Pärnu näitus ja Flynt

Ise me see aasta oma kuldsete retriiveritega näitustel tõenäoliselt ei osale. Aga vahel oleks ikka tore näha, mis toimub kuldsete näituseringides. Ning kuna meie F-pesakonna esindaja Flynt oli oma kodulinnas Pärnus näitusedebüüti tegemas (18.06.201.a, kohtunik pr Ingrid Hein, Eesti), suundusid Pille ja Kirke toimuvat kaema (pealegi meie naisperele on suvine Pärnu ülim nauding...).

Mõneti oli Pille valmis ise vajadusel koos Flyndiga näituseringi kargama, kuid selleks puudus vähemgi vajadus. Flyndi pere oli koerale näitusetrikid selgeks teinud.

Flint ja Martin tegutsesid mõnusa tiimina, hoides keerulisematel kohtadel silmsidet:


Igatahes Pille oli väga rahul nähtuga. Flynt sai suurepärase hinnangu ja platseerus juunior isaste seas 4-ks.

Pildike veel parima isase valikust:

Sirvisin siis seda näitusepiltide jada. Pille fotoka ette jäänud piltidest väärib esiletõstmist veel pilt Pipast (Terra Antyda Sani Alabama, kasvataja Mairi Siimon).

Sellises vormis veterankoer teeb omanikule au.e

Skylinedog St. Cecilia on nüüd Läti Võitja

Vaevu jõuan Livia ja Satu edukad näitusetulemused blogisse kanda, kui uued võiduteated laekuvad.

Äsja saime teada, et Satu sai täna Riias rahvusvahelisel näitusel (kohtunik Norrast, Per Kristian Anderson) oma järjekordse CASIBi ja sai ka tõu parimaks emaseks kuldsete seas.

Ja eks see tulemus on kindlasti väga hinnatav, sest kohal lisaks Eesti konkurentidele ka tippkoerad Soomest, Lätist jne. Kokku umbes 40 koera.

Satu on siis Läti tšempion (kui tõukatse ära teeb) nüüd! Au Liviale!

Skylinedog St. Cecilia järjekordne võit

6. märtsi 2011. a Tallinna rahvuslikul näitusel (kohtunik Irina Azen, Valgevene) läks Livial ja Satul jälle ülihästi - sert ja tõu parim. Satul läheb ikka ülihästi, iga teine näitus sert jne ja seda väga arvestatavas konkurentsis. Ega rohkem ei oskagi kommenteerida, eriti kui ise kohal ei olnud.

Satu

Parem hilja, kui mitte kunagi. Aga alles nüüd jõuan märkida, et päev hiljem peale kuldsete retriiverite erinäitust - oli Livial ja Satul üliedukas päev Tallinna rahvusvahelisel näitusel. Kohtunik Dusan Paunovic Serbiast. Ühesõnaga - Satu oli emaste kuldsete retriiverite seas parim ehk siis VSP ja muidugi CACIB. Kuna ise me kohal ei olnud, siis illustratsiooniks eelmise erinäituse päeva mõned pildid. Usun - et Satu oli sellel näitusel sama tubli ja kena (kui eelmine päev) - aga tähtede seis (kohtunik) soosis just neid sel pühapäevasel päeval.




Seda veel, et laupäevase erika lõpus tunnustati Liviat veelkord tõuühingu poolt - Satu oli 2010. aasta emaste juunior koerte seas parim näitusekoer.

Egas - midagi tunneme meiegi rõõmu Livia ja Satu eduka koostöö üle.

Erinäitus

Laupäeval oli Tallinnas kuldsete retriiverite erinäitus, kus käis vaatlejana Pille. Mina ei käinud, aga proovin ühtteist piltide ja juttude põhjal toimunust kommenteerida.

Kohtunikud olid vanalt healt Inglismaalt.

Isaste kohtunik Kim Ellis - kennel Tenfield. Sealt on pärit ka Heili koer Alvin ehk siis Tenfild Tori. Ja Alvini ja Roosi ühendusest on siis siin ilmas meie kenneli F-pesakonna koerad. Ka Pille on koos Heiliga Tenfildi kennelit külastanud.


Pildil aga hindab Kim Monika Danat, kellest sai siis tõu parim veteran.

Emaste kohtunikuks oli Val Treskaskis, kennel Steval. Pildil näitab Livia Satu`d (Skylinedig St. Cecilia).

Inglismaa seltskonnas oli ka Elaine Bond, kennel Trebell - kelle pool viibimist Pille alati hea sõnaga meenutab.

