Roosi tütred Polly poisi-tüdrukuga

14. november 2012. a oli see päev, kui Roosi otsustas lõpuks ka omad kutsikad maailma tuua. Algul oli neid kolm - kaks tüdrukut ja üks poiss, kuid mõne päeva pärast hääbus poiss. Mis teha - algusest peale oli ta poole kõhnem kui ta õed ning kui algul tundus, et ta kosub teistele järgi, siis ometigi...

Üleüldse - meie kenneli kümnenda pesakonna ilmaletulek oli üks suur mure. Roosil pidanuks ammu kutsikad käes olema, aga ei kedagi. Paar tundi oli keisrilõikusele minekuni aega, alles siis Roosi alustas poegimist. Üle 5 tunni. Vahepeal ka süstimine. 

Kokkuvõttes võib aga ütelda, et meie koerte pesakondadega on siiani ikka väga hästi läinud. Aga kui pesakondade arv juba kümne ligi, siis juba tõenäosusteooria järgi siin ilmas kõik pilvitult ei toimu. 

Aga lisaks pildiseeria kuldse kutsikatest ja mopsi kutsikatest - kes kõik kasvavad mühinal ja on kõik väga hea tervise, olekuga jne.

                          

Kutsikate isaks on Göthe (Waterloo`s I Want It All , kennel Siimline), kes oli meile ja ka Roosile ülimalt sümpaatne. Superkoer - kelle me valisime teiste vingete isaste seast kohe esmanägemisel, kelle juurde me paaritama oleks nõus minema isegi üle mere, aga ta elab suisa Elvas ja nii me ei pidanudki seitsme maa ja mere taha minema. Koera omanikeks on Kersti Paju, Kristina Alekand ja Tarmo Vasemägi - kes siis ühendatud jõul hoolitsevad Göthe eest.

Tartu Lõunakeskuses

Laupäeval käisime Tartus Lõunakeskuses ja veetsime seal aega kella 9-st 18-ni. Mina, Kirke, Mona ja Bamse -Davis. Ja me ei olnud šoppamas, vaid tõsisel tööl. Koos hotell Räpinaga (keda esindas herr Laur Lepson) tutvustasime perepuhkuse paketti talvisel-lumisel ajal - meie poolt kelgukoerad, Räpina hotelli poolt mugavused -saun, söök, voodi, mis iganes. Nojah - vinge oli olla igasugu kuulsate ja uhkete spade, Goa reisi orgunnijate, Lennusadama, Jurmala jne firmadega ühes rivis.

Algus ei olnud paljutõotav. Davis suisa värises, kui saabus oma üksildasest Haanjamaa aedikust rahvamasside keskele. Ennenägematu asi tema jaoks. Bamse - elus suurlinnu näinuna ja toakoera elu elanuna - suhtus toimunusse stoiliselt ning tema eeskujul varsti Daviski muutus rõõmsaks ja uudishimulikuks. Ning kui    nii mitmelgi korral spade jne tutvustuse ajal räägiti grööni koerte raskest, kuid töökast elust - siis leidis ta alati just siis aega Lõunakeskuse avarustesse lasta oma valju häält.

Muidugi terve päev meie koerad ei suutnud olla demo seisakutes, lõpuks olid nad nagu postmargid vastu kaubanduskeskuse jahedamat põrandat. Ja nad tarbisid meeletus koguses vett. Ja väga tihti pidime me õue kappama koertega - jahutus ning pissiring. Algul hoidsime koeri rangelt lõo otsas. et mine tea, kuhu nad leekima pistavad - alla jäähalli hokimängijate ja iluuisutajate sekka? Asjatu mure. Neile meeldis olla kaasavõetud kelgu ligi, vahetevahel Davis leidis asja isegi kelgule lebotama minna. Aga üldiselt oli kelk siiski meie kennelpiigade jaoks, kellest oli mõnel kiirel hetkel suur abi.

Laur esindas meie koosluse soliidset poolt - jagas infot ja voldikuid (mida ka Mona-Kirke ning appi mõneks ajaks tulnud Kati tegid üliedukalt). Mingi hetk olid suur patakas paketti tutvustavaid eesti keelsed voldikud otsas ja siis nagu enam ei tihanudki uudistavaid inimesi ligi kutsuda. Aga - eks seletasime siis edasi näitlikult koeri näidates. Ahjaa -inimesed veidi aupaklikult uudistasid meid - mingid seninägematud koerad, et kas... Eks sai siis seletatud, et tegemist üliinimsõbraliku tõuga. Võite pai teha (aga hoiatasin, et pärast peab käsi pesema - muidu jääb koeralõhn manu).Ja lapsed kasutasid paitamise võimalust ülitihti.

Aga mis siin ikka seletada pikalt, las Kirke poolt tehtud pildid seletavad edasi:

Päeva lõpus märgiti hotell Räpina kelgukoerte sõidu pakett  veel auhinnaga selle eest, et tegemist oli atraktiivseima puhkuse tutvustusega.

Häid pilte leiab muidugi ka hotelli Facebooki albumist: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.486912927997181.111397.140534749301669&type=1v

Daamid kübaraga

Senini olen arvanud, et kübarad sobivad daamidele, aga koeri daamiks mukkida on liiast. Aga Kirke tegi endale kübarakese, sättis seda endale ja ka Pollyle pähe. Ja minu arust kenad daamid mõlemad.

Esimesel mopsikutsikal silmad peas

Kutsikad kasvavad mühinal. Ja ennäe, pisikesel emasel kutsikal silmadki juba näha. Selline hästi rahulik ajajärk  kutsikate kasvatamises, sest kõigega saab Polly üksinda hakkama.                

Kelgukoerad ja Räpina hotell

Räpina hotell ja kennel Skylinedog kelgukoerad koos 2012/2013. a talvel peredele kelgusõite tegemas. Täpsem info hotelli kodukal:http://www.rapinahotell.ee/

Polly teine pesakond

Teid tervitab Polly - koos imearmsa tütre ja pojukesega. Polly kutsikad nägid ilmavalgust 31.10.2012. a Muidugi ilmavalguse nägemine on liialdus, sest nad on ju veel pimedad.

Väga elujõulised tegelased, kakerdavad pesakastis päris vilkalt, kui millestki puudust tunnevad. Tegelikult kaks esimest ööd olid päris närvesöövad, sest kutsikad ei lasknud pideva hädakisaga meil magada. Kuid nüüdseks on nad Polly imemise algsega võrreldes käppa saanud ja magavad enamuse ajast.

Igatahes - keset sügisest sombust ilma ning elus ootamatult kaelasadanud jamasid on kutsikatega tegelemine suur rõõm. Pole aega närveldada - kutsikaid peab kantseldama ning Pollyle peab võimaldama lühikesi kiireid söögiringe-õueskäike. Sest et piisab mõnest minutist - ja Polly lihtsalt peab kasvõi läbi ukse oma kutside juurde tagasi murdma.

Kutsikate isa on sama, kes aasta tagasi Polly esimestel kutsikatelgi: Uno (Flintstyle Dare Devil). 


Polly ja Uno ühendusest tekkisid meie arvates siia ilma igavesti vahvad tegelased. Kuid nende eelmise 5 kutsika puhul oli üks suur viga - ei ühtegi emast. Kordamine on tarkuse ema ja ennäe - vähemalt ühe mopsitütrekese omanikud me nüüd oleme.
Ühtlasi tervtame 'Uno perenaist Ave Kotkat, kelle kodus Sakus Uno elab.


Nende koduleht: http://mops.edicypages.com/et

Polly eelmise ehk g-pesakona tegemistest siinses blogis saab lugeda siit.