Erinäitus Vehendis

25-27.juuli toimusid siis Võrtsjäreve ääres Vehendis kuldsete suvepäevad. Läksime Pillega sinna näitusepäevaks (laupäev) ning koeri kaasa ei võtnud. Et ükskord võiks näitusel olla ka valge inimesena. Tagantjärgi leian, et tegemist oli veaga. Ilma koerteta ei ole ikka see õige tunne. Pealegi kohtunik Marianne Holm Hansen (Taani, kennel Tallygold) oli väga huvitav.

Küll aga oli kohal Loora. Esines siis elu esimesel näitusel (noorteklassis). Loora omanikel (Kalle on jahimees) oli vaja jahikoera tunnistuse saamiseks ühte näitusehinnet. Meie veidike muretsesime, et selleks esimeseks näituseks sai just erinäitus kirja pandud. Loora oli A-pesakonna tulesäde, pidevalt ta rahmeldab ja liigub. Ning sööb imevähe. Seetõttu kujutlesime, et kõhnuke Loora teiste kappide seas on veidike kritiseeritav. Aga ülihästi läks. Loora kiituseks peab mainima ka seda, et Loora kasukas on haruldaselt mõnusa läikega. Seekord ka teised noored emased enamikus olid ringis üpris kõhnukesed. Ning Kai esmakordne händleritöö Looraga näituseringis pani mind tunnustavalt pead vangutama. Püsimatu Loora seisis. Ja liikus ülihästi. Tõsi küll, serdiringis olla liikumine käest läinud (ise seda enam ei näinud, viisin sel ajal Pille Pärnu bussile). Aga ülihea kirjeldus ning hinne väga hea. Ja kohtunikule olla Loora samuti väga meeldinud. Tõsiselt tore.




Näitusepäev oli haruldaselt palav. Seetõttu oli tahtmine rannas passida. Ja oli ka põhjust. Kohale (mitte veel aga näitusel esinema) olid tulnud siis Roosi kutsikad B-pesakonnast; Balther ja Beatrix (muidugi mitte omapäid, koos pererahvaga).

Beatrix siis:



Ja Balther:



Ja siin nad kimbutasid tundide kaupa väsimatult oma kauget sugulast:



Ja pärast puhkasid:



Ja tõsine rõõm oli kokku saada kutsikate pererahvastega. Kuulsime hulgaliselt pajatusi sellest, kui targad neil koerad on ja milliseid lollusi nad küll teevad.

Veidike näituset ka üldisemalt. Nagu ikka palju eesti kuldseid, kellele lisandusid leedu ja venemaa koerad. Ja võitjaks tuligi koer Venemaalt: Karvin Aristokrat. Nime järgi on aga tegemist soome koeraga. Tõesti ilus koer.

Igatahes külalistele Venemaalt meeldis näitus ülivõrretes. Sellest nad kirjutavad ka omas retriiverite foorumis;
http://www.retriver.net/index.php?name=Forums&file=viewtopic&t=5792

Karta või loota on, et järgmise aasta suvepäevadele saabub väga suur dessant idast.

Kohtunik oli ka tore. Peale oma parimate valikuid, tegi ta ka pealtvaatjatele omad selgitused, et miks see ja teine koer hea on.

Suvepäevade pühapäev oli siis ette nähtud agility demoks (kahjuks algul lubatud võistlust ei olnud võimalik teha) ja dummy harjutusteks.

Kuna Lasse ja Artemis on Tartus agilytit harjutanud, siis saabusid nemadki kohale. Algus oli neil rabe. Lassel nagu ikka olid kõik muud asjad olulisemad (mitte aga agility). Pulkade vahel slaaloldamine oli neile seekord imelik, pulkade vahele oli pandud võrk, et algajaid koeri suunata-õpetada. Aga eks nad siis, kui teised juba olid huvi kaotanud, tegid ka omad sooritused.

Artemis rajal:



Monika viis siis dummyõpet läbi, aga mingi hetk tõdes, et naisterahva käe jaoks on pidev püssi paugutamine veidike raske. Ja seetõttu sain mina ülesande, dummipüssist dummyt vette lasta.

Artemisele ja Lassele dummy õppus läks täie ette. Kuigi esmakordselt. Ujusid kaugele-kaugele ja tõidki kaldale. Tõsi küll, veepiiril siiski enamikel kordadel poetati dummy maha ja asuti mõnuga ennast raputama.

Aga lõpetuseks üks pildike, kuidas Artemis ja Lasse ootavad oma dummy toomise järge:

27.10.2007.a kuldsete sügispäev

Sõitsime siis 27.oktoobril Saarjärve (Põlvamaal) äärde, kus toimus kuldsete sügispäev. Meilt siis kohal Pille, Aulis, Kirke ja Roosi. Athena aga jäi koju, tütarlapsest oli sirgunud naine, tema esimene jooksuaeg. Aga see eest Tartust jõudsid kohale Pille, Anna, Leena ja Lasse.

