Skylinedog St. Cecilia on nüüd Läti Võitja

Vaevu jõuan Livia ja Satu edukad näitusetulemused blogisse kanda, kui uued võiduteated laekuvad.

Äsja saime teada, et Satu sai täna Riias rahvusvahelisel näitusel (kohtunik Norrast, Per Kristian Anderson) oma järjekordse CASIBi ja sai ka tõu parimaks emaseks kuldsete seas.

Ja eks see tulemus on kindlasti väga hinnatav, sest kohal lisaks Eesti konkurentidele ka tippkoerad Soomest, Lätist jne. Kokku umbes 40 koera.

Satu on siis Läti tšempion (kui tõukatse ära teeb) nüüd! Au Liviale!

Skylinedog St. Cecilia järjekordne võit

6. märtsi 2011. a Tallinna rahvuslikul näitusel (kohtunik Irina Azen, Valgevene) läks Livial ja Satul jälle ülihästi - sert ja tõu parim. Satul läheb ikka ülihästi, iga teine näitus sert jne ja seda väga arvestatavas konkurentsis. Ega rohkem ei oskagi kommenteerida, eriti kui ise kohal ei olnud.

Satu

Parem hilja, kui mitte kunagi. Aga alles nüüd jõuan märkida, et päev hiljem peale kuldsete retriiverite erinäitust - oli Livial ja Satul üliedukas päev Tallinna rahvusvahelisel näitusel. Kohtunik Dusan Paunovic Serbiast. Ühesõnaga - Satu oli emaste kuldsete retriiverite seas parim ehk siis VSP ja muidugi CACIB. Kuna ise me kohal ei olnud, siis illustratsiooniks eelmise erinäituse päeva mõned pildid. Usun - et Satu oli sellel näitusel sama tubli ja kena (kui eelmine päev) - aga tähtede seis (kohtunik) soosis just neid sel pühapäevasel päeval.




Seda veel, et laupäevase erika lõpus tunnustati Liviat veelkord tõuühingu poolt - Satu oli 2010. aasta emaste juunior koerte seas parim näitusekoer.

Egas - midagi tunneme meiegi rõõmu Livia ja Satu eduka koostöö üle.

Luunjas Satu jälle edukas

Pühapäeval Luunjas oli Livial ja Satul jälle edukas näitusepäev.

Ise kohal ei olnud, aga Pille oli pildistamas, seepärast saab vähemalt omi pilte postitada.

Edukas oli päev seetõttu, et Satu oli järjekordselt parim juunior emane koer. Ning sai loovutada oma serdi järgmisele koha saavutajale.

Emaste valikus saavutas Satu kolmanda koha.

Aga see pilt meeldis mulle seepärast, et ringijooksudes võis tunnetada tõsist sportlikku kiirust. Ja seda mitte ainult kuldsete ringis, vaid ka tagapoolses ringis käis tubli koera näitamine.

Satu - juunior tšempion

Laupäeval oli siis selline oluline päev, et Livia oli Satuga Viimsis näitusel (kohtunik Anna Brankovich Serbiast) ja sai siis kolmanda serdi. Vähe sellest, Satu oli ka kuldsete parim emane koer. Ühesõnaga - Satu on nüüd siis juunior-tšempion (OK - eks selle kinnitamine võtab veel oma aja).

Vahva.

Ise me kohal vaatamas muidugi ei olnud ja ega ka pilte pole tollel päeval toimunust meile ette sattunud. Aga Heili oli piltnikuna järgmisel päeval kohal ja pildistas siis Liviat ja Satud tagantjärgi.

Pühapäeva näitusel nii üliedukad ei oldud, juunior emaste seas saavutas Satu teise koha. Aga eks Satu oli ju sama, mis eelmisel päeval - vaid kohtunik (Elena Belkina Venemaalt) ja muud pisiasjad ehk teised. Tol päeval võitsid ringis Venemaalt pärit koerad. Ahjaa - jälle peab tõdema - et kui Satu ja tema emme Athena on karvutud - siis läheb neil näitustel ülihästi.

