Skylinedog St. Cecilia on nüüd Läti Võitja

Vaevu jõuan Livia ja Satu edukad näitusetulemused blogisse kanda, kui uued võiduteated laekuvad.

Äsja saime teada, et Satu sai täna Riias rahvusvahelisel näitusel (kohtunik Norrast, Per Kristian Anderson) oma järjekordse CASIBi ja sai ka tõu parimaks emaseks kuldsete seas.

Ja eks see tulemus on kindlasti väga hinnatav, sest kohal lisaks Eesti konkurentidele ka tippkoerad Soomest, Lätist jne. Kokku umbes 40 koera.

Satu on siis Läti tšempion (kui tõukatse ära teeb) nüüd! Au Liviale!

Emmet külas

Niisiis - Rõuge kandis elavast Emmetist on kasvanud suur ja uhke koer. Meil kasvavad Emmeti õed-vennad on tema kõrval nääpsukesed (sügisel olime jälle hädas, et meie kutsikad on veidi paksukesed... aga olud koerad muutuvad suht kiiresti).

Ja pühapäeval siis Emmet tutvus üle tüki aja oma õdede-vendade ja isa ja emaga. Ning muidugi kelgusõiduga.

Emmet on minu arust võimas rahulik isane. Ning tugev. Kodus pidavat ta olema üliaktiivne - meie juures oli lihtsalt aktiivne ja sõbralik. Emmet on küll õuekoer, kuid õhtuti veetvat ta aega ka toas pererahva seltsis. Minu jaoks oli ülihuvitav fakt see - et Emmet armastab ujuda. Aga lisaks on ta pereisale kaaslaseks kalaretkedel - võivat tundide kaupa silmitseda õngekorki ja kui kala kaldal, siis antakse see talle pintslisse panekuks. Üleannetusi? ka tegevat - õues kuivama jäänud kardinatest olla ribad järgi jäänud. Ja igasugu käsklused olla tal juba selged.

Ainult rakendiveost ei teadnud ta midagi. Aga egas midagi - proovisime siis teda harjutada.

Algul katsetasime, et kas koos Bamsega paaris asja saab. Aga igaks juhuks jätsime pooleli - mõlemad isased olid valvsad üksteise suhtes.

Aga teiste isaste kutsikatega läks lihtsalt. Panime ta siis Ellardiga kõrvuti - ees aga Torbik - Eirik. Ja sõitma nad läksid - ja polnud eriti vigagi.

Tõsi küll, mõnel korral läks rakend sassi. Aga eks meil omaettegi seda juhtub. (üldiselt - sassi läinud rakendi puhul on igavene jama saada noored koerad sõidusuunas seisma, kipuvad teistpidi olema).

Niisiis sõita sai. Aga kui proovisime rakendit koos noorte emastega, siis läks asi nurja. Torbik ei olnud sellist kooslust näinud (pluss võõras rahvas tema jaoks) ja sõidust ei tulnud midagigi välja.

Aga Emmet sobis sõitma Daroniga. Niisiis - noorte koerte kaheline rakend, kes iseseisvalt suutis liikuda.
Lõpuks proovisime niisama jalutada. Mina Eiriku taga rihmas ja Emmet oma peremehega. sellest aga eriti asja ei tulnud. Eirik oli elevil ja ei tahtnud ees vedada ja ega Emmet samuti asjale veel eriti pihta ei saanud.

Aga loodame siiski, et Emmetist saab edaspidi siiski suusaveos jne ka üksi asja. Eks saame kunagi jälle kokku ja harjutame ka koos.

Külas kelgukoertel

Loomulikult olime külas Stevenil ja Estheril. Aga sinna jõudnuna suundusime koheselt "omi" kutsikaid vaatama. Nüüd nad elavad eraldi aedikutes - Elfie (meie poolt antud nimi on Eira) naistepoolel - Darwin (oehh - unustasime tema hüüunime lasta kirjutada, vist Squerll) loomulikult meestepoolel.

Elfie tundis ilmselgelt meid ära ja rõõmustas meid nähes.