Kui nii mõnelgi näitusel vahel tundub, et võrdsete koerte puhul antakse koha eelistus heledatele kuldsetele ning tumedamad peavad oma koha eest päikese ees enim võitlema, siis inglaste hinnang selle nahka ei lähe. Niisiis meie Roosi sugulane - Cayring Eliza Everard (Ritzilyn Jimmy Mac ´+ Guldfynd's Alter Ego - kes oli AVA 1 (27 koera).

Viimastel aegadel piilume alati näitustel Stanroph Snow Stormi. Tore koer.

Aga siin saavad kokku vend ja õde ehk siis Nestor (Skylinedog St. Castor) ning Satu.

Castoril näitusel kõige paremini ei läinud. Kirjelduslehes kirja pandus siiski midagi eriti hullu ei olnud. Arvatavasti tõesti ei olnud ta lihaste poolest kõige paremas vormis, aga mis teha kui peremees peab tööasju ajama Soomes. Niisiis kodukoer, kes elab näitusekauget elu. Üks asi siiski kirjelduslehes läks veidi viltu - nii nagu arvukas osalejate seltskond ka ise tõdes - Castori hambad ei olnud "viltused".

Heigo muidugi ise ei söendanud näituseringi minna. Aga appi tuli Leena Edula (kennel Fairy Sunrise). Pille sõnul näitamine oli ülihea. Aitäh.

Üks asi vist mõjutas veel Castori hinnet - trimmingut ma ei oska hinnata, aga pilte põrnitsedes tundub - et kaelale oli vist liialt palju karvu jäänud, mis teatud asendist teevad selle niiöelda lühikeseks-paksuks.

Ahjaa - leidsin Pille albumist ühe pildikese, mis mulle meeldib. Koerad oskavad puhata!

Aga Satul läks suurepäraselt - hinne suurepärane, kuid sel päeval ta siiski asetust ei saanud. Sellegipoolest lõppes tema kirjeldus lausega: väga kvaliteetne emane. Aga kõik päevad pole vennad ja seetõttu pühendan ma Satule eraldi blogijutu.

Aga põhjust on veel meie koertest rääkida. Turistkoerana oli näitusemeluga tutvumas ka Flint.

Eks tedagi siis väljaspool näituseringi väntsutati näituseasendisse. Usun et Flindil on perspektiivi ka näituseringis.

Lihtsalt pilt - Aristaiose tütrest

Lõpetasin just eelneva blogi kirjutise, kui Pille teatab - et tema meilikastis on sõnum Ingridilt ja seal veel üks link - pildile Aristaiose tütrest. Pilt on tehtud Tartu näitusel, pildi asukoht kennel Merillowi näituste album.

Mis siin ikka kosta - minu arust kena 10 kuine emane koer (nimeks tal CAYRING ISABEL INEZ - isa Skylinedog Rose Aristaios ja ema Cayring Bridget Ballarat). Karv tundub olevat isa Aristaiose seljast. Koera me ise kahjuks ei näinud, ei teadnud õigeaegselt teda saalist otsida.

Ükskord Tartus

Möödanikust veidi. Käisime üle pika aja jälle näitusel. Mops Pollyga.

Aga mopside ringi algus muudkui venis ja saime pea rahulikult hoopis kuldsete tegemisi näituseringis jälgida. Kohtunikuks oli tuntud Rootsi kuldsete retriiverite kasvataja Henric Fryckstrand (kennel Dewmist). Loomulikult huvitas ka paljusid eesti kuldsete omanikke temalt hinnangu saamine. Lisaks koera näituse kirjelduslehe andmisele, jagas kohtunik ka suuliselt kommentaare. Ja nii mõnelgi meie tuttaval kuldse omanikul läks oma koerte näitamine ülihästi. Kahjuks pildid näituselt meil ei õnnestunud (ülikehvad valgusolud hallis, korra oli suisa pimedus).

Aga lõppude lõpuks saabus ka Polly esinemiskord. Livia meid enam aidata ei saanud Polly näitamisel, kuna tal olid Henric Fryckstandiga pikad jutud käsil. Ikkagi ju Livia 2 kuldset, Toru ja Sonja Dewmisti kennelist pärit. Ning rootsi keel Livial juba lapsest saati suus.

