Esimene kelgusõit sellel hooajal

Pühapäeval olid meil jälle abis Hanna ja Mona. Ja kuna oli ka lumi, siis koerad pärast pikka-pikka pausi kelgu ette ja läks sõiduks. Kahese rakendiga läks suhteliselt libedalt, kuigi erilist libisemist lumel ei olnud.

Aga kolme tüdruku tungival palvel - rakendasime ette neli koera (kuigi ei mäletagi, millal nii viimati tegime). Ja nüüd läks edasine kohati grazyks. Näiteks kuidagi trehvas veoliini kinnitus vaid inertskummi külge ja kuna kelgu koormaks 3 tüdrukut (Hanna ja Kirke kahekesi taga ja Mona kelgul istudes ja filmimas fotokaga), siis loomulikult ühendus katkes ja koerad suundusid omaette lõbusasti Pressi küla poole. Õnneks moblaühendus meie ulgumaal kuidagi toimib ja sõitsime siis Pillega koeri taga ajama. Saime nad ka kätte.

Siis oli veel see häda, et Pille kohta neil hetkil ütelda pessimist - oleks üpris optimistlik. Pille oli suisa katastrofisti tunnetega. Maanteel oli lumesoppa vähe, koormus kelgul suur - kindlasti hävivad jaluste plastik ja kelk ka on 4-st kohast purunemas. Oli ju kelgul 150 kg raskune koorem (3 neiukest) kuid libisemine kruusasel teel õige kehvakene..

Nojah - koerad olid ka uudses olukorras ja eks see sõit läks kohati üle kivide ja kändude. Eriti Daric oli uudsest tegevusest häiritud.

Aga oli mis oli, kõik lõppes hästi ja koerad, tüdrukud ja mina olime rahul. (Pärast ehk ka Pille.)

Hooaeg algamas?

Tundub, et tõeline kelgukoeranduse hooaeg saab ka meil hoo sisse. Kolmapäeval tuli siis esimene tõeline lumi maha - see on ka enamvähem püsima jäänud. Seega lähipäevil kelgud välja ja koerad ette. Gröönud ongi paaril viimasel nädalal suisa unarusse jäänud - sest et kutsikate kasvatamise-uute kodude otsimise ja muud elumured võtavad oma osa. Aga see nädalavahetus saame ehk ka kuldse retriiveri kutsikate müügis enamike puhul selguse ja siis tekib ehk aega manu.

Seega on oodata tõelise hooaja algust (käruga sõit ei ole ikka see õige...). Aga iga uue alguses on mõtekas meenutada eelnenut. Eelmise hooaja lõpust (14. märts) on kuulus fotograaf Tore Meek jäädvustanud puhkavat kelgukoera, kes on lõpetanud äsja 1000 km pikkuse kelgurakendite võistluse Põhja-Norras (Finnmark - maailma põhjapoolseim võistlus).

(Tore Meek/Scanpix/Reuters)

Interneti lehel - kus ma selle pildi leidsin, on teisigi väga huvitavaid ja proffesionaalseid pilte kelgukoertest. Soovitan soojalt vaadata.

Hamari võistlused lõppenud

Lõpptulemused siis siin.

Mariin Kaljula saavutas lõpuks 8-nda koha (teisel sõidul loovutas koha norralasele Anders Kohler Fugellile. Aga puhtalt protokolli infole tuginedes, siis minu arust tegi Mariin ja tema koerad head sõitu.

Aga esikolmik oli välja kujunenud juba esimese sõiduga, kuld siis Soomesse ja hõbe-pronks Rootsile.

Ahjaa - laupäevaste uudiste kohaselt olla MM-l 35 koera eemaldatud võistlustelt, vaktsineerimisega olla mööda pandud. Õnneks seda jama Hellekantri koertel ei olnud. Norras ja Rootsis on karmimad nõuded jne ja üle ilma kokku tulnud võistlejad seda ei osanud jälgida. Aga mulje jäi, et kuna kõiki koeri kontrolliti veelkord üle, siis võistlejad olla väga närvis (ähvardused 6-kuulise karantiiniga).

Aga kõikide alade kokkuvõttes medalid jaotati põhiliselt Norrasse, Rootsi, Saksamaale, Soomesse. Vaid 41 km distantsil oli võitja Sveitšist ja hõbe-pronks Hispaania. Ja ühel alal kuld USA-sse. Kui ma nüüd ei eksi, siis lisaks eelpoolnimetatud riikidele oli asja 8 parema hulka vaid ühel tšehhil. Selle statistika kohaselt - siis Mariini tulemus toonuks Eesti selle MM-l edukuselt 9-ks riigiks.

Hamar, Norra, IFSS World Sleddog Championship

Paadunud tugitoolisportlasena tunnen vahel huvi ka väljaspoole telekat jäävate spordisündmuste vastu (Kanepi, Baruto jne). Ja infot saab internetist.

