Artemis, agility ja võidud

Tartus olid 12.11.2011. a agilitivõistlused.

Korraldaja:	Säde
Kohtunik:	Esa Muotka

Tulemused:

Koht	Nr	Koer	Tõug	Koerajuht	Aeg	Vead	Ajavead	Tulemus	Märkused	Kiirus
1	8	Artemis	Kuldne retriiver	Ilmar Nutt	45.09	0	0.00	0.00		3.53 m/s

Info copytud sellelt tulemustelehelt.

ning

Tulemused:

Koht	Nr	Koer	Tõug	Koerajuht	Aeg	Vead	Ajavead	Tulemus	Märkused	Kiirus
1	8	Artemis	Kuldne retriiver	Ilmar Nutt	39.60	0	0.00	0.00	SERT	3.76 m/s

Info copytud sellelt tulemustelehelt.

Pole paha, ütleks tagasihoidlikult. Võitudega kaasnes Artemise üleminek treeningutes-võistlustel A2 klassi. Artemist ja peret saime juba samal laupäeva õhtul nende suitsusaunas õnnitleda. Aga selle tähtsa info panin üles alles nüüd (sest ei jõudnud) ja sest et lootsin interneti avarustest leida asjakohaseid pilte ja miks mitte ka videot (nii mõnedki Artemise jooksud on ju leitavad). Lootus ei õigustanud veel.

Aga kui kellegi pilte on, siis tahaks neid siinseski blogis avaldada.

Viis aastat

Pilt on tehtud Ilmari pool (peale suitsusauna). Pildistatud mobiiliga, saadetud meilile ja nüüd segastel teedel blogisse laaditud. Ja pildil on Artemis. Miks siis see pilt on nii tähtis?

Kuigi meil veel mõni päev tagasi oli meeltes, et üks oluline tähtpäev on liginemas, siis sellel kõige õigemal päeval oli sündmus meil vaid alateadvuses. Ja vaid vaid tänu Ilmari meeldetuletusele teen seda blogimärget. Nimelt Artemisel, Athenal, Apollonil, Aprhoditel, Amoril, Auroral, Aristaiosel oli täna sünnipäev ja sünnpäeva aastateks oli suisa viis aastat.

Kõigile siis suured õnnesoovid sellise tähtsa aasta numbri saabumise puhul. Kusjuures Kirkega arutasime ja olime veendunud, et Athena (ja seega ka teised) on vaevalt kolme aastased.

Aga A-pesakonna koerad jäävad meile erilisteks, sest nemad olid, on, ja jäävad meie esimesteks.

Artemis agylity võistlusel kolmas

Niisiis 15.01.2011. a toimusid Tartus agylity võistlused. Osales ka Artemis. Esimene võistlus läks aia taha. Ilmari kommentaar: Artemis nägi teda pealtvaatajate seas ja tahtis hoopis tema poole suunduda. Sealt siis ka kohene eksimus ning disklaff. Eks see spordiala on sama kompromissitu kui demineerijatel - eksimusvõimalusi ei ole.

Aga teine võistlus läks juba tükk maad paremini ja tasuks kolmas koht. Info võistlustulemuste kohta on siin ja siin.

Ilmar oli juba varasemalt meile rääkinud, et Artemise jooksudes on üks areng - kiirus on suurenenud. Võistlusel siis 3,28 m/s. Tuule tugevuse - Beaufort´i (loe: bofoor) skaala alusel oleks tegemist siis kerge tuule kiirusega. Sellise tuule nähtav mõju - puulehed värisevad. Tuule andmed pärit: ilm.ee kodukalt. On mis on - Artemise aeg 46.98 sekundit on minu arust tükk maad parem, kui ideaalajana kehtestatud 57 sekundit.

Aga kavatsesin just seda kirjutist publishida, kui saabus meile Ilmari meil. Meilis oli link Tartu võistluse piltidele (autor Tuuli Kauer). Ja muidugi on seal pilt ka Deemust ehk siis Artemisest.

Sillamäe

Kunagi paar kuud tagasi sai pähe võetud, et peaks ikka sel aastal ka näitustel käima. Kui see mõte meil tuli, oli võimalik regada veel Tartusse ja Sillamäele. Muud näitused olid juba kas ära olnud või regamine läbi. Tartus sai Athenal juba edukalt käidud, kirjas oli aga veel Sillamäe. Otsest vajadust sinna minna enam ei olnud (SERT-e enam vastu võtta ei saanud), aga meie palumise peale oli ennast kirja pannud ju ka Athena õde Artemis. Artemis ei ole praktiliselt üldse näitustel käinud, seetõttu ikka Pille-Athena läksid ka kohale - Artemisele julgustuseks, eeskujuks.

