Lasteaias

Ühel maikuu päeval käisime Polly, Athena ja Bamsega lasteaias. Suur-suur perepäev oli, kus kavas igasugu asju mis lapsi ja nende vanemaid võiks huvitada. Näiteks päästeameti meeste tegemised ja tehnika. Või siis erinevad koeratõud - meie kenneli koerte näitel (töökaaslane ning lapsevanem Diana meelitas meid sinna).

Kuna koeri kolm, siis pidi Diana Pollyt näitama.

Athena kõrvalt sai siis Pille koertest mikrofoni juttu puhuda. Mina aga ohjasin kõigest väest kaelarihma kaudu Bamset. Ja kui ma siis lõpuks demosin Bamset veoasendis (traksid, endal vöörihm), siis sõbralikult müta-müta laste poole jooksev Bamse pani rahva ahhetama.

Koerte vastu oli huvi suur, kaasa võetud mõnikümmend flaierit grööni koertest (kelgukoerte tegevusalade tutvustus ka seal) kadusid hetkega laste kätesse.

Baltic Winter Cup 2011

“Baltic winter cup 2011” on ametlik IFSS (International Federation of Sleddog Sports) võistlus. Ja lõpuks jõudsime meiegi sinna, muidugi alles viimasele etapile Toris.

Sinna jõudmine oli aga väga suure küsimärgi all, nimelt otsustas meie Dacia teel olles krigisema ja vigisema ja vinguma ja... hakata. Hirm puges rindu - autos lisaks minule veel Pille ja Kirke ning Bamse-Daron. Ja asukoht kuskil Vändra metsades, kus vana karu maha lasti. 30-ga veeresime Vändrasse, seal bentsuka juures olevas väikses remonttöökojas saime asjas selguse - rattalaager (muidugi kahtlustus oli olemas, aga ju alles sügisel sai ju vahetatud...). Aga peale selguse, abi me rohkem ei saanud - laagrit lihtsalt netu. Ja veeresime siis edasi - veel 30 km (ja kiirus 30 km/h) Võlli külla. Kuigi pea 45 minutise hilinemisega võistluste algusest. Aga Ain Reppo ootas hilinejaid ja meie saabudes läksidki suusatajad rajale. Ja ega meilgi enam passida ei olnud. Kirke kelgu taha ja minek 7 km pikkusele ringile.


Kelgutamist oli igasugu koertega ja sõitjaid oli lisaks eestlaste ka Leedust-Lätist.

Lõpuks jõudis ka Kirke tagasi - lõbusana ja väsinuna. Pidi kõvasti tööd tegema, koerad loivasid rohkem palava päikese käes ja kiirus oli väike. Nii väike, et Bamsegi tundis vahetevahel raja äärte vastu huvi. Aga mis siin imestada, plusskraadid ja kohati vajusid koerte käpad raja äärtes sügavale lumme (raja ettevalmistamisega oli siiski kõvasti vaeva nähtud - tugev ja paks põhi oli olemas, aga eks soojus ikka kurja tegi).

Kurta ju võib, aga tingimused olid kõigile võrdsed ja ega meie koerad just parimas vormis ei olnud. Muidugi just 12. märtsil aastast sünnipäeva pidav Daron oli imeliku olekuga. Nii pikk reis autos (esmakordselt), hunnitult palju võõraid koeri (jälle ei olnud näinud) - ühesõnaga - Daron oli "lukus". Ei enne ja mis kõige hullem - peale sõitu ei suutnud vett ka juua. Ärevus (aga mitte kartlikkus).

Vahepeal siis toimus söögipaus ja kella neljast läks jälle võistlemiseks. Minipulling 50 m ja 50 kg koera kohta. Taas oli heas hoos Bamse - kes läbis kaks sõitu ühtlase mõnusa kiirusega - panemata tähelegi raskust selja taga (ilmselgelt tema jaoks kerge). Ainuke häda, et mina esimeses stardis Bamset teele saates jäin magama - esimesena ootasin starti ja ei tabanud käe langetamist - siis hüüti, et start - siis mõtlesin - et kas loobuda - aga saatsin siiski Bamse rajale.


Koeri oli rajal igasuguseid - aga selle võistluse lemmikuks oli meil perekond Matsi samojeedi koer.