Niisiis - Mariin Kaljula ainukese Eesti esindajana osaleb Hamaris (Norra) IFSS kelgukoerte maailmameistrivõistlustel. Neljalise kelgurakendiga sprindis (3-l päeval start 7,5 km rajale). Ahjaa - Mariin osaleb Hellekantri siberi huskydega muidugi põhjamaiste kelgukoerte seltskonnas.

Üldiselt interneti info on norra keelne peamiselt, aga leidsin ühtteist ka rootsi keelest jne - ja kes huvi tunneb peab nüüd küll google translatorit kasutama.

Aga lisaks mõned pealehed ürituse kohta; http://www.sleddog2011.no/page.jsp?id=26 , http://www.sleddog.no/t2.asp ,

Jooksvad põhiuudised siis siin.

Soome koondise jooksvad uudised: http://vul-maajoukkue.blogspot.com/

Reedesel esimese sõidu päeval saavutas Mariin tubli 7 koha. 4-ste rakendi tulemused protokolli lehe lõpupoolest - Sp4NB - 7,5 k.

Kuna pilte ei ole ja muidu kommentaare ei tea, siis vaatasin - kas ka konkurendid midagi on kirjutanud ja kes nad üldse on?

Esimesel kohal niisiis soomlane Antti Mäkiaho kennelist McAhon. Tema tutvustuse leiab Soome koondise lehelt .

Teise kohal saavutas reedel rootsi kennel Amarox -i esindaja Pia Ångström (konto ka Facebook-s). Kui vaadata sellelt kodukalt resultaatide lehekülge, siis näha on, et tegemist on väga eduka sportlasega.

Kolmandal kohal on samuti rootslanna Marie Israelsson (konto ka Facebook-s), kes ka kirjutas oma kodukal sõidust. Nii nagu ma aru sain, siis kurtis ta, et tegemist on väga raske rajaga. Lisaks lumesadu. Probleeme olla olnud ka rakenditest möödasõiduga (vahetevahel tagant tulev kiirem sõitja ei saa hästi mööda eesliikuvast rakendist, kuna kas aeglasem rakend ei oska või ei saa kiiret möödasõitu võimaldada või koerad kohtudes võivad üksteisest ühtteist arvata...). Seetõttu näiteks teisel tänasel etapil stardivad esimestena kõige kiiremad koerad ja esimese päeva viimased siis lõpus.

Edasi siis sakslanna Iris Mauderer (konto ka Facebook-s) Husky-Kennel -st.

Viies koht Soomesse Susanna Bürkland-le. Tema tutvustuse leiab Soome koondise lehelt.

Kohe Mariini ees on Ulrike Ruckes Saksamaalt (konto ka Facebook-s), infot suurt ei leidnud.

Niisiis Mariini koht keskel, aga kätte saadud info kohaselt on enamikus tema ees minu arust tippsportlased, kes seotud tugevate siberi husky kennelitega ja keda toetavad ka sponsorid.

Aga seda nüüd ei tea, kas Mariini sõit õnnestus ülihästi või oli tal viperusi. Eks seda saame täna teada. 14.10. hakkab neljaste start, 7 minutit hiljem peab Mariinile ja tema koertele edu, jõudu ja õnne soovima.

Baltic Winter Cup 2011

“Baltic winter cup 2011” on ametlik IFSS (International Federation of Sleddog Sports) võistlus. Ja lõpuks jõudsime meiegi sinna, muidugi alles viimasele etapile Toris.

Sinna jõudmine oli aga väga suure küsimärgi all, nimelt otsustas meie Dacia teel olles krigisema ja vigisema ja vinguma ja... hakata. Hirm puges rindu - autos lisaks minule veel Pille ja Kirke ning Bamse-Daron. Ja asukoht kuskil Vändra metsades, kus vana karu maha lasti. 30-ga veeresime Vändrasse, seal bentsuka juures olevas väikses remonttöökojas saime asjas selguse - rattalaager (muidugi kahtlustus oli olemas, aga ju alles sügisel sai ju vahetatud...). Aga peale selguse, abi me rohkem ei saanud - laagrit lihtsalt netu. Ja veeresime siis edasi - veel 30 km (ja kiirus 30 km/h) Võlli külla. Kuigi pea 45 minutise hilinemisega võistluste algusest. Aga Ain Reppo ootas hilinejaid ja meie saabudes läksidki suusatajad rajale. Ja ega meilgi enam passida ei olnud. Kirke kelgu taha ja minek 7 km pikkusele ringile.


Kelgutamist oli igasugu koertega ja sõitjaid oli lisaks eestlaste ka Leedust-Lätist.

Lõpuks jõudis ka Kirke tagasi - lõbusana ja väsinuna. Pidi kõvasti tööd tegema, koerad loivasid rohkem palava päikese käes ja kiirus oli väike. Nii väike, et Bamsegi tundis vahetevahel raja äärte vastu huvi. Aga mis siin imestada, plusskraadid ja kohati vajusid koerte käpad raja äärtes sügavale lumme (raja ettevalmistamisega oli siiski kõvasti vaeva nähtud - tugev ja paks põhi oli olemas, aga eks soojus ikka kurja tegi).