Satu tähelend Räpina näitusel

10. juuli 2010. a Räpina - rahvuslik näitus. Kohtunik Svein Bjarne Helgesen - Norrast. Ning Livia oma koera Satuga (ehk Skylinedog St. Ceciliaga). Ja meie pealtvaatajana - lisaks turistiklassis osalemas meie nooruke gröönu Davis.

See päev oli tõesti väga tore - sest Livia saavutas Satuga juuniorkoerte seas pea kõik - mida võimalik oli. Et siis juba etteütlevalt - kõikide tõugude parimate juuniorkoerte seas 4-s koht. See on ikka väga vinge saavutus, arvestades et sellel võistlusel kõige suurem konkurents.

Aga alustaks siis algusest. Kui me kohale jõudsime suure hilinemisega, siis veel kuldsete näitusering ei olnud veel alanud. Aga see eest oli alanud lämmatav lõunane kuumus. Nii et, juba enne näituseringi olid kõik osalised üpris muserdatud kuumusest.

Ja kuna koertel käin kuumaregulatsioon keele kaudu, siis sellel päeval demosid kõik koerad vabatahtlikult omi hambaid ja muidugi ka keelt (viimane siiski näitusekirjeldustes ei eksisteeri).

Kohtunik kaugelt põhjamaisest kargest Norrast nautis suveilma ja mis siin kaunimat - kui jooksev kuldne retriiver. Ainult osalistel...

Vahetevahel sai seista ka - aga ega seegi ju lihtne tegevus ei ole händlerile: säti muudkui jalgu-pead-saba paika. Õnneks Satu on kuldne, kes laseb ennaste stoilise rahuga millimeetri kaupa ringis sättida. Aga ilma Livia suure tööta see ei olnuks võimalik.

Aga põhiliselt siiski see päev seisnes jooksmises. Iga koera väljalangemisele eelnes kõikide koerte ühine võrdlusjooks. Märkamatult suutis Livia Satuga joosta parimaks emaseks juuniorkoeraks. Tasuks siis Satu teine sert näitustelt. Aga siis oli veel ju võrdlus parima isasjuunioriga:

Ning ennäe - Satu sai kuldsete ringis parimaks juuniorkoeraks.

Jäime hoolimata pikast palavast jooksupäevast siis lõppvõistlust ootama. Päris huvitav oli igasugu parimate väljaselgitamisi jälgida. Aga kohati oli minu kohalolu Davisega arvatavasti vahetevahel pealtvaatajatele koormav. Sest et, ma õpetasin Davisele seltskonnaelu ja julgeks saanuna (mida aeg edasi, seda enam) otsustas Davis oma soovidest ja soovimatustest teatada valjuhäälse häälitsusega - nii et proovisin taanduda ülejäänud seltskonnast. Aga oma esimesed sammud päeva alguses tegi Davis üpris kõhklemisi ja alles poole päevaga sai tal saba rõngasse ja hääle ülesse. Aga üldiselt oli Davis suur lemmik rahvale - ikka ja jälle tuldi ligi ja huvituti - mis koeraga tegemist.

Aga lõpuks siis jälle Satu edenemine konkurentsis - märkamatult valik 7 hulka:

Siis veidi jälle jooksu (tõsi küll - lennukus jooksul veidi vähenes - ikkagi pingeline päev seljataga) ja seisu - ning Satu saavutas uhke neljanda koha kõikide juuniorkoerte seas.

Võibolla kohtunik kaugelt Gruusiast oli male-kabe fänn - sest et lõppjärjestuses oli koerte värvigamma - must-valge-must-valge.

Igatahes - tore päev. Mis lõppes Leoskil šampuse, põdraprae (toodi Alo ja Livia poolt), Ilmari suitsusauna ja mõne (sest järgmine päev ju uus näitus) veinipokaaliga.

Satu - tõu parim juunior.

Sillamäel oli laupäeval näitus. Ja Livia näitas seal Satud (Skylinedog St. Cecilia) - kellel läks ülihästi. Ikkagi tõu parim juuniorkoer. Sert.

Kahjuks ei ole näitusest ühtegi pilti. Seetõttu panen blogisse eelmise aasta sügisese Satu pildi.


Tundub - et Sillamäe on Liviale üks edukas näitusekoht.