Aga võitja koer ei jäänudki meie fotosilma sisse (ju nii kiire), tegemist olla olnud lõunanaabrite piirivalves kasutusel oleva x?tõusegu üpris suurekasvulise tegijaga. Aga mis meid eriti hämmastas, oli koera finiš - stardi algus oli ka kiire, aga lõpp oli raketlik, sest finišis ootas teda varrukas - mida siis veel hüppega haarati (kelk pea samuti lennus). Selle võistluse puhul siiski jäin ennast kiruma, et Bamsele võiduvõimalust ei andnud (teises sõidus olla Bamse kiirem olnud) - aga kokkuvõttes teine rakettkoera taga.

Aga siis läks jälle koerte-inimeste sõitudeks (kuigi osad loobusid, sest ei arvestanud teise sõiduga jne). Kuna meil suurt midagi teha ei olnud, siis saatsime ka Kirke uuesti rajale (seekord 2 km-le ja kuna juba õhtu käes, siis rada oli tükk maad mõnusamalt jäisem ja seega kiirem). Aga kõigepealt läksid rajale suusatajad. Lõunanaabritel omavahel olla esimesest sõidust kana kitkuda omavahel - et kes kiirem. Aga selget selgust esimesest sõidust nad ei saanud seetõttu, et rajal kokkusaanud võõrad koerad tahtsid omavahel kitkuda.

Seni kui teised startisid, poosetasime meie niisama.


Siin on Pille lemmik paar.


Aga lõpuks sai Kirkegi rajale ja koerad olid ikka tükk maad tegijamad - isegi kiirust oli (Daron oli ka enesekindlaks saanud, juba haugatas vahel tähtsalt).

Aga osad suusatajad läksid veel kolmaski kord rajale ja seetõttu lõpetasime juba päris hämarapoolsel tunnil. Siseruumides (Rakendispordi keskus, kennel Mutimuudid) oli laual edukamaid ootamas karikaterivi. Osad kolme etapi üldvõitjatele (neid andsid edasi Leedu-Läti rakendisportlaste pealikud), osad aga tänase päeva osalejatele - autasustaja meie pealik Ain.

Enamik osalejaid siis istus lauda, sõid ja jõid ja tervitasid autasude saajaid. Ja muidugi - eks enamik kohalejäänuid said ka tunnustatud.

Kõrgete autasude saajate hulgas olid tegijad ka eestlased - eriti minu arust naistepool - näiteks Mariin, Ülle, Stiina.

Aga mis kõige toredam, mingi valemiga saavutas Kirke (koos Bamse-Daroniga) tänasel võistlusel kolmanda koha põhjamaiste 2-liste kelgukoerte rakendite seas. Tubli Kirke. Ja lisaks karikas ka Bamsele - II koht minipullingus.

Aga oli ka uudiseid; kohe-kohe aprillis on algamas Baltic Cup. Kevad ja sügisperioodil - 5 etappi (Leedu, Läti, Venemaa, Poola, Eesti) - jooksjatele, kärudele, jalgratturitele jne. 3 parimat tulemust täispunktidena ning ülejäänud siis poolte punktidena - et siis enne uut Baltic Winter Cupi võitjad selguks.

Võibolla pidanuksime veel tänase päevani Võlli külas istuma - kui meile ei oleks appi tulnud Alan - kes tuli Tartust meile järgi ja viis elusolendid südaööks nende Haanjamaa kodukesse.

Aga homme lähen Dacia ja kelgu järgi - kohalik Tori meistrimees pidi auto korda tegema. Aitäh juba ette Ainile, kes asjatas - et auto remonti jõuaks.

Bamse-Daroniga kelgutamas

Eelmine nädalavahetus nagu ikka käisin kelgutamas. Siis meenus, et minu Panasonicu "seebikal" on ka videovõimalus. Eks ma siis proovisin midagi jäädvustada, parem käes fotokas, suvaliselt ettepoole-tulevikku suunatuna. Seekord siis Bamse ja Daron ning mina (100 kg) kelguga.

Raske õppustel, kerge...

Meie kelgunduse esipaariks on saanud Bamse ja Daron. Bamse, kes kindlasti oma elu Norra perioodil juhtkoer ei olnud - on üpris raskesti käsitletav, jõuline ja uljas tegelane. Aga noorukese Daroniga on nad väga hea paar (vähemalt meie jaoks). Ka Daroniga oli omalajal teiste isastega kõrvuti pannes pisikesi probleeme - küttis ennast niivõrd üles, meil oli neid koos raske ette rakendada. Aga Bamsega koos - super tegijad.