Kurta ju võib, aga tingimused olid kõigile võrdsed ja ega meie koerad just parimas vormis ei olnud. Muidugi just 12. märtsil aastast sünnipäeva pidav Daron oli imeliku olekuga. Nii pikk reis autos (esmakordselt), hunnitult palju võõraid koeri (jälle ei olnud näinud) - ühesõnaga - Daron oli "lukus". Ei enne ja mis kõige hullem - peale sõitu ei suutnud vett ka juua. Ärevus (aga mitte kartlikkus).

Vahepeal siis toimus söögipaus ja kella neljast läks jälle võistlemiseks. Minipulling 50 m ja 50 kg koera kohta. Taas oli heas hoos Bamse - kes läbis kaks sõitu ühtlase mõnusa kiirusega - panemata tähelegi raskust selja taga (ilmselgelt tema jaoks kerge). Ainuke häda, et mina esimeses stardis Bamset teele saates jäin magama - esimesena ootasin starti ja ei tabanud käe langetamist - siis hüüti, et start - siis mõtlesin - et kas loobuda - aga saatsin siiski Bamse rajale.


Koeri oli rajal igasuguseid - aga selle võistluse lemmikuks oli meil perekond Matsi samojeedi koer.

Aga võitja koer ei jäänudki meie fotosilma sisse (ju nii kiire), tegemist olla olnud lõunanaabrite piirivalves kasutusel oleva x?tõusegu üpris suurekasvulise tegijaga. Aga mis meid eriti hämmastas, oli koera finiš - stardi algus oli ka kiire, aga lõpp oli raketlik, sest finišis ootas teda varrukas - mida siis veel hüppega haarati (kelk pea samuti lennus). Selle võistluse puhul siiski jäin ennast kiruma, et Bamsele võiduvõimalust ei andnud (teises sõidus olla Bamse kiirem olnud) - aga kokkuvõttes teine rakettkoera taga.

Aga siis läks jälle koerte-inimeste sõitudeks (kuigi osad loobusid, sest ei arvestanud teise sõiduga jne). Kuna meil suurt midagi teha ei olnud, siis saatsime ka Kirke uuesti rajale (seekord 2 km-le ja kuna juba õhtu käes, siis rada oli tükk maad mõnusamalt jäisem ja seega kiirem). Aga kõigepealt läksid rajale suusatajad. Lõunanaabritel omavahel olla esimesest sõidust kana kitkuda omavahel - et kes kiirem. Aga selget selgust esimesest sõidust nad ei saanud seetõttu, et rajal kokkusaanud võõrad koerad tahtsid omavahel kitkuda.

Seni kui teised startisid, poosetasime meie niisama.


Siin on Pille lemmik paar.


Aga lõpuks sai Kirkegi rajale ja koerad olid ikka tükk maad tegijamad - isegi kiirust oli (Daron oli ka enesekindlaks saanud, juba haugatas vahel tähtsalt).

Aga osad suusatajad läksid veel kolmaski kord rajale ja seetõttu lõpetasime juba päris hämarapoolsel tunnil. Siseruumides (Rakendispordi keskus, kennel Mutimuudid) oli laual edukamaid ootamas karikaterivi. Osad kolme etapi üldvõitjatele (neid andsid edasi Leedu-Läti rakendisportlaste pealikud), osad aga tänase päeva osalejatele - autasustaja meie pealik Ain.

Enamik osalejaid siis istus lauda, sõid ja jõid ja tervitasid autasude saajaid. Ja muidugi - eks enamik kohalejäänuid said ka tunnustatud.

Kõrgete autasude saajate hulgas olid tegijad ka eestlased - eriti minu arust naistepool - näiteks Mariin, Ülle, Stiina.

Aga mis kõige toredam, mingi valemiga saavutas Kirke (koos Bamse-Daroniga) tänasel võistlusel kolmanda koha põhjamaiste 2-liste kelgukoerte rakendite seas. Tubli Kirke. Ja lisaks karikas ka Bamsele - II koht minipullingus.

Aga oli ka uudiseid; kohe-kohe aprillis on algamas Baltic Cup. Kevad ja sügisperioodil - 5 etappi (Leedu, Läti, Venemaa, Poola, Eesti) - jooksjatele, kärudele, jalgratturitele jne. 3 parimat tulemust täispunktidena ning ülejäänud siis poolte punktidena - et siis enne uut Baltic Winter Cupi võitjad selguks.

Võibolla pidanuksime veel tänase päevani Võlli külas istuma - kui meile ei oleks appi tulnud Alan - kes tuli Tartust meile järgi ja viis elusolendid südaööks nende Haanjamaa kodukesse.

Aga homme lähen Dacia ja kelgu järgi - kohalik Tori meistrimees pidi auto korda tegema. Aitäh juba ette Ainile, kes asjatas - et auto remonti jõuaks.

