Polly emmena ja ammena

Elu tahab elamist ja kutsikad toitmist- Polly poolt ei olnud mingi probleem 2 pisikest Roosi tütart imetada. Mopsid olid tol hetkel ehk trullamad, kuid päevadega said kuldsed Polly toidul kasvust neist mööda. Ja lõpuks oli aeg mopsikesed ja siis kuldse kutsikad lisatoidule saata. Aga Polly jätkab endise innuga kõigi kutsikate võrdset toitmist, hooldamist ja kasvatamist. Algul oli Polly amm, kuid nüüd juba ehtne emme kõigile.

Kelgusõidud uuel hooajal

Lumine hooaeg algas meil hoogsalt. Gröönud olid lumest vaimustuses ja kihutasid. Kuid siis, järjekordselt Pressi küla ligidal purunes ka meie teine kelk (üks neist oli eelmise hooaja Pressi küla jamadest veel parandamata...). Pressi küla fenomen seisneb selles, et seal on lahtised koerad, keda siis meie omad tahaks ära süüa... Ja kui õigeaegselt pidurdada õieti ei saa, siis tavaliselt juhtub midagi - st kelguga.

Niisiis - järgi jäi siis ainult tõukekelk.Arvestades seda, et kerge kelguga Bamse-Daroni paar on vaid minule allutatav, siis meie kenneltüdrukud sõitsid Davis-Elfie ja Esme-Eiriku paaridega. Daric (koos Daroniga) ja Ellard (koos Eirikuga) aga sõidavad vahelduva eduga (kuna ümberpööramine kohalt koertele selge, siis seda nad vahel teevad vales kohas või tõmbavad lihtlabaselt traksid üle pea seljast). Ei sobi neile see paarisrakendis juhtkoeraks olemine. 

Aga mõned pildid Kirkest ja mustade ning pruunide kelgupaaridest;

Kui kelgutamine on läbi, siis ei ole igakord mõtet sooja tuppa jääda, vaid talvõhtust-ööst tuleb võtta kõik see parem. Lõkketule äärne kuuma joogi (või ka supi) tarbimine on päris mõnus.

Hüvasti kollane koer...

Roosi, kes lahkus meist Linnuteele 04.12.2012.a...

Roosi tütred Polly poisi-tüdrukuga

14. november 2012. a oli see päev, kui Roosi otsustas lõpuks ka omad kutsikad maailma tuua. Algul oli neid kolm - kaks tüdrukut ja üks poiss, kuid mõne päeva pärast hääbus poiss. Mis teha - algusest peale oli ta poole kõhnem kui ta õed ning kui algul tundus, et ta kosub teistele järgi, siis ometigi...

Üleüldse - meie kenneli kümnenda pesakonna ilmaletulek oli üks suur mure. Roosil pidanuks ammu kutsikad käes olema, aga ei kedagi. Paar tundi oli keisrilõikusele minekuni aega, alles siis Roosi alustas poegimist. Üle 5 tunni. Vahepeal ka süstimine. 

Kokkuvõttes võib aga ütelda, et meie koerte pesakondadega on siiani ikka väga hästi läinud. Aga kui pesakondade arv juba kümne ligi, siis juba tõenäosusteooria järgi siin ilmas kõik pilvitult ei toimu. 

Aga lisaks pildiseeria kuldse kutsikatest ja mopsi kutsikatest - kes kõik kasvavad mühinal ja on kõik väga hea tervise, olekuga jne.

                          

Kutsikate isaks on Göthe (Waterloo`s I Want It All , kennel Siimline), kes oli meile ja ka Roosile ülimalt sümpaatne. Superkoer - kelle me valisime teiste vingete isaste seast kohe esmanägemisel, kelle juurde me paaritama oleks nõus minema isegi üle mere, aga ta elab suisa Elvas ja nii me ei pidanudki seitsme maa ja mere taha minema. Koera omanikeks on Kersti Paju, Kristina Alekand ja Tarmo Vasemägi - kes siis ühendatud jõul hoolitsevad Göthe eest.