Igatahes Pillest on saanud rändur - laupäeviti-pühapäeviti kaob ta selle paariga kuhugi Haanjamaa metsateedele. Ja teekonna pikkused suurenevad. Varsti hakkame vist Ilmari või Mati-Marise saunas käima rakendiga...

Niipalju siis sujuvatest asjadest. Tegelikult vahel tunnetad ikkagi suuri tagasilööke õppustel-treeningutel. Ja mõtled sellele, kui palju on vaja teha.

Neljalist rakendit me enam tükk aega ei ole kasutanud - Bamse ja Torbik selleks tööks ei kõlba või enam ei kõlba. Torbiku sõitudega on praegu kriis - osasid põhjusid arvan teadvat, aga parandada on raske.

Aga olemegi hetkel suundunud hoopis paarisrakendite õpetamisele (õigemini - koerad õpetavad meid, kuidas asju ajada - tuleb neid muidugi osata lugeda...).

Tundub - et ka Daric ja Ellard on neljalises rakendis tagumise paarina harjunud - ning kahekesi ees neist asja praegu ei ole.

Siiski õnneks teistega ehk oleks. Hakkavad juba selguma tublimad koerad. Tõelise üllatuse valmistas viimastel kordadel meie lillelaps Davis. Varasemalt kordadel oli ta küll innukas rakendisse tahtja, kuid samas arvas ta, et vahva on kalpsata ringi küll - aga parasjagu nii, et veorihm oleks lõtv.

Aga üks õhtupoolik sai esmakordselt proovitud suusavedu . Ja oh häda - noored koerad olid nõutud, mida neist tahetakse ja pöörasid eri kaugustel hoopis otsa ringi (ometigi sügisel sai küll nendega üksikuna joostud). Davis seda ei teinud.

Daronit sai juba kiidetud. Ka Elfie tundub hea olevat. Lisaks siis nüüd ka Davis. Kõik kolm (pluss Bamse) on erilised tegelased, kui näevad kelgu väljatoomist sõiduks. Sooritavad akrobaatika imesid, et kuidagi aedikust välja pääseda. Äkki saavad neist juhtkoerad? :)

Eiriku ja Esme eeldused on kõige nõrgemini mul teada. Nii ja naasuguseid käitumisi. Eks näis.

Aga erilised kiidusõnad peab ütlema vanameister Silva kohta. Kasutasime teda ülivähe, ta ju meie koertest vanim - kohe 10 aastat. Aga noorte koerte teel hoidmisel on ta ülihea, teab käsklusi ülihästi (usutavasti targim koer, keda ma olen näinud) jne. Ning kuna ta Torbikuga paaris ei ole, siis ta ka varasemaid lõdva veorihma trikke enam ei tee.

Üldiselt tundub, et koerte vedamiskombed (innukus, asend rakendis) sõltub üliväga nende endi omavahelistest suhetest - positsioonist karjas.

Väimelas - nii ja naamoodi.

Kunagi olime registreerinud posu oma kenneli koeri Väimela rahvuslikule näitusele. Ikkagi pea koduõue tuuakse ju üritus kohale.

Aga teadvustasime - et näitus kohe-kohe käes - alles möödunud pühapäeval. Olime näituseks ettevalmistamatud. Eriti gröönudega olid lood kehvad, samas mops Polly pärast me ei muretsenud - oma elurõõmsa-energilisusega suudab ta näituseringis ka kogemusteta händleri õigesti liikuma panna. Aga Bamse oli suvi läbi aedikus vaid rasva talletanud talvehooajaks - ja oli isegi minu jaoks ülekaaluline. Lisaks ei olnud ma leidnud põhjust, et harjutada temaga liikumist kaelarihma kaudu - et veokoeral peaks traksi veost ehk piisama. Ning kaasa võetavad kutsikad - olid ka metsiku mustangi staatuses. Davist olime siiski paaril korral rahva sekka vedinud, aga Esme oli selles suhtes suisa vaeslaps.

Harjutasime siis mõnel järgijäänud õhtupoolikul liikumist. Mina Bamsega, Pille gröönu kutsikatega. Eks se üks kividel-kändudel koperdamine oli. Bamse rebis edasi mööda teed - et rahuldada oma rännuhimu. Kutsikatel käisid eri näituseelemendid vahelduva edukuse-edutusega. Kui Davis oli seismises hea, siis liikumises kontaktitu ning omatahetsi liikuv. Esme liikumise kontakt oli tore, aga eks ta vahel hüples - ning seismises oli püsimatu. Aga mõni teinepäev oli neil kõik vastupidi. Ning kõigil koertel muidugi nina maas, aedikust võõrad põnevad lõhnad ju igalpool. Lisaks ei kasutanud me väljaõppes maiust - usutavasti oleks siis areng kindlam olnud (aga meile eriti ei meeldi näituseringis koera sööta ja aega oli napilt, et katsetada eri asju).

