Silva pesakond

Peale Torbiku kutsikate tulekut jäin edasi valvesse. Ka Silva lõõtsutas ja tundus valvel olevat. Aga ei midagi. Nii ka õhtul ja öösel. Ja ka laupäevane päev oli vaid ootus. Oehh.

Siiski laupäeva õhtul Silva tahtis pesa teha. Öösel andsin ka Silvale lihakamaka (toidame gröönusid toorega), mõne minuti pärast lasi aga värgenduse põrandale ja buldooserdas ninaga seda piki põrandat - nagu teeks toidust kuhilat ja peidaks seda.

Siis nad koos Torbikuga ulgusid öösel paaril korral lühidalt.

Vastu pühapäeva hommikut oli Silva keset pesakasti Torbiku koha üle võtnud ja Torbiku kutsikad toimetasid midagi ta kõhu all. Torbik ise teises nurgas. Taastasin tema emaõigused, natuke kartis - aga siis võttis õige positsiooni sisse ja Silvagi lasi seda sündida.

Torbik on ülihoolas ema, välja saame teda vaid väevõimuga, kiirelt asjal ja kohe tormakalt ukse taga, et kus mu kutsikad.

Igatahes laupäeva õhtuks oli meil Silva pärast juba suur paanikaosakond, otsustasime järgmine hommik minna Tartusse Silvaga, et äkki vaja keisrilõiget.

Õnneks aga pühapäeva hommikul 7.05 tuli esimene kutsikas.

1. Emane. 7.05. Pruun. Valge laik peal. Kõik käpaalused valged. 670 grammi.

2. Emane. 7.43. Pruun. Väike valge laik laubal. Väga pisike valge täpp turjal. Vasak esikäpp õlakondini valge. 660 grammi.

3. Isane. 8.50. Valge. Seljal must laik. Pea must, pea keskel valge lauk. 690 grammi.

4. Emane. 9.03. Must. Valge joon peas. Kuklas valge laik, turjal valge täpike. Esikäpad küünarnukini valged. 500 grammi.


5. Isane. 9.32. Pruun. Valge kaelus ümberringi. Valge joon pealt kaeluseni. 625 grammi.

6. Isane. Pruun. 665 grammi. Sünniaeg teadmata


7. Emane. Kuskil peale kella 15-t. Must. 550 grammi.


6. ja 7. kutsika sünniaega me ei tea. Sest et paanikaosakond oli otsas ja muutusime rõõmust muretuks (kuigi tundus nagu midagi veel kõhus olevat). Igatahes kell 12 ei olnud juurde tulnud kedagi. Ja käisime üpris tihti vaatlusi tegemas. Söötmas. Jootmas.

Aga Silva on kogenud ema, vaikselt ajas omi asju (siiski 5. isase puhul lõikasin ise nabanööri läbi, ei läbenud väsinud Silvat passida).

Peale kella kolme teatab järsku Kirke, et Silva juures on üks pisem must ja märg kutsikas. Okei - eks ta äsja - peale pikka vahet siis ilmale tuli.

Hakkame kõiki kutsikaid pildistama-kaaluma. Torbiku pesaga oli lihtne. Aga Silva pesa puhul segadus. Midagi oleks nagu ülearu. Pille vaatab kahe emme alla mattunud kutsikakogusid (läbisegi - vahet ei ole kelle kutsid millise emme juures on) ja asub kutsikaid loendama. Ja nii ongi - ka 6. isane kutsikas oli siia ilma tulnud ja märkamatult ennast üldisesse parve sokutanud.

Silva kutsikatega.

Silva kutsikad ehk E-pesakond.

Torbik alustas

Neljapäeva õhtul tundus, et pikk ootamine hakkab vilja kandma. Torbik kaevas aedikus lumme kuskil ligi poole meetri sügavuse augukese (peaaegu nagu pange jäljend lumes). Ja mis peamine - kuudist lahkuda ei tahtnud. Silva aga oli lihtsalt suur - muud häda ei olnud. Aga koos nad alati on olnud, viisime mõlemad majja - nende jaoks loodud poegimisaedikusse ühes pisemas ruumis (ka Roosi esimesed pojad olid seal kunagi).