Ja läks meiesugustel võsast tulnutel jällegi ülihästi. Ehkki seekord ei olnud meil Heinit ega Liviat koera näitamas, tulid Athena ja Pille emaste avaklassis serdiringi võitjaks. Ehkki SERTi vastu võtta ei saanud, oli Pillel ülihea SERT loovutada .... Artemisele, kes tuli avaklassis teisele kohale! Lõppkokkuvõtteks siis Athena oli PE2 ja Artemis PE3. Parim emane ja ühtlasi ka tõu parim oli juunioremaste võitja; Siimline's Xpert to Greenhill's.

Parimaks isaseks sai Heili koer Tenfield Tori alias Alvin (see oli temale ühtlasi ka kolmas vajalik sert "teel tähtede poole") - väga tore uudis, sest Alvin on meie suur lemmik.

Artemist esitles Lolita Tilga, kes ka trimmis Artemist näituseks - tuhat tänu talle! Eks Lolital oli üpris raske vist ringis, sest Artemis suhtus näituseringi kui agility rajasse - kus tuleks iseenese kiirust arendada koos kujutluslike agyliti elementidega. Aga hakkama nad said ja Artemise peremehel Ilmaril vist seekord igav ja tüütu ei olnud - vaadates näitust.

PIllel ja Ilmaril oli koguni nii põnev, et polnud aega piltigi teha, kuigi fotokas sai neile kaasa pandud...

Aga õnneks saime pilte Heililt. Siin aga Heili näitusekokkuvõte oma koduleheküljel.


Skylinedog Rose Artemis:


Skylinedog Rose Artemis:


Skylinedog Rose Athena:


Skylinedog Rose Athena:

Kevad ja agility

Kevad on käes ja tuleb maaelus ettetulevaid kevadtöid teha. Seetõttu midagi erilist ei ole ka koertega tegemistes toimunud. Athena on karvutu, Roosi ei ole ka kõige paremas vormis - seega näitustele ei roni. Kui midagi ei toimu, siis jääb ka blogi kirjutamine soiku.

Aga üks päev siis saime teada, et c-pesakonna kutsika Camilla elu kajastav blogi on ka avalikuks lugemiseks. Igatahes tore on seda lugeda. Blogi on aadressiga http://meiecamilla.blogspot.com/, kohe lugemiseks saab selle kätte siit.

Saime meiegi siis kirjutamiseks innustust. Pealegi ühtteist siiski on ka tomunud. Esmajoones agility tegevustes.

17. mai oli Viljandis tunnelivõistlus (mida iganes see ka tähendab) ning Artemis koos oma noore koerajuhi Hendrikuga said siis 2 võistluseraja läbimise peale 4 koha (18 koera oli nimekirjas, A1 klass). Tore. Tulemused leiab sellelt lehelt edasi liikudes. Ja Tuuli Kaueri foto24.ee lehel oli ka 3 pilti Artemise (Deemu) võistlus tegevustest. Üks foto sealt aga siiagi;


Ja mõni päev hiljem siis saime ka pilte Soomest, Jami ehk Benjamini agilty sealsetest tegemistest saadeti meilegi pildid;

Noored Tegijad

Veidi meenutusi nädalavahetusest. Artemis ja Hendrik osalesid Tartus agylity võistlusel. Tulemusteks; üks 7-s koht, üks disklaff ja üks 10-s koht. Hendrik olla noorim osaleja, tasuks siis fännisärk.


Leoskil toimus Lasse omanikele jalutuskäik, aga lapsed sõitsid ka kelguga. Pildil siis meie noorim kelgujuht Sass. Ja ta sõidutab oma õekest. Ja Sass on juba 6 aastane.

Onu ja tädi külas.

Laupäeval-pühapäeval olid meil veel mõned külalised. Kutsikate onu Lasse ning tädi Artemis:

Lasse ilma Artemiseta:

Artemis ilma Lasseta:

Tegemist on omavahel suurte sõpradega, kelle jalutusteekonnad üpris tihti toimuvad Tartus koos.

Aga siin maal, said nad nautida linnatänavate lumesopa asemel puhast lund. Boonusena lisaks veel mingid pisikesed olendid:

Castor:

Cecilia:
Camilla:

Ja muidugi Roosi ja Athena:
Kutsikatele lumes tormlemine meeldis, kuid vahel tuli nälg kallale ja siis pidi Athena toitva ema ülesannet täitma:

Aga ootamatult uuriti ka vanaema Roosi kõhualune läbi, kes ei osanud selle peale isegi õiget seisukohta võtta:
Aga üldpilt siis sellest seltskonnast.

11. jaanuari agility võistlus

Eelmine pühapäev käisime siis vaatamas agility võistlust. Võistlus muidugi toimus Tartus sisehallis, mis oli kaetud paksu liivaga ja vist algselt kunagi hobuste jaoks ehitatud. Aga suksud olid väljas ja platsis olid siis koerad ja koeratõuge oli ikka päris hulgi. Sealhulgas ka Artemis koos oma peremehe Ilmariga oli siis esimest korda elus võistlemas ametlikul jõuproovil (TAKO SK Talvekarika I etapp) ja seda siis sellise väljendi all; Rada:AG-3 Klass:A1/maksi.


