Eesti keelset infot Gröönimaast internetis

Otsustasin otsida eesti keelset infot internetist, mis räägiks Gröönimaast ja sealsetest koertest - ehk siis grööni koertest. Teisi koeri mujalt maailmast sinna saarele ei lasta, et mitte mõjutada grööni koerte tõugu jne. Siiski - taani riigi vetpassidega koertega pidi siiski sinna saama (Eesti vetameti või kuidas ta nimi on - koduka info), ja kuskilt nagu lugesin, et teiste koerte sisenemise keeld kehtib Gröönimaa aladele põhjapool polaarjoont.

Üldiselt on internetis Gröönimaast eesti keelset infot vähe. Kuigi ju Gröönimaa puhul on tegemist Maa kõige suurima saarega (4 korda suurem kui Prantsusmaa). Aga põhjalikumalt saab lugeda wikipediast.

Aga pakuks siis Gröönimaal käinud eestlaste internetis ilmunud artiklitest mõningasi grööni koeri tutvustavaid lõike ja muidugi linki info algallikale internetis.

Kristina Mänd kirjeldab Gröönimaad Estraveli turismifirma veebiajakirjas ESTraveller.

"....Talvel on peamiseks liiklusvahendiks saan ja suurtes linnades leiad sa tõsimeelseid silte “Hoidu saanide eest”. Kelgukoeri on kogu maal rohkem kui inimesi. Keskmiselt on ühes rakendis 7-11 koera, kõik hästi ilusad, viisakad ja treenitud.

Talvel teevad koerad tööd, elavad õues, söövad kala ja nendega ei mängita. Suviti pannakse koerad ketti või viiakse linnast välja. Ilulissatis on koerte ala pea sama suur kui linn ise, sest igal perel on oma koerad ja kutsikad.

Mõnedes paikades viiakse koerad suveks mõnele saarele, kus nõrgemad süüakse ära ja tugevamad tulevad talvel tagasi. Juhtkoer on liider ja tema heakskiidust sõltub palju. Karm elu..."

Trip.ee reisikirjades üks eestlasest rändur kirjeldab oma nägemusi Gröönimaa ida ja kirderannikust :

..."Kõige positiivsema mulje jättis Daneborg, kus asub Taani mereväe kelgupatrull Sirius. Tegemist on väikese üksusega, mille ülesanne on näidata taanlaste sõjalist kohalolekut selles asustamata piirkonnas ja see loodi 1951, pärast seda, kui 1930-ndatel oli Taani-Norra vahel olnud vaidlus Kirde-Gröönimaa riikliku kuuluvuse osas. Mehed läbivad koerarakenditega igal aastal üle 2000 km ja viibivad seal kaugel põhjas tavaliselt 2 aastat"

"Eskimo asulas ei pidanud imestama, nähes tee ääres vedelevat hülgekorjust või siis kelgukoeri, kes nägid välja nagu koerte varjupaiga elanikud. Nägin, kuidas üks omanik oma koeri nüpeldas. Taanlaste koerad olid hästi toidetud ja sõbralikud."....

Muu tekst nähtust.

Andres Kajar kirjeldab oma Gröönimaa reisil nähtud koeri niimoodi:

..."Koerarakend on siiani arvestatav liikumisvahend, kuna on odavam kui mootorsaan ja peale selle kergem, mis võimaldab liikuda ka üle õhema jääga lahesoppide. Küttimisretked mootorsaanidega on seadusega piiratud, et võrdsustada konkurentsi jahimeeste vahel. Seega on külas iga teise maja juures kari koeri, kes on pidevalt näljased ja enamjaolt häälekad.

Ida-Gröönimaa koerad näevad välja nagu midagi laika ja hundi vahepealset, nende omanike sõnul on tegemist puhta tõuga, keda on aretatud juba sajandeid.

Koerarakendiga käisime sõitmas ka meie, üle jäätunud lahtede kuni lähima liustikuni. Külma oli, nagu teistelgi päevadel, paarikümne miinuskraadi ringis ning pärast kolmetunnist saanil istumist läks tükk aega, et varbad ja muud liikuvad kehaosad jälle soojaks saada.