Tartu Lõunakeskuses

Laupäeval käisime Tartus Lõunakeskuses ja veetsime seal aega kella 9-st 18-ni. Mina, Kirke, Mona ja Bamse -Davis. Ja me ei olnud šoppamas, vaid tõsisel tööl. Koos hotell Räpinaga (keda esindas herr Laur Lepson) tutvustasime perepuhkuse paketti talvisel-lumisel ajal - meie poolt kelgukoerad, Räpina hotelli poolt mugavused -saun, söök, voodi, mis iganes. Nojah - vinge oli olla igasugu kuulsate ja uhkete spade, Goa reisi orgunnijate, Lennusadama, Jurmala jne firmadega ühes rivis.

Algus ei olnud paljutõotav. Davis suisa värises, kui saabus oma üksildasest Haanjamaa aedikust rahvamasside keskele. Ennenägematu asi tema jaoks. Bamse - elus suurlinnu näinuna ja toakoera elu elanuna - suhtus toimunusse stoiliselt ning tema eeskujul varsti Daviski muutus rõõmsaks ja uudishimulikuks. Ning kui    nii mitmelgi korral spade jne tutvustuse ajal räägiti grööni koerte raskest, kuid töökast elust - siis leidis ta alati just siis aega Lõunakeskuse avarustesse lasta oma valju häält.

Muidugi terve päev meie koerad ei suutnud olla demo seisakutes, lõpuks olid nad nagu postmargid vastu kaubanduskeskuse jahedamat põrandat. Ja nad tarbisid meeletus koguses vett. Ja väga tihti pidime me õue kappama koertega - jahutus ning pissiring. Algul hoidsime koeri rangelt lõo otsas. et mine tea, kuhu nad leekima pistavad - alla jäähalli hokimängijate ja iluuisutajate sekka? Asjatu mure. Neile meeldis olla kaasavõetud kelgu ligi, vahetevahel Davis leidis asja isegi kelgule lebotama minna. Aga üldiselt oli kelk siiski meie kennelpiigade jaoks, kellest oli mõnel kiirel hetkel suur abi.

Laur esindas meie koosluse soliidset poolt - jagas infot ja voldikuid (mida ka Mona-Kirke ning appi mõneks ajaks tulnud Kati tegid üliedukalt). Mingi hetk olid suur patakas paketti tutvustavaid eesti keelsed voldikud otsas ja siis nagu enam ei tihanudki uudistavaid inimesi ligi kutsuda. Aga - eks seletasime siis edasi näitlikult koeri näidates. Ahjaa -inimesed veidi aupaklikult uudistasid meid - mingid seninägematud koerad, et kas... Eks sai siis seletatud, et tegemist üliinimsõbraliku tõuga. Võite pai teha (aga hoiatasin, et pärast peab käsi pesema - muidu jääb koeralõhn manu).Ja lapsed kasutasid paitamise võimalust ülitihti.

Aga mis siin ikka seletada pikalt, las Kirke poolt tehtud pildid seletavad edasi:

Päeva lõpus märgiti hotell Räpina kelgukoerte sõidu pakett  veel auhinnaga selle eest, et tegemist oli atraktiivseima puhkuse tutvustusega.

Häid pilte leiab muidugi ka hotelli Facebooki albumist: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.486912927997181.111397.140534749301669&type=1v

Daamid kübaraga

Senini olen arvanud, et kübarad sobivad daamidele, aga koeri daamiks mukkida on liiast. Aga Kirke tegi endale kübarakese, sättis seda endale ja ka Pollyle pähe. Ja minu arust kenad daamid mõlemad.

Esimesel mopsikutsikal silmad peas

Kutsikad kasvavad mühinal. Ja ennäe, pisikesel emasel kutsikal silmadki juba näha. Selline hästi rahulik ajajärk  kutsikate kasvatamises, sest kõigega saab Polly üksinda hakkama.                

Kelgukoerad ja Räpina hotell

Räpina hotell ja kennel Skylinedog kelgukoerad koos 2012/2013. a talvel peredele kelgusõite tegemas. Täpsem info hotelli kodukal:http://www.rapinahotell.ee/

Polly teine pesakond

Teid tervitab Polly - koos imearmsa tütre ja pojukesega. Polly kutsikad nägid ilmavalgust 31.10.2012. a Muidugi ilmavalguse nägemine on liialdus, sest nad on ju veel pimedad.

Väga elujõulised tegelased, kakerdavad pesakastis päris vilkalt, kui millestki puudust tunnevad. Tegelikult kaks esimest ööd olid päris närvesöövad, sest kutsikad ei lasknud pideva hädakisaga meil magada. Kuid nüüdseks on nad Polly imemise algsega võrreldes käppa saanud ja magavad enamuse ajast.