Valvan Torbikut terve õhtu, pool ööd - ei midagi. Lõõtsutab vaid ja poeb kaugemasse varjulisemasse nurka, kraabib põrandakatet. Sööb - kui annan.

Kuid siis 3.55 - ronib Torbik poegimiskasti - kiunatab valjult ja poetab esimese isase maha. Ning asub koheselt asjatundlikult lootekotti sööma, nabanööri närima ja edasi kutsikat lakkuma.

Ja täpselt nii toimus kõigi kutsikate puhul. (OK - paaril juhul ei kiunatanud). 7.50 oli 5 kutsikaga siis asi ka läbi. Ja kõik isased.

Siiski - teist kutsikat sai üle kahe tunni oodatud.

Kõik kutsikad olid elujõulised - kohe imemas. Ning mis meie jaoks vapustav - esimene kutsikas kaalus 660 grammi. Hiiglaslik kaal - võrreldes kuldsetega. Aga väga põnev oli alati oodata - mis sealt tuleb, sest et värvid-laigud ju suhteliselt äraarvamatud.

Niisiis - Torbik oma kutsikatega esimesel päikese tõusu järgsel tunnil - 12. märts 2010. a.

Algul panime ka paelad kaela - aga eks nad kõik on nii erinevad ja tuvastatavad kirjelduse järgi, siis võtsime paelad ära. Ning koostasime lühikese välimikukirjelduse koos pildiga. Ahjaa - kõik kutsikad on kõhualt valged.

Niisiis - kennel Skylinedog D-pesakonna tutvustus. Pildid-kirjeldus on siiski tehtud täna - 14. märtsil.

Kuna esimene poeg võinuks sassi minna edasistega, siis temast nüüd järjestiku kaks pilti.

1.Sündis 3.55. Isane. Põhitoon must. Kaelapeal valge z. Vasakul poolel ulatub kaelast kõhuni valge. Käpad valged. Tagajalgadel mõlemad jalad põlvedeni valged. Otsaees valge täpike.
Ning kaal 14. märts juba 855 grammi.



2. Sündis 6.15. Isane. Põhitoon pruuni-valge laiguline. Seega erand. Kaal 795 gr nüüd.

3. Sündis 6.33. Isane. Valged laigud mustas. Puusade peal valge kaares laik. Saba peaaegu valge. Lai valge kaelus. Kaal nüüd 770 grammi.


4. Sündis 7.10. Isane. Põhitoon must. Valge ümmargune laik pea peal. Valge kaelus. Vasakul küljel valge piklik triip keskseljani. Parem tagakäpp põlveni valge. Kaal nüüd 845 grammi.


5. Sündis 7.50. Musta värvi üleni (nagu kõigil - siiski kõhualune valge). Ja muidugi valged käpaotsad. Sarnanes Bamsega - ainult pruuni asemel must. Kaal nüüd 855 grammi.


Ja siin siis Torbiku kuhil:

Poegimine

Pühapäeva hommik algas sellega, et Athena asus pesa tegema. Kraapis toanurgas magamismatti. Ja toanurk oli sama, mis oli Roosil eelneva kahe pesa ootamise puhul.

Päev möödus siiski rahulikult, aga tõime otsatuppa nurgavoodi kohale.

Aga õhtul kella 11 paiku muutus Athena väga rahutuks. Vingus vahetevahel. Kolas maja erinevais kohtades. Ja paaril korral kraapis ülima intensiivsusega põrandat, igatahes Roosi nii aktiivne pesategija ei olnud.

Siis hakkasid tõmblemised. Asusin ämmaemanda ootetööle, silitasin vahetevahel Athenat. Aga ikka mitu tundi läks, kuni nagu ikka ootamatult; 2.50 nägi ilmavalgust siis meie C-pesakonna esimene kutsikas. Isane.

Athena saab ise kõigega hakkama, sööb päramisi, lakub kutsikat ja 5 minutit hiljem kisav kuts juba tissi otsas. Pille muidugi kuivatab kutsika üle ja hoiab järgmise kutsika väljumisel neid kampsuni all soojas.

Tiine Athena kõhtu vaadates oli meil juba eelnevalt selge; kutsikaid on seekord vähe. Arvatavasti seetõttu, et paaritamine toimus natuke vara, Athena jaoks ei olnud veel õige aeg.

