A-pesakond 3 aastane

Peale näitust otsustasime Heinile näidata kahte Wilsoni ja Roosi järglast; Lasset ja Loorat. Artemisega õnnestus Heinil kohtuda juba näitusel, seda aga hetkeliselt, kuna neil oli väljasõit maale.

Samaaegselt koerte vaatamisega pidasime maha ka nende sünnipäeva. Ikkagi 3 aastat A-pesakonnal. Kogunesime siis Lasse perenaise Pille poole. Athena Pillel oli lihtne Heinile tutvustada, et nüüd me oleme Lasse Pille pool.


Aga kõigepealt said koerad sünnipäeva puhul tordilt küünlaid puhuda;

Küünlaid oli seitse; 3 rohelist (Amor, Aristaios, Apollon) ja 4 roosat (Athena, Aphrodite, Artemis, Aurora). Koeri me ei pidanud õpetama, kuidas küünlaid puhudes kustutada. Pisike juhuslik sabaviibutus tordi kohal ja probleem oli lahenenud.


Muidugi meie neljajalgsed siiski torti ei saanud isegi maitsta, kahejalgsed istusid lauda ja pistsid koerte tordi ise nahka.

Aga midagi me siiski ka koerte heaks tegime; Heini trimmis nii Loorat;


kui ka Lasset;

Ja keda parajasti ei trimmitud, lebasid siis niisama või proovisid segadusi tekitada. Terve Pille pere oli koerte hoidmisega seotud;

Ja muidugi pärast traditsiooniline näitusfriikide üritus; koerad näituseseisakusse.

Siin siis Skylinedog Rose Aurora ehk Loora;

Rääkisime Heinile ka Loore jahisaavutustest. Ning väga muljetavaldavast liikumisoskusest.


Ja siin Skylinedog Rose Amor ehk Lasse;

Peab ütlema, et Heinile Lasse väga meeldis. Varasemalt oli ta Lasset näinud vaid piltidel. Tema hinnangul on Lassest kujunenud uhke ja ilus isane koer.

Muidugi, eks need tubased pildid nüüd kehvakesed said, aga tähtis on ju mingigi visuaalne kujuis meie kokkusaamisest - nende põhjalgi saab ühtteist meenutada.

Ja kuna kõiki koeri kohal ei olnud, siis seletasime Heinile veidike ka teiste Wilsoni järglaste juhtumisi-saavutusi. Meie inglise-eesti-soome segakeele juttu võinuks jätkuda veel kauemakski, kuid eks meil kõigil pikk ja raske päev ja vaja oli laiali minna; Heinit ootas ees pidulik õhtusöök oma võidukas Soome seltskonnas. Meil oli aga vaja jõuda oma Haanjamaa onnikesse.

Siiski lõpetuseks saime kohalolnud koertele siiski ka tõelise kingituse teha - Tartus on üks üüratu suur aed - kus ka koerad saavad vahel vabalt kihutada ja üksteisega mängida.

Lasse hädas Torbikuga

Vahetevahel käib meil maal "puhkamas" Lasse. Ja ta on siin hästi kodunev (ikkagi kutsikapõlve kodu). Roosi on üldiselt omaette hoidev ja oma positsiooni tähtsust hindav isiksus, seetõttu suhtleb Lasse enamasti Athenaga. Enam nad kunagisi võimumänge omavahel ei tee, selline rahulik külg-külje kõrval vedelemine. Vennake sõsaraga.

Seekord lasin Lassel põhjalikumalt suhelda meie gröönudega. Silva tundis muidugi ka Lasse vastu huvi - kuid Torbik oli huvist suisa hullumas. (kui Torbik midagi teeb, siis jäägitult, endast kõike väljapannes)


Lasse oli pikka aega üpris reserveeritud olekuga:


Aga Torbik oli sillas. Ega ma nüüd väga paljude koeratõugude mängukommetega ka eriti kursis ei ole - kuid gröönude poolt on nad minu arust erilised; välkkiired kõhulihetmised, ja siis kähku püsti jne:

Ja kui see ka ei aita, siis hetkeliselt alustada - ringikihutamist. Nagu rajutuul:


Selliste võluvate pingutuste peale, hakkas Lasseski veri keema:

Igatahes, tore kohting oli:

Pille ning Livia ja Alo pool

Kuldsete suvepäevadelt suundusid Pille, Kirke ja Kati mere äärde. Üks päev-öö peatuti ka Lasse perenaise Pille valdustes Pärnumaal. Telgiti - ja loomulikult oli telgi ja nende asukate suur fänn Lasse;

Ja kui Lasse lõpuks telgiukse taha jäeti, siis valvas ta öö läbi telgiesisel vaibal külaliste und;

Viimane merepuhkuse päev möödus seltskonnal Livia ja Alo seltsis Loode-Eestis. Nende kenneli koertel on seal eluks ideaaltingimused, isegi jõeke - kus kividest pais - seal hea kuldsetel ujumas käia. Aga allavett - madalamas vees võis ujutada ka mopse.