Igatahes - keset sügisest sombust ilma ning elus ootamatult kaelasadanud jamasid on kutsikatega tegelemine suur rõõm. Pole aega närveldada - kutsikaid peab kantseldama ning Pollyle peab võimaldama lühikesi kiireid söögiringe-õueskäike. Sest et piisab mõnest minutist - ja Polly lihtsalt peab kasvõi läbi ukse oma kutside juurde tagasi murdma.

Kutsikate isa on sama, kes aasta tagasi Polly esimestel kutsikatelgi: Uno (Flintstyle Dare Devil). 


Polly ja Uno ühendusest tekkisid meie arvates siia ilma igavesti vahvad tegelased. Kuid nende eelmise 5 kutsika puhul oli üks suur viga - ei ühtegi emast. Kordamine on tarkuse ema ja ennäe - vähemalt ühe mopsitütrekese omanikud me nüüd oleme.
Ühtlasi tervtame 'Uno perenaist Ave Kotkat, kelle kodus Sakus Uno elab.


Nende koduleht: http://mops.edicypages.com/et

Polly eelmise ehk g-pesakona tegemistest siinses blogis saab lugeda siit.

Sügistreening

Oma koerte arengu ajaloo huvides teen ühe meenutuse toredast pühapäevast Nohipalu Valgjärve äärsetel metsaradadel. Nimelt toimus seal sügistreening kelgukoertele, eestvedajaks klubi Baltosport (nendel ka vastavast üritusest oma kirjeldus: http://baltosport.ee/?p=1704.). Seal ka pildid toimunust.

Ise pilte ei teinud, fotokat ei teadnud kaasa võtta. See eest oli kaasas meie kelgukoerte treenimiseks  muretsetud uus sõiduriist - tõukeratas. Ja muidugi gröönud: Bamse ja Daron. Kohe peab mainima, et proffidel (kennel Hellekantri) oli kaasas pisem tõukeratas ja seda proovides selgus, et tõukeratastelgi vahe sees (meie oma liialt suur - seega raske ning ka seista tuli seal liialt kõrgel, seetõttu jalal vaeva tõukamiseks rohkem).

Aga esmalt oli tore näha vanu tuttavaid:  kennel Hellekantri meeskonda ning kennelit Back to Work + Elfie (meie kennelist neile antud grööni koera kutsikas).

Elfiet sotsialiseeriti hoolsasti (tutvustati teisi koeri, inimesi), sest et mingi kramp tal oli võõraste koertega. Kuid siis nägin ma tõeliselt sõnatuks tegevat pilti: Elfie nägi Bamset-Daronit ning ei ole kahtlust - koerad tundsid   koheselt üksteist ära (mis siis - et peale loovutamist, pea kaks aastat üksteist nähtud ei olnud). Ja mis peaasi, kõik kolm koera olid sellises vaikses liigutavas seisundis - nagu oleks kokku saanud pere, kes on üksteist kaotanud ja siis ootamatult pärast igavikulist vahet uuesti kokkusaanud. Seetõttu oli veidi kahju  vaadata, kui Elfie pidi Bamse-Daroni juurest lahkuma.

Jah - ma olin lugenud, et grööni koertel pidi olema haruldaselt hea mälu. Nii see ongi. Ning lisaks veendusin veelkord, et koertel on ka tunded, mis nii väga inimtunnetest ei erinegi.

Elfiest veel niipalju, et näha oli, et ta oli saanud treeningutel tõsist mahvi ja võrreldes oma poolvennakese Daroniga. Ta oli ikka tükkmaad lihaselisem ja kõhnem. Aga vilksamisi korra siiski nägin ka teda tagumises paaris korralikult tööd tegemas - siis kui Steveni 7-line kärurakend meist mööda kihutas.

Aga tore oli vaadata ka seda, et sügistreeningule oli minu arust ootamatult palju inimesi saabunud - üle Eesti - ligidalt ja kaugelt (Rapla, Pärnu, Rakvere jne)- alaska malamuutidega ja siberi huskydega.