Ja kohal oli ka teisi meile tuttavaid koeri ja koeraomanikke. Näiteks Jane, kellel oli kaasas üks tundmatu veidi hurta meenutav koer. Ja mis selgus, tegemist oli vana-inglise lamabakoera Emmaga (Gran Fortuna Appollia) ja meie jaoks tundmatuseni muundumise põhjuseks oli see, et Emma karva oli ikka totaalselt pügatud.

Samas koeraomanike seltskond nii kirju ei olnud, enamasti ikka noorem rahvas. Aga tore on see, et agility on avalikuse ette toonud oma koertega ka mehi. Tavalised koeraüritused mida meie näinud (näitused, sõnakuulelikuse võistlused, isegi jahikatsed) on rohkem naiste rida.

Aga kõigepealt toimus iga võistlusklassi rajavõistluse eel osalejate infoseisak;
ja siis algas pantomiimiüritus. Osalejad läbisid rajatutvustaja järel erinevaid elemente (mis paigutati eri võistlusel eri kohtadesse ja osa neist vahetati ka välja - näiteks kiik koti vastu). See rajaläbimisõpe oli tõesti omaette vaatemäng; väga keskendunud inimesed kõndisid üksteise sabas, vahel seisatusid ja iga elemendi juures muutsid oma käte asendit, vastavalt sellele kust poolt siis koer pidanuks olema. Aga kuna rajaõppe puhul oli tegemist virtuaalse koeraga (inimese peas), siis jah, tore oli vaadata pantomiimi.

Võibolla saan ma mingil päeval seda blogi sissekannet täiendada ka mõne meie fotokaga võetud videoklipiga.

Aga hetkel siis paar pilti võistlustest ka.

Artemis-Ilmar tormasid siis rajale meie jaoks hämmastava kiirusega:


Jälgisime siis lummatuna. Järsku keset edukat võistlust kõlas Ilmari hilinenud röögatus. Artemis oli täiskiirusega põrutanud kuhugi vales järjekorras. Aga raja nad siiski tegid lõpuni välja ja seda eksimatult ja tasuks disklaff... Ilmar oli vihane, muidugi mitte Artemise peale. Aga treener kiitis jälle, et sellist kiirust nad ei olnud kunagi näidanud.

Tegelikult disklaffe said enamik koeri, aga Emmal läks ülihästi ja radagi sai läbitud ikka täistambiga.



Igatahes väga huvitav võistlus meie jaoks. Pidevalt oli midagi vaadata, eri koeratõugude etteasted olid ikka väga erinevad. Mõni koer isegi pöörase kiiruse pealt tervitas mingit tõkkeületust jne haukumisega.

Aga pidime lahkuma, vaja oli veel valges koju jõuda ning teha siis meie esimene uue kelgu proovisõit.

Seepärast ei saa ma ka kommenteerida, mis siis teisel võistlusel seal juhtus. Igatahes Artemis saavutas väärika 6 koha (19 koera seast) - tundub et rada läbiti eesmärgiga mitte eksida ja seetõttu ehk ka kiirus väiksem. Ning Emma oli siis omas klassis võitja ja peab edaspidi võistlema klass kõrgemas seltskonnas.

Aga tulemused siis koerteklubi "Säde" koduka uudistest.

Agility Artemis.

Eks meil siin Haanjaski põldudelt lumi läinud ja tibutab vihma. Selline masendav novembrikuu ilm. Pori.

Seepärast on rõõmustav kuulda häid uudiseid. Nimelt Artemis esines 27.11.2008.a Tartus mitteametlikel agility võistlustel ülihästi. Konkurents oli suur, algajate seas 19 koera. Ja nad said 3 koha. Ja asjatundmatuna veel seda, et 2 esimest koera olid midid; Dessi on spanjel (täpne nimi jäi leidmata internetiavarustest) ja GLADLYSTONES CINY CINDERELLA (Ciny) on portugali lambakoer. Seega oli Artemis parim maxi (muidugi mitte maksikoer Fik). Ja tegemist oli siis agylityraja ja hüpperaja kokkuvõttega. Artemisel õnnestus kiireima agilityraja läbijana saada mingid 10 miinuspunkti, aga veidi aeglasemalt (4 aeg) läbitud hüpperada oli siis veatu ja siingi vahe väga väike - alla sekundi. Eks seepärast nad peavadki aega fikseerima suisa sajandiksekunditega.

Oehh - väga tore on kommenteerida asja mingi võistlus kokkuvõttetabeli põhjal. Ma ei ole isegi Artemist seal kohapeal vaatamas käinud. Agilityst ei tea suurt midagi. Ja Ilmari muljed ka seni kuulmata.

