Meenutusi mudaajastust

See sügis oli üpris masendav. Pidev vihm ja kui vihma jäi vähemaks, siis algas koheselt uus sadu. Ja kuna meie talu asub sisuliselt mäejalamil ja kuna pinnas ei ole ka vettläbilaskva liivaga õnnistatud, siis nii meie taluõu kui ka koerteaedik muutus mudamülkaks. OK - gröönudel oli võimalus müüridele ronida, neil on ka varjualused. Aga millegipärast meeldis neil laussajus viibida. Kurb oli neid vaadata.

Mõnel harval momendil me rakendasime gröönud eri koosseisudes käru ette, aga ega seda õiget treeningut nad ei saanud. Seega ka gröönude väljaõpe läks vett vedama.

Torbik Bamsega kahekesi sellest suve algusest koos liikuda ei taha. Kuigi Bamse on nii heatahtlik Torbiku suhtes - aga arvatavasti Torbikul mõni valus mälestis Bamse jõulisest liikumisest, mis võis talle valu teha. Seega Torbik liigub vaid kutsikatega ja seda jälle alles viimastel aegadel (vahepeal oli tal jooksuaeg). Saime Torbiku juhtimisel selgeks tavalisel maantee sirgel ümberpööramise (käsklus "Siia") - ja siis õppis Torbik selgeks uue triki, suvalistel kohtadel ta mõnikord otsustab rakendi ümberpöörata. Oehh.

Bamsele aga leidsime paarimeheks Daroni. Teiste poisikestega ühes rakendis oli Daron selline eriline innukas-riiakas tormaja. Bamsega koos aga vana rahu ise ja teeb ka mõnusalt tööd.

Muidugi see pori ja mudaajastu sundis meid lõpuks midagi ette võtma. Veel hetkelgi toimub pinnase parandamine - algne pinnas kõrvale ja siis karjäärist kruus asemele. Ka gröönude aedik sai lisapinnast, aga mitte siiski kõikjale, sest aedikut ei saa ära lammutada, et kopa materjal kõikjale pandav oleks.

Aga nii kuldsetel kui ka ammulisui vaatlevatel gröönudel on huvitav. Mops Pollyt me ligi ei lase, kardame et pistab kopa nahka.

Poistebänd Torbiku juhtimisel

Tasapisi oleme kutsikaid (minu arust noori koeri) eri koosseisudes käru ette rakendanud. Emased kutsikad ei ole veel eriti kogukad ja seetõttu nemad saavad vähem sõitu.

Pühapäeva hommikusest sõidust said tehtud ka mõned pildid. Niisiis ees Torbik ja kõrval Ellard. Ootavad starti:

Aga siin on nad juba sõiduvees:

Ning teise paarina taga Davis ja Daric. Ja loomulikult Pille.

Kahe kilomeetrine ots käib kähku. Aeg on koduväravast uhkelt sisse sõita.

Selline mulje, et lõõtsutav poistebänd sai ise ka aru, et koostöös väljas hulkumas käia on üks igavesti tore asi.

Muidugi - eks kõik ei ole veel ideaalne. Ellard siiski kogu tee Torbiku tempot kaasa teha ei suuda veel. Ka tagumine paar "ujus" vasakule-paremale vahel. Aga juba nad hakkavad arusaama, et ette rakendades on mõistlik mitte eriti rabeleda. Trakside-käru nähtavale ilmumine - äratab gröönudes üleüldist elevust-ootust. Davisest on saanud vaat et Torbikustki osavam traataia ületaja. Ka teised kutsikad anuvad: "Mina, mina, mina...- tahan nüüd välja saada - sõitma".

Tagantjärgi sünnipäevast ja emadepäevast

Kiired ajad. Seetõttu alles nüüd leidsin aja, et mainida; Torbik sai 9. mail kahe aastaseks. Sünnipäevalaps ise oli rahulolev. Lamas aedikus paikneval varemete müüril ja suhtus stoiliselt pildistamisse.

Aga kui kirjeldada tähtpäeva inimlikust vaatenurgast, siis esmalt ruttas õnnitlusi jagama koonumusiga Torbiku ema Silva:

Aga Bamse hoidis veidi omaette ja nii pidi Torbik ise oma koonu Bamse juurde viima:

Muidugi ka lasteperel oli vaja koonud kokku panna emmega, tõsi küll - hetkel on pildil vaid Silva kutsikad. Aga ega Silva-Torbik seda vahet küll ei pidanud, kelle jagu keski oli. Niisamuti ka kutsikad ei teinud vahet. Ühed emmed mõlemad.

Eriti arvestades seda, et 9. mai oli ju kõigidele emadele ühtne päev.

Torbiku pojad on nädal vanad

Reede hommikul said Torbiku pojad nädalaseks. Õhtul tegime pilte.

Torbiku poegade üldine kuhil:

Esmasündinu:

Teine poeg:

Kolmas poeg:


Neljas poeg:

Viies poeg:
Aeg oleks vist juba kutsikate eristamiseks neile nimed panna (arvatavasti valime looduse teema), aga ootame siiski ka aja ära, millal neil silmad avanenud on ja ehk mingi isikupära selgunud - mida nimega seostada. Praegu kasutame igasugu vahepealseid nimesid - mustuke, zett, lehmake, meie oma jne.