Esialgsed jutud räägitud ja siis läks treeninguks lahti. Võimalus oli siinsetel liivastel ja tasastel metsateedel sõita 9 km-st ja 18 km-st ringi. Ise valisin siiski 9-se. Tõukeratast olin veel loetud korrad jõudnud eelnevalt kasutada ja vähimgi kogemus puudus, et kuidas on sõita pikemat maad (seni olin ainult 3 km pikkuseid 2 koeraga sõite vahel teinud). Seega meie poolt siis suhteliselt treenimata seltskond suundus rajale. Ja eks ma olin ka üks hädapätakas, kuidagimoodi õnnestus mul ratas nii kokkupanna, et esimesed 2 km tegelesin tehniliste seisakutega. Aga pole halba ilma heata, seetõttu mul õnnestus koeri harjutada teiste treenijate-matkajate koertega. Pidevalt möödusin kellestki ja siis lasin jälle ette... Loodan, et teised ei pannud seda pahaks (eriti esimene kord, kui pidin omi koeri ikka eemale kiskuma liialdasest uudishimutsemisest või ... ). Aga edaspidi läksid möödumised järjest paremaks.

Aga siis selgus, et meie meeskonnas olen ise kõige nõrgem lüli. Kaks koera pidid ju vedama hinnanguliselt 120 kg (mina, minu riided, tõukeratas) ja pidin õigeks ikka ka koeri aidata - jalaga oli vaja hoogu anda pikkadel vaevumärgatavatel tõusudel.  Jalgsi jalutades oleks arvanud, et tegemist sileda maaga, aga kui on pead tööd tegema, siis oli kohe tunda, et tegemist on hoopis pika-pika lauge tõusuga, mis otsa ei saa. Ja mis parata, lihtsalt mul ei olnud erilist jaksu, et muudkui hopp-hopp lenneldes edasi kimada. Viimastel kilomeetritel Daron väsis juba tõsisemalt, aga samas Bamse leidis, et temagi peab edasiliikumiseks kogu aeg tööd tegema - ning koerad liikusid ees juba mõistliku ühtlase paarina..

Aga teiste treeningutest ei oska suurt midagi rääkida, kõik läbisid oma kavandatud teekonna - algajad said kogemusi ja proffid kasvatasid muskleid. Selgus, et nii mõnigi nn algaja oli ise koos oma koeraga (-dega) tubli meeskond ja seepärast veendi neid, et vaja oleks ka võistlustel käia. Usun, et eesti rakendisportlaste seni suht väikesearvuline (aga samas väga tubli) seltskond saab arvukat kaaskonda edaspidi. Võibolla isegi meie grööni koerte näol, sest jaanuaris tuleb võistlus (Jälg 2013) pea meie koduõue - Otepääle.



.

Athena kõige suurem poeg Hugo Võrust

Saime järjekordse rõõmsa kirjutise varsti aastaseks saava Hugo tegemistest;

....."Esiteks oleme me väga rõõmsad, et Hugo just meie perre sattus. Ta on tõeline päikesekiir meie igas päevas ja meie kõige suurem sõber. Ta on väga energiline ja tark koer. Ta pole meil kodus kunagi mitte midagi katki närinud v.a. vanaemajuures.Väikse kutsikana meeldis talle vanaema pliidi ees pisikese tooli jalgu närida. Nüüd on jäänud vanaemale sellest väike mälestus. 

Alles nüüd saame aru, mida sa mõtlesid selle all, et ta on pesakonna kõige suurem. Viimase kuu jooksul on ta nii suureks kasvanud, pea ja kere on kuidagi eriti suureks märkamatult läinud. Endiselt meeldib talle oma mänguasjadega mängida.ÜLdiselt on ta suurema osa nendest hävitanud, aga mõni tugevam peab veel vastu. ÕHtuti,kui me telekat vaatame armastab ta vaibal rulluda mõni oma lemmikmänguasjadest suus.

Käisime ka koertekoolis ja läbisime koolituse meie jaoks vähemalt edukalt. Meile öeldi küll, et Hugo on võimeline enamaks, kui ta eksamil näitas. Hetkel on ta küll väga kuulekas ja pahandusi ei tee.

Vägameeldib talle metsas joosta ja muidugi ratta kõrval jooksmise probleemideta on ta ka selgeks saanud.