Ühte kelku, kuhu mahtus umbes kolm inimest, vedas kümmekond koera. Neist kaks, s uurema d ja võimukama olemisega, olid juhtloomadeks – nemad olla ka ainsad, kellele nimed pannakse.

Rakendijuht suunas koeri peamiselt hüüetega, kasutades piitsa ainult selleks, et kiskuma kippuvaid loomi korrale kutsuda. Koerad olid seekord pisut väsinud, kuna olid hiljuti naasnud üheksapäevaselt jahiretkelt põhjapoolsetel lahtedel."...

lõik pärineb Eesti Ekspressi "Kohvrist"

Mart Reimann (tema ja tema meeskonna matkafirma kodukas "Reiman retked" http://www.retked.ee/index.php?lang=et&pg=pages&id=1 ) on seiklusmatkaja ja matkajuhina osalenud jalgsi-, kanuu- jalgratta-, suusa- ja süstamatkadel. Just süstal ehk kajakil matkas ta ka kajaki (seega ka süsta) sünnipaigas – Gröönimaal. Sealseid koeri ta vaid mainib:

..."Minu reisiootused said igas mõttes ületatud juba esimestel päevadel: ükski foto ega film ei suuda edasi anda pooltki jäämägede võimsusest ja suursugususest. Vaalade välja hingatav veepilv on palju suurem ja efektsem kui ma ette kujutasin. Filmidest meelde jäänud koerte kilamine on kogu aeg fooniks ja lämmatab tavaliselt tüüpilised linnahelid. Ilulissat on linn, kus elab 4500 inimest ja 6000 koera!"...
...aga soovitan lugeda tema reisikirja http://www.godiscover.ee/?id=1231 süstamatkast Gröönimaa vetes.

Rein Vahisalu jutustab loodusajakiri.ee -s:

..."Ilulissatis on 6740 koera, see teeb iga kahe elaniku kohta kolm koera. Nartakoer on Gröönimaa majanduselu üks sõlmpunkte, transpordivahend. Eriti Ilulissatis, kus kogu talvine kalapüük püsib nende turjal. Koer veab kaluri talvel tööle ja toob ta sealt koos kalaga koju. Väljavõte Ilulissati linna transpordi-, kommunaal- ja keskkonnaameti määrusest: nartaga võib transportida mitte rohkem kui 300 kg paltust korraga, rakendis peab olema vähemalt kaksteist koera. Keelatud on: hoida koeri lähemal kui 50 meetrit vanurite majadest, 15 meetrit mälestusmärkidest, 10 meetrit kõrvalasuvast majast ja 4 meetrit teedest ja avalikest kohtadest. Külmavõitu määrusest võib välja lugeda sooja suhtumise – vanuritesse."...

Gröönimaa kohta (tõsi küll, mitte koertest) saab veel põhjalikumalt lugeda:

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=948

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=1783

Kagu-Eesti kelgukoeranduse proffid gröönusid uurimas

Juba esmaspäeval olid meil külas Stef Lietaer ja Esther Quatfass, kes teevad Karula Rahvuspargi radadel turistidele oma koertega kelgukoerte retki. Stef on pärit Belgiast, kuid jalgsirännakul oma koeraga Soome jäi ta hoopis Eestisse pidama ning rajas hoopis siin oma turismiettevõtte. Mõne aja pärast liitus temaga Esther Hollandist. Tundub, et neil läheb hästi ning huvilisi, kes koertega kelgutada jagub. Internetis on mõned eesti keelsed jutukesed ka ajakirjanikelt nende tegemistest; Maalehes ja Eesti Ekspressis.