Ja siin on üks mopsi kutsikas - kuuvanune Polly;

Ka kennel Guldfynd`s koerad on suured toore liha tarbijad. Ja nii raiub Alo 2 korda päevas pakul mingit lihaollust. Ja koertel on ülipinevat vaatamistööd küllaga:

Ja kõik koerad on samas sõbralikud, kuldsed lasevad oma seltskonnast kõige väiksemad (mopsid) siis esiritta noolima;

Siin siis kuldne eine murul;

Veidike ka koertevälist. Päeva lõpus käidi Paldiskis ja tutvuti sealse lummava mere, pankranniku ja lilleaasadega.

Igatahes sealne pankrannik on niivõrd vägev, et alla peab vaatama roomates;

Onu ja tädi külas.

Laupäeval-pühapäeval olid meil veel mõned külalised. Kutsikate onu Lasse ning tädi Artemis:

Lasse ilma Artemiseta:

Artemis ilma Lasseta:

Tegemist on omavahel suurte sõpradega, kelle jalutusteekonnad üpris tihti toimuvad Tartus koos.

Aga siin maal, said nad nautida linnatänavate lumesopa asemel puhast lund. Boonusena lisaks veel mingid pisikesed olendid:

Castor:

Cecilia:
Camilla:

Ja muidugi Roosi ja Athena:
Kutsikatele lumes tormlemine meeldis, kuid vahel tuli nälg kallale ja siis pidi Athena toitva ema ülesannet täitma:

Aga ootamatult uuriti ka vanaema Roosi kõhualune läbi, kes ei osanud selle peale isegi õiget seisukohta võtta:
Aga üldpilt siis sellest seltskonnast.

Jahiõpe kuldsetega

Igasugu asju on vahepeal juhtunud. Aga ei ole suutnud neid kirja panna. Proovin siis ühtteist meenutada.

Tavaliselt kirjutan siin blogis õnnestumistest. Aga tegelikkuses on ka ebaõnnestumisi. Ja mis neid ikka varjata. Niisiis;

Käisime ühel ilusal päikesepaistelisel oktoobrikuu päeval verejälje katset-eksamit tegemas Athenaga. Ka Artemis ning Loora olid kohal. Ja kohtunikuks ja eelnevaks verejälje õppe läbiviijaks hr Lurich.

Ja mis selgus, Athena ei saanud aru asjast. Veri teda huvitas, aga rajal nuuskis niisama. Olin meeleheitel. Õnneks oli eksami järjekorrani aega. Ja siis sai kasutatud nippi, mida ennem ei oleks pidanud õigeks (toiduga jahiõppel ei mängita - arvasin), kastsin juustutüki metslooma verre. Siis panin oma õpperaja algusesse selle tükikese ning ka lõppu. Kohe oli teine asi, Athena sai aru, mida vaja teha.

Aga see lühike õpe siiski teda eksamilt läbi ei viinud (tol päeval ka ükski teine koer eksamit ei sooritanud). Vahendan siis händler Pille muljeid - et sõnakuulelikkuse osa tegi laitmatult, jäljel ka liikus tublilt, aga kõigis kolmes raja käänupunktis kaotas korraks jälje. Leidis küll jälje uuesti ja jõudis ka rajalõppu saagi juurde, aga kolm eksimust oli siiski liiast.

Niisamuti juhtus ka Artemise ja Looraga. Muidugi, Loora peremees oli sel päeval jahil ja seetõttu proovis seda jahieksamit teha Looraga Kai. Võibolla Loorale tundus imelik, et perenaine jahil?

Muidugi asja tragikoomika oli see, et kui pärast pikka päeva Loora siis Tartusse jõudis, siis ootas Kalle juba kodus. Et anna koer, üks lasust haavatud metskits metsa kadunud. Loomulikult Loora leidis kadunud saagi.

Artemise verejäljel tegutsemine ei olnud ka kiita (ei saanud aru, mida temast tahetakse ja kartis-võõrastas). Aga ega siis Artemis kunagi ka verejälge (ja muud jahivärki - pauke, surnud loomi jne) ei olnud näinud.