Oma noore elu jooksul on Hugo isegi meiega Soomes käinud, üldiselt on ta meil igal pool kaasas, kuhu vähegi kannatab kaasa võtta. Autoga sõitmine ei valmista talle mingit probleemi.

Eriti meeldib Hugole maal olla, hektarite viisi vabadust. Seal on kõik lubatud. Isegi üleni porisena võib diivanil rahulikult kuivada. Vanaema on seal peremees ja seal reegleid Hugole pole. Veel meeldib Hugole tiigis ennast jahutamas käia, või võtta üks jahutav vann peale õues möllamist. Loomulikult magab Hugo meie kaisus voodis ja ennem ta kunagi sealt ei välju, kui siis ainult minuga. Kunagi pole ta halvas tujus,alati kuulab tähelepanelikult, kui ma temaga räägin ja muidugi see siirus ja ääretu rõõm,mis temast kiirgab!

Kirjutan kindlasti varsti veel ja annan meie tegemistest teada. Proovin ka mõned uuemad pildid saata.

Tervitavad Marta ja Hugo"

Kusti on aasta vana

Saabus siis meile üks tore jutt ja toredad pildid äsja aastaseks saanud Kustilt (Gustavi perelt);

..."Ma olen nüüd ühe aastane ja peab ütlema, et eluga vägagi rahul. Pererahvas on täitsa tore, kuigi vahel saan ma ikka riielda ka. Viimati siis, kui ühe külalise koti peale jalga tõstsin. Ega ma muidu enam tuppa ei tee, juba ammu, aga selle külalise juures käisime me suvel ja seal oli üks vahva sõber, kellele nüüd tervitusi tahtsin saata. Ja tegelikult tõstis too koerast sõber suvel ka minu perenaise peale jalga, nii et nüüd oleme nagu tasa või nii. Ükskord varem sain ka riielda. Siis ronisin põrandal istuva perepoja sülle ja tegin nii kurva näo pähe kui võimalik. Siis muidugi rahunes perenaine maha, see kurb nägu mõjub ikka alati. Vahest ma nagu ei teegi midagi, noh natuke ainult norin laua ääres või kraabin midagi, mida vist ei tohiks. Ei tea, õnneks on üldiselt ikka perenaine ja perepoeg rahulikud ja vahvad. Käime õues ja mängime. Eriti meeldib mulle perepojaga mängida, ta nagu jagab paremini seda asja. Teiste omasugustega muidugi ka, aga ei ole just väga palju sõpru, kes minuga pikalt mängida tahaks. Hiljaaegu hakkasime läbi käima ühe Eesti hagija kutsikaga. Noh ma õpetasin talle kohe mõned meesteteod, mille üle perenaine vist väga ei rõõmustanud. 

Rõõmus olen ma igal juhul. Süüa meeldib mulle ka. Mulle kohe väga meeldib süüa. Ainult et ma ei saa kunagi nii palju, kui tahaks. Vahepeal, päris pikka aega, tegi perenaine mulle ise süüa. See maitses mulle kohe eriti, kuigi ausalt öeldes ma võin kõik ära süüa. 

Magamisasemeks on mul kaks tükki lambanahka. Nendega saamislugu on ka ühe riiuga seotud. Muidugi ma pissisin selle peale ja muidugi sain riielda, aga oma tahtmise ma sain. Nüüd on mul kaks paraja suurusega naha tükki, millel mõnus magada. Ma oskan ka diivanile ja voodisse hüpata, aga alati kui ma seda oskust näitan, saan ma millegipärast kiitmise ja maiuse asemel pragada.

Võin öelda, et ma olen eluga rahul. Kui kunagi näeme, siis räägin pikemalt. Tervitage mamma Pollyt ka."

Kusti

 

Palju õnne Kustile ja tema vennakestele!

Mõista-mõista.

Kirke tegi üks päev meie koertest pilte. Siin on siis Roosi:

Järgneva pildi puhul on üks eripära. Kas keegi avastab selle?

Tegelikult all vasakul ja paremas nurgas on juba viide kirjas. Tegemist on ühendpildiga, vasakpool pildist siis Atheenast ja parem pool pildist Roosist.