Nende firma kodulehekülje aadressiks on; http://www.karulas-wolftrail.com

Muidugi oli mul juba ammune plaan külastada sealseid kelgukoeri jne - et õppida teiste kogemustest-eeskujudest, kuid eks aega ja ettevõtlikust napib alati. Nüüd aga tuldi meie juurde ja kuulasime otse kodus proffide kogemusi. Kuulsime nii paljugi huvitavat. Eks minul oli muidugi suuri raskusi inglisest aru saamisega - aga Pille on siiski andeks keele iseõppija - ja jutud said räägitud. Igatahes - meile jätsid külalised toreda mulje.

Muidugi meie külastamise põhjuseks oli siiski uudis meie grööni koerte kutsikatest.

Usun, et külalistele nad meeldisid. Sest et, õhus on kutsika müük neile. Jah - ei tea midagi paremat - kui mõni meie grööni koera kutsikas leiaks uues kodus tegevust rakendiveos. Muidugi - eks konkreetne müük võibolla ei teostugi, sest on mõningasi agasid...

Tegelikult - kutsikatele uute kodude leidmine ei tarvitse meie jaoks tähendada vaid rahatähtede ja kutsika vahetust. Loodame konkreetsel juhul saada Steffilt ja Estherilt rakendiveo kogemusi, võibolla on võimalik - et saame lumeta aja rakendiveoks vastukaubana koertekäru.

Tegelikult olekski tore, kui me ei peaks koguaeg kutsikaid rahatähtede vastu vahetama - vaid saaks ka neid vahetada meile vajaliku kauba vastu. Ühtteist ikka maal talu(koera)majapidamises või hobitegevustes vaja on, mida meil napib või tunneme puudust. Nojah - karmid kelgukoeri rõõmustavad talved - vaja küttepuid. Koeri vaja toita - ehk on kuskil odavalt head liha-kalakraami koertele. Jne.

Kui juba meil nii algupärased koerad on, siis võiks ka ärisuhted olla võimalikult ürgselt naturaalsed - nii nagu kaugel Gröönimaal see aastatuhandeid toiminud oli.

Kaks nädalat märkamatult möödas

Aeg läheb kiiresti. Torbiku lapsed on täna siis juba kahe nädalased. Esmaspäeval me juba nägime oma vaimusilmas, et kutsikatel silmad peas. Ka nende (neist esimesena paistis silma pruun-valge kasukaga kutsikas) liikumise kohta arvasin, et näe - kõht on ju maast lahti edasi kulgedes. Nüüd on neil küll silmad peas, aga kiiret ringikappamist veel ei ole.

Siiski - pidin ülimalt ettevaatlik olema, kui nad lauale ühispildiks rivistasin. Kuna üksinda toimetasin fotoka ja kutsikatega - siis tegin kiiresti mõned kambapildid ära. Aga nii mõnigi jõudis ülikiirelt laua äärele - aga pidama ta seal jäi (äkki oskavad juba kõrgusi näha ja karta).


Aga üldiselt nii Torbiku kui ka Silva kutsikad vaid magavad ühes või kahes kuhjas ja kui ei maga siis imevad tissi või püüdlevad sinnapoole (kui on kuhugi eraldi jäänud). Ja vahetevahel kiutsatavad, kui emmede jalgu ette jäävad.

4 koeraga jalutamas, 14 koera kodus järge ootamas

Päikselisel kevadpühapäeval ei ole midagi paremat, kui käia koertega jalutamas. Neli koera siis kaasa, aga kodus ootamas veel 14 koera - kaks gröönut ja 12 beebit.

Aga mops Polly oli jalutusest erilises vaimustuses, ta arvas koheselt - et ka tema on kelgukoer ja vudis nii kuidas jõudis - Bamsele järgi. Kui rihm olnuks pikem, saanuks tast võibolla juhtkoergi.

Silva kutsikad nädalased

Pühapäeval said ka Silva tütred-pojad nädalaseks. Pildistasime kohusetundest neidki - tegime faktifotod. Kutsikad ju veel näost astronaudid, midagi eriti jäädvustada ei ole.