Ka Silva tütred-pojad kasvavad mühinal. Ning Silva Ja Torbik on päris heas vormis ja taastunud poegimisest. Tahavad juba ise välja, et õue peal nuuskida. Tervitavad suurima rõõmuga Bamset (eriti Torbik). Ka Bamse niutsub rõõmsalt vastu (tegelikult kartsime, et Bamse suhtub oma karjast eraldamisse ulguva igatsusega, aga seda ei juhtunud).

Ühine pere

Silva ja Torbik ja 12 kutsikat jagavad nüüd ühist pesakasti (kuskil 3 ruutmeetrit). Algul (kord ööpäevas) oli ka pisikesi nagelemisi Silva ja Torbiku vahel. Silva arvas, et kõik kutsikad on tema omad. Ja hakkas neid Torbiku kõhu alt tassima omale poolele. Torbik osutas mõningast lühikest vastupanu, kuid alistus ja taandus - et siis veidike hiljem - uuesti emapositsioonile naasta. Ainult et kutsikaid oli tema juures järgi vaid mõni üksik.

Nüüd aga koerad oskavad lugeda - nii nagu algselt 5 on Torbiku jagu ja 7 on Silva jagu. Aga pruunid ja mustad ja musta-valged ja pruuni-valged kutsikad - on kõik segamini. Emmed lakuvad muidugi koheselt teise emme alt saabunud kutsika üle.

Suuruselt kolmes liigas - paar pisemat - keskmikud ja veidi suuremad hiiglased. Kilo kaal oli juba esmaspäeval mõnel Torbiku kutsikal käes. Ja ikka aktiivsed tegelased - mingil erilisel kombel nad vingerdavad ülikiirelt emme poole. (usutavasti niisugused nägid välja Maa eluslooduse varases nooruses maailmamerest maismaale elama asuvad uim-jalgadega ürgkalad). Ja kui kaugele jäämine, selja taha jäämine või suisa emmede jalge alla satuvad, siis hele ja tugev hädapasun hakkab huilgama. Aga muidu on üldiselt elu kutsikate ruumis ülivaikne.

Ahjaa - emmesid saab vaid vägisi mõneks sekundiks välja. Siiski pisike progress toimub, lihatükk ees ja koerad mõned meetrid järel ja siis sulgen reeturlikult nende taga ukse kutsikate manu.

Torbik alustas

Neljapäeva õhtul tundus, et pikk ootamine hakkab vilja kandma. Torbik kaevas aedikus lumme kuskil ligi poole meetri sügavuse augukese (peaaegu nagu pange jäljend lumes). Ja mis peamine - kuudist lahkuda ei tahtnud. Silva aga oli lihtsalt suur - muud häda ei olnud. Aga koos nad alati on olnud, viisime mõlemad majja - nende jaoks loodud poegimisaedikusse ühes pisemas ruumis (ka Roosi esimesed pojad olid seal kunagi).

Valvan Torbikut terve õhtu, pool ööd - ei midagi. Lõõtsutab vaid ja poeb kaugemasse varjulisemasse nurka, kraabib põrandakatet. Sööb - kui annan.

Kuid siis 3.55 - ronib Torbik poegimiskasti - kiunatab valjult ja poetab esimese isase maha. Ning asub koheselt asjatundlikult lootekotti sööma, nabanööri närima ja edasi kutsikat lakkuma.

Ja täpselt nii toimus kõigi kutsikate puhul. (OK - paaril juhul ei kiunatanud). 7.50 oli 5 kutsikaga siis asi ka läbi. Ja kõik isased.

Siiski - teist kutsikat sai üle kahe tunni oodatud.

Kõik kutsikad olid elujõulised - kohe imemas. Ning mis meie jaoks vapustav - esimene kutsikas kaalus 660 grammi. Hiiglaslik kaal - võrreldes kuldsetega. Aga väga põnev oli alati oodata - mis sealt tuleb, sest et värvid-laigud ju suhteliselt äraarvamatud.

Niisiis - Torbik oma kutsikatega esimesel päikese tõusu järgsel tunnil - 12. märts 2010. a.

Algul panime ka paelad kaela - aga eks nad kõik on nii erinevad ja tuvastatavad kirjelduse järgi, siis võtsime paelad ära. Ning koostasime lühikese välimikukirjelduse koos pildiga. Ahjaa - kõik kutsikad on kõhualt valged.

Niisiis - kennel Skylinedog D-pesakonna tutvustus. Pildid-kirjeldus on siiski tehtud täna - 14. märtsil.

Kuna esimene poeg võinuks sassi minna edasistega, siis temast nüüd järjestiku kaks pilti.

1.Sündis 3.55. Isane. Põhitoon must. Kaelapeal valge z. Vasakul poolel ulatub kaelast kõhuni valge. Käpad valged. Tagajalgadel mõlemad jalad põlvedeni valged. Otsaees valge täpike.
Ning kaal 14. märts juba 855 grammi.