Aga tundus, et Tartu näitusel oli Rootsi päev. Mopse hindas rootsi kohtunik Nina Karlsdotter. Ning Livia tutvustas meie Pollyt rootsi mopside (ja taani dogide!) kasvatajale Monica Stavenbornile ( kennel Kingsize), kes siis lahkesti võttiski Polly näituseringi kaasa. Tasuks noorteklassi esikoht, emaste serdiringis jäi Polly teiseks ning kõikide emaste võrdluses kolmandaks. Iseenesest ülihead asetused, aga... mine tea - mis olnuks Polly lõppsaak, kui tema liikumine oleks vähemalt noorteklassi võistluse tasemel püsinud. Näituse edenedes pidi Polly koos teiste mopsidega ringis liikuma - ja mida aeg edasi, seda kehvemalt ta seda tegi. Mingi hetk Polly arvas - et täiesti fun on tagantjooksjaid ootamatult üllatada - joostes neile vastu. Ja trikke oli teisigi. Aitäh Monicale, et täielikust krahhist ta meid päästis - suunates Polly siiski õigele teele. Aga Polly kirjeldusleht oli super hea, seal oli ka liikumine väga heaks hinnatud - aga selle lehe koostamise ajal ei olnud veel teada Polly edasised trikid.

Eks me pea Pollyt siiski ka näitusteks sihipärasemalt ettevalmistama. Peab talle tutvustama oma kodutalust erinevat muud maailma. Pidev maailma vaatamine vaid maatalu aknast koos kassiga - pole ühele tragile mopsile piisavalt arendav tegevus.

Luunjas Satu jälle edukas

Pühapäeval Luunjas oli Livial ja Satul jälle edukas näitusepäev.

Ise kohal ei olnud, aga Pille oli pildistamas, seepärast saab vähemalt omi pilte postitada.

Edukas oli päev seetõttu, et Satu oli järjekordselt parim juunior emane koer. Ning sai loovutada oma serdi järgmisele koha saavutajale.

Emaste valikus saavutas Satu kolmanda koha.

Aga see pilt meeldis mulle seepärast, et ringijooksudes võis tunnetada tõsist sportlikku kiirust. Ja seda mitte ainult kuldsete ringis, vaid ka tagapoolses ringis käis tubli koera näitamine.

Väimelas - nii ja naamoodi.

Kunagi olime registreerinud posu oma kenneli koeri Väimela rahvuslikule näitusele. Ikkagi pea koduõue tuuakse ju üritus kohale.

Aga teadvustasime - et näitus kohe-kohe käes - alles möödunud pühapäeval. Olime näituseks ettevalmistamatud. Eriti gröönudega olid lood kehvad, samas mops Polly pärast me ei muretsenud - oma elurõõmsa-energilisusega suudab ta näituseringis ka kogemusteta händleri õigesti liikuma panna. Aga Bamse oli suvi läbi aedikus vaid rasva talletanud talvehooajaks - ja oli isegi minu jaoks ülekaaluline. Lisaks ei olnud ma leidnud põhjust, et harjutada temaga liikumist kaelarihma kaudu - et veokoeral peaks traksi veost ehk piisama. Ning kaasa võetavad kutsikad - olid ka metsiku mustangi staatuses. Davist olime siiski paaril korral rahva sekka vedinud, aga Esme oli selles suhtes suisa vaeslaps.

Harjutasime siis mõnel järgijäänud õhtupoolikul liikumist. Mina Bamsega, Pille gröönu kutsikatega. Eks se üks kividel-kändudel koperdamine oli. Bamse rebis edasi mööda teed - et rahuldada oma rännuhimu. Kutsikatel käisid eri näituseelemendid vahelduva edukuse-edutusega. Kui Davis oli seismises hea, siis liikumises kontaktitu ning omatahetsi liikuv. Esme liikumise kontakt oli tore, aga eks ta vahel hüples - ning seismises oli püsimatu. Aga mõni teinepäev oli neil kõik vastupidi. Ning kõigil koertel muidugi nina maas, aedikust võõrad põnevad lõhnad ju igalpool. Lisaks ei kasutanud me väljaõppes maiust - usutavasti oleks siis areng kindlam olnud (aga meile eriti ei meeldi näituseringis koera sööta ja aega oli napilt, et katsetada eri asju).

Aga mis siis ikka. Laupäeval olime isegi tükk aega enne ringide algust kohal. Päev oli palav, koeri meil palju kaasas, needki raskesti käsitletavad kohati (kutsikatel õnnestus algul isegi kaelarihmadest vabaneda). Õnneks lisaks minule-Pillele-Kirkele lisandus näituseplatsil abijõud - gröönu kutsikate fänn club - Hanna ja Mona ning Mona isa. Ning kui Livia ja Alo kohale jõudsid koos Satuga - siis läks meie elu päris muretuks.

Niisiis - 3 ringis oli kohtunikuks proua Maret Kärdi. (hindas lisaks meie gröönudele ka kuldseid, seega oli hea laagris olla ühes kohas).