Esimene, tüdruk:
Teine, tüdruk:Kolmas, poiss:
Neljas, tüdruk:
Viies, poiss:
Kuues, poiss:
Seitsmes, tüdruk:

Torbiku pojad on nädal vanad

Reede hommikul said Torbiku pojad nädalaseks. Õhtul tegime pilte.

Torbiku poegade üldine kuhil:

Esmasündinu:

Teine poeg:

Kolmas poeg:


Neljas poeg:

Viies poeg:
Aeg oleks vist juba kutsikate eristamiseks neile nimed panna (arvatavasti valime looduse teema), aga ootame siiski ka aja ära, millal neil silmad avanenud on ja ehk mingi isikupära selgunud - mida nimega seostada. Praegu kasutame igasugu vahepealseid nimesid - mustuke, zett, lehmake, meie oma jne.

Ka Silva tütred-pojad kasvavad mühinal. Ning Silva Ja Torbik on päris heas vormis ja taastunud poegimisest. Tahavad juba ise välja, et õue peal nuuskida. Tervitavad suurima rõõmuga Bamset (eriti Torbik). Ka Bamse niutsub rõõmsalt vastu (tegelikult kartsime, et Bamse suhtub oma karjast eraldamisse ulguva igatsusega, aga seda ei juhtunud).

Rommeli ja Britta kutsikad

Viimasel ajal muust ei kirjutagi, kui grööni koertest. Proovin, siis ka teistest koertest kirjutada. Aga, et üleminek muudele teemadele liialt järsk ei oleks, alustan ikka kutsikatest.

Kennelis Cayring tulid 10.03.2010. a ilmale 4 isast ja 5 emast kutsikat. Emaks Britta ehk Cayring Bridget Ballarat, aga isaks Rommel. Ehk siis Athena vennake Skylinedog Rose Aristaios.


Hetkel on mul demoda vaid pesakonna 1 päevane pilt. Aga eks pilte ja muud infot lisandub veel - aegade jooksul.


Aga lõpetuseks ikka gröönudest. Silva ja Bamse esimene paaritamine toimus meil paar päeva hiljem, kui Britta ja Rommeli paaritamine. Brittal olid ilusad kutsikad ilmal, Silval aga ei midagi samaks ajaks - see tekitas meile omalajal veidike ärevust.

WSA maailmameistrivõistlused ja grööni koerad

Pean tunnistama, et WSA maailmameistrivõistlustest rakendiveos ei teadnud ma hiljuti mitte kui midagi. Aga hoian pidevalt Grönlandshundringen-i kodukal silma peal ja nüüd on seal siis uudis neist võistlustest Saksamaal Oberwiesenthalis, kus edukalt paistsisd silma grööni koerte rakendid. Posu häid kohti ja ka 2 maailmameistrit grööni koertega - 2 koera kelguga poolakas Waldemar Stawowczyk ning prantslane Didier Kerouedan 6 koera kelguga. D. Keroueden on muuseas maailma? kõrgeima tegevrakendi juht - Alpides 2 ja poole tuhande meetri kõrgusel - grööni koerad veavad seal turiste. Võistlused ise olid igati esinduslikud, 253 osalejat 18-st riigist. Pilte võib näha siit.

Ühine pere

Silva ja Torbik ja 12 kutsikat jagavad nüüd ühist pesakasti (kuskil 3 ruutmeetrit). Algul (kord ööpäevas) oli ka pisikesi nagelemisi Silva ja Torbiku vahel. Silva arvas, et kõik kutsikad on tema omad. Ja hakkas neid Torbiku kõhu alt tassima omale poolele. Torbik osutas mõningast lühikest vastupanu, kuid alistus ja taandus - et siis veidike hiljem - uuesti emapositsioonile naasta. Ainult et kutsikaid oli tema juures järgi vaid mõni üksik.

Nüüd aga koerad oskavad lugeda - nii nagu algselt 5 on Torbiku jagu ja 7 on Silva jagu. Aga pruunid ja mustad ja musta-valged ja pruuni-valged kutsikad - on kõik segamini. Emmed lakuvad muidugi koheselt teise emme alt saabunud kutsika üle.