Haanja maraton

Laupäeval toimus järjekordne Haanja suusamaraton, kus ka osalesime. Muidugi mitte suustajatena, vaid kelgutajatena. Ja see kelgutaminegi seisnes sõidus koerterakendiga. Aga lisaks meile olid kohal kennel Mutimuudi koerterakend (16 koera, enamikus alaska huskyd, aga ka kaks alaska malamuuti). Ain ja Kersti Reppo saabusid meile juba eelneva öö hakul. Nägin siis otseselt, et koerte välilaagri tegevus (kett õue peale, koerad vaheldumisi sinna kinni-lahti, söötmine jne) ei ole niisama lihtsalt 5 minutit. Kuna treileris paiknev koertekuudindus paiknes koheselt meie gröönude aediku kõrval, siis viimased said kultuurišoki ja mölisesid sellest oma koertekeeles. Ning aktiivsemad ja osavamad leiutasid aedikust väljapääsuks uued kõrgused.

Aga laupäeva hommikul ootas meid veel üks katsumus, väravast väljapääs oli suht järsk ning libe. Ja tavalised sõiduautod välja tõmmata ei suutnud. Seega olime juba tõsiselt hädas, et ei saagi Haanjasse õigeaegselt. Aga tänu maratoni organisaatorile Urmas Veerojale sai kõik korda, sest kohale kutsutud Janek oma džiibiga tõmbas koertetreileri teele ning siis 9 paiku olime juba Haanja suusastaadionil.

Niisiis selle maratoni omapäraks oli jahimehe toimetamine Mutimuudi rakendiga võistlejate rivi ette. Jahiks siiski ei läinud, jahipüssist tehti stardipauk ja üle tuhande võistleja tuiskasid raskele katsumusele Haanjamaa radadel.

Vabanenud suusastaadioni ringil hakkas aga huvilistele sõite tegema koerterakend, Kagu-Eestis siis esmakordselt niivõrd niivõrd paljude koertega.

Meie kelk-tõukekelk ning Bamse-Daron ja Davis-Elfie olid huviliste jaoks veidi eemal - lasketiiru trahviringil.

Huvi tunti, mõned söendasid ka sõitu tellida. Aga õnneks mingit järjekorda ei moodustanud (koerad ei oleks ehk tambile vastu pannud). Ilm oli rõske, tuuline, soojendavat päikest ka polnud - ja kui finišisse saabusid esimesed lõpetajad, siis korjasime laagri kokku ja suundusime kodu - rikkamana uuest huvitavast kogemusest.

Bamse-Daroniga kelgutamas

Eelmine nädalavahetus nagu ikka käisin kelgutamas. Siis meenus, et minu Panasonicu "seebikal" on ka videovõimalus. Eks ma siis proovisin midagi jäädvustada, parem käes fotokas, suvaliselt ettepoole-tulevikku suunatuna. Seekord siis Bamse ja Daron ning mina (100 kg) kelguga.

Esimesed turistid

Enne kui lähiminevikus toimunut siin blogis talletada, pean siiski eelmist pühapäeva meenutama. Sest et meie juures käis juba suurem seltskond Haanjamaal puhkajaid ka kelgukoerandusega tutvumas. 8 arsti, kes tuuril Haanjamaal. Käisid nii suitsusaunas, kalal ja rahvamuusikaõhtul, muu hulgas siis tutvumas ka koertesõiduga. Nüüd peab küll tõdema, et nii suure seltskonna jaoks jäi meil kelgukoeri väheseks. Ja sõiduvahendeid. Ja koerte jõudu ja treenitust. Noored nad meil veel ja ega 10 kuused koerad nüüd siis ka mingid erilised töötegijad saa olla (kohati alustatakse mujal süstemaatilise kelguveo õppega alles peale aastat). Aga pooleteist km pikkusel metsateel sai siis ühte kui teist tehtud - ausalt öeldes kadus isegi ülevaade kas kõik seltskonnast said kelgu või tõukekelguga sõita.

Kui sõitmist parajasti ei olnud, siis meie külalised said proovida liikumist jalgsi - 2 koera veorihmaga ees.

Aga paar-kolm inimest tegelesid ka tõsisemalt kelgutamisega.


Koeri oli meil väljas kolm paari, eks nad tegutsesid erinevalt. Vahetasime paare kelgu ees. Edasi-tagasi nühkimine ühel lõigul ka nüüd koertele kõige huvitavam ei olnud - motivatsioon kannatas. "Ega koerad siis hobused ole" - seda selgitas juba eelmine aasta mulle Helle. Aga siiski saime oma noorukesed panna uutesse olukordadesse, mille saadud kogemusi on ehk neil edaspidigi vaja.

Sellist talvist safarit meil siiski ei olnud, et puhkaja lebab kelgus - ja koerad veavad nagu kinos - piki arktilisi avarusi kuhugi kaugele. Eks ikka tuleb ise ka vaeva näha - kahe koeraga kelgutamine on siiski sportlik üritus - eriti meie küngastel.

Aga meie külaliste tagasiside üritusest olla olnud positiivne - ja see on peamine.

Külalised Saksamaalt

Sel nädalal oli meil külas saksa ajakirjanik Alexandra Frank koos oma kaaslasega.

Ta on kirjutanud raamatuid, näiteks Eestis omapäi reisijale. On suur Eestimaa fänn.