Aga mis siis ikka. Laupäeval olime isegi tükk aega enne ringide algust kohal. Päev oli palav, koeri meil palju kaasas, needki raskesti käsitletavad kohati (kutsikatel õnnestus algul isegi kaelarihmadest vabaneda). Õnneks lisaks minule-Pillele-Kirkele lisandus näituseplatsil abijõud - gröönu kutsikate fänn club - Hanna ja Mona ning Mona isa. Ning kui Livia ja Alo kohale jõudsid koos Satuga - siis läks meie elu päris muretuks.

Niisiis - 3 ringis oli kohtunikuks proua Maret Kärdi. (hindas lisaks meie gröönudele ka kuldseid, seega oli hea laagris olla ühes kohas).

Kuna Davisel ja Esmel oli näitusedebüüt, siis enamik pilte tollest päevast ongi jäädvustatud neist.

Pille siis ringis Davisega. Ütleks, et suht hästi läks. Liikumine, seismine.

Esme händleriks näituseringis hakkas Mona. Muidugi kuskil pool tundi sai ka näituseliikumisi talle ja Davisele õpetatud - ka Monal oli näitusedebüüt. Tublilt esines. Jäime rahule.

Tundus et ka kohtunik jäi rahule, pealegi ringis ette tulevad vimkad on siiski kutsikatele andestavad. Igatahes - kutsikaid hinnati väga perspektiivseteks ning kurvastada tuleb vaid selle üle, et selliseid samasuguseid perspektiivseid kutsikaid on meil aedik täis. Kas me ikka jõuame ja suudame neid demoda ka näitustel?

Ahjaa - Davise ja Esme puhul ei olnud tegemist isegi veel kutsikatega, vaid beebidega (said just 5 kuuseks) - kellel pärastisele võistlustele veel asja ei ole.

Igatahes Davisel ja Esmel läks ülihästi. Eriauhinnad mõlemale.

Ja kuna keegi peab kasvõi karvajagu näitsutel parem olema, siis seekord langes tõu parema beebi auhind Davisele.

Seega meie teada oli Väimela näitus nüüd esmakoht - kus Eesti näitustel demoti eesti päraseid grööni koeri.

Edasi aga meil niivõrd hästi enam ei läinud. Bamse ei olnud siiski veel näitusekõlbulik - liialt palju rasva. Kohtuniku hinnangul olid grööni koera kohta Bamsel liialt madalad jalad ja pikk kere. Bamset näitas Pille ja minu arust sai ta väga hästi hakkama, eriti kuna eelnevatel päevadel ta ei olnud üldse Bamsega liikunud (kuna Pille oli üksvahe jalarebendi pärast suisa liikumisvõimetu ja enam-vähem alles nüüd oli paranenud, siis kartsime et Bamse jõud võib liiast olla). Paaril korral leiutas Bamse uue triki (millega me varem ei olnud kokku puutunud), istus seisakust suisa maha.

Arvestades asjaolusid, siis hinne väga hea oli siiski väga hea.

Aga Polly puhul olime sügavalt mööda pannud. Isegi algajatel näitusehuvilistel sellist eksimust ei tule - nimelt õnnestus meil Polly registreerida noorteklassi, aga nagu näituseringis järsku selgus - oli Polly veel juuniori eas (paar kuud mööda). Ka kohtunik proua Natalia Sedõhh (Venemaa) kurvastas selle asjolu selgumise puhul, juunioride näitamine oli juba möödas aga samas Polly olevat hetkel kohal viibinud mopside seas väga konkurentsivõimeline olnud.

Aga siiski ühtteist väga rõõmustavat ka oli. Nimelt kohtunik siiski kirjeldas Pollyt ning Polly näitamisega oli ametis Kirke. Tema näitusedebüüt (aastaid tagasi kuldsete erinäituse eelses matchshows siiski ta oli ka ringis), mis läks ülihästi.