Aga Pille see-eest on käinud kunagi agility trenni vaatamas seal ja oli suures vaimustuses nähtust.


Panen siia blogissegi mõned pildid otse ülesse meie fotoalbumist. Osad pildid on meile saadetud. Kellelt, seda ma hetkel ei tea.





Võistlustulemused on kirjas TAKOT kodukal. Takot tähendavat Tarkade Koerte Klubi Tartus. Ja leidsin ka Tuuli Kaueri poolt võistlustel tehtud pildialbumist ühe pildi Ilmarist ja Artemisest ja III kohast ja konkurentidest.

Tegin nüüd siis selles blogikandes veidike vigade parandusi. Ilmar nimelt arvas, et ega ikka ei esinenud ülihästi. Ülihästi olnuks esikoht. Ja selle -10 punkti puhul koerajuht (st Ilmar ise) võiks ikka rada ka teada.

Jahiõpe kuldsetega

Igasugu asju on vahepeal juhtunud. Aga ei ole suutnud neid kirja panna. Proovin siis ühtteist meenutada.

Tavaliselt kirjutan siin blogis õnnestumistest. Aga tegelikkuses on ka ebaõnnestumisi. Ja mis neid ikka varjata. Niisiis;

Käisime ühel ilusal päikesepaistelisel oktoobrikuu päeval verejälje katset-eksamit tegemas Athenaga. Ka Artemis ning Loora olid kohal. Ja kohtunikuks ja eelnevaks verejälje õppe läbiviijaks hr Lurich.

Ja mis selgus, Athena ei saanud aru asjast. Veri teda huvitas, aga rajal nuuskis niisama. Olin meeleheitel. Õnneks oli eksami järjekorrani aega. Ja siis sai kasutatud nippi, mida ennem ei oleks pidanud õigeks (toiduga jahiõppel ei mängita - arvasin), kastsin juustutüki metslooma verre. Siis panin oma õpperaja algusesse selle tükikese ning ka lõppu. Kohe oli teine asi, Athena sai aru, mida vaja teha.

Aga see lühike õpe siiski teda eksamilt läbi ei viinud (tol päeval ka ükski teine koer eksamit ei sooritanud). Vahendan siis händler Pille muljeid - et sõnakuulelikkuse osa tegi laitmatult, jäljel ka liikus tublilt, aga kõigis kolmes raja käänupunktis kaotas korraks jälje. Leidis küll jälje uuesti ja jõudis ka rajalõppu saagi juurde, aga kolm eksimust oli siiski liiast.

Niisamuti juhtus ka Artemise ja Looraga. Muidugi, Loora peremees oli sel päeval jahil ja seetõttu proovis seda jahieksamit teha Looraga Kai. Võibolla Loorale tundus imelik, et perenaine jahil?

Muidugi asja tragikoomika oli see, et kui pärast pikka päeva Loora siis Tartusse jõudis, siis ootas Kalle juba kodus. Et anna koer, üks lasust haavatud metskits metsa kadunud. Loomulikult Loora leidis kadunud saagi.

Artemise verejäljel tegutsemine ei olnud ka kiita (ei saanud aru, mida temast tahetakse ja kartis-võõrastas). Aga ega siis Artemis kunagi ka verejälge (ja muud jahivärki - pauke, surnud loomi jne) ei olnud näinud.

Meie ootepaigas oli ridamisi õppeverejälje radasid tehtud. Ja järsku päeva lõpus nägime Artemist järsku midagi imelikku tegemas. Ta suundus iseseisvalt ühele õpperajale ja meie hinnangul sentimeetri täpsusega (kõik käänakud läbiti ka nina maas) läbis rajakese.

Niipalju siis tolle päeva jahikatsest.

Aga kahjuks pidin see sügis veel ükskord tõdema, et Athena ei ole väljaõpetatud jahikoer. Käisime kuldsete sügispäeval Rapla ligidal. Kohapeal lasti ka dummy püssist, seda riistapuud Athena ei olnud kunagi näinud. Dummy veest toomist oli Athena proovinud vaid meie pisikesest kodutiigist - kuskil 10 meetrit kaldast ju sai visata seal. Aga siin oli veidi teistsugused olud. Piklik tehisjärv, koerad pidid jooksma pikalt piki kallast, enne kui said vette joosta, et dummyt tuua. Läksin siis Athenat katsetama. Nojah - tormas siis peale pauku õhinaga piki kallast, läks isegi vette õiges kohas, ujus isegi kümmekond meetrit... ja oligi kogu värk. Arvatavasti ta lihtsalt ei näinud seda dummyt enam, ei osanud ka otsida ja mida sa tühja ikka ujud.

Aga lohutuseks võin ehk endale ütelda: kuidas ta saigi tuua kaugelt veest - kui teda selleks ei olnud õpetatud.