Lisaks seotud selliste ajakirjadega nagu "Geo Saison" ja "National Geographic" (Saksamaa).

Hetkel on tal käsil artikli kirjutamine Eestimaa talvest (mis ilmub aasta pärast). Kuidagimoodi (tänu grööni koertele muidugi) sattusime siis meie tema huviorbiiti.

Egas midagi - võtsime siis koos Kirkega (Pille pidi mujal olema) Alexandra ja tema saatjaskonna vastu. Minu saksa keel oli kõige parem 6-s klassis (siis vist tuli tunniplaani), peale seda teadmised saksa keelest on tulemuslikult vähenenud. Õnneks oli Anu Jõgi tõlgina kohal.

Kuna kõik meie koerad nagunii veel eestikeelsete käsklustega eriti juhitavad ei ole, siis neil polnud ka saksa keele oskamatusest miskit.

Aga läksime siis kickbike ja kelgurakendiga väljasõidule. Igasugu jante juhtus ka teel - tõukelk läks koertega veidike omapäi, siis keeras Bamse ennast ühe talu hoovi (koeralõhn) jne. Aga meie külalised olid vaprad ja panid muudkui edasi - lõpuks suisa omapäi. Ja eks nad pidid ka sportlikult jalgadega vehkima, kui mäest ülessõit.

Aga mõned pildid tegin ka. Rohkemaks polnud aega.

Kickbike

Igasuguseid uusi plaane on peas ja osadega neist peab kohe tegutsema hakkama. Talv ei oota, koerad ei oota. Seega - hommikul vaatasin Kickbicke kodukalt, et Võrus müüakse ka seda. Ja lõuna ajal läksime poodi ja ostsime kohe ära. (mis vaja see vaja).

Ja juba õhtuööpimeduses katsetasime siis seda kickbike-t ehk siis tõukelku, mis veidi ufoliku välimusega. Esimene katsetus algas igasugu äpardustega. Kukkumine, kelk pani koos koertega plagama - nii et alles poole kilomeetri tagant saime nad kätte. Ahjaa - samaaegselt oli sõidus ka meie põhikelk. Aga kahe rakendi peale oli meil vaid üks küklooplamp. Sealt ka mõned äpardused - proovi kihutada keset pimedust kuhugi.

Aga pärast oli tore kõrvuti kulgeda ja juttu ajada. Uus tase.

Muidugi kickbikel on mõned erinevused - võrreldes puitkelguga. Põhiline - ei ole pidureid. Seepärast on 2 koeraga paras, et kuidagi hakkama saada - isegi mäest alla kimades. Tegelikult saab pidurdada - kontsad vastu maad haakida (varbad jäävad jalustele muidugi). Igatahes - kui ära harjuda - siis juhitavus isegi põhikelgust ehk parem.

Eks me nädalavahetustel tegeleme ka külaliste sõidutamisega - sõbrad-tuttavad.

Aga igasugused kauged plaanid võivad vahel lähemalgi olla, kui reaalsed võimalused. Ja mõnikord ei lähe mägi Muhamedi juurde - vaid vastupidi.

Niisiis täna tutvustasime oma kelguasjandust väiksel metsateejupil Võrumaa turismiarendajatele - perekond Veerojadele ja Anu Jõgile.

Vahepeal oli meie metsateekesele värsket lund sadanud/tuisanud ja libisemine enam hea ei olnud. Tõusudel pidi jalaga kaasa aitama. Kuna kihutamist ei olnud, siis sai kahe rakendiga kõrvuti kulgeda ja isegi juttu puhuda.

Aga vaja teistelgi sõita ja teeme siis kelgujuhtide vahetusi. Üldiselt tundub, et kickbike sobib raskematele meestele paremini, kui kergejalgsetele naisterahvastele. Pidurdamine parem - kelk kaalub kuskil 6 kg ja sisuliselt hoiaks nagu kahte grööni koera kätejõuga paigal. Muidugi - kickbike ees olid meil seekord ka noored koerad - Davis ja Elfie.

Nonii - siin on meie kickbike rakend ka paremini näha.

Üldiselt tundub, et uus tõukekelk on tore asi ja aitab meie noorte koerte liikumisõppele tublisti kaasa. Põhimõtteliselt oleks meie koertekamba peale vaja vaid ühte juhtkoera ja teised kelgud siis läheks esikelgu sabas.

Aga ikkagi - üks juhtkoer oleks risk ja pealegi tahame enamat. Kahese kelguga saavad hakkama meie külalised - isegi kui ennem ei ole neil iial koertega pistmist olnud (vähemalt kelgukoertega). Seega on igal kahesel vaja ühte juhtkoera.

Muidugi - kickbike on hea, aga eks me pea siiski tulevikus muretsema ka kerge metallist sportkelgu. (meie puitkelk on ka juba mitmest kohast kannatanud, aga mitte fataalselt).

Raske õppustel, kerge...