2. Sündis 6.15. Isane. Põhitoon pruuni-valge laiguline. Seega erand. Kaal 795 gr nüüd.

3. Sündis 6.33. Isane. Valged laigud mustas. Puusade peal valge kaares laik. Saba peaaegu valge. Lai valge kaelus. Kaal nüüd 770 grammi.


4. Sündis 7.10. Isane. Põhitoon must. Valge ümmargune laik pea peal. Valge kaelus. Vasakul küljel valge piklik triip keskseljani. Parem tagakäpp põlveni valge. Kaal nüüd 845 grammi.


5. Sündis 7.50. Musta värvi üleni (nagu kõigil - siiski kõhualune valge). Ja muidugi valged käpaotsad. Sarnanes Bamsega - ainult pruuni asemel must. Kaal nüüd 855 grammi.


Ja siin siis Torbiku kuhil:

Tiined Torbik ja Silva

9. märtsil pildistasin tiineid gröönusid. Silva oli hirmuäratavalt suur, kõht pea maani.

Torbikul aga polnud nagu häda midagigi:

Kappas rõõmsameelselt ringi:

Kõige optimistlikuma arvestuse järgi - pidanuks Silval juba poegimine alanud olema - aga ei midagi. Laseme neil siis viimaseid päevi vabaduses kapata:

Silva ja Torbik on tiined

Mingi hetk peab siiski avalikustama, et meie grööni koerad on tiined. Silva ja Bamse paaritamine oli meil kindel kavatsus.

Torbik aga pidi ootama oma järge edaspidi.

Aga...

"Ei takista uks ega takista aken, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar" - mõtles Torbik ja tungis läbi saunaakna teda ootava Bamse juurde. Meenutus tollastest sündmustest on siin.

Torbikuga on see talv üks müstiline häda; hakkan teda spetsiaalselt pildistama, aga pärast selgub, et pildistamine läks aia taha.

Aga Silva poseerib oma tuntud headuses edasi:


Vaadates Silva kutsikatest looka vajunud kõhtu, tunnen siiski ärevust - ikkagi esimene grööni koerte pesakond. Kuidas meil läheb?


Aga oodata ei ole enam palju, naistepäevast peame valmis olema - algul Silva ja siis mõni päev hiljem Torbik.

Grønlandshundringen

Aasta lõpus saime Katinka Mossin`lt teate, et meie koerte teami pilt ja lühiinfo on kajastatud Grööni koerte klubi kodukal.

Arvestades seda, et avalehe info pidevalt muutub, siis isikliku ajaloo huvides sai see avaleht copitud oma Google dokumendiks.

Katinka palus ka, et Torbikust üks korralik pilt talle saadetakse, seda on vaja grööni koerte sugupuude infosse.

Peab tunnistama, et ideaalset pilti ei saanud veel. Aga mõned katsetused tegime:




Viimase pildi tegemisel oli pildistajaks Heili, aga pildil on üks puudus siiski - Pille on taustaks. Aga üks õige grööni koerte pilt peab olema ilma inimeseta... Eks me katseta siis edasi...

Lasse hädas Torbikuga

Vahetevahel käib meil maal "puhkamas" Lasse. Ja ta on siin hästi kodunev (ikkagi kutsikapõlve kodu). Roosi on üldiselt omaette hoidev ja oma positsiooni tähtsust hindav isiksus, seetõttu suhtleb Lasse enamasti Athenaga. Enam nad kunagisi võimumänge omavahel ei tee, selline rahulik külg-külje kõrval vedelemine. Vennake sõsaraga.

Seekord lasin Lassel põhjalikumalt suhelda meie gröönudega. Silva tundis muidugi ka Lasse vastu huvi - kuid Torbik oli huvist suisa hullumas. (kui Torbik midagi teeb, siis jäägitult, endast kõike väljapannes)


Lasse oli pikka aega üpris reserveeritud olekuga:


Aga Torbik oli sillas. Ega ma nüüd väga paljude koeratõugude mängukommetega ka eriti kursis ei ole - kuid gröönude poolt on nad minu arust erilised; välkkiired kõhulihetmised, ja siis kähku püsti jne:

Ja kui see ka ei aita, siis hetkeliselt alustada - ringikihutamist. Nagu rajutuul:


Selliste võluvate pingutuste peale, hakkas Lasseski veri keema:

Igatahes, tore kohting oli:

Pole paha.

Peale Kõrvemaal käiku - oleme nii mõnelgi päeval Torbiku autosse võtnud (tahab juba ise tulla) ja sõitnud asjatoimetusi tegema. Siis saame uues ja võõras kohas talle ilmaelu näidata. Ja tundub, et see meeldib talle. Isegi - saab ilma Silvata hakkama.

Proovisin korra talle jälle ratast ja vedu näidata. Ei. Aia ääres pikali on parem.