Darwin on hetkel ketti pandud, sest siin on kombeks - et enne teiste koertega sõitu minekut, pannakse ülejäänud koerad kinni.

Steven ja Esther rakendasid ühe 4-se koertekamba ATV ette.

Ning järgmine rakend kolme koeraga jäi siis minule ja Pillele vaheldumisi sõitmiseks. Kumbki meist sai Steveni rakendi sabas sõita 3 kilomeetrisel metsateede rägastikus. Ja need teed olid kohati kreizid - kõrged rööpad kohati teel, igasugu oksarisu, konarusi. Aga siinsed koerad on hästi tublid, distsiplineeritud, teotahtelised ja tugevad. Ega meil külalissõitjatena midagi teha ei olnud, tuli vaid kärus püsida. Käsklusi ei pidanud jagama, sest ees sõitis Steven - meie rakend järgnes tema rakendile ilma käsklusteta. Jalaga lükata ei tohtinud, et koertel rohkem treeningut oleks. Ja muidugi tore oli see, et kui sõiduks väljavalitud koerad aedikust välja said, siis võisid nad kolada vabalt veidike ümber maja (meie ei julge, äkki lähevad naabri kanadesse), aga ega nad kolada ei tahagi - saaks vaid käru ette.

Siin siis Steven oma neljase rakendiga. Vahel nad panevad 12 ? koera treeninguks ka ühe kerge auto ette. Aga vahetevahel käib Steven koertega mõne kilomeetri kaugusel poes toitu ostmas. Hetkel nad tegelevad lihaste treenimisega koertel, kiirusi suureks ei aeta - põhirõhk - et igapäev saaksid raskeveo sõidu. Ja nii mitu kuud. Alles jaanuari keskel on nad valmis turiste teenindama.

Loomulikult saavad koerad enne sõitu juua, ning loomulikult ka peale sõitu.

Aga hiljem järgneb siis söötmine. See on omaette protseduur. Koerad pannakse jälle ketti, siis kõnnitakse toidukaussidega koerte ninaesised läbi - aga ükski koer ei hakka ennem kausist sööma - kui ei kõla käsklus söömiseks.

Sellel pildil nad ootavad toidu saabumist.

Ja saabub toit, milleks siis muidugi ainult liha.

Nagu eesolevast koerast näha, tema veel süüa ei tohi.

Aga lõpuks pidime minema, patsutasime veel omi koeri. Piltidel Darwin.

Emma kadumine Alpides

Juba mõnda aega on meil suur mure, sest et 29. augustist (pühapäev) saati on kadunuks jäänud meie grööni koera kutsikas Skylinedog Emma (hüüunimega Utah). Ja kadunuks jäi ta Prantsuse Alpides Casterino linnakese ligidases mägihotellist, mida pidasid Utahi omanikud Audrey ja Philippe. Toimunu on suur löök neile.

Sealtpoolse info kohaselt, on alust arvata - et Utah tõsteti lihtlabaselt auto peale ja viidi Itaaliasse. Casterino asub otse Itaalia piiri ääres.

Utahi muidugi otsitakse (näiteks otsimiskuulutus Internetis), kuid seni tulemusteta. Kahjuks eriti palju pilte Utahist ei ole, needki siin blogis näidatavad on suvest.

Nukker aasta - see 2010. Varasemalt ei ole meie kutsikatega-koertega uute omanike juures kaotusi olnud. Nüüd siis ühe aastaga kaks.

Aga samas - peab endale aru andma, et mida rohkem kutsikaid meie kenneliga seotud on, seda enam kasvab tõenäosus - et kuskil juhtub midagi halba - millest kuuleme ja südamesse võtame.

Aga lootus sureb viimasena. Usun - et Utah varastati lihtlabaselt. Ning ta elab kuskil. Tema leidmine tundub olevat lootusetu, kuigi omaette heietan - äkki oleks kasu Itaalia ja Prantsusmaa koerakasvatajatega sidemeid luua. Selline omapärase välimikuga koer nagu Utah - võib ikka kellelgi silma hakata. Mõtlen Facebooki kasutada. Võibolla keegi oskab nõu anda - keelelist (inglise, prantsuse, itaalia keeles), facebooki alast, kontakte sealmail kellele otsimisteadet levitada jne.