Merekoer Kusti

Saime siis sellise toreda sõnumi:


..."Meil läheb kõik ilusti. Kusti on parim koer, keda endale tahta. Meel on rõõmus, isu hea ja tervis korras. Ka sõnakuulelikkusega on täitsa hästi. Ainult teiste koerte läheduses ei saa teda alati rihmast lahti lubada, sest ei ole kindel, et ta pärast enam oma peremehest huvitub. Kusti mängib üldiselt kõigiga hea meelega - mõni on lihtsalt natuke suur ja mõne jaoks on Kusti natuke suur. Haukumise on ta samuti selgeks saanud, aga õnneks kasutab ta seda oskust üsna vähe. Natuke on ta ka mööblit närinud, aga sellega arvestasime. Sel nädalavahetusel käisime mere ääres ja esimest korda ka vees. Seni on Kusti kõikidest veelompidest suure kaarega mööda käinud, ent palavus tegi oma töö ja vesi sai mitte ainult tuttavaks, aga ka väga heaks sõbraks."...


Lisan ka saadetud lühikese videokese Kusti mere naudingutest:

Ning paar pilti:

Nähtu põhjal ma järeldan, et Kusti on üks eriline elurõõmus tegelane. 

Mälestades Silvat

12. mai õhtul pidin siis lõpuks tunnistama, et Silva on nüüd teisel pool Vikerkaart. Paratamatus, millega ma  algul ei tahtnud leppida, kuid mida Silva ise (minu arusaamade kohaselt) teadis viimased 13 päeva ja ööd.

Päevapealt söögist loobumine, tagajalgadest keha enam üles ei aetud, pilk üdini tuhm, kohati värinad - vahel harva suutsin Silvat toitainetega rikastatud vett jooma meelitada.

Ma ei tea, kas oli õige otsus - et uinutav-surmav süst jäi tegemata. Silva häält ei teinud, ei oska seega ka tema võimalikke valukannatusi mõõta. 

Eks igal uue päeva algul gröönusid vaatama minnes olin eriliselt närvis, kuid siis hoidsin veidi Silva käppa ja päev läks edasi. Ka teised gröönud olid häiritud, eriti Ellard kes nii mitmelgi korral Silva koonu lakkus. Ja viimasel päeval kuulsin meie gröönusid korra lühidalt ulgumas-niutsumas, aga ei läinud mina sel hetkel asja uurima ja pärast hulgi tunde hiljem - siis leidsingi surnud koera.

Lühidalt ja kokkuvõtlikult siis Silva elust Leoskil. Viimastel aegadel oli Silva väärikas koer, kellest minu arust kiirgas elukogemust. Koos Pillega oleme tõdenud, et nii tarka (intelligentset) koera me ei ole veel näinud. Silva suutis haruldaselt hästi inimesi lugeda (tavaliselt öeldakse ju vastupidi), nende soove ja vajadusi aimata ning rahuldada. 

Silva-Torbiku saabumine meie ellu oli üks eriline ja tore aeg.

Tänu Silva olemasolule oli mul põhjust osaleda Eesti kelgukoerte üritustel. Sain minagi aimu - mida tähendab koeraga jooks, tõukeratta vedu, ratta vedu jne.

Ning ei pidanud ma eriti vaeva nägema, et Silva tütart Torbikut vedama õpetada.

Suhted teiste emastega olid algul tal ülihead - aga eks elu tegi korrektiive (eri karjad, vedelevad kondid) ja eks ühtteist juhtus ka sõprade vahel.

Silva jaoks olidki talved-suved kõige paremad ajad (sügisvihmade ajal ta vajus nagu kokku) ja rõõm oli näha tema taiplikku rakendijuhtimist. OK - veojõudu ta eriti enam ei rakendanud - aga seda kompenseeris ta meeskonna töös tegijana.

Ja põhipanus Silvalt - meie kenneli E-pesakonna ilmale toomine, kantseldamine jne. Seda ka oma tütrekese Torbiku (D-pesakond) pesakonna puhul.

Veel eelmise aasta sügisel suunas ta nii mõnegi meie koera koheselt õigele teele - kui see ei tabanud sügishooaja trennide alguses - kuidas ja kuhu minna rakendis.Ühesõnaga - Silvale võis kindel olla.

Hoolimata tõdemusest, et selliseid lahkumisi seisab meil edaspidi ees veel ja veel..., ei saa nendega vist harjuda. Silva puhul ma tunnetasin - et temaga koos veedetud-tegutsetud aega jäi ootamatult napiks ... millest on eriliselt kahju.