Suuruselt kolmes liigas - paar pisemat - keskmikud ja veidi suuremad hiiglased. Kilo kaal oli juba esmaspäeval mõnel Torbiku kutsikal käes. Ja ikka aktiivsed tegelased - mingil erilisel kombel nad vingerdavad ülikiirelt emme poole. (usutavasti niisugused nägid välja Maa eluslooduse varases nooruses maailmamerest maismaale elama asuvad uim-jalgadega ürgkalad). Ja kui kaugele jäämine, selja taha jäämine või suisa emmede jalge alla satuvad, siis hele ja tugev hädapasun hakkab huilgama. Aga muidu on üldiselt elu kutsikate ruumis ülivaikne.

Ahjaa - emmesid saab vaid vägisi mõneks sekundiks välja. Siiski pisike progress toimub, lihatükk ees ja koerad mõned meetrid järel ja siis sulgen reeturlikult nende taga ukse kutsikate manu.

Silva pesakond

Peale Torbiku kutsikate tulekut jäin edasi valvesse. Ka Silva lõõtsutas ja tundus valvel olevat. Aga ei midagi. Nii ka õhtul ja öösel. Ja ka laupäevane päev oli vaid ootus. Oehh.

Siiski laupäeva õhtul Silva tahtis pesa teha. Öösel andsin ka Silvale lihakamaka (toidame gröönusid toorega), mõne minuti pärast lasi aga värgenduse põrandale ja buldooserdas ninaga seda piki põrandat - nagu teeks toidust kuhilat ja peidaks seda.

Siis nad koos Torbikuga ulgusid öösel paaril korral lühidalt.

Vastu pühapäeva hommikut oli Silva keset pesakasti Torbiku koha üle võtnud ja Torbiku kutsikad toimetasid midagi ta kõhu all. Torbik ise teises nurgas. Taastasin tema emaõigused, natuke kartis - aga siis võttis õige positsiooni sisse ja Silvagi lasi seda sündida.

Torbik on ülihoolas ema, välja saame teda vaid väevõimuga, kiirelt asjal ja kohe tormakalt ukse taga, et kus mu kutsikad.

Igatahes laupäeva õhtuks oli meil Silva pärast juba suur paanikaosakond, otsustasime järgmine hommik minna Tartusse Silvaga, et äkki vaja keisrilõiget.

Õnneks aga pühapäeva hommikul 7.05 tuli esimene kutsikas.

1. Emane. 7.05. Pruun. Valge laik peal. Kõik käpaalused valged. 670 grammi.

2. Emane. 7.43. Pruun. Väike valge laik laubal. Väga pisike valge täpp turjal. Vasak esikäpp õlakondini valge. 660 grammi.

3. Isane. 8.50. Valge. Seljal must laik. Pea must, pea keskel valge lauk. 690 grammi.

4. Emane. 9.03. Must. Valge joon peas. Kuklas valge laik, turjal valge täpike. Esikäpad küünarnukini valged. 500 grammi.


5. Isane. 9.32. Pruun. Valge kaelus ümberringi. Valge joon pealt kaeluseni. 625 grammi.

6. Isane. Pruun. 665 grammi. Sünniaeg teadmata


7. Emane. Kuskil peale kella 15-t. Must. 550 grammi.


6. ja 7. kutsika sünniaega me ei tea. Sest et paanikaosakond oli otsas ja muutusime rõõmust muretuks (kuigi tundus nagu midagi veel kõhus olevat). Igatahes kell 12 ei olnud juurde tulnud kedagi. Ja käisime üpris tihti vaatlusi tegemas. Söötmas. Jootmas.

Aga Silva on kogenud ema, vaikselt ajas omi asju (siiski 5. isase puhul lõikasin ise nabanööri läbi, ei läbenud väsinud Silvat passida).

Peale kella kolme teatab järsku Kirke, et Silva juures on üks pisem must ja märg kutsikas. Okei - eks ta äsja - peale pikka vahet siis ilmale tuli.