Kurb on asja juures see, et kunagi (põhiliselt 2007.a. kevadel) siiski sai veidi tegeletud Athena jahiõppega. Ja täiesti edukalt. Athena oli 4 kuune, kui käisime isegi Võitla faasanifarmi juures toimunud üleeestilisel jahimeeste foorumirahva faasanijahis. Haavatud või surnud faasanit ta muidugi siis tuua ei saanud. Aga eheda jahipaukude värgi sai ta kütiliinil seistes ära kuulata. Pärast sai ka faasanit suus hoida. Athenale meeldis.

Aga eks ta sai sel kevadel siiski ka ise lindu retriivida. Tegime veidike õppust kodus (ei mäletagi kellelt me need sügavkülma pardid saime), täiesti innuga tegeles nagu allpool pildilt ehk näha on?



Ja siis osalesime ka kennel Meiepere poolt korraldatud kevadpäeval Ahja jõe ääres. Seal oli ka teisi Roosi kutsikaid; Loora ja Lasse. Verejäljed, linnud, nende toomine - kõik oli kutsikatele huvitav ja tehtav.



Siin nad tutvuvad jänesekarvalise dummyga:

Ja siin toob Athenake parti:

Ja väga tubli oli Athena Markku Santamäki poolt läbiviidud kuldsete jahikoolitusel Võitla kompleksis. Oli seal siis seal selline õppekatse; koer ja koeraomanik seisavad püssimehega samal liinil. Siis lastakse jahipüssist ja koeraomanik laseb koera lahti, et see hakkaks heina seest (tol kevadhetkel kulust-põõsastest) otsima lindu. Läksin minagi seda süüdimatult katsetama, kuigi rahvas arvas, et nii noore kutsika kohta oleks see liiast. Aga Markku naeratas ja lubas meil katsetada. Ja ennäe imet, Athena leidiski pardi ja tõi isegi minule käeulatusse. Aga pean tunnistama, lõpp läks siiski käest ära. Athena hakkas saaki ainult enda omaks pidama ja kahju küll, isegi veidi rebis seda. Aga sain siiski veidi räsitud linnu kätte. Et seda vältida, peab algaja koera õppes kasutama kas külmunud või näiteks sukkpükstesse mässitud lindu. Siis ei pidavat rebimiseks minema.

Ahjaa - mõnel korral korraldasime kodus ka verejälje katsetusi. Ka Lasse, Loora ja muidugi Roosi osalesid. Tegin põllule igasugu vereradasid. Milline hasart koerte poolt, saak leiti alati üles. Kutsid muutusid kohati pööraseks, et saaks ometigi rajale. Paaril korral pääsesid kõik väravast korraga välja ja tormasid siis üksteise võidu mööda põldu.

Ühesõnaga - kunagi tehtud kutsikate jahiõppe katsetused tundusid nii edukad olevat, et sigines arvamus; et kui vaja mingit jahieksamit teha, siis õpime veidi ja teeme selle katse ära... Et jahiinstiktid kutsikatel olemas, kuhu nad ikka kaovad.

Aga tundub et, võivad kaduda küll. See tähendab, et vaevalt nüüd jahiinstikt või tööhuvi kuhugi kadunud (varjusurmas ehk?), aga see tööoskus millegipärast ei avaldu koolitamata ja praktikata koera puhul. Ja selles on minu süü, sest Pille usaldas Athena jahiõppe minu kätesse. Aga praktiliselt aasta otsa ei ole meie koerad jahivärki näinud... Alati leiab vabandusi, et aega ei ole. Aga see aeg tuleb leida. Seega siis 2009.a. kevad ehk hakkab Athena uuesti "jahikoeraks".

Muidugi üks meie jaoks uudne segav asi koerteõpetamises on konkurents. Tavaliselt ju õpetad koeri õhtusel jalutuskäigul. Aga kui neid on kaks (Roosi-Athena), siis pead ühe neist üpris kaugele panema, et teise koera õpetamist ei segaks.

Üliedukad päevad Väimelas ja Luunjas

Kes siis ikka koera saba kergitab, kui mitte koera omanik. Ja Athena puhul on nüüd põhjust seda vägagi teha. Kui varem sai ikka kiidetud, et kui hea koer Athena on, siis nüüd on meil olemas ka asjatundjate hinnangud ja kohaasetused VSP ja TP näol. Et siis Väimela näitusel sai Athenast vastassugupoole (emaste) parim kuldne retriiver 26 koera hulgast ja Luunja näitusel suisa kuldsete retriiverite tõu parim 46 koera hulgast.

Seega siis; 23.august Väimela, kohtunikuks kuldsete kasvataja pr Ingrid Hein (kennel Cayring). Kuna Väimela on meie jaoks nagu kodu, siis tulime näitusele suisa 3 koeraga; Roosi võistles kasutusklassis, Athena noorteklassis ja Artemis avaklassis.