3.30 siis järgmine emane kutsikas.

Ning 4.10 siis viimane kutsikas - samuti emane.

Kõik kutsikad on nagu oodatud ka heledakarvalised ja Pille kogenud silma kohaselt väga kena välimusega. Ja väga aktiivsed, teevad kõvasti häält, keegi ei ole hädas tissi saamisega. Ning mis peamine, Athenaga on kõik korras ja tegutseb nagu kogenud emme.

Ootame C-pesakonda

Skylinedog Rose Athena (Athena) + Remington Razzle Dazzle( Kauko)

Meie noorem emane kuldne Athena on jõulu ajal Soomes paaritatud inglise päritolu koera Kaukoga.

Athena on 2,5 aastane enesega rahulolev tasakaalukas emane..



Athena sugupuu.

Pilte Athenast.

Athena õed ja vennad.

Kauko on hea rahuliku iseloomuga tugevamat tüüpi hele koer:

Kauko sugupuu.

Kauko elab Soomes Mikkeli lähedal kennelis Golsett's , aga sündinud on ta Inglismaal Remingtoni kennelis.
Remington kenneli omanik Penny Gowland on tegelenud aretusega üle 20 aasta. 2006. aastal hindas ta Eestis erinäitusel kohtunikuna meie koerte tõule vastavust. Pille on ka ise seal kennelis viibinud 2007.a. kevadel. Siin on Pille pilte Remingtoni kennelist.

Meie kennelis on seni olnud kaks pesakonda - aastal 2006 ja aastal 2008
Mõlemad pesakonnad Athena emal Roosil.

Esimeses( A-pesakonnas) oli 7 kutsikat: 4 emast ja 3 isast. Need koerad on tänaseks üle 2 aasta vanad, Athena nende hulgas. Nende isa Wilson on hele ja ema Roosi tume, kutsikad tulid enamus heledad, üks isane (Apollon) ja emane (Aurora) on tumedamad, aga mite nii tumedad kui Roosi ise. Panime neile Kreeka ja Rooma jumalate nimed. Enamus neist on käinud vähemalt korra tõu erinäitusel spetsiaalselt selle tõu asjatundja hindamisel ja kõik nad on hinnatud suurepärasteks tõu esindajateks. Amor, Aurora ja Artemis elavad Tartus ja harrastavad agilityt. Kõige edukam on Artemis. Siin pildid agilityst. Ja Artemise võistlemisest.
Kõigil, kel sellest pesast tervis uuritud, on see olnud täiesti korras. Tänaseks on nad sellised.

Teine, B-pesakond on Roosil tumeda isasega. Kõik kutsikad on tumedad, kokku 9: 6 isast ja 3 emast. Need koerad said jaanuaris aastaseks. Nende nimed on vanade Keldi pühakute järgi, kuna tegemist ju vana inglise tõuga. Koju minnes olid nad sellised.
Praeguseks on nad suured koerad.

Athenalt ootame heledat C-pesakonda.
Peame oluliseks koerte kvaliteeti, seetõttu püüame valida aretusse koerad nii, et nende järglased meie kennelile häbi ei teeks. Tervise osas ei saa järeleandmisi teha. Garantiid ei ole kunagi, kuid pole ju mõtet teadlikult riske suurendada, võttes keskpäraste näitajatega koerad vanemateks.
Lisaks tervisele vaatame väga ka iseloomu. Oluline on, et ei koerad ei oleks arad, agressiivsed ega hüperaktiivsed, sest igal omanikul tuleb ju nende seltsis 10-15 aastat veeta. Sõpra valitakse ju ikka iseloomu järgi. Oleme jõudnud veendumusele, et iseloom on üpris päritav.