Hakkame kõiki kutsikaid pildistama-kaaluma. Torbiku pesaga oli lihtne. Aga Silva pesa puhul segadus. Midagi oleks nagu ülearu. Pille vaatab kahe emme alla mattunud kutsikakogusid (läbisegi - vahet ei ole kelle kutsid millise emme juures on) ja asub kutsikaid loendama. Ja nii ongi - ka 6. isane kutsikas oli siia ilma tulnud ja märkamatult ennast üldisesse parve sokutanud.

Silva kutsikatega.

Silva kutsikad ehk E-pesakond.

Torbik alustas

Neljapäeva õhtul tundus, et pikk ootamine hakkab vilja kandma. Torbik kaevas aedikus lumme kuskil ligi poole meetri sügavuse augukese (peaaegu nagu pange jäljend lumes). Ja mis peamine - kuudist lahkuda ei tahtnud. Silva aga oli lihtsalt suur - muud häda ei olnud. Aga koos nad alati on olnud, viisime mõlemad majja - nende jaoks loodud poegimisaedikusse ühes pisemas ruumis (ka Roosi esimesed pojad olid seal kunagi).

Valvan Torbikut terve õhtu, pool ööd - ei midagi. Lõõtsutab vaid ja poeb kaugemasse varjulisemasse nurka, kraabib põrandakatet. Sööb - kui annan.

Kuid siis 3.55 - ronib Torbik poegimiskasti - kiunatab valjult ja poetab esimese isase maha. Ning asub koheselt asjatundlikult lootekotti sööma, nabanööri närima ja edasi kutsikat lakkuma.

Ja täpselt nii toimus kõigi kutsikate puhul. (OK - paaril juhul ei kiunatanud). 7.50 oli 5 kutsikaga siis asi ka läbi. Ja kõik isased.

Siiski - teist kutsikat sai üle kahe tunni oodatud.

Kõik kutsikad olid elujõulised - kohe imemas. Ning mis meie jaoks vapustav - esimene kutsikas kaalus 660 grammi. Hiiglaslik kaal - võrreldes kuldsetega. Aga väga põnev oli alati oodata - mis sealt tuleb, sest et värvid-laigud ju suhteliselt äraarvamatud.

Niisiis - Torbik oma kutsikatega esimesel päikese tõusu järgsel tunnil - 12. märts 2010. a.

Algul panime ka paelad kaela - aga eks nad kõik on nii erinevad ja tuvastatavad kirjelduse järgi, siis võtsime paelad ära. Ning koostasime lühikese välimikukirjelduse koos pildiga. Ahjaa - kõik kutsikad on kõhualt valged.

Niisiis - kennel Skylinedog D-pesakonna tutvustus. Pildid-kirjeldus on siiski tehtud täna - 14. märtsil.

Kuna esimene poeg võinuks sassi minna edasistega, siis temast nüüd järjestiku kaks pilti.

1.Sündis 3.55. Isane. Põhitoon must. Kaelapeal valge z. Vasakul poolel ulatub kaelast kõhuni valge. Käpad valged. Tagajalgadel mõlemad jalad põlvedeni valged. Otsaees valge täpike.
Ning kaal 14. märts juba 855 grammi.



2. Sündis 6.15. Isane. Põhitoon pruuni-valge laiguline. Seega erand. Kaal 795 gr nüüd.

3. Sündis 6.33. Isane. Valged laigud mustas. Puusade peal valge kaares laik. Saba peaaegu valge. Lai valge kaelus. Kaal nüüd 770 grammi.


4. Sündis 7.10. Isane. Põhitoon must. Valge ümmargune laik pea peal. Valge kaelus. Vasakul küljel valge piklik triip keskseljani. Parem tagakäpp põlveni valge. Kaal nüüd 845 grammi.


5. Sündis 7.50. Musta värvi üleni (nagu kõigil - siiski kõhualune valge). Ja muidugi valged käpaotsad. Sarnanes Bamsega - ainult pruuni asemel must. Kaal nüüd 855 grammi.