Meie kelgunduse esipaariks on saanud Bamse ja Daron. Bamse, kes kindlasti oma elu Norra perioodil juhtkoer ei olnud - on üpris raskesti käsitletav, jõuline ja uljas tegelane. Aga noorukese Daroniga on nad väga hea paar (vähemalt meie jaoks). Ka Daroniga oli omalajal teiste isastega kõrvuti pannes pisikesi probleeme - küttis ennast niivõrd üles, meil oli neid koos raske ette rakendada. Aga Bamsega koos - super tegijad.


Igatahes Pillest on saanud rändur - laupäeviti-pühapäeviti kaob ta selle paariga kuhugi Haanjamaa metsateedele. Ja teekonna pikkused suurenevad. Varsti hakkame vist Ilmari või Mati-Marise saunas käima rakendiga...

Niipalju siis sujuvatest asjadest. Tegelikult vahel tunnetad ikkagi suuri tagasilööke õppustel-treeningutel. Ja mõtled sellele, kui palju on vaja teha.

Neljalist rakendit me enam tükk aega ei ole kasutanud - Bamse ja Torbik selleks tööks ei kõlba või enam ei kõlba. Torbiku sõitudega on praegu kriis - osasid põhjusid arvan teadvat, aga parandada on raske.

Aga olemegi hetkel suundunud hoopis paarisrakendite õpetamisele (õigemini - koerad õpetavad meid, kuidas asju ajada - tuleb neid muidugi osata lugeda...).

Tundub - et ka Daric ja Ellard on neljalises rakendis tagumise paarina harjunud - ning kahekesi ees neist asja praegu ei ole.

Siiski õnneks teistega ehk oleks. Hakkavad juba selguma tublimad koerad. Tõelise üllatuse valmistas viimastel kordadel meie lillelaps Davis. Varasemalt kordadel oli ta küll innukas rakendisse tahtja, kuid samas arvas ta, et vahva on kalpsata ringi küll - aga parasjagu nii, et veorihm oleks lõtv.

Aga üks õhtupoolik sai esmakordselt proovitud suusavedu . Ja oh häda - noored koerad olid nõutud, mida neist tahetakse ja pöörasid eri kaugustel hoopis otsa ringi (ometigi sügisel sai küll nendega üksikuna joostud). Davis seda ei teinud.

Daronit sai juba kiidetud. Ka Elfie tundub hea olevat. Lisaks siis nüüd ka Davis. Kõik kolm (pluss Bamse) on erilised tegelased, kui näevad kelgu väljatoomist sõiduks. Sooritavad akrobaatika imesid, et kuidagi aedikust välja pääseda. Äkki saavad neist juhtkoerad? :)

Eiriku ja Esme eeldused on kõige nõrgemini mul teada. Nii ja naasuguseid käitumisi. Eks näis.

Aga erilised kiidusõnad peab ütlema vanameister Silva kohta. Kasutasime teda ülivähe, ta ju meie koertest vanim - kohe 10 aastat. Aga noorte koerte teel hoidmisel on ta ülihea, teab käsklusi ülihästi (usutavasti targim koer, keda ma olen näinud) jne. Ning kuna ta Torbikuga paaris ei ole, siis ta ka varasemaid lõdva veorihma trikke enam ei tee.

Üldiselt tundub, et koerte vedamiskombed (innukus, asend rakendis) sõltub üliväga nende endi omavahelistest suhetest - positsioonist karjas.

Aasta algus

Lund tuleb ja tuleb igapäev taevast ja peamiseks rõõmuks lume puhul meil on see - et kelgutada saab gröönudega. Tõsi küll, mitte igas seltskonnas- Bamse-Torbik koos ei sobi. Mõnel korral on Torbik oma neljase rakendi kodu poole pööranud. Proovime seega igasugu variante.

Veel üks ebaõnn - Bamse neljase rakendi juhtkoerana on kõlbmatu. Algus oli võimas, tundsin kuidas kihutav vedur mind ja kelku vägevasti vedas, aga esimese pööraku ajal läks seltskond sassi. Ja siis pidin ise vägevati pingutama, et seltskond enamvähem paigal püsiks ja saaksin puzzlet paika panna. Häda veel selles, et noored koerad võivad soonivatest rakendiosistest kannatada saada. Kui ikka käpp ja kael eri suundades tõmmatavad on, siis jah...

Muidugi, mingil määral on noortel juba liikumiskogemused, et kiiruse pealt nad sassi eriti ei lähe ja oskavad isegi ennast õigesse asendisse korrigeerida. Aga seisakute ajal, juhtub neljaste puhul jamasid.

Seepärast katsetame ka kolmeseid rakendeid. Ka Kirkel tore sõita ning kolmese sassimineku kordasaamisega saab ta hakkama. Eriti tähtis oli nn tupikus (mägi enne Pressi küla koeri) üksinda kitsal teel koerad teistpidi saada.

Torbiku ning Daricu ja Ellardi rakendi külaskäigust Pressi külla Kirke juhtimisel said ka mõned pildid. Seda muidugi lõpuosas.


Koertel koduvärav nina ees, motivatsioon liikuda on tugev. Aga eks need 4 km mägedest alla-üles läksid ka kähku - kuskil 13 minutit.