Meie ootepaigas oli ridamisi õppeverejälje radasid tehtud. Ja järsku päeva lõpus nägime Artemist järsku midagi imelikku tegemas. Ta suundus iseseisvalt ühele õpperajale ja meie hinnangul sentimeetri täpsusega (kõik käänakud läbiti ka nina maas) läbis rajakese.

Niipalju siis tolle päeva jahikatsest.

Aga kahjuks pidin see sügis veel ükskord tõdema, et Athena ei ole väljaõpetatud jahikoer. Käisime kuldsete sügispäeval Rapla ligidal. Kohapeal lasti ka dummy püssist, seda riistapuud Athena ei olnud kunagi näinud. Dummy veest toomist oli Athena proovinud vaid meie pisikesest kodutiigist - kuskil 10 meetrit kaldast ju sai visata seal. Aga siin oli veidi teistsugused olud. Piklik tehisjärv, koerad pidid jooksma pikalt piki kallast, enne kui said vette joosta, et dummyt tuua. Läksin siis Athenat katsetama. Nojah - tormas siis peale pauku õhinaga piki kallast, läks isegi vette õiges kohas, ujus isegi kümmekond meetrit... ja oligi kogu värk. Arvatavasti ta lihtsalt ei näinud seda dummyt enam, ei osanud ka otsida ja mida sa tühja ikka ujud.

Aga lohutuseks võin ehk endale ütelda: kuidas ta saigi tuua kaugelt veest - kui teda selleks ei olnud õpetatud.

Kurb on asja juures see, et kunagi (põhiliselt 2007.a. kevadel) siiski sai veidi tegeletud Athena jahiõppega. Ja täiesti edukalt. Athena oli 4 kuune, kui käisime isegi Võitla faasanifarmi juures toimunud üleeestilisel jahimeeste foorumirahva faasanijahis. Haavatud või surnud faasanit ta muidugi siis tuua ei saanud. Aga eheda jahipaukude värgi sai ta kütiliinil seistes ära kuulata. Pärast sai ka faasanit suus hoida. Athenale meeldis.

Aga eks ta sai sel kevadel siiski ka ise lindu retriivida. Tegime veidike õppust kodus (ei mäletagi kellelt me need sügavkülma pardid saime), täiesti innuga tegeles nagu allpool pildilt ehk näha on?



Ja siis osalesime ka kennel Meiepere poolt korraldatud kevadpäeval Ahja jõe ääres. Seal oli ka teisi Roosi kutsikaid; Loora ja Lasse. Verejäljed, linnud, nende toomine - kõik oli kutsikatele huvitav ja tehtav.



Siin nad tutvuvad jänesekarvalise dummyga:

Ja siin toob Athenake parti:

Ja väga tubli oli Athena Markku Santamäki poolt läbiviidud kuldsete jahikoolitusel Võitla kompleksis. Oli seal siis seal selline õppekatse; koer ja koeraomanik seisavad püssimehega samal liinil. Siis lastakse jahipüssist ja koeraomanik laseb koera lahti, et see hakkaks heina seest (tol kevadhetkel kulust-põõsastest) otsima lindu. Läksin minagi seda süüdimatult katsetama, kuigi rahvas arvas, et nii noore kutsika kohta oleks see liiast. Aga Markku naeratas ja lubas meil katsetada. Ja ennäe imet, Athena leidiski pardi ja tõi isegi minule käeulatusse. Aga pean tunnistama, lõpp läks siiski käest ära. Athena hakkas saaki ainult enda omaks pidama ja kahju küll, isegi veidi rebis seda. Aga sain siiski veidi räsitud linnu kätte. Et seda vältida, peab algaja koera õppes kasutama kas külmunud või näiteks sukkpükstesse mässitud lindu. Siis ei pidavat rebimiseks minema.

Ahjaa - mõnel korral korraldasime kodus ka verejälje katsetusi. Ka Lasse, Loora ja muidugi Roosi osalesid. Tegin põllule igasugu vereradasid. Milline hasart koerte poolt, saak leiti alati üles. Kutsid muutusid kohati pööraseks, et saaks ometigi rajale. Paaril korral pääsesid kõik väravast korraga välja ja tormasid siis üksteise võidu mööda põldu.

Ühesõnaga - kunagi tehtud kutsikate jahiõppe katsetused tundusid nii edukad olevat, et sigines arvamus; et kui vaja mingit jahieksamit teha, siis õpime veidi ja teeme selle katse ära... Et jahiinstiktid kutsikatel olemas, kuhu nad ikka kaovad.