Sillamäe

Kunagi paar kuud tagasi sai pähe võetud, et peaks ikka sel aastal ka näitustel käima. Kui see mõte meil tuli, oli võimalik regada veel Tartusse ja Sillamäele. Muud näitused olid juba kas ära olnud või regamine läbi. Tartus sai Athenal juba edukalt käidud, kirjas oli aga veel Sillamäe. Otsest vajadust sinna minna enam ei olnud (SERT-e enam vastu võtta ei saanud), aga meie palumise peale oli ennast kirja pannud ju ka Athena õde Artemis. Artemis ei ole praktiliselt üldse näitustel käinud, seetõttu ikka Pille-Athena läksid ka kohale - Artemisele julgustuseks, eeskujuks.

Ja läks meiesugustel võsast tulnutel jällegi ülihästi. Ehkki seekord ei olnud meil Heinit ega Liviat koera näitamas, tulid Athena ja Pille emaste avaklassis serdiringi võitjaks. Ehkki SERTi vastu võtta ei saanud, oli Pillel ülihea SERT loovutada .... Artemisele, kes tuli avaklassis teisele kohale! Lõppkokkuvõtteks siis Athena oli PE2 ja Artemis PE3. Parim emane ja ühtlasi ka tõu parim oli juunioremaste võitja; Siimline's Xpert to Greenhill's.

Parimaks isaseks sai Heili koer Tenfield Tori alias Alvin (see oli temale ühtlasi ka kolmas vajalik sert "teel tähtede poole") - väga tore uudis, sest Alvin on meie suur lemmik.

Artemist esitles Lolita Tilga, kes ka trimmis Artemist näituseks - tuhat tänu talle! Eks Lolital oli üpris raske vist ringis, sest Artemis suhtus näituseringi kui agility rajasse - kus tuleks iseenese kiirust arendada koos kujutluslike agyliti elementidega. Aga hakkama nad said ja Artemise peremehel Ilmaril vist seekord igav ja tüütu ei olnud - vaadates näitust.

PIllel ja Ilmaril oli koguni nii põnev, et polnud aega piltigi teha, kuigi fotokas sai neile kaasa pandud...

Aga õnneks saime pilte Heililt. Siin aga Heili näitusekokkuvõte oma koduleheküljel.


Skylinedog Rose Artemis:


Skylinedog Rose Artemis:


Skylinedog Rose Athena:


Skylinedog Rose Athena:

Teine Tartu näituse päev

8. november ja uuesti pilgeni koeri ja Inimesi täis Tartu näitusehall. Tosi küll - kuldsete ringi asukoht on nüüd mujal ja ka kohtunikuks on meil hoopis härrasmees Portugalist; Jose Homem De Mello. Ning Monika ei olnud enam ringisekretär, vaid hoopis ringikorraldaja. Kõik muu oleks Nagu eile; Soome-Eesti-Venemaa-veidi ka Leedu koerte maavõistlus. Tundus et kõik eilsed koerad platsis + veel 2-3 uustulnukat.

Aga oli veel erinevusi - Nagu Monika täheldas; Täna on roosam päev - st roosasid linte (suurepäraseid) jagus koertele suuurusjärk Rohkem kui eile. Meile siiski päev nii roosiliselt ei alanud. Skylinedog St Castor (Nii nagu eile - ka täna esimene näituseringi mineja) ei saanud EAH-d, sai vaid suurepärase kirjelduslehe. Senikaua kui me kambakesi kirjelduslehte degusteerisime juhtus minu kogemuste jaoks haruldane asi - härra De Mello võttis aja maha ja tuli meile lahkelt seletama Nestori hetke näitusetulemusi. Kahjuks ma ise seda lugu ei kuulnud, näitusekirjeldust ka pole käepärast, seepärast ei oskagi kirjeldada - mis ja kuidas.


Aeg lendas kiiresti ja järsku oli Heini Athenaga siis ringis;

Ning siis tabas minusugust passiivset näitusevaatlejat tõeline hasart, sest et Heini-Athena koostöö sujus ja tulemused võtsid järjest kõrgemaid pöördeid. Pidin isegi Pillele seletama - Mis toimub, et Athena võitis emaste ava, ja nüüd on serdiring jaseal tšempionite rida ja seal Athena ja nüüd siis on ka juunior emased platsis ja nüüd millegipärast jookseb Heini Athenaga rivi eesotsas ja nüüd ta sinna jäigi pidama-seisma ja näe - parim isane Roy tuli ringi ja ... Ahh, kus siis Athena kohta?, Heini kohta Royga jooksmas ja Athena jookseb ka ja lõpuks koerad seisma ja kohtunik näitab Athena händlerile (ja Athenale) VSP rosetti ja koheselt Heinile (ja Royle) TP rosetti.