Kolmapäeva õhtul aga;
tulime töölt - nagu ikka kuldsed kimasid elavalt eesaias ringi ja gröönud oma aias ringi. Eriti kaua ei jobutanud - Pille läks kuldsetega ees jalutama, mina paigutasin ratta aia taha ootama, jooksin ja võtsin Torbiku. Esimene hetk - jälle aia äärde pikali. Aga siis - läks ta liikvele. Sõitsime kuldsete järel. Aga siis käsutasin hoopis teisele teele - Vastseliina poole - aga ei. Teeäärsesse heina pikali. Pöörasime otsa ringi ja liikusime tavalist jalutusteed pidi kuldsetele järele. Ja Torbik võttis tempo üles. Minu asi oli vaid pedaale kiirelt sõtkuda, et järel püsiks. Hetkega saime kuldsetest mööda - ning ühe hooga edasi Pressi küla poole. Seal seisatus - ratas teistpidi ja tagasi. Ning peatamatult panime vastutulevatest kuldsetest mööda - kuni koduvärav uuesti käes.

4 km ja 10 minutit. Pole paha.

Tempo minusuguse olematu jalgratturi jaoks oli väga hea. Aga õnneks teepõhi tugeva kruusakattega (kuhugi liiva takerdumist ei ole). Ning need mõned mäed püstiseistes jalgratast vändates - olid isegi minusugusele talutavad. Vahva.

Põrumine

Veel laupäeva hommikul ei olnud ma kindel, kas ma sinna Kõrvemaale lähen. Kõik objektiivsed näitajad ütlesid, et mul sinna küll praegu asja ei ole. Et me ei suuda rada normaalselt läbida. Aga samas, proovima ikka peab - äkki siiski Silva veab meid välja - innustab Torbiku ka liikuma, Torbik unustab oma puned. Seepärast otsustasime, et prooviks 2-st rakendit ja liikumisriistaks siis tõukejalgratas - Kickbike. Helistasin Hellele, kurtsin oma muresid - ja Helle nägi vaeva ja orgunnis meile siis selle kickbike. Nimelt firma esindajad olid Kõrvemaal neid riistapuid tutvustamas.

Selgus, et kickbike käsitlus nõuab siiski ettevaatlikust, kui kasutad vedajaks koeri. Demo värgil õnnestus mul koerte ette sattuda - järsk planeerimatu suuna ja kiiruse muudatuse vajadus ning kui jalgu seetõttu enam ratta peal ei saa kindlalt hoida, siis raskuskeskme kadumise tõttu lendab ratas tervikuna õhku - ettepoole.

Peale selle, et oleks peaaegu õnnetuse põhjustanud - olin ka mujal hädapätakas. Esimene asi platsil - algas just võistluste avamine-ülesrivistus - kui suutsin järsku Torbiku käest lasta. Torbik stressas täiega, pisike jalgadega vastupunnimine ning ainult rihm koos kaelarihmaga oligi mul peos vaid - aga Torbik suundus kuhugi... Õnneks järgmise inimgrupini, kes ta kinni püüdsid.

Ahjaa - Torbiku karvavahetus (suve keskel algas) ei ole senini täielikult lõppenud ning millegipärast on ta ka alakaaluline (käisime paar päeva tagasi vaktsineerimas - siis 25 kilo vaid). Nii et kõik asjad tulevad ta seljast-kaelast lupsti lahti.

Jamadega oli mul terve päev täidetud. Torbik oli lukus (ta küll hirmust ei värisenud, aga ei mingit koostöö valmidust), saaks vaid kuskil kindlas paigas koos Silvaga paigal olla - auto oli parim koht neile... Siiski-siiski - kui juhuse tõttu teiste koertega kokku sai, siis mängida tahtis küll. Aga mingit asjandust vedada... seda küll mitte.

Torbiku häda on see, et ma ei ole teda järjekindlalt sotsialiseerinud (harva kui ta oma aedikust või jalutusrajast erinevaid kohti-olukordi on näinud). Kui kutsika põlves ta ei osanud midagi stressata, siis nüüd uudsed kohad kuskil äratavad temas umbusku.

Aga minu stardini? on veel aega. Proovin erinevaid võimalusi koertele pakkuda, ehk kohanevad. Sisetunne ütleb, et Silva täna ei vea. Sisetunne ütleb, et Torbik täna ei vea. Sisetunne ütleb, et nad ka koos ei vea. Ja nii ma siis kaalun-katsetan kahte varianti - kas ainult Torbikuga rajale minna või siis Torbiku-Silvaga. Pärast paari tunnist stardi ootust ja eri variantide katsetust, olen juba ise apaatses seisundis. Koerad lebavad stardikoridori ligidases metsaäärekeses, neil on juba hea rahulik olla. Jälgivad starte, aga ei miskit elevust. "Mõnus" küpsetus. Jagan huvilistele-pealtvaatajatele intervuusid - et oleme küll täna stardis, aga tõenäoliselt stardijoont ei läbi. Täielik mõttekramp. Peaks loobuma, aga ei suuda ümber orienteeruda. Ja äkki siiski mingi valemiga saame minema? Kui ei proovi, siis ei saagi teada.

Häda veel selles, et kahe koeraga - ja samas üksi - võistlustele tulla on suur jama. Vähemalt minusugusele algajale - käsi-jalgu ei jagu. (ühed rihmad unustasingi platsile vedelema, kuni õhtul küsiti; kelle omad?). Nüüd ei teagi - aga selline mulje jääb - et võistluskohta mineku kohta on mingid reeglid või tavad; iga startija teab oma stardiaega ja ei passi stardikoridoris. Hüütakse võistleja nimi - siis tükk aega vaikust - siis ilmuvad kuskilt koerad-inimesed - sättides oma tulekut nii, et võimalikult vähe passimist oleks. Selline mulje jäi - mõnel juhul oli ajastus niivõrd hea, et näiteks mõned eurodog`de rakendid ei pidanud isegi stardijoonel seisatuma - nende stardiaeg oli alanud, võisid hooga edasi lennata. Ojaa - siin on ikkagi proffid tegutsemas.