Ja siin siis Torbiku kuhil:

Tiined Torbik ja Silva

9. märtsil pildistasin tiineid gröönusid. Silva oli hirmuäratavalt suur, kõht pea maani.

Torbikul aga polnud nagu häda midagigi:

Kappas rõõmsameelselt ringi:

Kõige optimistlikuma arvestuse järgi - pidanuks Silval juba poegimine alanud olema - aga ei midagi. Laseme neil siis viimaseid päevi vabaduses kapata:

Talvekarikas 2010

07.03.2010. a toimus siis järjekordne rakendisportlaste ja rakendiharrastajate üritus Toris - Aini poolt loodud keskuses. Korraldajakas Rakendisportlaste Liit ja Malamuutide Liit. Loomulikult otsustasime Bamsega kaasa lüüa.

Aga eelnevalt tegime oma kodus katsetused meie kenneli uutele sportlastele; Andele ja Tarmole. Ande oli juba korra Bamsega sõitnud, aga Tarmole oli see täiesti esmakordne katsumus. Rajaks oli meil maantee - 2 km Haanja poole ja tagasi. Tee oli uisutamiseks päris hea (kohati mõni kivitükk ehk teel, mõne auto möödumine ka toimus), aga samas ka mägine - tõusud-laskumised. Tarmo ajad siis; 6.30 minnes ja 5.50 tagasi. Ja Andel 5.55 minnes ja 6.20 tagasi. Sõidud olid praktiliselt järjest - nii et Bamse läbis 8 km-t sisuliselt 25 minutiga.

Nii et võrdsed ajad ning Ande ja Tarmo mõlemad suured huvilised Torisse minekuks. Tarmo plussiks see, et ta on tugev suusataja (muidugi siiski harrastaja, mitte elukutseline) ja Ande on loomadega sina peal ning ka füüsiliselt tugev inimene.

Laupäeval startisime 7-st, Võrus liitus Ande ja Otepääl Tarmo. Seega autoke pidi mahutama 2 paari suuski-keppe, lisaks Ande ja Tarmo tagaistmel, Pille paigutas ennast esiistemele - jalad kohati esiklaasile sirutatuna ning Bamse mahtus kuidagimoodi põrandale. Bamsel lamamiseks õieti ruumi ei olnud, tagasiteel võisime näha - et ta suudab isegi istudes magada pea püsti.

Seekord me ei hilinenud, enne 11-st olime kohal. Võistlusraja parklas toimus vilgas koerte, varustuse ja inimeste sättimine eesseisvateks katsumusteks.

Esimesena siis suundusid rajale teadaolevalt kiiremad suusatajad: Ülle siberi huskyde paariga. Koerad olid väge täis, läbematult soovisid nad koheselt rajale tormata, aga stardiajani oli veidike veel aega:

Siis aga oli Tarmo ja Bamse kord:

Ja kohe ka minek, Bamse veel kontrollimas, et mis asja siis täna temaga tehakse:


Finišiprotokolli mul hetkel käepärast ei ole, aga Tarmol ja Bamsel läks ülihästi - aeg 11 minutit 29 sekundit ja teine koht kõigi suusaveost osalejate seas. Võitis Ülle oma siberi huskydega (aeg vist 9 minutit 15 sekundit). Tarmo sõnul Bamse vedas pidevalt. Siiski tema enda jaoks jäi rada kitsaks (2 meetrit oli rada lai) ja ta oma pikkade uisusuuskadega õieti uisutada ei saanud ja raja läbis hoopis paaristõugetega. Igatahes vinge sooritus - niimoodi 4 km läbida.

Kahe minutiliste intervallidega suundusid rajale ka teised suusaveo paarid (inimene ja koer) või triod (inimene ja kaks koera). Täna olid siis väljas kõik 4 põhjamaist kelgukoera tõugu.