Fantastiline!

Niisiis - vasakul on Athena ja paremal Roy;

Kahju Ainult, et ma seniajani ei tea selle soome neiu nime, Kes Athena meie selle aasta tipppildiks paika pani.


Mõneti meenutab Tartu Näituse tulemus Soome Võitjat 2 aastat tagasi. Siis sai Tõu Parimaks samuti Roy ja emaste võitjaks oli Wilsoni tütar Jenna ehk Croisantin Lady Linchpin.
Ning Jenna händleriks oli Heini.

OK. Siin on siis Athena;






Ning Athena ja Pille - samal õhtul kodus, saagiks 3 rosetti;

Nii. Nüüd on Athenal 3 serti olemas, võiks äkki vermima Ch tiitlist unistama?
Aga eks see kõik sõltub siiski meist, et kuidas me suudame Athena varjusurma jäetud jahiinstiktid taas äratada ja ka vajalikud oskused õpetada. Kas meil jätkub selleks püsivust, tahtmist ja oskust?


Aga Athenal pole meie unistustest midagi, Tema tegeleb koheselt reaalse jahiga. Kuskil lauavirna all oli miski saakloom;

Üliedukad päevad Väimelas ja Luunjas

Kes siis ikka koera saba kergitab, kui mitte koera omanik. Ja Athena puhul on nüüd põhjust seda vägagi teha. Kui varem sai ikka kiidetud, et kui hea koer Athena on, siis nüüd on meil olemas ka asjatundjate hinnangud ja kohaasetused VSP ja TP näol. Et siis Väimela näitusel sai Athenast vastassugupoole (emaste) parim kuldne retriiver 26 koera hulgast ja Luunja näitusel suisa kuldsete retriiverite tõu parim 46 koera hulgast.

Seega siis; 23.august Väimela, kohtunikuks kuldsete kasvataja pr Ingrid Hein (kennel Cayring). Kuna Väimela on meie jaoks nagu kodu, siis tulime näitusele suisa 3 koeraga; Roosi võistles kasutusklassis, Athena noorteklassis ja Artemis avaklassis.

Aga lisaks osales meil näitusel "turistiklassis" meie gröönu Silva. Temal ei läinud halvasti, aga ega ka hästi. Talle ei meeldinud see näitusemelu ja kõige paremini tundis ta ennast oma karja (kuldsete) pesitsuspaigas. Tundub, et Silval seal Rootsis selliseid näitusekogemusi ei ole olnud.

Kuna meie silma jaoks Artemisest oli suve jooksul kaunitar saanud, siis panime ta näitusele kirja. Artemis sai suurepärase hinde ja veel suurepärasema kirjelduse. Esitles Pille, sest Ilmar ise ei saanud tulla. Igavene häda on kirjutada teiste koertest, kui oma koera puudusi ja jamasid võiks nagu rahulikult kirja panna, siis teiste omanduses koeri ikka naljalt ei kritiseeri. Aga mis siin ikka varjata, Artemisel on vähesed näitusekogemused ning ülalpidamine näituseringis seetõttu mitte parimatest parim. Muidugi Artemis oli ringis juba ülihea, aga kui konkurentideks on koerad, kes lasevad ennast poosidesse sättida millimeetri haaval, siis võrdsete koerte puhul selline pisiasi on määrav.

Ega ka Roosil pahasti ei läinud, suurepärane hinne ja ilma juuniorkoerteta oli 4-s emane. Aga võibolla oleks veel paremini läinud, aga ... Peale B-pesakonna üleskasvatamist magasime Roosi puhul maha selle, et Roosi enam ei liigu nii tormiliselt ringi. Tegemist ikkagi juba väärika prouaga, kes jalutuskäikudel armastab meie jalakäimise rahulikku tempot ja igasugu jooksuavarused enam ei tõmba. Ja sööda (dieetkrõbuskitega söödame) teda kuidas tahes, kalorid jäävad tal kulutamata. Ja eks see peegeldub siis tema üldfiguuris. Koer veidi ülekaaluliseks saada on lihtne, aga kaalu maha võtta üliraske.

