Onu ja tädi külas.

Laupäeval-pühapäeval olid meil veel mõned külalised. Kutsikate onu Lasse ning tädi Artemis:

Lasse ilma Artemiseta:

Artemis ilma Lasseta:

Tegemist on omavahel suurte sõpradega, kelle jalutusteekonnad üpris tihti toimuvad Tartus koos.

Aga siin maal, said nad nautida linnatänavate lumesopa asemel puhast lund. Boonusena lisaks veel mingid pisikesed olendid:

Castor:

Cecilia:
Camilla:

Ja muidugi Roosi ja Athena:
Kutsikatele lumes tormlemine meeldis, kuid vahel tuli nälg kallale ja siis pidi Athena toitva ema ülesannet täitma:

Aga ootamatult uuriti ka vanaema Roosi kõhualune läbi, kes ei osanud selle peale isegi õiget seisukohta võtta:
Aga üldpilt siis sellest seltskonnast.

Valimised

Kirjutaks veidi ka valimistest - kutsikate valimistest. Tulevaste koeraomanike poolt.

Tõsi küll, see aasta saime pakkuda vaid ühe kandidaadi valimist igale soovijale. Emase kutsika soovija sai valida Camilla ja isase kutsika soovija sai valida Castori. Aga usume, et sellise vähese valiku puhul on ka omad plussid. Inimesed ei pea peresiseselt vaidlema, et mina tahan seda ja teine tahab hoopis toda kutsikat. Ei jää midagi kripeldama valiku õigsuse üle.

Niisiis laupäeva lõunaks jõudsid meile kutsikatetahtjad; Haapsalu ja Tallinna kandist. Ja nagu pikkade vahemaade puhul ikka juhtub, siis külalised saabusid meile pea üheaegselt. Ühest küljest on see arvatavasti hea, sai rääkida kutsikatest ja nende kasvatamisest samaaegselt ja eri küsimuste tõttu ehk mitmekülgsemalt. Aga kindlasti kannatas meie poolne süvenemine, satud ehk mingi aeg seletama Castorist, aga teist peret hoopis huvitab samalajal Camilla rohkem (või vastupidi).




Samas ei pidanud me rääkima ABC-st, sest kutsikahuvilistel on juba eelnenud kogemused koertest. Nii Le Kranzidest, kui ka minu jaoks veidi karmimatest tõugudest.

Aga kuldse kutsikaid sooviti oma elus edaspidi näha peresõpradena.

See selleks. Hetkel käidi siiski kutsikaid valimas. Ja meil on pea kuu aega neid kasvatada, enne kui nad uude kodu lähevad.

Nimed

Uhh. Saime siis interneti siia mägedevahelisse kolkasse tagasi. Ja nüüd siis proovin kiiresti, panna kirja vahepeal toimunud asjatusi.

Tegelikult on meil juba mitu nädalat selge, mis on C-pesakonna kutsikate nimed. Eks ikka usunditega seotud - nagu eelnevatelgi kordadel. Nüüd oli vaid vaja C tähelised nimed leida.

Esimene mõte oli - et väga tõenäoliselt siis Athena viljastus jõululaupäeval (Soomes olime 23. detsembril). Muidugi nii pretensioonikad me ei ole, et oleks pannud Christus. Samas muidugi Christina oleks tore olnud. Tuttavad pakkusid ka Columbus Chrisostomuseid meile.

Siis sai mõteldud, et Athena tiinuse aeg ju oli talve kõige pimedamal ajal -"algas" vahetult peale talve algust, ja sealt edasi järjest helgemaks, valget aega hakkas juurde tulema, päikse võim tugevnes. Aga ega midagi erilist ei suutnud välja mõtelda.

Siis on veel üks kokkusattumus. Kutsikad sündisid päev enne vastlapäeva (24.veebruar). Seega nagu viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Aga ikkagi päeva pealt see asi ei olnud - seega ei sobi.

Aga see seitsmenädalane paastu aeg jälle nagu sobiks - sest et peale 7-t nädalat võib kutsikaid loovutada. Aga ei kutsikad ega Athena nüüd küll paastumisega ei tegelenud...

Ja paastuaeg lõpeb ju ülestõusmispühadega, seega usundilisi nimesid ehk leiaks seoses munadepühadega. Jätsime ka selle tähtpäeva ära, pealegi me loovutame kutsikad peale 8-t nädalat.