Esimene asi, mida siis nägime oli näituseõpetus, mida viis läbi Mairi. Kuldsete pealik Merike näitas siis ideaalasendis ideaalkoera. Ning Mairi kommenteerib, milline peab olemakoera pea-kaelaasend ning kuidas seda saavutada.

Ning samuti, mis asendis peab olema saba ja kuidas seda hoida.
Siis tulid õppe näituse ringi kennel Meiepere suvised kutsikad, kas nüüd just kõik 11, aga neid oli palju. Kutsikatel oli niipalju huvitavat ümberringi, aga kui suuta koera tähelepanu köita (leida kontakt), siis mingiks hetkeks suutsid nemadki ilusat seisu näidata.
Samalajal siis ülejäänud rahvas vaatas omi, tuttavate ja võõraid koeri ja ajas niisama juttu, millest muust ikka kui koertest.
Kui me algul kohale jõudsime, siis paluti koera nimi kirja panna. Eks Pille panigi, aga mis selgus, tegemist on näidis näituse nimekirjaga. Aga õnneks oli kaasas Kirke (eestpoolt teine paar), kes oli nõus näitusekogemusi omandama (suvel kuldsete erikal tal õnnestus siiski debüüt teha "Laps ja Koeras" ainuvõistlejana). Ka Anna läks Lassega ringi (eestpoolt kolmas paar), aga see oli nende elu esimeseks kogemuseks. Eks Annal kulus teiste seas rohkem energiat koera taltsutamisele, kui ideaalasendi saavutamisele.
Aga ega Kirkelgi kõik ideaalselt läinud, "tore" on näidata oma koera taguotsa, seni kui teised aga demonstreerisid külgi.

Aga jooksud tulid Kirkel ja Roosil hästi välja. Tõsi küll, korra oleks Roosi peaaegu ringist lahkunud, kui nägi boss Pillet piirde taga.


Aga lõpuks peab kohtunik ka õppenäitusel koertele koha kätte näitama. Parimaks isaseks tuli siis Anna Lassega, seda konkurentsitult, sest rohkem isaseid ringis ei olnud. Aga see ei vähenda ju võidu väärtust. Eks Eestis ole näitustel koeratõuge, kes võistlevad vaid iseendaga ja saavutavad toredaid tiitleid lõpuks. Sellist luksust kuldsed ei saa iial lubada, harva on näitust, kus kuldsete arvukust mõni teine tõug ületab.
Ja näituse parimate demo ajaks saavutas ka Anna koostöö Lassega juba tõelise proffi stiilsuse.

Näitus läbi, siis vaja süüa. Kuna ilm oli pisut rõske (brrr...), siis tee ja supp olid parim.

Aga õhtupimedus ei olnud kaugel. Uuesti välja ja hakkas dummyõppus. Seda viis läbi Monika, kellel oli ka kaasas dummypüstol. Mairi siis oma koeraga ootab dummy lendu. Kõlab pauk ja punane dummy lendab kuhugi kaugele-kaugele (100 ? m).
Ning koer saadetakse äratooma. Tunnistan, et mina ei näinud, kuhu dummy kukkus.
Väike otsimine ja koer on saagiga-dummyga tagasi teel.
Ja kohe-kohe on dummy siis Mairi kätes. Tõsi küll, targem on koeraomanikul ennast pisikeseks teha (kükitada) ja natuke ikka tuleb ka meelitada koera ligemale. Ikkagi ju koera saak...
Aga siis pidime ära minema ja nägemata jäid paljude teiste kuldsete retriivimistööd - nii maal kui vees.

Aga sellega meil nädalavahetus Lassega ei lõppenud, sest nad tulid meile külla. Saime proovida oma pere ja majapidamise turvasuutlikust (Athenat ja Lasset tuli eraldi hoida).

Aga järgmine päev käisime siis Lindora laadal. Loomi siin müüdi palju; kitsed, lambad, linnud, isegi metsea ja kodusea ristandpõrsaid olla olnud, kassipojad ja koerakrantsid. Ning eks teisigi koeri liikus rahva hulgas; afgaan, sheltie, mingi hagijas jne. Lassel oli huvitav; "Oi, kes see veel on?"
"Äkki mängime?"
"Aga tegelikult äkki sa oled see metsjänes, keda mu esivanemad on metsast inimesele toonud?"OK - nagu ikka tuleb asjad lõpuks kokku võtta ja parim selleks on osalistest ühisfoto.