Aga Athena on meil nagu väsimatu tuul, jalutuskäikudel on tore vaadata, kuidas ta tormab kodus mööda mitme hektari suurust heinamaa-ala, nagu mingi hurdakoer. Selline sale lõbus koerake. Aga eks meil oli ka mure, Athenal algas karvavahetus. Näitusekoera karvavahetus pidavat üks üleütlemata kehva asi olema. Aga Athena puhul tundub asi olevat vaat et vastupidi. Tavaliselt on Athenal ikka hästi kohev ja rohke karv (mis meie arust kõige tähtsam; kuivab kiiresti peale vees ja poris käimist). Ja tavaliselt ajapuuduse tõttu (vahel oleme käinud Tartu ligidal Monika juures trimmimas) trimmime omi koeri ise ja ega eriti paljaks ju ei taha teda mingi näituse pärast teha. Seetõttu ehk tõesti vahetevahel võib Athena tänu karvale tunduda suurem, kui ta tegelikult on. Seekord siis trimmisime (st mina hoidsin kohati koera käppa-pead ja Pille sobras kääride, kraaside, kammidega) jälle ise, aga näituse-eelsel pesupäeval toppisime Athenale "mantli" selga. Et märg karv liibuks vastu keha ja kuivanult midagi ei turritaks kohevalt.

Natuke on juba näitusekogemusi pealtvaatajana kogunenud. Üpris tihti teen endale ennustusvõistlust, et millised koerad siis parima nelja hulka saavad ja kuidas siis edasine järjestus. Vahel päris täppi on ennustus läinud. Tegelikult oleks põnev, kui pealtvaatajatele korraldataks ennustusvõistlusi. Ilma panusteta muidugi. Ühesõnaga, seekordsel (iga näitus seda ei juhtu) Athena ringis oleku ajal tekkis mingi eriline ärevus, sarnane tugitoolisportlase erutusele, et kohe meie oma võidab, aga äkki siiski ei võida... Ja nii oligi, Athena ja Pille särasid ringis. Edasi pidi siis ootama serdiringi. Aga nüüd läks raskeks, meil oli kolm näituse ja üks turistikoer kaasas, aga võistlema pidid minema nii Roosi kui ka Athena korraga. Hakkasime sahmima, sest selliseks asjade arenguks me ei olnud valmis. Täpselt nüüd ei mäleta (kes kellega millalgi oli), aga esimese ühise ülevaatusjooksu tegi üks meie koertest tavalise kaelarihmaga jne ja ilma näituserihmata. Ja platsil olid Pille ja Kirke. Kirke esimene ametlik näituseplatsil käimine siis. Siiski eelmise aasta suvisel kuldsete erinäitusel Kirke käis ainukese osavõtjana võistlemas "Laps ja koer" osas.

Ei oska täpselt ütelda (aga kindlasti kehvemini), mis oleks meist saanud, kui Livia ei oleks meile appi tulnud. Ka Livia koertel (kennel Guldfynd`s - see tähendab Roosi kutsikapõlve kodu) oli päev edukas. Aga emaste serdiringis oli Livia Athena esitleja (edaspidi sel päeval siiski Pille, aga järgmisel Luunja päeval võttis Livia täielikult Athena oma ohjadesse). Livia ja Athena ja Athena ja Pille koostöö oli ülihea, meie kunagine püsimatu Athena lasi stoilise rahuga ennast ehitada millimeetrite kaupa ja ka jooksudes oli näha energiat. Ja nii see Athena elu esimene sert siis tuligi... ja vähe sellest, lõpuks sai siis Athenast; Skylinedog Rose Athena- SP1, SERT, PE-1, VSP. Parim kuldne ehk siis TP oli Eestis väga tuntud soomlase Mary Stenvalli isane koer Ritzilyn Jimmy Mac (http://www.marigolden.com/8). Tegemist on Roosi (ja seega ka Athena sugulane) isa sugulasega - Ritzilyn Blues Brother isaliini pidi.