Aga aitab sellest sissejuhatavast heietusest, siin nad on - Camilla, Castor, Cecilia;


Nimepanekul sai otsustavaks hoopis asjaolu, et meile väga oluline inimene pakkus ise omapoolse nime välja.

Ja nii sai meie valge paelaga emasest - Cecilia. Ja Cecilia on pühak. Esmajoones muusikute pühak.

Ning pühakute nimekirjadest leiame ka Camilla ja Castori.

Ja et toonitada meie kutsikate nimede pühadust, siis edaspidi saab tõutunnistustel lugeda;

Skylinedog St Cecilia
Skylinedog St Camilla
Skyilnedog St Castor

Ahjaa - sellel nimede otsimise retketel Internetis, leidsime ka sellise ja sellise koduka.

Roosi 5 !

Roosi sai siis täna viie aastaseks. Jalutuskäigu hämaruses tegime ka mõned pildid juubilarist;



Ja tänu kuupäevade juhuslikule kokkusattumusele - said siis meie kenneli c-pesakonna kutsikad täna 4 nädalaseks. Ilma Roosita neid siin ilmas poleks. Paljusid asju meie peres ilma Roosita ei oleks. Võibolla tegeleksime millegi mõttetuga. Aga tänu Roosile on meil Athena ja tema kolm kutsikat ning lisaks veel Roosi 15 kutsikat siin ilma peal. Ja vaevalt meil oleks ka Silvat-Torbikut ilma Roosita. Ning tänu Roosile on meil väga palju uusi häid sõpru-tuttavaid nii kutsikateomanike seast, kui mujalt koerandusega tegelejate seast.

Kirke otsis asjakohase muusika tänase päeva puhuks. Selles musavideos on kuldseid, kutsikaid ja kelgukoeri (OK - siberi huskyd).

Aga kuulakem-vaadakem;

Mitchel Musso- Lean on Me

Esimene lumi

Pühapäeva lõunaajal oli väljas tunda kevadist päikest. Viisime siis Athena kutsikad välja, värsket õhku hingama. Vanaema Roosi tundis huvi, et mis toimub;

Athena aga oli muretu;

Ning siis said kutsikad oma käppadega tunda elu esimest lund;

Ning silmipimestavat kevadist päikest, mis lumest peegeldudes oli eriti kirgas;

Ka tädi Artemis oli huviline, mis toimub;

On mis on, aga kutsikad on meil tõesti lumivalged;

Eelmise nädala juhtumised

Eelmine nädal oli siis laste koolivaheaeg. Ning mõned päevad olid meil Kirkele seltsiks Lasse pererahva tüdrukud. Kolm tüdrukut ja kolm kutsikat. Kutsikatel siis inimläheduse kasvatus; süles olemine ja mis parata- ka pisike väntsutamine. Tegelikult kõik tüdrukud on kogenud koerahoidjad juba, mingit kutsika mahapillamise hirmu küll meil ei tekkinud. Oleme näinud vahel täiskasvanuid, keda peab õpetama - kuidas kutsikat ohutult kätevahele võtta.

Lasse perenaise Pille puhul kutsika lendu karta ei ole;


Aga lisaks onu Lassele, oli kutsikatel külas ka tädi Artemis;

Senikaua, kui külalised tutvusid kutsikatega, kasutas üks neist hoopis individuaalset lähenemist oma emme piimalähkritele;

Aga koheselt olid ka teised jaol:

Aga Athena on kimbatuses, senikaua kui tema kallal maiustatakse, võib eemal näha ühte maiust... mille järgi aga minna ei saa;

Uhh, aitab küll. Puhastan teid veelkord ja lähen uurin, mis värk nende maiustega on;

Kaalujälgijad, 15 päevast ....

Kevadekuulutaja Silva

Täna siis algas kalendrikevad. Aga lumeolud meie kandis küll sellest eriti märku ei anna. Päevad vahel ikka plussis, aga lund eriti vähemaks ei sula, mõni päev tuleb suisa juurde.

Aga eks meilgi oma kevadkuulutaja. Silva alustas karvaheidet, tagumise jalgade kohalt ja kaelalt tuleb karvatorpe. Varsti kevad käes ja tema jaoks algamas karmid ajad - plusstemperatuurid. Grööni koerad on kohastunud kõigist maailma koeratõugudest kõige paremini karmide miinustega, aga mitut head siis ka ei saa, palju plusskraade on tema jaoks liiast.