Käsi-jalgu ei jagunud mul isegi fotoka autost toomiseks. Seepärast - mul lihtsalt ei ole pilte võistlustest ja kelgukoertest. Tegelikult ei oleks ma isegi stardijooneni jõudnud, kui Helle ei oleks oma aega raisanud (eks temalgi oli vaja omi võistlusettevalmistusi jne teha). Muretses kickbike, andis ja pani oma veoliini ratta külge, näitas sõiduvõtteid (ka firma esindaja reguleeris pidureid, õpetas riista) ja jne.

Lõpuks saabub minulegi tõehetk. Koertele on asi juba ammu selge (tagantjärgi meenutan, kuidas Silva kaastundlikult naeratas minu ponnistusi jälgides), täna ei ole see päev, et koos rajal lolli mängida. Peaks nagu startima - aga koerad vedelevad rohus edasi. Tirin, käsutan, veenan, panen koertega koonud kokku, otsin kontakti - ei miskit. Kaastundlikud stardilähetajad proovivad mind aidata - et mina olgu tõukeratta küljes ja nemad suunavad koeri üle joone. Ei miskit. Ka vastupidine variant - mina koertega ees - ei õnnestu.

Mingi hetk - on Torbikul hoopis traksid üle pea ja hiilib metsasügavuse poole. Kangestun õudusest. Aga Silva on paigal ja peale minu mõningast roomamist põõsa all - suvatseb Torbik usaldada ennast minu käeulatusse. Minu ühes eelnevas võistlusstenaariumi kujutluses oli ka variant, kuidas koerad kaovad kuhugi Kõrvemaa laante sügavustesse või Tallinna maantee liikluskeeristesse. Nii et - väga edukas päev oli hoopis. Koertega ju midagi hullu ei juhtunud. See, et minu ego kannatas, misseal ikkagi. Elame üle.

Aga egas midagi. Võistlused ka lõppesid ja algasid muud tegevused. Näiteks mitte kelgukoerte tegevuste demod. Sügava mulje jättis mulle saksa lambakoerte töö näitamine (omajagu aastaid küll koertega tegeletud, aga ei olnud ennem varrukatööd näinud). Päris lahe oli see, et ka publiku hulgast leiti siis kelgukoerte juhid, kellele usaldati varrukamehe töö. See võib olla ikka päris põnev - kui mingit tundmatut relva (aga ründav sakslane seda ju on) pead tõrjuma-käsitlema.




Tõestuseks, et ma ei käinud saksa lambakoerte mingil IPO üritusel, vaid ikka rakendispordi üritusel - on mul vaid mõni pildike ka põhjamaistest kelgukoertest.

Tegelikult oli minu arust võistlejaid üllatavalt palju (tulemuse said kirja vist 46 tegijat) - tõsi küll
eestlaste osa oli seal vist ainult 12 nime (andmed pärid rakendisport.ee kodukalt). Seega Lätis-Leedus on asi päris populaarne. Kuuldavasti nii mõnigi läti-leedu jalgrattur olla ikka tegev jalgratta sportlane, kellele siis on usaldatud võistluseks väljaõpetatud kiire kelgukoer. Tegemist on ikka spordialaga, kus on võimalik ennast teostada.

Nojah - viinamarjad on hapud, aga ikkagi - kas minusugusel tugitoolist püsti tõusnul ikka asja on sportlaste hulka... Eriti ilma treeninguta (ja füüsilise võimekuseta), väljaõppinud koerteta, tehnikata ja põhiline - eesmärgita. Elame-näeme. Sammhaaval saab ehk selgust. (eelistaks esialgu Kapa-Kohila küla meistrivõistlusi, aga kes neid siis teeb...)

Aga päev ei olnud veel otsas. Läksin auto juurde ja tegin siis valmis mõlema koera jaoks veoliini otsa käivad kummiosad. Siis tõstsin tagaistmelt välja kaastatoodud laste maastikuratta (Kirke on sellest välja kasvanud...), rakendasin koerad ette ja peale mõningasi ponnistusi läbisin tühja stardivärava ja suundusin rajale. Tegelikult peale 100 meetrit oli kõik tore (nii nagu meie rakendi parimatel aegadel), eurodog`de kiirust muidugi ei olnud ja pedaale ka eriti sõtkuda ei saanud (muidu koertest kimanuks ettepoole) - aga arvestades eelnenut põrumist - olin rahulolu ise. Aga - seda lõbu kauaks ei olnud. Silva otsustas järjekordselt, et temale sobib mingi muu tempo. Ja nii me kulgesime; ees Torbik, siis mina rattaga ja tagantpoolt üpris pidurdades Silva. Muidugi - üks jama - ühtsest veoliinist lähtusid mul üle meetri pikkused konkreetse koera liinid - nad ei olnud kõrvuti. Ja mida edasi, seda vaevarikkamaks sõit läks (kuni meie tegevus enam sõitu ei meenutanud...). Mingi hetk oli teel porilombid - paar minutit toimus seal joogivarude täiendamine. Ja siis tulid mäed. Tükki neli korda erinevatel mägedel valgusin ma ratta otsast maha ja veeretasin ennast vaevaliselt ülesmäge. Allamäge oli samas tore (õnneks mul laskumiste kartust ei ole - ikkagi mägede poeg...). Nojah - mingi hetk vaatan - mingi julla ripub leikstangi küljes. Ja mingi hetk hiljem on ta kadunud - leidsin siiski maast üles. Kae - käsipiduri hoob. Egas midagi, et mitte koertele otsa sõita - läks edaspidi käiku ainult üks pidur.

