Pühapäeva külalised

Kiired ajad jälle. Tegemisi palju. Aga kutsikate ja teiste koertega tegemiste vahel, ei tohi unarusse jätta kelgukoeri. Hanna tuli siis meile appi koeri treenima. Ühes treeningkorras on vähemalt viis sõitu vaja teha. Bamse-Daron, Eirik-Esme, Davis-Elfie on sellised väljakujunenud paarid. Hanna alloleval pildil sõidabki viimastega.

Kuid mõni koer saab veel teist kordagi sõitu. Daron õpetab Daricut. Esme või Elfie Ellardit.

Kuid vahel õpetame me ka külalisi sõitma, kes ennem sellist asja esmakordselt näevad. Pisike instruktaaž ja minek (Pille sõidab autoga siiski ümber pööramise kohta vastu, et aidata vajadusel koeri tagasi suunata). Alloleval pildil siis Lembit Bamse ja Daroniga sõidus. Sõit olla tore olnud.

Kuna ise sõitma eriti ei pidanud, siis tegelesin teiste sõitude jäädvustamisega. Viimastel aegadel on üheks tublimaks koeraks kujunenud Esme (all pildil). Daron on endiselt muidugi parim, kuid seni paremuselt teine Elfie sõitude ajal piilub vahel teeäärte poole. Peame teda ohjama veidi.

Kuid lisaks kutsikate vaatajatele, kärusõidu proovijatele ja treener Hannale oli pühapäeval meil külas ka Bongo. Bongo on Hanna koer, kellega ta aktiivselt tegeleb ja esmajoones rakendades teda ratta ette. Tegemist on 2,5 aastase isase karjala karukoeraga, kellele aga teised suured isased koerad ei meeldi. Kuid kas see on alati nii? Igatahes esmatutvus meie pisikese emase Esmega möödus pigem Esme hämminguga - Kes see veel on?

Aga varsti olid mõlemad rahunenud ja poseerisid vahvasti.

Kuid kuidas on külaliskoeral Bongol klapp kärusõidul esmajoones teise isasega? Mingeid asjatuid riske me ei teinud ja andsime Bongo kaaslaseks sõbraliku Davise. Algul nuusutati üksteist - aga sabad käisid mõlemail lipa-lapa ja käru ette nad pandi. Suutsin isegi ühe pisikese klipikese fotokaga teha:

Igatahes Hanna oli ülimalt rõõmus peale sõitu; et kui hästi ikka Bongo Davisega sobis, kui kiiresti ja süvenenult nad kihutasid, kui taibukad nad olid jne.

Selle üle oli ülim rõõm ka meil.

Kelgukoer kelgukoertel külas

Rohkem kui nädal tagasi käisid meil külas Alvar-Sigrid-nende lapsed ja Grisli.


Kõigepealt Grisli tutvus aedikus olevate kelgukoertega - seda vajaliku lugupidamise ning samas julge uudishimuga.

Meil olid jälle parajasti külas koertega sõitmas Hanna ja Mona (katsetasime sellel hooajal esmakordselt neljaseid rakendeid (üks rakend läks hästi aga teine ebaõnnestus). Kuigi noort koera (suisa kutsikat- Grisli ligines veel viiendale elukuule) võib ehk ebameeldivate kogemustega rikkuda, siis usaldasime niivõrd oma kogenud Silvat, et see näiteks kuidas rakendis liikuda. Grisli sai elus esmakordselt traksid selga, siis mingi imeliku rihma selja taha ja siis veel mingi kolisev asi ka (käru). Aga kõrval oli rahulik Silva ja ennäe - sõit läkski lahti. Mona juhtis neid ehk vaid mõnisada meetrit, sest et algul ei tohi liiga teha, hea emotsioon peab mälestuseks jääma.

Aga Grisli kappas mõnuga ja nagu oleks juba kogenud kelgukoer.

Ka toas tervitas Grisli uusi seninähtamatuid tegelasi rõõmsa tähelepanuga. Ja ka nädal aega juba kutsikatega mässanud Polly tundis heameelt külalist nähes. Koonud koos me neid limpsima ei lasknud, veidi ikka kardad mujalt maailmast saabuda võivaid pisilasi jne.

See eest inimestega võis Grisli teha mida iganes...

Andsime Grislile ühed meie kõige väiksemad traksid kaasa (kuskilt 10 cm siiski pikad veel) ja nagu allolevalt pildilt näha - jätkus Grisli traksides veoõpe edukalt juba koduses maakodus. Lapsed ees ja Grisli karjale järele - panemata tähele mingit tühist raskust oma selja taga.