Kutsikad on käes

Liginemas on 29. jaanuari hommik. Aga Roosi olukorras ei ole muutusi. Käime mitu korda väljas, koer käib mööda aiaäärt ja otsib midagi. Tuppa jõudes, alustab ta edasi-tagasi käimist. Nagu oleks vangikongis. Mingi hetk märkan, et siin ja seal on mingid läbipaistva vedeliku piisad. Huvitav, kas need siis on looteveed? Paar-kolm korda Roosi teeb mingit imelikku häälitsust. Väited - selline huvitav väljend poegiva koera tõmbluste kohta. Aga midagi on toimunud ja jään ootama, et ligema tunni jooksul siis ehk...(esimene pesakond alustas teekonda maailma pool 4 hommikul). Roosi on hädas, ta on paksem kui esimene pesakonna ajal ja ta ei ulatu kuidagi oma tagaotsa juurde näkitsema-lakkuma. Aga võibolla hoopis mina olen hädas ja sellest arusaav Roosi, lakub seetõttu minu käsi. Pillet ma üles ajama ei hakka, viimati kutsub veel kiirabi. Teda on vaja väljapuhanuna, mitte aga närvipuntrana. "Õnneks" koerte kiirabi ei ole olemas.

Ja nagu ikka, algavad olulised sündmused siin ilmas suht märkamatult. Mingi hetk (3.45) on Roosi püsti ning minu magamismadratsile on valgunud midagi uudset. Esimene hetk olen mina vähemalt ähmis, siis meenutades eelmist korda torkan näpu "kilesse", miski "rotipoja" taoline lootekotis, kes veel mõni aeg tagasi tundus laip olevat, hakkab hoopis liigutama. Hüüan nii et maja kajab; "Pille, esimene on olemas. Tule kohe ruttu alla..." Aga veel ennem on kohal Roosi, kes hakkab lakkuma ja nosima seda lootekoti-päramiste-misiganes ollust. Siis võetakse lakkumisega koheselt ette ka poeg, kes ka tragilt juba vigiseb. Saabub Pille ja võtab konveieril asendi sisse - kuivatab poegi, hoiab neid kui vaja, sõlmib paelu, lohutab Roosit, jagab infot - mida siis logiraamatusse kirjutan jne. Roosi jaoks aga, pole meid edaspidi vist üldse vaja. Nüüd ta juba ulatub oma koonuga sabaalla, mingi nakitsemine ning päramistest-nabanöörist vabastatud poeg on juba roomamas-vigisema-otsimas tissi. Kuigi kogenud koerakasvatajad ei soovita üle 1-2 päramise koeral lasta ära süüa, siis meie Roosi pani pea terve pesakonna päramised praktiliselt nahka.

Kui juba 3 poega käes, siis sokutame need Roosi külje alla, ehk saavad ka mõne suutäie juba. Vähemalt minu arvates on küll juba kuulda väikest lutsimist, lurinat.

Esimene poeg oli just seda karva (tumekuldne), mida paaritusest lootsime. Pärast selgus, et siiski kõige heledam. Aga kõik kutsikad on hästi elujõulised, tragid. Võibolla on neid liialt palju, ja seetõttu ei suuda me eristada veel väetimaid, kes hakkama ei saaks.

Aga Roosi poegib muudkui iga poole tunni tagant poegi. Kuhu siis emased kutsikad jäävad? Seda Roosigi vist mõtlema jäi ja tegi meie jaoks piinarikka pausi - 1 tund ja 15 minutit ja ometigi siis esimene emane.

Teen mingi hetk 20 minutilise kiiruinaku, vaja tööle minna. Aga pool 7 jälle üles, ka Kirke ärkab. Läheb suureks sebimiseks. Mingi hetk lähen vaatan Roosit, 6 kutsikat tema ees rivis, äärmine millegipärast tumedam. Kutsun Pille, selgub et Roosi oli iseseisvalt graafikust kiiremini ühe kutsika meie mittekohalolu kasutades toonud ilmale.

Lähme siis pool 8 Kirkega Võrru - mina tööle, Kirke kooli. Pille jääb veel 3 kutsika ilmale tulekut vaatama.

Lõppseis; 6 poissi, 3 tüdrukut. (minu ennustus läks täppi).

Aga lisaks siis veel sünniajad:
1. 3.45 - isane
2. 4.14 - isane
3. 4.45 - isane
4. 6.02 - emane
5. 6.40 - isane
6. 7.00 - isane
7. 7.20 - emane
8. 7.35 - isane
9. 8.10 - emane

Muidugi, täielikku rahu me siiski veel ei saa. Pille helistab mulle järgi ja saadab mind loomaarstilt mingeid ninna pandavaid tilke ostma. Et Roosil siiski mingi asi veel kõhus? Aga tilgad pidi miskit asja kiirendama.