Kõigi nende jamade peale - on koertel huvi otsesuunas (st mööda teed) liikumiseks vaibumas. Torbik püüdleb nii mõnelgi korral hoopis kõrvalmetsa lõhnadele (aga kuuletub siiski), Silva on lihtsalt tüdinenud ja arvatavasti ka väsinud. Kogen ka seda situatsiooni - kui veoliin kiilub rataste vahele ja siis tuleb tegeleda puzzle harutamisega.

Eelmine aasta jooksin ma siin 3,9 km-t (aeg 20 minutit) - tänane jalgratta rada peaks olema 4,2 km - aga orienteeruv moblalt võetud lõppaeg finisijoonel on tubli 29 minutit. Mitte ei saa aru, kuhu mu aeg kadus - kindlasti oli mul liikumiskiirus suurem? kui joostes. Võibolla suutsin raja esimeses kolmandikus mingi lisakilomeetri raja leida? Algul lähtusin teel olevatest jälgedest (kuskil olid ka vasakule lühemale rajale pööravad jäljed - panin siiski otsejoones edasi tugevamate jägedega rada pidi). Hiljem märkasin - et tee äärtes on punased suunamärgised, võrkaiad jne. See eelmise aastast juba mälus olev silt - finisini 900 m - läks küll ootamatult kiiresti - kuigi olin väegagi väsinud.

On mis on, vähemalt enda jaoks sain mingigi eneseusalduse tagasi. Et ideaaltingimustes on siiski ühtteist võimalik.

Kui jõudsin tagasi, siis oli alanud ka "musher party".

Nüüd ma sain kuulata teiste jutte võistlusest ja üleüldse kelgukoerandusest. Tegelikult kõige huvitavamad olidki juhtumised ebaõnnestumistest-raskustest. Selgus, et nii mõnigi teine oli mägedes ratta otsast maha roninud. Omaette kogemus olevat, kui tagantpoolt tulev rong möödub; pead koerad kinni pidama - et kiirem mööda lasta ja kaotad seega liikumisajas ning koerad kaotavad ka liikumishuvi - õnneks siiski möödunud rongi nad jälle tahavad mingi aeg taga ajada.

Lisaks sain teada - et ka teistel on oma kelgukoerte tegevuses olnud taandarenguid. Miski siin ilmas ei ole uus ja ainulaadne. Traksid koeral üle pea - ikka juhtub (mingi kett pidavat pandama trakse ja kaelarihma ühendama?), koer ei võta võõras kohas vedu ja kardab - aga omas kodus boss, vähesed kelgukoerte sotsialiseerimisvõimalused jne.

Muidugi - kui kennelis palju koeri, siis ehk ei ole tarvidustki ponnistada puntrasse sattunud koera ülestöötamisele (usun siiski, et põhiviga on minus - mitte koertes). Minul on vaid Silva ja Torbik - käega lüüa ma ei saa, kui tahan kasvõi hobi tasemel edasi tegutseda. Eksnäis.

Õnnestus ka veidi lõunanaabrite jutte kuulata. Häda selles, et minu ainuke võõrkeel (vene keel) ei ole enam "rahvaste vahelise sõpruse" keeleks. OK - mõnest lausest inglisest vahel saan aru, aga ise ei oska mitte mütsigi küsida. Põrnitsen siis Läti Ain Reppo (st - läti rakendisportlaste pealikuga oli tegemist) koera ja mõtlen, et küsiks; "Kas lätlaste koertel on samuti kuus varvast?"

Võibolla kui oleks seltskonda edasi jäänud (kell 22? algas saun), siis oleks ehk küsinudki. Aga õnneks? tuli mõistus koju, aeg oli koju sõita. Suitsud otsas, ööbimiseks laagri ehitamise peale ei olnud seni mõtelnud (ise veel ükskõik kuidas - aga koerad...), kodus sada tööd ootamas (aga kui oleks tulemuse kirja saanud, siis ei oleks neid töid olnud...) ja ausalt öeldes - ega eriti ei tahtnud enam järgmine päev uuesti pea 100 %-se tõenäosusega stardi ebaõnne taluda....

Samas - oli kahju lahkuda. Võistlus pidi pühapäeval käima nii, et ees parimad ajad ja siis kehvemate aegadega jälitajad. Põnev ju - ja saanuks rahulikult pealtvaataja olla. Ja kindlasti oleks saanud uusi kogemusi ja teistelt lugusid-õpetusi kuulnud - kuidas mõista kelgukoeri.