Piltide autorid olid Alvar ja Sigrid, aga Grisli nime õigekirjutuse pärast ma ei vastuta, ei tabanud õigel ajal küsida.

Esimesed treeningud sellel sügisel

Meie grööni koerte treeningud-õpetamised algasid sellel sügishooajal alles (kahjuks) septembri keskel. See oli ka üks põhjusi paljudest, miks me ei osalenud Toris BalticCupil.

Treeningud on meil väga algusjärgus. Distants ülilühike - 1,2 km. Koeri paneme käru ette vaid ühe paari. Ja kuigi peab selgus olema treeningute eesmärgis - milleks koeri treenitakse, kas sprindiks (näiteks 5 km läbimiseks) või siis pikemateks matkadeks, siis täit selgust pole selles endalgi veel. Kirjanduse andmetel (kahjuks eesti keeles veel ei ole muu maailma tarkusi) peaks iga treening (või treeningtsükkel) keskenduma kas kiiruse, vastupidavuse või jõu treeninguks. Tegelikkuses ma ei oskagi ütelda, mis konkreetselt toimub. Esmalt on kärujuhtide ehk siis minu, Pille ja Kirke kaalud erinevad. Ka meie sõidukombed on erinevad, kes annab vahel jalaga hoogu, ergutused on erinevad jne.

Eesmärk on nädalas vähemalt kolm korda treeninguid teha ning loomulikult kõik koerad siis paaris läbi jooksutada (välja arvatud Torbik...). Kuna aga liikuvaid gröönusid on 9, siis 1-2 koera saavad kaks sõitu (esmajoones Daron ja Esme - meie eliitkoerad). Ja vahetame paarilisi, kuigi tegime juba paar viga - pannes kokku eri aedikute isased (Daricule ja Ellardile see ei sobi).

Tavaliselt alustame sõite Bamse ja Daroniga. Daron on superkoer. Pidev kiirus, taiplikus käskude täitmises, teejälgimine ja Bamse õigel teel hoidmine. Bamsel on suisa raske, sest et suvega on ta kõvasti massi kogunud. Ja seetõttu vahel Daron veab suisa üksi, Bamse kappab mingi aeg lõdva ühendusega kõrval.

Meie maja ees on nüüd uus kõvakattega tee, tõsi küll - peab ettevaatlik olema, sest et tee tase on nüüd kõrgemale rajatud ja eurokraav on järsk ja sügav. Seega liialt tee äärde sattununa võib

käru kraavi sattuda ja külili lennata. Meie naistepere proovis igatahes ka teekõrvast sõitu... Koerte peamiseks treenijaks ongi kujunenud Pille, aga ka Kirke on tubli koertega kimaja.

Ellardiga aga juhtus see häda, et panime ta teise aediku Daroniga kokku ja Ellard ei tahtnud siis sõita (suvel olid meie isaste seas väiksed jõujoonte selgitamised paaril korral). Aga Pille lohutas ja rahustas siis pikemalt Ellardit.

Ning Ellard ja Silva olid jälle üks tore paar sõidus, tõsi küll Ellard jõupurikana peamiselt vedamas, aga Silva oma kogemuste ja intelligentsi najal jälle hoidis rakendit õigel teel.

Kokkuvõtteks - kõik koerad on toredad ja täis indu sõitudele minekuks. Vaja vaid treeninguid.

Meenutusi mudaajastust

See sügis oli üpris masendav. Pidev vihm ja kui vihma jäi vähemaks, siis algas koheselt uus sadu. Ja kuna meie talu asub sisuliselt mäejalamil ja kuna pinnas ei ole ka vettläbilaskva liivaga õnnistatud, siis nii meie taluõu kui ka koerteaedik muutus mudamülkaks. OK - gröönudel oli võimalus müüridele ronida, neil on ka varjualused. Aga millegipärast meeldis neil laussajus viibida. Kurb oli neid vaadata.

Mõnel harval momendil me rakendasime gröönud eri koosseisudes käru ette, aga ega seda õiget treeningut nad ei saanud. Seega ka gröönude väljaõpe läks vett vedama.