Livia ja Satu etteaste oli muidugi kindlalt suurepärane, kohaks juunior emaste kolmas. Suve hooaja hakul oli Livia Satu hulgalistele näitustele kirja pannud, nüüdseks sertide tagaajamise vajadus oli juba möödanik - aga samas - miks ka mitte oma aega veeta edasi näituseringides. Seepärast on Satud ootamas ridamisi veel näitusi ja eks näis - kuidas neil läheb - sest et päevad pole vennad ja kohtunike eelistused on erinevad. Igatahes - Livia arvates oli Satu oma karvahülgamise lõppstaadiumis ja eks edaspidi ole huvitav näha, mida arvatakse rohkema karvalisest Satust.

Aga ega näitus seisne vaid koera ringidest. Põhimine aeg läheb ikka passimisele.

Siin on siis gröönde huvilised Mona ja Hanna koos Kirkega einestamas. Kuna palav ilm oli, siis koerad said pidevalt juua.

Sellises palavas roiutavas päevas oli suur oht, et koerad võivad unarusse jääda. Aga teades Alo kindlat kätt autorooli taga, siis polnud kahtlustki - et ka koerterihmad on kindlalt koeri paigal hoidmas. Alo võttis ette ja minu teada esmakordselt katsetas ka koera juhtimist näituseringis. Tõsi küll, hetkeks tühjaks jäänud ringis. Aga asi seegi.

Igasugu kogemusi sai sel päeval. Seega tore päev oli.

Nagu kaks tilka vett

Karuplika Nigulas (kasuema Kaja lubas mul seda pilti kasutada).

Ning Bamse - uhke ja võimas isane gröönu Haanjamaal.


Midagit on neis sarnast. Ning eks Bamse olla norra keeles Mõmmik.

Kahju vaid, et karuplika edasine saatus on tume.

Talvekarikas 2010

07.03.2010. a toimus siis järjekordne rakendisportlaste ja rakendiharrastajate üritus Toris - Aini poolt loodud keskuses. Korraldajakas Rakendisportlaste Liit ja Malamuutide Liit. Loomulikult otsustasime Bamsega kaasa lüüa.

Aga eelnevalt tegime oma kodus katsetused meie kenneli uutele sportlastele; Andele ja Tarmole. Ande oli juba korra Bamsega sõitnud, aga Tarmole oli see täiesti esmakordne katsumus. Rajaks oli meil maantee - 2 km Haanja poole ja tagasi. Tee oli uisutamiseks päris hea (kohati mõni kivitükk ehk teel, mõne auto möödumine ka toimus), aga samas ka mägine - tõusud-laskumised. Tarmo ajad siis; 6.30 minnes ja 5.50 tagasi. Ja Andel 5.55 minnes ja 6.20 tagasi. Sõidud olid praktiliselt järjest - nii et Bamse läbis 8 km-t sisuliselt 25 minutiga.

Nii et võrdsed ajad ning Ande ja Tarmo mõlemad suured huvilised Torisse minekuks. Tarmo plussiks see, et ta on tugev suusataja (muidugi siiski harrastaja, mitte elukutseline) ja Ande on loomadega sina peal ning ka füüsiliselt tugev inimene.

Laupäeval startisime 7-st, Võrus liitus Ande ja Otepääl Tarmo. Seega autoke pidi mahutama 2 paari suuski-keppe, lisaks Ande ja Tarmo tagaistmel, Pille paigutas ennast esiistemele - jalad kohati esiklaasile sirutatuna ning Bamse mahtus kuidagimoodi põrandale. Bamsel lamamiseks õieti ruumi ei olnud, tagasiteel võisime näha - et ta suudab isegi istudes magada pea püsti.

Seekord me ei hilinenud, enne 11-st olime kohal. Võistlusraja parklas toimus vilgas koerte, varustuse ja inimeste sättimine eesseisvateks katsumusteks.

Esimesena siis suundusid rajale teadaolevalt kiiremad suusatajad: Ülle siberi huskyde paariga. Koerad olid väge täis, läbematult soovisid nad koheselt rajale tormata, aga stardiajani oli veidike veel aega:

Siis aga oli Tarmo ja Bamse kord:

Ja kohe ka minek, Bamse veel kontrollimas, et mis asja siis täna temaga tehakse:


Finišiprotokolli mul hetkel käepärast ei ole, aga Tarmol ja Bamsel läks ülihästi - aeg 11 minutit 29 sekundit ja teine koht kõigi suusaveost osalejate seas. Võitis Ülle oma siberi huskydega (aeg vist 9 minutit 15 sekundit). Tarmo sõnul Bamse vedas pidevalt. Siiski tema enda jaoks jäi rada kitsaks (2 meetrit oli rada lai) ja ta oma pikkade uisusuuskadega õieti uisutada ei saanud ja raja läbis hoopis paaristõugetega. Igatahes vinge sooritus - niimoodi 4 km läbida.