Pistad näpud Silva kasukasse ning näppude vahele jääb üllatavalt lühikese pikkusega karvatomp.


Aga talv oli karm. Meie lähinaabritele kuuluvate kinnistute hooned purunevad. Inimesed neid ei kasuta, lumi katustel kuhjus, kuni lumi oma raskusega vajutas katused lömmi;


Kui esimene aidahoone poole katuse hukk oli ehk kuu aega tagasi, siis teeäärne kunagine laut vajus kokku alles mõni päev tagasi:


Muidugi, eks meilgi üks kerg kasvuhooneke nüüd pea lumega tasa.

Kolm nädalat

Pühapäeval sai siis kutsikatest pilte tehtud. Kirju paelaga isane on endale saanud tugevalt teist tooni paela, kui algsetel piltidel näha võis. Midagi hallilaadset.

Siin nad on - meie isane kuts ja noorim emane pesamuna;

Aga seltskonna uute arenguhüpete esmaavastaja on ikkagi valge paelaga emane. Esimesena hakkas käima, istuma, ronima - teised mõnepäevaste vahedega siis tegid järgi;

Athena aga on endiselt hoolas pereema. Samas on ta suuteline juba tunde kutsikatest eemal olema. Ning vanaema Roosi peale ta enam ei urise, kui see uudistama satub. Athenal mingeid tervisejamasid ei ole kaasnenud, siiski kõhnemaks on jäänud.

Üldiselt kutsikate seltskond on üllatavalt rahulik. Aga võibolla on see sellest, et neid on vaid kolm.
Igatahes terve pesakond mahub korraga korvi;


Aga esmaspäeval said kutsikad siis 3 nädalaseks. Mingi kvalitatiivne hüpe nende arengus - esmaspäeval panin tähele - et suhtlevad juba aktiivselt omavahel; kes laseb mingit kurina-urina häält, kes haukleb või siis vahel kilab.

Iga pesakond on millegipoolest erilaadne ja me puutume kokku asjadega, milles eelnev kogemus puudub. Hakkasime muretsema, et miks esimesed käimise katsetused kohe ühe päevaga ei kujune koheseks ringi traavimiseks-galoppimiseks. Aga mida siin tahtagi - kutsikatel rohkest piimast raske kere, aga jalad ei olnud veel nii tugevad, et seda koheselt kanda.

Aga tänaseks on nad juba mitu päeva putru proovinud, kõik tuiavad ringi ja vahel ka mängivad - peaaegu nagu suured koerad.

Heimtalis õppepäeval

Pühapäeval siis toimus järjekordne õppepäev - rakendisportlastele. Asusin siis 2,5 tunnisele sõidule, et jõuda kella 1-ks Heimtali Viljandimaal. Kaasa võtsin Silva ja Torbiku. Aga juba enne Võrut pidin kahetsema. Torbik ropsis auto täis. Esmakordselt, aga palju tal neid autosõite ja seega võimalusi selleks ikka olnud on. Sain suuremast saastast lahti, aga peale mõningast sõitu - uus autokaunistus.

Tänu sellistele asjaoludele jõudsin siis hilinemisega kohale. Kunagise koolimaja saal on paksult rahvast täis. Aga oli ka mõni üksik seisukoht. Oma teadmisi jagas Helle Kaljula kennel Hellekantrist. Aga loengut siin ümberjutustama ei hakka, õppepäevi tehakse veel, arvatavasti on huvilistel edaspidigi võimalus kuulata ja õppimas käia.

Üritust aitas korraldada Viljandi koertekool. Pakuti teed ja imehead suppigi. Ning pärast näidati väljas muidugi erinevaid liikumisvahendeid. Rahvast oli palju, eriliselt näidissõite ei tehtud (puudus ringrada jne). Aga ärandasin korraks koos oma gröönudega ühe pisikese ja kerge, kuid mõnusalt juhitava ja erilise disainiga "tõukekelgu".

Aga üldiselt vaatasin, mida teised teevad. Torbik ja Silva sotsialiseerusid erinevate koeratõugudega. Lisaks siia kokku tulnud neljale kelgukoeratõule - näiteks Slk-dega. Silva oli neid muidugi oma kodukennelis näinud, aga Torbik oli siis veel noor.