Selle eelnenud pika jutu selgituseks seda; Tegemist ei ole minu möödalaskmiste ja tegemata asjade õigustamisega.

Vaid; eesti keeles ei ole mina sattunud eriti lugema midagi kelgukoeranduse ebaõnnestumistest. Ma ei tea kelgukoerte õpetamisest suurt midagi, aga võibolla mõni algaja huviline satub seda oopust lugema ning teab vähemalt selle kirjutise põhjal - mis on vale tegutsemine.

Õpime jalgrattaga sõitmist

19.september toimub Kõrvemaa matkakeskuses koerte rakendiveo võistlused - balti karika III etapp. Tükk aega ei ole kelgukoerte tegemistest osa võtnud, täiesti pealtvaatajaks ka ei tahtnud minna ja otsustasin, et prooviks osa võtta.

Aga kõigepealt vist peab rattaga veo selgeks õppima. Sai siis 4 korda proovitud.

Esimene kord; algus oli väga hää, Torbik kimas 3 km ühe jutiga. Kuni siis vastu tulid meie ülejäänud õhtused koerajalutajad-koerad. Ja oligi stopp - Torbik Silvast erinevasse suunda ei lähe.

Teine kord; Minu elu parim rakendivedu, Torbik kimas ühe hooga terve tee. Kiirus minu jaoks suur, ei jõua niipalju pedaale sõtkuda.

Mitu päeva hiljemgi, kui tuju kehvapoolne - meenutan seda sõitu ja hakkan omaette muhelema.

Kolmas kord; otsustasin, et tuleks poseerida koos Torbiku ja jalgrattaga. Sätin trakse, Torbikut, ratast, aiaväravat, veorihma, käsutan Torbiku ootama - et pilti teha. Ja siis soss... Torbik edasi ei liigu, sealsamas ligidal aedikus on Silva. Tõmban rihmast, no tule ometigi - ning naksti - traksid üle pea ja Torbik leegib minema. Õnneks teise aiavärava juurde, Silvast ei taha ta kaugele minna.

Siin see Torbik siis on, hetk enne traksidest vabanemist;

Neljas kord; sõidame Tartu - Pille venna juurde. Mina sportlane ei ole, ehk saaks Torbiku ja Priidu tandemist asja. Ei saanud. Saime Torbiku metsaveeres küll autost välja, aga siis leidis ta koheselt kraavipervel rohus lamamiskoha - mille juurde ta alati püüdles tagasi.

Kui ratast ei taha, äkki siis saab joostagi. Tühjagi, vaid Pillega ühel juhul mingil määral jooksis. Katastroof - Torbik on täiesti lukus - ei huvita teda isegi maiused. Kontakti ei suuda saavutada.

Nojah - selle õppe- ja treeningpagasiga otsustasin ma siis ikkagi "võistlema" minna - eelnevalt ainult koera ära rikkunud.

Muidugi - ei saa ütelda, et üksik (kas ainult Silva või Torbik) rakendiveo üritused oleks mul ka eelnevatel kordadel alati õnnestunud. No ei taha nad hästi üksinda liikuda. Nad on nagu sukk ja saabas - lahus olla ei taha.

Aga selle suve-sügise omapära on selles - et Silva boikoteerib tõsiselt vedu. Ja on ka põhjust. Suvel oli meil pisike traagiline sündmus. Ise meid kodus ei olnud aga oma lollusest ei tabanud õpetussõnu ütelda; kui gröönudele söögiks liha andmine, siis teised koerad (meie kuldsed) ei tohi pääseda gröönude aeda.

Pääsesid loomulikult ja siis läks andmiseks. Kannatajaks Silva. Seljal kaks tõsist haava, natuke ka kaela ja pealae pealt. Ei taha sest õieti kirjutadagi...

Aga järjekindel haavade loputamine-salvimine-mingi rohelise möksiga pihustamine + antibiootikumid. Silval sai ikka tõsiselt selg haavade ümbert puhtaks karvadest pügatud, lisaks kandis ta ka plastmasskraed - et haavu lakkuda ei saaks (aga Torbik lakkus ikkagi...).

Kuskil kuu aega siis Silvat me ei jalutanud ja eks Torbikuga käiminegi jäi unarusse. Lasime neil niisama mööda õue joosta; Torbik tormas, Silva lonkis-tuias niisama.

Tegelikult sõltumata intsidendist - Silva siiski vist suvistest mingite riistapuude ees liikumisest ei ole huvitatud. Torbik tahab kihutada, aga Silvale see tempo ei meeldi -ja seetõttu kohati liigub isegi rihm lõdvalt või isegi pidurina tagapool. Ebavõrdne paar.

Sügavalt kahju on mul sellest, et ei ole teada - kas mul kunagi veel õnnestub möödunud sügise-talve (kus suutsid isegi minusugust ligi 100 kilost vedada) Silva-Torbik veorakendi tööd edaspidi ka asjatundjatele näidata. Rakendivõistlustest me osa võtta ei saanud, sest Torbik ei olnud aastat täis.