Tore oli siis minusugusel poisslapsel kirjeldada protsessi, millest eriti ei jaga. Ning eks tänane blogikirjutis on samuti veidi hilinenud - 2 ööd on magamata ja alles nüüd leidsin aja sündmusi tagantjärgi kirja panna.

Roosi enne poegimist

Käime ikka iga päev Roosit jalutamas, hoolimata tema suurtest mõõtmetest. Siiski tiinuse 59 päeval vähendame jalutusteekonda. Ka Roosi ei kargle enam ringi, liigub ühtlaselt nagu õmblusmasin.

Muutunud on ka Roosi suhtumine ümbritsevasse. Sai näiteks hommikul söögiks toore liha-kondi tüki, kuid ei söö. Valvab seda ja uriseb ligineva Athena peale.

Pühapäeval tulid meie poolt läbi Loora pererahvas. Veel Võrus arvasid nad et jutt, et Haanjas lumi on, on jama. Aga said siis selle aasta esimese suusatamise ikka tehtud Haanja suusarajal. Üldiselt meie oleme enam-vähem ilmadega rahul, kuigi ka siin on lumi 3-4 korda peaaegu lõpuni ärasulanud, siis siiski niipalju on kasvõi jääd jäänud hoovile, et koerad pori tuppa ei tassiks.

Eile õhtul käisime Ilmari pool suitsusaunas. Kuuldes, et pühapäeval on meie pool Loora, tuli temagi Artemisega meilt nüüd läbi. Ilmar teab, et Artemis on väsimatu ja ammendamatu energiaga koer. Aga meie seletasime, et kuskil maailmas on veel väsimatum koer - Loora. Nagu arvata võiski, alustasid Loora ja Artemis omavahelist lõppematut mängu. Kes neist võitnuks, jäigi teadamata. Athena sekkus harva, aga Roosi kehtestas 3-4 m suuruse ala, mida ükski tema kunagine kutsikas läbida ei julgenud. Ju ta kaitses uusi kutsikaid.

Öö vastu esmaspäeva. Kell 2. Roosi on muutunud väga imelikuks. Ähib. Igaksjuhuks kolin alla tuppa, heidan diivanile pikali, kõrvale heidab lõõtsutav Roosi. Panen siis käe Roosi turjale ja proovin edasi magada. Mingihetk aga avastan, et koer keda ma poolunes patsutan on hoopis valget karva Athena.
Hommikul jätkub Roosi ärev olek. Siia-tänna proovib ta pesa rajada. Trepialune tapeet on hävinud. Terve päev käib üks ärev Roosi tervise jälgimine. Roosi lemmiktegevuseks on kujunenud pidev edasi-tagasi saalimine. (esimese pesakonna puhul see nii aktiivne ei olnud, muidugui Roosi ei olnud siis ka nii paks).

Õhtul kolime eraldi seisvasse otsatuppa, sinna on meil rajatud "nurgavoodi" poegimiseks. Nurgavoodiks on sama ukselenk, mis esimese poegimise puhulgi. Ainult, et saagisin ta nüüd pooleks ja panin vahelauad eri lengi poolte vahele, et plats (voodi) laiem oleks. Ainuke, kes sellest nurgavoodist ei hooli - on Roosi. Ei jää midagi muud üle, kui tuleb ka ise sinna pikali heita. Õhtupooliku valvetunnid võtab seal sisse Kirke.



Ja kuskil peale 10-t siis ise. Aga tassin nurgavoodi kõrvale endale madratsi ja proovin siis seal aega veeta. Aga Roosi hakkas seda kohta ihaldama, kui järjekordselt rahustuskäigust õue - tagasi jõuame tuppa, siis Roosi on esimene, kes kõrvalmadratsi peal. Proovin ettevaatlikult teda ära trügida, aga ei õnnestu. Lõpuks kujuneb olukord, kus mina olen küll madratsil, aga siis minu peal paikneb Roosi oma veel kõhus paiknevate kutsikatega. Lõpuks alistun - mina proovin magada Roosi poegimisasemel ja minu asemel, siis laiutab Roosi.