Link pildile sellest siis siin.

Kuna ise ei pildistanud, siis viitan veel sellele albumile. Ja lisan ka veel asjakohase blogikirjutise.

Igasugustest asjandustest meeldis mulle aga pisike matkakäru. Selle olla teinud Sulev. Aga ta tegevat ka teisi liikumisvahendeid tellimustööna. Sulevil oli minu jaoks veel üks vaatamisväärsus, tema tööliini alaska malamuut. Minusuguse võhiku jaoks oli ka välimikult igavesti vinge koeraga ja kui teeb veel tööd ka, mida siis koeralt rohkem ikka tahta. Muidugi näha sai ka ühte teist igavesti sümpaatset ja väärikat isast alaska malamuuti. Elavat siin veidike aega - igasugu baltikumi näitustel vaja hästi esineda ja vist tegevat mitmekesisemaks ka eesti malamuutide veresid.

Nagu ennem mainisin, siis kogunemiskohaks oli Heimtali ülemöödunud sajandist pärit koolimaja. Maja perenaine proua Anu Raud oli ka kohal, selgus et tegemist on suure koerte sõbraga. Aga muidugi tuntakse Teda siiski eesti ühe parema tekstiilikunstnikuna. Tema tegevustest saab lugeda siit. Seepärast tundus mulle väga sobilik olevat kingitus - Helle andis üle kotitäie alaska malamuudi karvu.

Sain siis sellest päevast palju uut jälle teada. Ka koerad, tagasiteel magasid muljete külluse väsimusest kui notid. Ei mingeid pahategusid enam.

Kaks nädalat

Kui eelnevas blogi kirjes oli, et kõik kutsikad kohe nägijad, siis alles 2 päeva hiljem olid ka kirju- ja punasepaelalisel täissilmad ees. Vahepeal nad tuiasid ringi pisikese silmapiluga. Valge on jälle kõige kiirem omas arengus. Liikumisel on juba kõht ka maast lahti rohkem kui teistel. Nagu tormakalt edasi liikuv hüplev hüljes.

Aga enamik aega nad siiski magavad;




Tegelikult väga rahulik pesakond. Eelmise aasta b-pesakond oli nagu linnuparv häälekuselt, tänased kutsikad on aga üpris vaiksed. Vähemalt senini.

Natuke ümbritsevast elust ka. Eile - 8. märtsil oli Haanja maraton, rahvast väga palju, lund rohkesti ja ka päike siras. Meie köögiaknasse paistev välitermomeeter näitas aga ilmseid liialdusi;


Kevadilmad on heitlikud. Täna hommikul vaatasime aknast välja - lumepind helkis jääkooriku tõttu. Töölesõit ebõnnestus - kaks korda proovisin Ihatsi mäge vallutada - aga järsk jäätõus oli kaetud veega. Ise jalgadel püsti püsida õieti ei õnnestunud ja ega autogi suunda-kiirust-jõudu suutnud arendada. Keerlesime abitult siis autoga keset teetõusu 180 kraadi ja valgusime mäest alla tagasi. Kui eurokraavide kohal ei oleks kõrgunud pidurdavad lume-jäävallid, siis ehk oleks autogi kuskil mäe alumises lepikus vedelema jäänud.

Ja siis hakkas veel lund sada, hetkeks ehk 10 sm juurde. Eelmisele ca 50 sentimeetrile. Lund niivõrd palju, et isegi grööni koerad ei tegutse - ka neile ei meeldi paksus lumes uppuvat kelku vedada.

Õhtu enne suuri muutusi

Kutsikad kasvavad mühinal. Eile tegime pilte ja viimane aeg oligi selleks. Sest et, täna enam ei ole võimalik "silmituid" kutsikaid pildistada. Valge paelaga emane vaatas? täna hommikul suurisilmi maailma. Ja nüüd õhtul on ka teistel midagi pilutaolist silmade kohas aimata.

Eilsed pildid siis;

Kaalujälgijad, 3 elupäevast kuni ....

Kutsikaid hakkasime kaalume alles nende 3 elupäevast, st 25. veebruarist. Teeme seda õhtuti, tegemist on ühise perekondliku üritusega. Päeva kaal muidugi sõltub üpris tugevasti sellest, kas kaalume enne või pärast põhjalikku kutsikate imemistegevust.