Rosettidega siis see Väimela päev lõppeski, kihutasime koju puhkama, sest kohe järgmine päev oli tulemas Luunja VIII ja IX rühma näitus. Kohtunikuks; Dmitri Sabasta.

Ja Luunja päev siis algas Athena jaoks naamoodi;

Ja päev siis lõppes Athena jaoks niimoodi;

Selle päeva kirjelduseks sobib eelmise Väimela päeva kirjeldus, ainult Artemist ei olnud kirja pandud ning Silvat me kaasa ei võtnud. Siiski ühe tühise erinevusega, kui Väimelas võitis TP tiitli Ritzilyn Jimmy Mac ja Athena oli VSP, siis nüüd sai Athenast TP ja VSP oli Ritzilyn Jimmy Mac. Ning Livia pühendas end täielikult Athena näitamisele.

Kõigepealt tuli noorteklassis saada esimeseks:

Emaste serdiringi ülesrivistuse algusosa Athenaga















.................................... ning lõpuosa Roosiga:
















Ja lõpuks siis kuldsete kogunäituse võitjad:

Ja kuna otsustasime jääda näituse lõpuni kohale, siis sai ka sampust joodud:

Aga siis jätkus Livia ja Athena näitusetöö.

Kõigepealt VIII rühma võistlus:















VIII rühma võistlusel platseerus Athena 3-ks, aga VIII ja IX rühmade ühisel parimate väljaselgitamisel pidi Athena rahulduma 8-nda kohaga. Aga vahva ikkagi, lisaks karikas on tore asi ja siis veel krõbinate hoidmise tünn ja toidumõõdutopsik.

Eks meile oli selline võistlus esmakordne. Tõsi küll, natuke kummastav oli näha Athenat peensusteni sätitud-kammitud-trimmitud-...? pisikoertega võidu jooksu näitamas. Et tulevad need 8 koera ühises rivis siis Luunja laval pealtvaatajate poole, pööre ja siis kohe tagasi. Ainuke häda, et kui pisematel koertel jagus sellest lava 5? meetrist sibamiseks maad küllaldaselt (ja seega näha ka liikumist), siis Athena nagu ei saanud liikuma hakatagi, kui kohe tuli teha pööre ja tagasi "liikuda". Ja arvatavasti pidi seda asja tegema ka chihuahua kiirusega?

Jah - viinamarjad on hapud ja "kadedalt" tõden, et mis asja retriiveritel võistelda IX rühma seltsi- ja kääbuskoertega.


Õigluse huvides peab siiski mainima, et üks ikkagi suht suuremat sorti koer ehk siis
inglise springerspanjel (Crownmaple Heloiza Notre Dame) oli ka tegija ja saavutas isegi II koha VIII ja IX rühma peale kokku.

Tegelikult teistel kuldsete kasvatajatel läks ka lõppvõistlustel hästi (beebid?, kutsikad, vist juuniorid, paar, järglased?), kus saavutati rida teisi-kolmandaid jne kohti. Aga tulemusi üles ei märkinud ja Luunja näituse tulemusi kuskilt ei leidnud, seetõttu ei julge kirjutada, mida keegi saavutas.

Eks lõpus tuli veel poseerida:


Lisaks veel pilte Väimela-Luunja näitustest meie pildialbumis:
http://picasaweb.google.com/pille.saarnits/VImela2008#
http://http//picasaweb.google.com/pille.saarnits/LuunjaAugust2008#

Ning ka Athena isa Wilsoni (Daily Rays Royal Sun Rise) perenaine Heini kaugest Kajaanist oli õnnelik Athena edu üle ning see rõõm siis kajastub ka tema kodukal (Uutisia 2008).

Ning siis veel seda, et enne rühmavõistlusi käisime vahepeal Tartus, Merikese kenneli kutsikaid vaatamas (kennel Double Flame, teine pesakond), kus siis isaks oli Dewmist Lord of the Manor (omanikuks Livia). Kõik kuldse kutsikad on alati toredad, kuid Pille oli sellest pesakonnast siiski eriti vaimustunud.

Lõpetuseks erilised tänud Liviale, kes neil kahel edukal päeval viis Athenat tähtede poole...