Torbik Bamsega kahekesi sellest suve algusest koos liikuda ei taha. Kuigi Bamse on nii heatahtlik Torbiku suhtes - aga arvatavasti Torbikul mõni valus mälestis Bamse jõulisest liikumisest, mis võis talle valu teha. Seega Torbik liigub vaid kutsikatega ja seda jälle alles viimastel aegadel (vahepeal oli tal jooksuaeg). Saime Torbiku juhtimisel selgeks tavalisel maantee sirgel ümberpööramise (käsklus "Siia") - ja siis õppis Torbik selgeks uue triki, suvalistel kohtadel ta mõnikord otsustab rakendi ümberpöörata. Oehh.

Bamsele aga leidsime paarimeheks Daroni. Teiste poisikestega ühes rakendis oli Daron selline eriline innukas-riiakas tormaja. Bamsega koos aga vana rahu ise ja teeb ka mõnusalt tööd.

Muidugi see pori ja mudaajastu sundis meid lõpuks midagi ette võtma. Veel hetkelgi toimub pinnase parandamine - algne pinnas kõrvale ja siis karjäärist kruus asemele. Ka gröönude aedik sai lisapinnast, aga mitte siiski kõikjale, sest aedikut ei saa ära lammutada, et kopa materjal kõikjale pandav oleks.

Aga nii kuldsetel kui ka ammulisui vaatlevatel gröönudel on huvitav. Mops Pollyt me ligi ei lase, kardame et pistab kopa nahka.

Poistebänd Torbiku juhtimisel

Tasapisi oleme kutsikaid (minu arust noori koeri) eri koosseisudes käru ette rakendanud. Emased kutsikad ei ole veel eriti kogukad ja seetõttu nemad saavad vähem sõitu.

Pühapäeva hommikusest sõidust said tehtud ka mõned pildid. Niisiis ees Torbik ja kõrval Ellard. Ootavad starti:

Aga siin on nad juba sõiduvees:

Ning teise paarina taga Davis ja Daric. Ja loomulikult Pille.

Kahe kilomeetrine ots käib kähku. Aeg on koduväravast uhkelt sisse sõita.

Selline mulje, et lõõtsutav poistebänd sai ise ka aru, et koostöös väljas hulkumas käia on üks igavesti tore asi.

Muidugi - eks kõik ei ole veel ideaalne. Ellard siiski kogu tee Torbiku tempot kaasa teha ei suuda veel. Ka tagumine paar "ujus" vasakule-paremale vahel. Aga juba nad hakkavad arusaama, et ette rakendades on mõistlik mitte eriti rabeleda. Trakside-käru nähtavale ilmumine - äratab gröönudes üleüldist elevust-ootust. Davisest on saanud vaat et Torbikustki osavam traataia ületaja. Ka teised kutsikad anuvad: "Mina, mina, mina...- tahan nüüd välja saada - sõitma".

Omakennelipimedus

Meie elu erinevate koertega kulgeb vahel mingile konkreetsele tegevusele keskendudes. Täna me ei räägi Athenast, Roosist ja Pollyst - vaid jutustame gröönudega kärusõidust. Kelgukoerte hooaeg on vist tõsiselt pihta hakanud (missiis et hilinemisega).

Ja musheriks on meil Pille - kergem, julgem, hakkajam.

Kõigepealt tegi Pille Bamse ja käruga ühe kiirsööstu saekaatrini ja tagasi (2 km ring). Bamse jooksis täitsa ise ilma Torbikuta terve maa ilusasti sirgelt keset teed, allamäge lasi galoppi, üles mäge tuli sammu. Kõige suuremal tõusul Pille lükkas ka vähe jalaga,et Bamsel tuju ja motivatsioon ei raugeks hoo raugedes.

Seejärel panime koos Torbikuga tükki kolm kutsikat käru ette. Ellard, Eirik, Davis. Neil oli õnne trügida esimestena meie käeulatusse. Ja Pille kiitis - väga tubli sõit. Ellard kui kõige kogenum (üleeile ka juba sõitu proovinud :)) sai rakendatud ette Torbiku kõrvale ja kaks kärusõitu seni pühendamata kutsikat siis taha. Torbik läks kogu tee sihikindlalt ja sirgelt õiget teed. Kutsikad kõik rohkem või vähem laperdamas taga. Torbik lihtsalt jõuga hoidis neid sirgel teel kogu maa. Kutsikatest ei saaks küll ühtegi erilise suunataju poolest täna esile tõsta. Sellegipoolest sõitsime 2 km ringi ühegi peatuseta, ka ümberkeeramine õnnestus üllatuslikult hästi (ehkki Torbik ei saanud muffigi aru mida tast oodati).