Grööni koerte kutsikatest üle pika aja

Pikka aega pole leidnud aega ja energiat, et blogis ülestähendusi teha. Aga alustaks blogimise sügishooaega gröönudest.

Pühapäeval tegid Kirke ja Pille kutsikatest pilte. Panen siis osalt need blogisse ülesse, rohkem pilte näeb meie Picasa keskkonnast.

Vahepeal olime unustanud, et peaksime müüma oma kodus viibivatest 7-st kutsikast 2-3 grööni kutsikat teistele grööni koerte tõust huvitatutele. Eks siis nüüd piltide vahendusel tutvustan kutsikaid uuesti.

Ellard:

Rahulik, enesekindel koer. Tugev ja sihikindel vedaja.

Daron:

Tugev koer, meie gröönu kutsikate seast kõige kiiremini arenev (tegi kõiki asju esimesena), inimeste suurim sõber, teiste kutsikate seas pealik. Minu arust on tegemist ka välimikult tõelise pärliga.

Daric:

Väga sihikindel töötegija vedamises, saab kõigiga ülihästi läbi. Ülim sarnasus välimikus oma ema Torbikuga, ainult et poisslaps.

Siit ma tõmban kutsikate vahele joone, alumistel piltidel olevad gröönud on meie unistuste rakendi tulevased tegijad (muidugi igaüks neist "müügis" olijatest jääb minu suurimaks rõõmuks ja sama võrdväärselt siiski samuti meie rakendisse...). Me küll ei taha osadest kutsikatest loobuda... aga mõistus ütleb, et kui ise ei taha koeraks muutuda (tavaeluks enam aega ei jagu), siis müüma peab.

Eirik:


Elfie:


Davis:



Esme:


Aga olgu, proovin nüüd tihedamini kirjutada - sest see kuum ja väsitav suvi on läbi. Aga kokkuvõttes suve kohta, võib ütelda; grööni koerad elavad ülihästi polaaralade kliimavöötmes, aga ka lähistroopika on neile kontimööda (OK - rakendis me neid ei katsetanud).

Aga üks pildike pühapäevasest fotosessioonist; Pille õpetab Kirket õigel kaugusel gröönusid pildistama.

Emmet leidis endale uue kodu

Vahepeal olin asjaolude tõttu kodunt eemal ja seetõttu ei saa kirjeldada Emmeti uue kodu leidmist.

Aga alates pühapäevast elab meie Emmet uues kodus. Ja mitte kuskil kaugel, vaid suisa Võrumaal - Rõuge vallas. Mõneti on tegemist tähelepanuväärse sündmusega, sest nii ligidale meile ei ole seni ükski meie kutsikas elama asunud.

Kuulsin, et minu postitustest kujunenud vist arvamus, et me anname grööni koera kutsikaid vaid vingete rakendispordi harrastajate kodudesse. Nii see loomulikult ei ole. (siiski - üksvahe olid täiesti reaalsed kutsika müügi läbirääkimised ühe Kanada musheriga, aga bürokraatia jne nurjasid meie ühise plaani). Aga Emmeti uueks koduks on minu teada normaalne eesti pere. Boonusena siiski see, et perepea olla kalamees. (seega juba mulle kangastuvad pildid, kuidas Emmet veab kalda poole Lämmijärve jäält kalasaagist rasket kalamehekelku...).

Tradistioonilist hüvastijätu pilti pühapäeval ei tehtud ja seetõttu ülaltoodud pilt Emmetist hetkel pea paar nädalat vana. Aga eks meil nüüd lihtne ligidalt kaemas käia - kuidas Emmetil uues peres elu sujub.