Tegelikult hoog oli nii tugev, et kelk riivas pöörakul meie autokese esinumbrit ja see läks veidi kortsu. Jälle üks kogemus.

Hooaja algus

Gröönudega kelgutame vist juba 3-ndat nädalavahetust. Et Bamse väga kaeblema ei hakkaks aedikus, siis alustame alati sõite Bamse ja Daroniga. Väga hea paar meie arust.

Kuna meie maja eest möödub maantee ja vähemalt marsruudi alguses peame seda kasutama, siis pahatihti peavad koerad harjuma autode möödasõiduga.


Siis on meie neljase rakendi kord. Koerad hakkavad juba harjuma, et neid pannakse mingi juhtme külge ja lasevad enda kallal toimetada rahulikumalt kui algusaegadel.


Eirikut me ei olnud tükk aega kasutanud, seetõttu uustulnukana oli tema vanarahu Ellardi kõrval veidi ärevil.

Jae eks uus koosseis läks algul veidi sassigi.

Aga seejärel kulges sõit probleemideta. Davise panime ette Torbiku kõrvale, siiski tema vedamine kõige parem ei olnud - sörkis kohati lõdva liiniga.

Kuid lõpuks oli kõik OK.

Pärast katsetasin uudset koosseisu - meie kaks noort emast (Esme, Elfie) ning Daric. Siin esialgu midagi head ei olnud. Panin alati ette ühe koera ja taha paari (edaspidi katsetan teistpidi) - aga õigest sõidust ei tulnud midagi välja. Eesolev üksik koer innustus teeäärtest, millest iganes - aga oma juhtfunktsioonile ta pihta ei saanud. Ja nii kippus tagumine paar ette ning üksik koer laperdas suvalises kohas. Vahetasin eri "juhtkoeri" - võibolla ehk Elfie oli neist kõige parem.

Reppo Race

Veel reede õhtul ei olnud ma kindel, et osaleme esmakordselt toimuval Mutimuudi kenneli poolt korraldataval Reppo Race`l. Ikkagi maru külmad ilmad.

Laupäeva hommikul kell 7 on interneti järgi Võrus - 29 kraadi külma (oma maja termomeetrit me ei usalda - valetab). Aga meie pere naised: Pille ja Kirke on täis minekulusti ja mis minulgi üle jääb, hakkan palavikuliselt asju koguma - mida kaasa võtta.

Esimene tõsine takistus - auto pagasiluuki ei saa lahti, egas midagi föönitan seda ja siis saab kelgu sinna sisse toppida otsa pidi. Aga aega kulub ka teistel, pakasekindlad riided vaja leida jne. Lahkume Leoskilt ajagraafikust tund hiljem.

Uus takistus - juba kella 8 ajal on blokeeritud pääs Haanjasse, mingi talvine autoralli algamas. Hullud inimesed - sellise külmaga rallitamas... OK - sõidame x kilomeetrise ringiga.

Ja siis - Torbikul öögib eilse sealiha auto sisemusse.

Koristame ja istume siis autos ja arutame, et algus ei ole jälle paljutõotav meie järjekordsel koerteüritusele minekul. (aga alati on nii olnud, et kui ei loobu, siis läheb kokkuvõttes ülihästi).

Ega teeolud ka kõige lõbusamad olnud, Mustla linnast läbi ei lasta, sõidame mingit vallide vahelist põlluteed - nii et auto kelgutab ühest teevalllist teise poole teevalli. Vahva.

Risti läbi Eesti Torisse sõites praktiliselt ei kuskil pole teid kruusatatud. Ainukene kruusatatud koht Eestis vaid meie maja esine tee (Haanja - Vastseliina) - ja see kruusatus on meile suur takistus koertega kelgutama minnes (et jõuda külavaheteedele).

Egas midagi - helistame Ain Reppole ja teatame, et jõuame kella 12-ks kohale (pool tundi peale kava kohast stardi aega). Aga meiega arvestati - ja alles peale meie saabumist, mindi siis stardijoonele.

Kuna võistlejaid just väga palju külma ilma ja mis iganes pärast kohale ei olnud tulnud, siis oli selline korraldus hõlpsasti läbi viidav. Muidugi kohal oli siiski üpris palju koertespordi huvilisi pealtvaatajaid.

Aga julgen ütelda, et toimuv üritus on mõneti Eesti rakendispordi ajaloos tähelepanuväärne. Kohal olid kõik neli FCI poolt tunnustatud põhjamaist kelgukoera tõugu. Lisaks muidugi Mutimuudi alaska huskyd. Teisi osalejaid koeratõuge ei olnud. Seega ometigi on kindlalt selge põhjamaiste koerte teatud eelis talvisel rakendispordil - neid ei sega käre külm.

Aga mõned pildid siis osalenud koertest (läbi külmuva fotoka).

Samojeed koer suusaveos:

Pean veel lisama, et tore oli vaadata neid valgeid karupoegi lumes kimamas.