Kuna Davisel ja Esmel oli näitusedebüüt, siis enamik pilte tollest päevast ongi jäädvustatud neist.

Pille siis ringis Davisega. Ütleks, et suht hästi läks. Liikumine, seismine.

Esme händleriks näituseringis hakkas Mona. Muidugi kuskil pool tundi sai ka näituseliikumisi talle ja Davisele õpetatud - ka Monal oli näitusedebüüt. Tublilt esines. Jäime rahule.

Tundus et ka kohtunik jäi rahule, pealegi ringis ette tulevad vimkad on siiski kutsikatele andestavad. Igatahes - kutsikaid hinnati väga perspektiivseteks ning kurvastada tuleb vaid selle üle, et selliseid samasuguseid perspektiivseid kutsikaid on meil aedik täis. Kas me ikka jõuame ja suudame neid demoda ka näitustel?

Ahjaa - Davise ja Esme puhul ei olnud tegemist isegi veel kutsikatega, vaid beebidega (said just 5 kuuseks) - kellel pärastisele võistlustele veel asja ei ole.

Igatahes Davisel ja Esmel läks ülihästi. Eriauhinnad mõlemale.

Ja kuna keegi peab kasvõi karvajagu näitsutel parem olema, siis seekord langes tõu parema beebi auhind Davisele.

Seega meie teada oli Väimela näitus nüüd esmakoht - kus Eesti näitustel demoti eesti päraseid grööni koeri.

Edasi aga meil niivõrd hästi enam ei läinud. Bamse ei olnud siiski veel näitusekõlbulik - liialt palju rasva. Kohtuniku hinnangul olid grööni koera kohta Bamsel liialt madalad jalad ja pikk kere. Bamset näitas Pille ja minu arust sai ta väga hästi hakkama, eriti kuna eelnevatel päevadel ta ei olnud üldse Bamsega liikunud (kuna Pille oli üksvahe jalarebendi pärast suisa liikumisvõimetu ja enam-vähem alles nüüd oli paranenud, siis kartsime et Bamse jõud võib liiast olla). Paaril korral leiutas Bamse uue triki (millega me varem ei olnud kokku puutunud), istus seisakust suisa maha.

Arvestades asjaolusid, siis hinne väga hea oli siiski väga hea.

Aga Polly puhul olime sügavalt mööda pannud. Isegi algajatel näitusehuvilistel sellist eksimust ei tule - nimelt õnnestus meil Polly registreerida noorteklassi, aga nagu näituseringis järsku selgus - oli Polly veel juuniori eas (paar kuud mööda). Ka kohtunik proua Natalia Sedõhh (Venemaa) kurvastas selle asjolu selgumise puhul, juunioride näitamine oli juba möödas aga samas Polly olevat hetkel kohal viibinud mopside seas väga konkurentsivõimeline olnud.

Aga siiski ühtteist väga rõõmustavat ka oli. Nimelt kohtunik siiski kirjeldas Pollyt ning Polly näitamisega oli ametis Kirke. Tema näitusedebüüt (aastaid tagasi kuldsete erinäituse eelses matchshows siiski ta oli ka ringis), mis läks ülihästi.

Livia ja Satu etteaste oli muidugi kindlalt suurepärane, kohaks juunior emaste kolmas. Suve hooaja hakul oli Livia Satu hulgalistele näitustele kirja pannud, nüüdseks sertide tagaajamise vajadus oli juba möödanik - aga samas - miks ka mitte oma aega veeta edasi näituseringides. Seepärast on Satud ootamas ridamisi veel näitusi ja eks näis - kuidas neil läheb - sest et päevad pole vennad ja kohtunike eelistused on erinevad. Igatahes - Livia arvates oli Satu oma karvahülgamise lõppstaadiumis ja eks edaspidi ole huvitav näha, mida arvatakse rohkema karvalisest Satust.

Aga ega näitus seisne vaid koera ringidest. Põhimine aeg läheb ikka passimisele.

Siin on siis gröönde huvilised Mona ja Hanna koos Kirkega einestamas. Kuna palav ilm oli, siis koerad said pidevalt juua.

Sellises palavas roiutavas päevas oli suur oht, et koerad võivad unarusse jääda. Aga teades Alo kindlat kätt autorooli taga, siis polnud kahtlustki - et ka koerterihmad on kindlalt koeri paigal hoidmas. Alo võttis ette ja minu teada esmakordselt katsetas ka koera juhtimist näituseringis. Tõsi küll, hetkeks tühjaks jäänud ringis. Aga asi seegi.

Igasugu kogemusi sai sel päeval. Seega tore päev oli.