Gröönu kutsikate seisupildid

Esme:


Emmet:


Ellard:


Elfie:


Eirik:


Davis:


Daron:


Daric:

Riviera ja Gröönimaa

Riviera on maapealne paradiis Prantsusmaal Vahemere ääres. Vähemalt - selline mulje mulle on jäänud - filmidest, piltidest, raamatutest. Päike, soe meri, palmid...

Gröönimaa - aga on üks karmimaid paiku siin ilmas - lumi, jää, külm meri, metsagi pole seal.

Mis neil ühist?

Meie grööni koera kutsikas Emma leiab Rivieras endale kodu.

Tõsi küll, mitte Monaco ligidases uhkes rannikuhotellis. Vaid Riviera Alpides - 1700 meetri kõrgusel, Casterino linnakese ligidal asuvas mägihotellis, mille omanikeks on Philipp ja Audrey.

Philipp ja Audrey on tegude inimesed - võtsid ette ja lendasid Riiasse, rentisid auto ja lõunaks olid meil - Leoskil.

Pillel oli muidugi eelnevalt pikem meilide vahetus (inglise keeles) ja saime kõik olulise info omavahel vahetatud. Aga ikkagi kartsime, et võibolla mõned nüansid jäävad selgusetuks. Ja seepärast olid meil abiks Triinu ja Manu, kes elavad Vastseliinas ja oskavad prantsuse keelt. Manu oskab seda seetõttu, et ta ongi prantslane. Niisiis pilt seltskonnast; keskel Philipp ja Audrey, üksteise seljataga Triinu ja Manu (lisaks ka nende pisipere).

Philipp ja Audrey veetsid koertega tutvudes, pabereid ajades ja oma kodumaast jutustades mõned napid tunnid, kuni olid sunnitud Riiga tagasi pöörduma, et jõuda lennukile.

Piltide tegemine meil ununes, nii et viimasel äramineku hetkel saime vaid paar jäädvustust. Emmat me enam pildil ei näe, sest et ta on juba puuri pakitud:

Küll aga saime mõned pildid Emma uuest kodust.

Casterino orust vaade mägedele. Lumi pidi seal olema 6 kuud aastast. Ja tunnise? autosõidu kaugusel on Vahemeri, või siis Itaalia:


Muidugi - eks meidki kutsuti külla - sealsesse mägihotelli. Võibolla tõesti lähme kunagi Emmat vaatama.

Aga vaevalt Emmal nüüd Võrumaa vastu igatsus tekib. Kaugel Prantsusmaal ootab teda juba kaaslane, 5 aastane suur ja võimas grööni koer Yukon.

Aga mitte ainult koerad ei ole talle seltsiks, ka indiaani hobused.

Tundub, et Audreyl ja Philippil on üleüldse eriline huvi algupäraste loomade kasvatamise vastu. Indiaani hobused, grööni koerad.

Ahjaa - mõni indiaani hobune meenutab oma värvide poolest kõige pesuehtsamat grööni koera:

Vabad või seni kaheldavas staatuses kutsikad.

Grööni koerte kutsikatele uute kodude leidmine võtab tasapisi hoogu. Tõsi küll - nii mõnelgi juhul on on läbirääkimised algusjärgus või mõneti takerdunud. Ostusoove on esitatud mitmelt poolt siin ilmas. Aga logistika organiseerimine (kutsika uude kodusse saamine jne) on üpris raske tegevus. Eks näis, mis saab.

Aga veidi seni vabadest kutsikatest. Pühapäeval tegime neist ka pilte.

Elfie:

Elfie pildialbum.

Emmet:

Emmet`i pildialbum.

Daron:

Daron`i pildialbum.

Daric:

Daric`u pildialbum.

Ka Esme on vaba, ainult et meie fotokas sai film otsa, enne kui jõudsime teda pildistada. OK - tegelikult tulid muud tegemised peale ja seetõttu jäigi pildistamata.

Ellard:

Ellard`i staatus on veel kindlusetu, seepärast temagi pildialbum.

Eirik:


Eirik on küll veel hetkel müügis, aga kui vähegi võimalik, siis tahame teda jätta samuti koju - Leoskile. Aga tema pildialbum siis siin.