Mina pean tõdema, et meie kennelis siis neljase rakendiga sai esmakordselt sõita Pille. Olen kade. Loodan, et tegemist on edasiviiva kadedusega.

Esimene kärusõit

Lõpuks ehk saame oma koertega kärusõitu jätkata. Suvel ei teinud me midagi - palav oli. Siis kuskil augusti keskel hakkasime liigutama. Kavatsesin isegi Toris Baltic Cupil osaleda, aga... Torbik ja Bamse koos kärusõidul ei olnud hea paar, Silva ka vanem daam - teiste kiirused talle ei sobi, lisaks jooksukas ka. Mingi aeg ei tahtnud seetõttu Bamse aedikustki lahkuda. Ja nii mul jäigi võistlustele minemata - lisaks veel grippi jäämine ja teised üritused tol ajal.

Aga juba siis proovisime leida aega kutsikatele traksides liikumise õpetamisega. Ootamatult edukalt läks. Kõik kutsikad olid jalutuskäikudel tugevad vedajad, kui ikka suured koerad ees, siis vutt-vutt järgi. Isegi ainult kutsikapaariga liikumine oli tore, mõni elavam siiski vahel metsa poole piilus.

Aga siis tuli jälle vahe. Kodutöid palju.

Nüüd saime varustust täiendada - Steven meisterdas meile neljase veoliini käru jaoks, mida saab hõlpsasti ka väiksemaks teha. Liin ise on elektrijuhtmest. Belgiast oli ta toonud ka messingist "kuldseid" karabiine, mis on ikkagi kvaliteetne kaup - võrreldes meie koeratarvete poodides müüdavate "hõbedaste" karabiinidega (mõned isegi neist on purunenud).

Kõigepealt proovisime suured koerad käru ees. Kirke juhtis. Tambiga panid nad minema, teel olla kiiruse tõttu ka käru kraavis uppi lennanud. Ja nagu ikka - Silva lõõtsutas teiste tempos, Bamse tahtis ümbrust uudistada ja Torbik oli hädas siis - seda kampa juhtides.

Panime siis Silva-Bamse ära ja saatsime Torbiku ja Daricu teele. Hästi sõitsid - muidugi mõnisada meetrit sõit. Aga kui hakkasime kutsikaid vahetame, siis viskas asi juba Torbikule üle ja jätsime asja pooleli. Muidugi õiendasime ka Pillega omavahel, et kus, kes, kuidas, millal. Olime just Steveni ja Estheriga eile arutanud - et kutsika õpetuseks on vaja kahte suurt ja ühte kutsikat koos. Aga kuna meil veidi erilaadsed koertekooslused, siis Pille veenis mind, et võtame kaks kutsikat korraga ühe suure juhtimisel.

Ja tunni pärast siis saatsimegi teele kogenud Torbiku ja Daricu!, lisaks aga kogenematu Ellard. Muidugi teeristil ümberpööramine kõige paremini ei läinud (ega seda me ei ole ka Torbikule veel õpetanud), aga veidike liinide korrastamist ja padavai kodu poole tagasi.

Tõesti, väga tore oli. Kutsikad asjalikud, Torbik peaaegu endises headuses ja ka uus veoliin oli GUD.

Esimene kärusõit

Täna toimus meil kodus kõikide gröönu kutsikate vaktsineerimine. Siis veel kiibistamine, passid jne.

Aga minu jaoks oli päeva nael käru saabumine Karulast. Õhtul pimedas panin kelgu köied ette, siis koerad traksidesse ja minek... Tõsiselt mõnus sõit. Isegi mäkke lendasime üles. Kippusin ehk pidurit kuritarvitama. Ei ole kogemusi, mida lompidest läbisõiduga juhtub. Aga amordid olid head. Igatahes kelguga nii suurt kiirust ma ei ole tundnud.

Muidugi koerad olid ka entusiasmi täis. Bamse hüples - et ometigi minna saaks. Torbik oli ka väga rõõmus-ärevil. Silva - muidugi vanema daamina nii õhinas ei olnud - pealegi - eks tal seda jõukest vähem ka (annab isegi praegu kutsikatele tissi). Aga kimas temagi. Mitu kuud ju koertel jõude oldud. Tõsiselt tore sõit, missiis et esimese korra kohta 1,5 km.

Aga hommiku nael oli - esimestel kuldsetel oli silmakest näha.