Siin siis alaska malamuudiga stardioode:

Ning muidugi viimastel aegadel on samojeedi koera omanikud aktiivselt rakendispordi üritustel kaasa lööma hakanud:


Kuid egas siis rakendisport ei ole vaid põhjamaiste kelgukoerte pärusmaa. Eriliselt tore oli vaadata kollide tegemisi (eriti Pillel, sest tema esimene koer oli kolli Sanni, seda küll 25 aastat tagasi):

Ning täna olid kohal ka dobermannid. Kiired ja visad. Tore oli neid vaadata:

Aga suusatajate järel tuhisesid rajale ka kelgud:


Hellekantri kennel oli väljas suisa kolme kahelise kelguga ning ühe neljase kelgugaga:

Kuid kui teised suusatajad läbisid raja ühel korral, siis Bamse sai rajal kulgeda 2 korda. Ka Ande proovis Bamsega suusavedu. Bamse eelmise sõidu lõpetamise ja uue stardi vahele jäi ehk paarkümmend minutit. Bamse kindlasti füüsiliselt väsinud ei olnud, aga kuskil olin siiski mingi vea teinud. Igatahes juba stardis oli Bamse huvitatud kõigest muust ilmas (aga mitte kihutamisest rajal), koheselt ta suundus starti fotokaga jäädvustava Pille poole, et mis siis nüüd toimub:

Ning ka edasi läks Andel-Bamsel sõit matkamise tähe all. Bamsel oli väga huvitav - lõhnad teistest koertest teel (ning vaja jalga tõsta). Ühesõnaga - veorihm oli üpris lõdva, edasi ta liikus - aga rohkem tasaselt ümbrust uurides. Siiski viimasel kilomeetril Bamse järsku ärkas ja hakkas ka tööle.

Mine tea, mida Bamse sõidust arvas. Aga mina tõlgendaks Bamse olekut finišis - sorry...

Aga egas meie tiim siis tulnud siis võitma, vaid ikka kogemusi saama ning üritust nautima.

Peale suusatajate-kelkude vedu käisime keskuse ruumides soojas ning pistsime nahka siinseid pannkooke. Peale seda aga hakkas Bamse Andega aktiivselt suhtlema:

Ning siis Ande jälle Bamsega:

Aga üks üritus oli veel. Veosprint - koer pidi kiiruse peale vedama 100 meetrit kelgul raskust (Bamse puhul siis 50 kilo). Algul me sellest huvitatud ei olnud. Sest et see raskus nüüd Bamse jaoks küll tuntav ei ole, tähtis oli koer kiiresti jooksma saada. Kahtlesime - äkki Bamse ei ole väga kiire jooksja. Täna ju nähtud teisi väga kiireid koeri. Bamse siiski küll võitis - aga napilt kaotas (sekundiga kuskil) sellel trassil kiire ja motiveeritud dobermann:

Aga ega Bamse arvatavasti nii tubli ei oleks olnud, kui sellel võistlusel ei oleks meid abistanud Ande. Stardist pani Bamse vudinal minema, sest poolel maal seisis raja kõrval Ande (ja äkki saab sealt vorsti...), vorsti anda Andel muidugi aega ei olnud, vaid pidi ise kiirsprinteriks asuma, et kiiresti koos Bamsega finišisse jõuda. Aeg siis 22,6 sekundit.

Ahjaa - pildike ka ajavõtmisest:


Aga mõned pildid ka muust elust sellel päeval:





Aga - siis oli aeg kõiki osavõtjaid medalite-diplomitega autasustada. Kuna fotokas hakkas jumpsima, siis tseremooniast õigeaegseid pilte ei ole, aga peale seda meie tiim siiski jäädvustas ennast ürituse ühe peakorraldaja - Aini kõrval:

Igatahes edukas päev meie jaoks - esikoht veosprindis, teine koht suusaveos ja teistkordne Bamse suusavedu lõppes 7 kohaga.

Tänud Andele ja Tarmole, et nad oma pühapäeva pühendasid sellele üritusele ja nägid vaeva inimvõimete piiril rajal rassides.