Esimene rattasõit.

Läksime täna õhtul siis oma tavalisele koertejalutamis retkele. Gröönud nagu ikka rihmaga minu ees - ja ise müta-müta taga kulgemas. Ei ole senini (peale talvise hooaja) lõppu probleeme olnud, et koerad ei veaks.

Kirke tuli rattaga ka meid saatma. Ei suutnud kiusatusele vastu hakata; küsisin Kirkelt jalgratta, istusin selga (vöörihma jätsin enda ümber - veorihma ei hakanud eraldi ratta külge siduma) ja panime minema. Algul tasasel maal pedaale sõtkuda ei olnud vaja, vedasid ühtlaselt ja mõnusalt. Siis tuli mäest laskumine - ohh häda - tänapäevastel ratastel jalgpidurit pole, surun siis nõka-nõka muudkui kätega käsipidureid, et mitte kihutada. Gröönudel nüüd väga suurt kiirust ka ei ole, vaba langemises võin neile ära teha.

Ja siis tuli üks natuke nukker moment jälle. Kui Torbik muudkui kappas edasi, siis Silval oli jälle vana vahetevahel väljatulev vimka; hoiab ennast hoopis tahapoole ja seetõttu ei vea pidevalt.

Millegipärast kahtlustan, et Silval on oma Rootsi elust mingid teistsusgused (negatiivsed?) kogemused igasugu asjanduste veos (kui jalgsi järel - siis töötab pidevalt). Nojah Racystari koduka piltides on Silva käru veos kuskil keskele rakendatud suure hunniku koerte seas. Äkki talle ikka ei sobi-meeldi esimene olla.

Aga eks Silval juba vanust ka, võibolla ta enam ei suudagi nooruslik-tormakas rebija olla? Vaevalt jõudsin sedasi mõelda (pani just pidurit, et rattalt maha saaks ja koerad paremal võsas oma joogi-sulistuslombi kätte leiaks), kui naks - ja veorihm oli koerte ülitugevast tõmbest katki. Veorihma otsas olev kummiosa oli mul juba nädal tagasi purunenud ja olin selle asendanud ekspandri kummi silmusega. Niipalju siis sellest kummist.

Aga polnud häda, koeri omavahel ühendav nahkrihm peab vastu - ja nii nad kahekesi siis sulistasid lombis, kuhugi kaugustesse nad vast kahekesi seotuna ka ei oleks jõudnud (võsa-puud takistavad).

Aga esimene rattasõit gröönudega oli tehtud.

Torbik sai aastaseks

Täna see päev siis, kui Torbikul sünnipäev. Ega me talle midagi kinkida osanud, mängitasime ehk siis Torbikut ja muidugi ka Silvat veidi pikemalt meie eesaias;

Viimane lumi

Kutsikatel pidi uutes kodudes hästi minema. Vähemalt midagi halba me ei ole kuulnud. Aga üpris hästi oleme kursis Camilla eluga. Camilla ja tema pere juhtumiste kohta on loodud samuti blogi. Huvitav on lugeda, kahjuks tegemist on erablogiga, mida siis valitud arv inimesi lugeda saab. Mina seda mingi hetk ei uskunud, hakkasin guugeldama ja sattusin siis ühele huvitavale blogile - koerakunstist.

1. mai 2009.a. siis, päike paistab - kuum kevadpäev ja otsustasime Torbikule viimast lund näidata. Kaugele ei tulnud sõita, siinsamas meie majast 1,5 km tee ääre eurokraav oli veel lund täis.

Torbik ehk tahtnukski sinna lumme jääda;

Aga kuna läks pildistamiseks, siis kõndisime teisele poole teed ja tegime pilte õitsvatest ülastest ja Torbikust;

Kui gröönudel palav on, siis paljastub pidevaks vaatamiseks nende pikk keel;


Ega midagi, lasime siis Torbikul maitsta viimast lund, tõsi küll juba sulanuna;


Kuna jutt juba vaid Torbikule läks, siis veidike sama päeva Torbiku sotsialiseerimisõppest jne. Autosse saamine on alati tema puhul häda. Kui ta aga seal juba on, siis vallutab ta terve iste ja kuskil jalgade juures all lebada ta küll ei soovi.

Autosse "tirides" selgus, et tema kaelarihm küll kõige kindlam ei ole. Seepärast olin Haanjas (teised olid poes) jalutades ikka tõsises hädas. Kohale ilmus üks isane kohalikku tõugu koer. Ilus rahumeelne koer. Ja Torbik sattus erilisse pöördesse. Mingid seninägematud erilised mängurituaalid. Torbik ajas oma pea vastu maad ja surus siis seda isase poole, ise tehes kummalisi häälitsusi. Hüppas ootamatult ja väga naljakalt nagu vedrust taeva poole. Jne.

Tänu kartusele, et kaelarihm äkki pääseb üle pea, siis oli igavene häda koera pärast autosse saada. Ega ei saanudki, auto pidi ise kõrvale sõitma.

Kodus selgus, et Torbikul oli alanud elu esimene jooksuaeg. Hea, et uurima hakkasime. Õuekoera jooksuajajälgi - väliaedikust leida ei ole võimalik vist.