Aga tundub et, võivad kaduda küll. See tähendab, et vaevalt nüüd jahiinstikt või tööhuvi kuhugi kadunud (varjusurmas ehk?), aga see tööoskus millegipärast ei avaldu koolitamata ja praktikata koera puhul. Ja selles on minu süü, sest Pille usaldas Athena jahiõppe minu kätesse. Aga praktiliselt aasta otsa ei ole meie koerad jahivärki näinud... Alati leiab vabandusi, et aega ei ole. Aga see aeg tuleb leida. Seega siis 2009.a. kevad ehk hakkab Athena uuesti "jahikoeraks".

Muidugi üks meie jaoks uudne segav asi koerteõpetamises on konkurents. Tavaliselt ju õpetad koeri õhtusel jalutuskäigul. Aga kui neid on kaks (Roosi-Athena), siis pead ühe neist üpris kaugele panema, et teise koera õpetamist ei segaks.

Erinäitus Vehendis

25-27.juuli toimusid siis Võrtsjäreve ääres Vehendis kuldsete suvepäevad. Läksime Pillega sinna näitusepäevaks (laupäev) ning koeri kaasa ei võtnud. Et ükskord võiks näitusel olla ka valge inimesena. Tagantjärgi leian, et tegemist oli veaga. Ilma koerteta ei ole ikka see õige tunne. Pealegi kohtunik Marianne Holm Hansen (Taani, kennel Tallygold) oli väga huvitav.

Küll aga oli kohal Loora. Esines siis elu esimesel näitusel (noorteklassis). Loora omanikel (Kalle on jahimees) oli vaja jahikoera tunnistuse saamiseks ühte näitusehinnet. Meie veidike muretsesime, et selleks esimeseks näituseks sai just erinäitus kirja pandud. Loora oli A-pesakonna tulesäde, pidevalt ta rahmeldab ja liigub. Ning sööb imevähe. Seetõttu kujutlesime, et kõhnuke Loora teiste kappide seas on veidike kritiseeritav. Aga ülihästi läks. Loora kiituseks peab mainima ka seda, et Loora kasukas on haruldaselt mõnusa läikega. Seekord ka teised noored emased enamikus olid ringis üpris kõhnukesed. Ning Kai esmakordne händleritöö Looraga näituseringis pani mind tunnustavalt pead vangutama. Püsimatu Loora seisis. Ja liikus ülihästi. Tõsi küll, serdiringis olla liikumine käest läinud (ise seda enam ei näinud, viisin sel ajal Pille Pärnu bussile). Aga ülihea kirjeldus ning hinne väga hea. Ja kohtunikule olla Loora samuti väga meeldinud. Tõsiselt tore.




Näitusepäev oli haruldaselt palav. Seetõttu oli tahtmine rannas passida. Ja oli ka põhjust. Kohale (mitte veel aga näitusel esinema) olid tulnud siis Roosi kutsikad B-pesakonnast; Balther ja Beatrix (muidugi mitte omapäid, koos pererahvaga).

Beatrix siis:



Ja Balther:



Ja siin nad kimbutasid tundide kaupa väsimatult oma kauget sugulast:



Ja pärast puhkasid:



Ja tõsine rõõm oli kokku saada kutsikate pererahvastega. Kuulsime hulgaliselt pajatusi sellest, kui targad neil koerad on ja milliseid lollusi nad küll teevad.

Veidike näituset ka üldisemalt. Nagu ikka palju eesti kuldseid, kellele lisandusid leedu ja venemaa koerad. Ja võitjaks tuligi koer Venemaalt: Karvin Aristokrat. Nime järgi on aga tegemist soome koeraga. Tõesti ilus koer.

Igatahes külalistele Venemaalt meeldis näitus ülivõrretes. Sellest nad kirjutavad ka omas retriiverite foorumis;
http://www.retriver.net/index.php?name=Forums&file=viewtopic&t=5792

Karta või loota on, et järgmise aasta suvepäevadele saabub väga suur dessant idast.

Kohtunik oli ka tore. Peale oma parimate valikuid, tegi ta ka pealtvaatjatele omad selgitused, et miks see ja teine koer hea on.

Suvepäevade pühapäev oli siis ette nähtud agility demoks (kahjuks algul lubatud võistlust ei olnud võimalik teha) ja dummy harjutusteks.

Kuna Lasse ja Artemis on Tartus agilytit harjutanud, siis saabusid nemadki kohale. Algus oli neil rabe. Lassel nagu ikka olid kõik muud asjad olulisemad (mitte aga agility). Pulkade vahel slaaloldamine oli neile seekord imelik, pulkade vahele oli pandud võrk, et algajaid koeri suunata-õpetada. Aga eks nad siis, kui teised juba olid huvi kaotanud, tegid ka omad sooritused.