Aga lisaks osales meil näitusel "turistiklassis" meie gröönu Silva. Temal ei läinud halvasti, aga ega ka hästi. Talle ei meeldinud see näitusemelu ja kõige paremini tundis ta ennast oma karja (kuldsete) pesitsuspaigas. Tundub, et Silval seal Rootsis selliseid näitusekogemusi ei ole olnud.

Kuna meie silma jaoks Artemisest oli suve jooksul kaunitar saanud, siis panime ta näitusele kirja. Artemis sai suurepärase hinde ja veel suurepärasema kirjelduse. Esitles Pille, sest Ilmar ise ei saanud tulla. Igavene häda on kirjutada teiste koertest, kui oma koera puudusi ja jamasid võiks nagu rahulikult kirja panna, siis teiste omanduses koeri ikka naljalt ei kritiseeri. Aga mis siin ikka varjata, Artemisel on vähesed näitusekogemused ning ülalpidamine näituseringis seetõttu mitte parimatest parim. Muidugi Artemis oli ringis juba ülihea, aga kui konkurentideks on koerad, kes lasevad ennast poosidesse sättida millimeetri haaval, siis võrdsete koerte puhul selline pisiasi on määrav.

Ega ka Roosil pahasti ei läinud, suurepärane hinne ja ilma juuniorkoerteta oli 4-s emane. Aga võibolla oleks veel paremini läinud, aga ... Peale B-pesakonna üleskasvatamist magasime Roosi puhul maha selle, et Roosi enam ei liigu nii tormiliselt ringi. Tegemist ikkagi juba väärika prouaga, kes jalutuskäikudel armastab meie jalakäimise rahulikku tempot ja igasugu jooksuavarused enam ei tõmba. Ja sööda (dieetkrõbuskitega söödame) teda kuidas tahes, kalorid jäävad tal kulutamata. Ja eks see peegeldub siis tema üldfiguuris. Koer veidi ülekaaluliseks saada on lihtne, aga kaalu maha võtta üliraske.

Aga Athena on meil nagu väsimatu tuul, jalutuskäikudel on tore vaadata, kuidas ta tormab kodus mööda mitme hektari suurust heinamaa-ala, nagu mingi hurdakoer. Selline sale lõbus koerake. Aga eks meil oli ka mure, Athenal algas karvavahetus. Näitusekoera karvavahetus pidavat üks üleütlemata kehva asi olema. Aga Athena puhul tundub asi olevat vaat et vastupidi. Tavaliselt on Athenal ikka hästi kohev ja rohke karv (mis meie arust kõige tähtsam; kuivab kiiresti peale vees ja poris käimist). Ja tavaliselt ajapuuduse tõttu (vahel oleme käinud Tartu ligidal Monika juures trimmimas) trimmime omi koeri ise ja ega eriti paljaks ju ei taha teda mingi näituse pärast teha. Seetõttu ehk tõesti vahetevahel võib Athena tänu karvale tunduda suurem, kui ta tegelikult on. Seekord siis trimmisime (st mina hoidsin kohati koera käppa-pead ja Pille sobras kääride, kraaside, kammidega) jälle ise, aga näituse-eelsel pesupäeval toppisime Athenale "mantli" selga. Et märg karv liibuks vastu keha ja kuivanult midagi ei turritaks kohevalt.

Natuke on juba näitusekogemusi pealtvaatajana kogunenud. Üpris tihti teen endale ennustusvõistlust, et millised koerad siis parima nelja hulka saavad ja kuidas siis edasine järjestus. Vahel päris täppi on ennustus läinud. Tegelikult oleks põnev, kui pealtvaatajatele korraldataks ennustusvõistlusi. Ilma panusteta muidugi. Ühesõnaga, seekordsel (iga näitus seda ei juhtu) Athena ringis oleku ajal tekkis mingi eriline ärevus, sarnane tugitoolisportlase erutusele, et kohe meie oma võidab, aga äkki siiski ei võida... Ja nii oligi, Athena ja Pille särasid ringis. Edasi pidi siis ootama serdiringi. Aga nüüd läks raskeks, meil oli kolm näituse ja üks turistikoer kaasas, aga võistlema pidid minema nii Roosi kui ka Athena korraga. Hakkasime sahmima, sest selliseks asjade arenguks me ei olnud valmis. Täpselt nüüd ei mäleta (kes kellega millalgi oli), aga esimese ühise ülevaatusjooksu tegi üks meie koertest tavalise kaelarihmaga jne ja ilma näituserihmata. Ja platsil olid Pille ja Kirke. Kirke esimene ametlik näituseplatsil käimine siis. Siiski eelmise aasta suvisel kuldsete erinäitusel Kirke käis ainukese osavõtjana võistlemas "Laps ja koer" osas.