Siin aga kiired siberi huskyd suusaveos (sellest aastast pidi ka kahe koeraga suusavedu võistlusala olema ametlikult ESDRA süsteemis). Muidugi - kiirete koerte taga peab olema ka kiire suusataja ja tegemist ongi eelmise hooaja rakendisspordi lumeta alade karikasarja "Baltic Cup Dryland" võitja Ülle Aaslav-Kaasikuga.

Kuna võistlusel läbisid kõik osavõtjad (hoolimata koertearvust - kelgust-suuskadest) 4,2 km pikkuse ringi, siis sellest paarist (triost) selgus ka parim päeva ringiaeg - täpselt 8 minutit.

Ning muidugi olid rajal ka alaska malamuudid:



Ning stardis siis kennel Skylinedog grööni koerte esindus - Bamse-Torbik ning koerajuht Kirke:


Ja peab tõdema, et Kirkel läks esimene sõit ülihästi. Isegi jõudsid eespool startinud rakendile järele, aga mööduda ei proovinud. Meil oli Kirkele eelnevalt antud karm käsk - kui rajal teiste rakenditega kokkupuutud - siis ära tee mingeid omapoolseid möödasõidu üritusi - suru pidur lumme ja oota olukorra lahendust (kartsime et meie Bamse ja teiste rakendite isased ei saa üksteisest sõbralikult mööda).

Pilt siis rajalt, tagumine rakend on Kirke poolt juhitav:

Ning kohe-kohe on päästev finišijoon, sest omakorda Kirkele on järelejõudmas Ülle siberi huskyde paar:

Esimene 4,2 km pikkusele ringile kulus siis Kirkel 11 minutit ja 58 sekundit. Oletada võinuks, et ehk saanuks veidi kiiremagi aja - kui oleks kogemusi möödasõitudest.

Aga tähtis on edukas rajaläbimine ja sellest saadav rõõm:

Võistluste vahel aga kihutasid rajal ringi alaska huskyde 8-ne rakend (loomulikult Mutimuudi kenneli koerad):

Aga rahval oli võimalus lisaks kelgutamisele, tegeleda veel ühe "rakendialaga?", ehk siis sõita saanis:


Vahetult enne kella 3 ajal algavat teist sõitu, toimus eesti rakendispordi ajaloos jälle tähtis sündmus. Raskusvedu koeraga. Raskuseks pidi olema vähemalt 150 kilo (usun et rohkem) kelgul ja see kaal saavutati siis kolme näitsiku kelgule panekuga. Kuna sellist asja elus näinud ei olnud (võibolla mõnes mängufilmis ehk kunagi), siis ei osanud me peljata ja rakendasime siis Bamse esimese võistlejana kelgu ette:

Ja peab kiitma Bamset, rebis koheselt kelgu kohalt ning läbis 30 meetri pikkuse rajalõigu 15 ? sekundiga. Oleks veel ehk edasigi põrutanud.

Tõsi küll, pildile nüüd liikuvat Bamset ei jäänud, sest pildistaja Pille unustas seda rassimist vaadates pildistamise. Aga esikoha Bamse saavutas.

Aga võistlus kulges omasoodu edasi ja saatsime Kirke siis teistkordselt rajale:



Teine kord läks raja läbimiseks pikemalt aega, kui esimesel lõunasel sooritusel:


Koerad olid eriliselt härmas lõpetades:

Ning Kirket enam naerunäol pildistada ei saanud, sest et... kohutavalt külm oli tal sõita. Olime ligi tund aega väljas starti oodates veetnud (Bamse sooritus ka samalajal) ning seda peamiselt varjulisel alal (temperatuuri ei teadnud, kell 11 olla kohapeal olnud - 23 kraadi) ning kohe sõitma hakates Kirke enam ei suutnud isegi jalaga hoogu anda külmavalude tõttu. Aga raja ta vapralt läbis!

Aeg siis 13 minutit ja 6 sekundit (seega on vist tegemist ajaga, mida koerad ise omaette saavutaks raskusega sõites). Aga kahe ringi aja liites, saavutasid Kirke ning Bamse-Torbik ikkagi esikoha kaheste kelkude seas.

Aga õnneks pääsesime siiski koheselt sooja rakendispordi keskuse saali. Saal on kaunistatud ajakohase koerandusliku ekspositsiooniga, kuid nagu koeraüritustel tavaks võib siit leida ka elavaid kaunistusi - pole midagi ilusamat, kui lamav samojeedi koer.


Aga päeva lõpetuseks toimus ka autasustamine ning Kirke ning meie gröönud tänane päev sai tunnustatud diplomi, šampuse (seda Kirke ei andnud), 20 kilose Josera Economy söödakrõbuskikotiga:

Ja seda kõike siis kahekordselt, tänu Bamse võimsusele raskuse veos.

Aga veel veidi autasustamistseremooniast:


Aga kuidas õhtu edasi kulges, seda me ei tea, kihutasime minema - sest vaja teise Eesti otsa jõuda.

Ning kell 9 õhtul olime kodus ning ülirõõmus Silva tervitas oma väsinuid ja vapraid karjakaaslasi Bamset ja Torbikut.

Meie aga vaarusime tuppa ja jäime imetlema Reppo Race auhindu: