavas igasugu asju mis lapsi ja nende vanemaid võiks huvitada. Näiteks päästeameti meeste tegemised ja tehnika. Või siis erinevad koeratõud - meie kenneli koerte näitel (töökaaslane ning lapsevanem Diana meelitas meid sinna).

Kuna koeri kolm, siis pidi Diana Pollyt näitama.

Athena kõrvalt sai siis Pille koertest mikrofoni juttu puhuda. Mina aga ohjasin kõigest väest kaelarihma kaudu Bamset. Ja kui ma siis lõpuks demosin Bamset veoasendis (traksid, endal vöörihm), siis sõbralikult müta-müta laste poole jooksev Bamse pani rahva ahhetama.

Koerte vastu oli huvi suur, kaasa võetud mõnikümmend flaierit grööni koertest (kelgukoerte tegevusalade tutvustus ka seal) kadusid hetkega laste kätesse.

Ilma blogimiseta ei saa.

Tundub, et suutsin blogi pidamises teha kolme kuise vaheaja. Blogi küll unarusse jätta ei kavatsenud, kuid mida pikemaks kirjavaba periood sai, seda raskem oli uuesti alustada (laiskus, tüdimus - siiski ka ajapuudus). Aga kuskilt otsast tuleb siis alustada, seega võtsin ette mõned Kirke poolt tehtud pildid meie kodust.

Gröönude kodu puhul oleme alustanud ümberehitusi, et aedik saaks kindlamaks, gröönudele mugavamaks ja endalgi oleks hea vaadata. Seni aga peavad nad leppima maailma vaatlustega vanast aedikust, sest aediku ehitus kipub siiski terve suve projekt olema.

Aga meie koduesine endine mudamülgas (vihmade aegu) on muutunud tänu kokku tassitud kruusale liivakõrbeks. Ega Polly karv nii väga erinegi liivast - näiteks Pärnu rannaliivast.

Ja vana ning vaid mõneoksalise hobukastani alla on rajatud rosaarium, mida ääristavad võõrasemad. Koertele roosiaa keskmine mõningase männikoore multsiga kaetud ala meeldib palavate ilmade aegu.

Aga egas liivalagendikel vedelemine ka ei ole halb.

Aga meie kass eelistab varjatuid nurgatagusi lagendikele ning hiilib vaikselt hiire- ja mügrijahile.

Möödunud kevadet aga meenutavad võilille õied hobukastani oksal.

Või siis võililled Athena küljealusena.

Ahjaa - veel üks lamav pilt - Roosist.

Emad ja tütred suusatamas.

Kuid egas talveajal vaid gröönud ei tegele igasugu vedamisaladega. Ka kuldsed said tavapärase jalutuskäigu asemel tunda vedamisrõõme. Kuna ise jäin veel 3 gröönuga eksperimente tegema, siis kuldsete jaoks enam vedamistrakse ei jagunud. Vedasid kaelarihma pidi - mis muidugi ei ole õige.

Moodustus kaks paari - emade ja tütarde paar. Emade paaris siis ema Pille ja ema Roosi. Tütarde paaris - tütar Kirke ja tütar Athena.

Kuldsed olid algul täis indu - kapata edasi.

Kiirused niivõrd suured, et pildilegi jäid ähmaselt.


Igatahes hiljem alustanud emade paaril oli suur eesmärk - jõuda tütardele järele.

Muidugi - eks hiljem see suusatajavedu enam nii roosiline ei olnud - kuldsed siiski rohkem jahikoerad kui kelgukoerad ja huvitusid teeäärsetest lõhnadest enim, kui piki teed tormamisest - edasi-edasi-edasi.