Seekordsel kaalujälgimisel peale statistika muud praktilist tulemit ei ole. Kui kutsikaid oli palju, siis oli kaalumisest see abi, et sai kergemaid rohkem poputatud-söödetud. Aga keda sa siin 3 kutsi puhul ikka toetad, piimalähkrid vabalt saada - keegi ei jää konkurentsi tõttu kõrvale ja väetimaks.

Pigem peaks nagu jälgima, et kutsikad liialt paksuks-raskeks ennast ei imeks. Aga jah - raske ettevõtmine see kaalujälgimine.

Linnukoerad ja veokoerad

Blogi kirjutades näen vahel kurja vaeva - otsides pealkirja. Aga pühapäeval käisid meil külalised Tartust; Henrik ja Triinu koos oma kuldse retriiveri Sissyga ja inglise springelspanjeli Delluga. Laenasin siis siinse blogi jaoks pilte ja ka pealkirja nende fotoreportaažist (Foto24.ee) meite pool.

Meie Henrikut ja Triinut seni ei tundnud, aga mulje jäi, et nemad meid mõneti küll: blogi kaudu, ning nagu selgus suhtlevad nad Tartus kuldsete kasvataja Merikesega ja mis peamine - nende veidi üle aasta vanune kuldne Sissy on ostetud Livialt kennel Guldfynd`ist. Sealtsamast kus Roosi ja laskudes nüüd segastesse tuletistesse sugulusastmete alal - siis Sissy najal võime veidi kujutleda Athena ja Kauko järglasi. Nimelt Sissy on Athena vanaema Lexy kombinatsioon Kaukoga. Väga kena koer.

Kuna külalisi huvitasid meie gröönud, siis ajasime kelgu välja ja läksime suisa suurele teele edasi-tagasi kelgutama. Laupäeval oli suur lumesadu ja kruus ei seganud tänu sellele sõitu ja tegelikult oli meie tavaline Pressi külla minev tee lumest umbes.

Mis meid hämmastas - Henrikul ja Triinul oli kelgu juhtimine esimestest hetkedest selge. Muidugi pärast selgus - tegemist on ekstreemsportlastega. Nimelt neelab nende vabast ajast suure osa jalgrattaga mäest allasööstmine ehk siis downhill. Ja se on ohtlik ala, igatahes Internetist otsides sattusin Seesami kindlustustingimustele, kus selle ala harrastajaid ei tahetud kindlustada. Nojah - ka meie külalistel on olnud karme kogemusi... eriti eesti hetkel ainsa downhillitaril... Ning Sissy ja Dellu pidavat ka kaasa lööma, tõsi küll - ilma jalgrattata. Nii et sealt siis osavus kelgu ja koerte käsitsemises.

Ok - meie koertega veel suuri kiirusi ei saavuta, hoopis anna ise jalaga hoogu, et koerad kiiremini liiguks.

Siis tegime väikese vea. Võtsime ka oma linnukoerad vabasaatjatena välja.

Roosi oli nii huviline, et liitus meie seltskonnaga üpris kiirelt ;


Kohale jõudis ka Athena;

Lõpuks olid meie veokoerad ümbritsetud linnuparvest, ehk siis linnukoerteparvest.

Selline koerterohkus hakkas juba meid häirima ja hakkasime neid toimetama koduaeda tagasi. Mõni aeg hiljem, aga nägime ehk selle päeva neljandat autot, kes teed kasutas. Roheline žigull - noored poisid peal, sõitis meid nähes pidulikult läbi paksu lumevalli kahe rattaga eurokraavi. Mõne aastaga juba 3-s auto, kes leiab täpselt sama koha lume alt üles - tõeline Bermuuda kolmnurk autodele. Kaevasime siis selle ühe külje enamvähem puhtaks ja õõtsutades tõstsime ta teele tagasi.

Seda juhtumit mainin ma seetõttu, et Pille läks hiljem õhtul koertega jalutama Paloveere teele ja mida ta siis nägi; seesama autoseltskond (+ veel noori) kimasid ringi - auto taga lohisemas hobusesaan reisijatega. Ja ega palju puudu ei olnud koerterakendist, seltskonnaga jooksis kaasa ka "hundikoer".

Mõned pildid tegime ka ise, sattusime jutustama koerte omapäradest ja kuna Dellule pidi meeldima sülekoera tunne;
siis ka Sissy ja Roosi sai sülle võetud;