Artemis rajal:



Monika viis siis dummyõpet läbi, aga mingi hetk tõdes, et naisterahva käe jaoks on pidev püssi paugutamine veidike raske. Ja seetõttu sain mina ülesande, dummipüssist dummyt vette lasta.

Artemisele ja Lassele dummy õppus läks täie ette. Kuigi esmakordselt. Ujusid kaugele-kaugele ja tõidki kaldale. Tõsi küll, veepiiril siiski enamikel kordadel poetati dummy maha ja asuti mõnuga ennast raputama.

Aga lõpetuseks üks pildike, kuidas Artemis ja Lasse ootavad oma dummy toomise järge:

Luunja 8 rühma näitus 20. juuli 2008.a..

Kuigi eelmine päev siis saabusid meie ellu grööni koerad, siis siiski suundume ammustel aegadel regatud näitusele Luunjasse. Kaasas Athena ja Lasse.

Koeri on seal kõikide tõugude peale hämmastavalt vähe?, kuskil 60. Sellestki pooled ehk kuldsete ringis. Tõeliselt mõnus külanäitus. Lasse demob jälle oma püsimatust, tänutäheks suurepärane kirjeldus ja hinne väga hea.

Athena on aga serdiringis suurepärane. Aga sellest on vähe. Kolm koera eespool; esimene võitja koeraomanik loobub serdist, teine tsempionkoeraomanik loobub serdist, aga kolmas tsempionkoeraomanik ei loobu serdist.

Nii et midagi eriti jäädvustada ei olnud, aga demon siin siiski ühte ootevalmis koera. Tegemist ei ole meie koeraga, tegemist peaks olema kennel Meiepere koeraga (Meiepere Captain Jack "Jack").

Kuldsete retriiverite erinäitus Tallinna "Kalevi" staadionil

Nagu ikka see blogimine ei edene. Üks põhjusi oli, et pidanuks kirjutama vahepeal toimunud näitusest. Aga näitustest kirjutamine on igavesti tüütu tegevus.

31. mail oli erinäitus kuldsetele (kohtunik H. Morris Inglismaalt). Roosil veel karv kehvavõitu, seepärast võtame kaasa vaid Athena, kellel seda ehk isegi üleliia. Ning Tartus liitub meiega Lasse. Ning mõneti juba etteaimatavalt on kohal ka Rommel. Rommel läheb siis ringi koos oma peremehe Elmoga. Aga Lasse ja Athenaga debüteerib Maria kennel Meieperest. Maria sai suurepäraselt hakkama, kuigi eks temalgi võis tugeva ja ulja Lasse ohjeldamine algul päris pingutav olla. Igatahes hoidsime hinge kinni, kui Lasse ringis oli (Rommeli puhul seda muret pole). Aga ei mingit häda, kohtunik küll küsis Marialt; "Kas võõras koer?", aga kirjelduses kiideti Lasse suurepärast liikumist. Neljas koht siis isaste noorte seas. Ja tema ette kolmandaks tuli Rommel.

Athena kutsuti 5-nda koerana siis siis koha valikule (4 parima noore emase järjestamine), aga sõrmejagu jäi puudu... Kohtunik minu arust tükk aega kaalus Athena saatust, aga siis olla ütelnud, et koer talle väga meeldib, aga kahjuks ta võrdluses teistega - natuke kaalukas. See sõrmepaksune üleliigne jämedus jääb nüüd küll minu hingele, et ei osanud toita teda mõõdukalt.

Tegelikult siis meie A-pesakonna kõik kolm koera said suurepäraselt hakkama, hinded suurepärased ja veel suurepärasemad kirjeldused. Jäime väga rahule näitusega.

Tegelikult ka muud asjaolud olid näitusel suurepärased - päike, soe ja samas veidike jahutav tuul. Tuul oli üksvahe nii tugev, et lennutas otse minu silmi ees ühe puuri lendu ja ehmunud kaks kuldset pagesid laiali. Parajasti aga oli minul rihma otsas kolm koera ja vaatasin abitult, kuidas teised abivalmilt koerad kokku kogusid.

Kohtunik hiljem kiitis eraldi siin nähtud isaseid. Minu lemmikuks oli tumedakarvaline Bonanza`s Firestorm, kes esines isaste tsempioniklassis. Ameerika päritolu isa-ema, omanik Peterburist. Viis tsempioni oli siis ringis (neist 3 koera olid meie jaoks samuti näituse isaste tipud), aga tõelise rassilise diskrimineerimisena ei saanud see USA tumedanahaline (sorry - tumedakarvaline) nelja hulka.