Ei oska täpselt ütelda (aga kindlasti kehvemini), mis oleks meist saanud, kui Livia ei oleks meile appi tulnud. Ka Livia koertel (kennel Guldfynd`s - see tähendab Roosi kutsikapõlve kodu) oli päev edukas. Aga emaste serdiringis oli Livia Athena esitleja (edaspidi sel päeval siiski Pille, aga järgmisel Luunja päeval võttis Livia täielikult Athena oma ohjadesse). Livia ja Athena ja Athena ja Pille koostöö oli ülihea, meie kunagine püsimatu Athena lasi stoilise rahuga ennast ehitada millimeetrite kaupa ja ka jooksudes oli näha energiat. Ja nii see Athena elu esimene sert siis tuligi... ja vähe sellest, lõpuks sai siis Athenast; Skylinedog Rose Athena- SP1, SERT, PE-1, VSP. Parim kuldne ehk siis TP oli Eestis väga tuntud soomlase Mary Stenvalli isane koer Ritzilyn Jimmy Mac (http://www.marigolden.com/8). Tegemist on Roosi (ja seega ka Athena sugulane) isa sugulasega - Ritzilyn Blues Brother isaliini pidi.

Rosettidega siis see Väimela päev lõppeski, kihutasime koju puhkama, sest kohe järgmine päev oli tulemas Luunja VIII ja IX rühma näitus. Kohtunikuks; Dmitri Sabasta.

Ja Luunja päev siis algas Athena jaoks naamoodi;

Ja päev siis lõppes Athena jaoks niimoodi;

Selle päeva kirjelduseks sobib eelmise Väimela päeva kirjeldus, ainult Artemist ei olnud kirja pandud ning Silvat me kaasa ei võtnud. Siiski ühe tühise erinevusega, kui Väimelas võitis TP tiitli Ritzilyn Jimmy Mac ja Athena oli VSP, siis nüüd sai Athenast TP ja VSP oli Ritzilyn Jimmy Mac. Ning Livia pühendas end täielikult Athena näitamisele.

Kõigepealt tuli noorteklassis saada esimeseks:

Emaste serdiringi ülesrivistuse algusosa Athenaga















.................................... ning lõpuosa Roosiga:
















Ja lõpuks siis kuldsete kogunäituse võitjad:

Ja kuna otsustasime jääda näituse lõpuni kohale, siis sai ka sampust joodud:

Aga siis jätkus Livia ja Athena näitusetöö.

Kõigepealt VIII rühma võistlus:















VIII rühma võistlusel platseerus Athena 3-ks, aga VIII ja IX rühmade ühisel parimate väljaselgitamisel pidi Athena rahulduma 8-nda kohaga. Aga vahva ikkagi, lisaks karikas on tore asi ja siis veel krõbinate hoidmise tünn ja toidumõõdutopsik.

Eks meile oli selline võistlus esmakordne. Tõsi küll, natuke kummastav oli näha Athenat peensusteni sätitud-kammitud-trimmitud-...? pisikoertega võidu jooksu näitamas. Et tulevad need 8 koera ühises rivis siis Luunja laval pealtvaatajate poole, pööre ja siis kohe tagasi. Ainuke häda, et kui pisematel koertel jagus sellest lava 5? meetrist sibamiseks maad küllaldaselt (ja seega näha ka liikumist), siis Athena nagu ei saanud liikuma hakatagi, kui kohe tuli teha pööre ja tagasi "liikuda". Ja arvatavasti pidi seda asja tegema ka chihuahua kiirusega?

Jah - viinamarjad on hapud ja "kadedalt" tõden, et mis asja retriiveritel võistelda IX rühma seltsi- ja kääbuskoertega.


Õigluse huvides peab siiski mainima, et üks ikkagi suht suuremat sorti koer ehk siis
inglise springerspanjel (Crownmaple Heloiza Notre Dame) oli ka tegija ja saavutas isegi II koha VIII ja IX rühma peale kokku.

Tegelikult teistel kuldsete kasvatajatel läks ka lõppvõistlustel hästi (beebid?, kutsikad, vist juuniorid, paar, järglased?), kus saavutati rida teisi-kolmandaid jne kohti. Aga tulemusi üles ei märkinud ja Luunja näituse tulemusi kuskilt ei leidnud, seetõttu ei julge kirjutada, mida keegi saavutas.

Eks lõpus tuli veel poseerida:


Lisaks veel pilte Väimela-Luunja näitustest meie pildialbumis:
http://picasaweb.google.com/pille.saarnits/VImela2008#
http://http//picasaweb.google.com/pille.saarnits/LuunjaAugust2008#

Ning ka Athena isa Wilsoni (Daily Rays Royal Sun Rise) perenaine Heini kaugest Kajaanist oli õnnelik Athena edu üle ning see rõõm siis kajastub ka tema kodukal (Uutisia 2008).

