Vahepeal sai käidud Tallinnas Västriku kliinikumis Athenaga düsplaasia alasel terviseuuringutel.
Läbi igasugu hädade (auto tervist tuli kontrollida) ja kiirustamiste jõudsin siis kohale.
Aretuse eelsed terviseuuringud on nüüd küll selline koht, kus alati nõutakse tõutunnistuse näitamist (mingi euro vetpass ei kõlba). Mingi aeg siis läks paberite ja Athena kontrollile (kiibi number jne).
Kohapeal on veterinaarid väga kõvad spetsid, heideti pilk Athenale ja nimetati koheselt unerohu doosi suurus. Ja siis pidin 15 minutit Athena uinumist ootama. Siiski mitte üksi, keegi naisterahvas kliinikumist oli ka kohal. Ja oli võibolla ka põhjust, korraks Athena veidi tegi mingit röhitsemise sarnast häälitsust, kohe suruti koonu alla papist oksekauss. Aga see oli lihtsalt häälitsus. Millegipärast kussutan siis Athenat (nagu last), kuni taban küsida, et mida tegema pean. Selgus, et koera peab rahule jätma; Et kuidas endale meeldiks, et kui tahad magama jääda, siis keegi muudkui tüütab.
Athena jäi siis magama, jätan ta veterinaaride kätte. Mõne aja pärast kutsutakse mind tagasi ja teatakse, tuleb 15 minutit oodata ärkamist. Seinal on hiilatu suur Athena luustikupilt (aga ei hakka uurima, mis seal miski on), et kõik näitajad olla ideaalsed; HD on A/A ja E/D on 0/0. Ja et homme olla Kennelliidus komisjon, kus siis andmed kinnitatakse.
Proovin siis veel veterinaare kiusata ja küsin, et kui palju Eesti koertest (kuldsetest) ei ole ideaalpuusadega jne. Selgub, et sellist statistikat ei tehta, liialt vähe koeri Eestis uuringute all (oli see 600 koera aastas?).
Aga tasapisi toibub Athena juba. Põrandaks on libe kivikate, Athena proovib kõigepealt ennast esikäppadele ajada, aga libiseb muudkui potsti pikali tagasi. Aga kolmanda korraga see asi tal juba käpas. Siis lähevad käiku samamoodi tagumised jalad, kuni ta seisabki. Egas midagi, tuleb lahkuda. Komberdame siis välja uulitsale. Ilus päiksepaisteline päev, otsustan et koera reipaks tegemiseks on kõige parem jalutuskäik. Igaksjuhuks küsisin siiski ennem üle; Kas jalutamine on lubatud. (olin kuulnud uinutidooside tõttu hukkunud koertest osades eesti kliinikumites).
Jalutamises ei nähtud probleemi (ka Roosi düsplaasia uuringute puhul tegin koheselt jalutuskäigu). Ja tõsi ta oli, 10 minuti pärast oli Athena nagu ikka tavalisel jalutuskäigul, nuuskis teeääri jne.
Helistan siis Pillele ja teatan, et Athena on tervise poolest ideaalkoer. Koheselt tuuakse mind maa peale tagasi, et ennemgi on esialgselt üteldud; Kõik korras, aga hilisemalt komisjonis selgub (mingi šablooni? alusel mõõtmine seal), et ega ikka ei ole küll.
Aga Eestimaa on väike ja vahel satud õigel ajal õigesse kohtagi; Mõne aja pärast helistab murelik Pille mulle tagasi, et mida ma küll seal Tallinna linna vahel teen, et Livia oli just hetk tagasi Tallinnas mingist koeraga jalutavast tüübist mööda sõitnud ja koer oli välimuselt nagu Athena.
Pean siis vastu tõdema, et kuulsin ise ka mingist kihutavast kaubautost signaali laskmist ja millegipärast tekkis koheselt mõte; Et keegi tuttav ehk tuututas, aga kes küll siinkandis võiks olla kaubaautoga, ehk äkki Livia mees oli roolis? Aga ikkagi tõenäosus, et just Roosi kasvataja (Livia) nägi Athenat jne, on veidike küll müstika.
Selle teadmisega ning teadmatusega ametlike Athena düsplaasia uuringute kohta, asun siis õhtuhämaruses teele tagasi oma Haanjamaa kodukese poole.
Aga järgmine päev saame telefonitsi järgi uurides teada, et kõik oli ikkagi ideaalne ja paari päeva pärast jõudis vastav pabergi meile postiga kohale.