Kahe minutiliste intervallidega suundusid rajale ka teised suusaveo paarid (inimene ja koer) või triod (inimene ja kaks koera). Täna olid siis väljas kõik 4 põhjamaist kelgukoera tõugu.

Siin siis alaska malamuudiga stardioode:

Ning muidugi viimastel aegadel on samojeedi koera omanikud aktiivselt rakendispordi üritustel kaasa lööma hakanud:


Kuid egas siis rakendisport ei ole vaid põhjamaiste kelgukoerte pärusmaa. Eriliselt tore oli vaadata kollide tegemisi (eriti Pillel, sest tema esimene koer oli kolli Sanni, seda küll 25 aastat tagasi):

Ning täna olid kohal ka dobermannid. Kiired ja visad. Tore oli neid vaadata:

Aga suusatajate järel tuhisesid rajale ka kelgud:


Hellekantri kennel oli väljas suisa kolme kahelise kelguga ning ühe neljase kelgugaga:

Kuid kui teised suusatajad läbisid raja ühel korral, siis Bamse sai rajal kulgeda 2 korda. Ka Ande proovis Bamsega suusavedu. Bamse eelmise sõidu lõpetamise ja uue stardi vahele jäi ehk paarkümmend minutit. Bamse kindlasti füüsiliselt väsinud ei olnud, aga kuskil olin siiski mingi vea teinud. Igatahes juba stardis oli Bamse huvitatud kõigest muust ilmas (aga mitte kihutamisest rajal), koheselt ta suundus starti fotokaga jäädvustava Pille poole, et mis siis nüüd toimub:

Ning ka edasi läks Andel-Bamsel sõit matkamise tähe all. Bamsel oli väga huvitav - lõhnad teistest koertest teel (ning vaja jalga tõsta). Ühesõnaga - veorihm oli üpris lõdva, edasi ta liikus - aga rohkem tasaselt ümbrust uurides. Siiski viimasel kilomeetril Bamse järsku ärkas ja hakkas ka tööle.

Mine tea, mida Bamse sõidust arvas. Aga mina tõlgendaks Bamse olekut finišis - sorry...

Aga egas meie tiim siis tulnud siis võitma, vaid ikka kogemusi saama ning üritust nautima.

Peale suusatajate-kelkude vedu käisime keskuse ruumides soojas ning pistsime nahka siinseid pannkooke. Peale seda aga hakkas Bamse Andega aktiivselt suhtlema:

Ning siis Ande jälle Bamsega:

Aga üks üritus oli veel. Veosprint - koer pidi kiiruse peale vedama 100 meetrit kelgul raskust (Bamse puhul siis 50 kilo). Algul me sellest huvitatud ei olnud. Sest et see raskus nüüd Bamse jaoks küll tuntav ei ole, tähtis oli koer kiiresti jooksma saada. Kahtlesime - äkki Bamse ei ole väga kiire jooksja. Täna ju nähtud teisi väga kiireid koeri. Bamse siiski küll võitis - aga napilt kaotas (sekundiga kuskil) sellel trassil kiire ja motiveeritud dobermann:

Aga ega Bamse arvatavasti nii tubli ei oleks olnud, kui sellel võistlusel ei oleks meid abistanud Ande. Stardist pani Bamse vudinal minema, sest poolel maal seisis raja kõrval Ande (ja äkki saab sealt vorsti...), vorsti anda Andel muidugi aega ei olnud, vaid pidi ise kiirsprinteriks asuma, et kiiresti koos Bamsega finišisse jõuda. Aeg siis 22,6 sekundit.

Ahjaa - pildike ka ajavõtmisest:


Aga mõned pildid ka muust elust sellel päeval:





Aga - siis oli aeg kõiki osavõtjaid medalite-diplomitega autasustada. Kuna fotokas hakkas jumpsima, siis tseremooniast õigeaegseid pilte ei ole, aga peale seda meie tiim siiski jäädvustas ennast ürituse ühe peakorraldaja - Aini kõrval:

Igatahes edukas päev meie jaoks - esikoht veosprindis, teine koht suusaveos ja teistkordne Bamse suusavedu lõppes 7 kohaga.

Tänud Andele ja Tarmole, et nad oma pühapäeva pühendasid sellele üritusele ja nägid vaeva inimvõimete piiril rajal rassides.