Ning siis veel seda, et enne rühmavõistlusi käisime vahepeal Tartus, Merikese kenneli kutsikaid vaatamas (kennel Double Flame, teine pesakond), kus siis isaks oli Dewmist Lord of the Manor (omanikuks Livia). Kõik kuldse kutsikad on alati toredad, kuid Pille oli sellest pesakonnast siiski eriti vaimustunud.

Lõpetuseks erilised tänud Liviale, kes neil kahel edukal päeval viis Athenat tähtede poole...

Erinäitus Vehendis

25-27.juuli toimusid siis Võrtsjäreve ääres Vehendis kuldsete suvepäevad. Läksime Pillega sinna näitusepäevaks (laupäev) ning koeri kaasa ei võtnud. Et ükskord võiks näitusel olla ka valge inimesena. Tagantjärgi leian, et tegemist oli veaga. Ilma koerteta ei ole ikka see õige tunne. Pealegi kohtunik Marianne Holm Hansen (Taani, kennel Tallygold) oli väga huvitav.

Küll aga oli kohal Loora. Esines siis elu esimesel näitusel (noorteklassis). Loora omanikel (Kalle on jahimees) oli vaja jahikoera tunnistuse saamiseks ühte näitusehinnet. Meie veidike muretsesime, et selleks esimeseks näituseks sai just erinäitus kirja pandud. Loora oli A-pesakonna tulesäde, pidevalt ta rahmeldab ja liigub. Ning sööb imevähe. Seetõttu kujutlesime, et kõhnuke Loora teiste kappide seas on veidike kritiseeritav. Aga ülihästi läks. Loora kiituseks peab mainima ka seda, et Loora kasukas on haruldaselt mõnusa läikega. Seekord ka teised noored emased enamikus olid ringis üpris kõhnukesed. Ning Kai esmakordne händleritöö Looraga näituseringis pani mind tunnustavalt pead vangutama. Püsimatu Loora seisis. Ja liikus ülihästi. Tõsi küll, serdiringis olla liikumine käest läinud (ise seda enam ei näinud, viisin sel ajal Pille Pärnu bussile). Aga ülihea kirjeldus ning hinne väga hea. Ja kohtunikule olla Loora samuti väga meeldinud. Tõsiselt tore.




Näitusepäev oli haruldaselt palav. Seetõttu oli tahtmine rannas passida. Ja oli ka põhjust. Kohale (mitte veel aga näitusel esinema) olid tulnud siis Roosi kutsikad B-pesakonnast; Balther ja Beatrix (muidugi mitte omapäid, koos pererahvaga).

Beatrix siis:



Ja Balther:



Ja siin nad kimbutasid tundide kaupa väsimatult oma kauget sugulast:



Ja pärast puhkasid:



Ja tõsine rõõm oli kokku saada kutsikate pererahvastega. Kuulsime hulgaliselt pajatusi sellest, kui targad neil koerad on ja milliseid lollusi nad küll teevad.

Veidike näituset ka üldisemalt. Nagu ikka palju eesti kuldseid, kellele lisandusid leedu ja venemaa koerad. Ja võitjaks tuligi koer Venemaalt: Karvin Aristokrat. Nime järgi on aga tegemist soome koeraga. Tõesti ilus koer.

Igatahes külalistele Venemaalt meeldis näitus ülivõrretes. Sellest nad kirjutavad ka omas retriiverite foorumis;
http://www.retriver.net/index.php?name=Forums&file=viewtopic&t=5792

Karta või loota on, et järgmise aasta suvepäevadele saabub väga suur dessant idast.

Kohtunik oli ka tore. Peale oma parimate valikuid, tegi ta ka pealtvaatjatele omad selgitused, et miks see ja teine koer hea on.

Suvepäevade pühapäev oli siis ette nähtud agility demoks (kahjuks algul lubatud võistlust ei olnud võimalik teha) ja dummy harjutusteks.

Kuna Lasse ja Artemis on Tartus agilytit harjutanud, siis saabusid nemadki kohale. Algus oli neil rabe. Lassel nagu ikka olid kõik muud asjad olulisemad (mitte aga agility). Pulkade vahel slaaloldamine oli neile seekord imelik, pulkade vahele oli pandud võrk, et algajaid koeri suunata-õpetada. Aga eks nad siis, kui teised juba olid huvi kaotanud, tegid ka omad sooritused.

Artemis rajal:



Monika viis siis dummyõpet läbi, aga mingi hetk tõdes, et naisterahva käe jaoks on pidev püssi paugutamine veidike raske. Ja seetõttu sain mina ülesande, dummipüssist dummyt vette lasta.

Artemisele ja Lassele dummy õppus läks täie ette. Kuigi esmakordselt. Ujusid kaugele-kaugele ja tõidki kaldale. Tõsi küll, veepiiril siiski enamikel kordadel poetati dummy maha ja asuti mõnuga ennast raputama.

Aga lõpetuseks üks pildike, kuidas Artemis ja Lasse ootavad oma dummy toomise järge: