Kokkutulek

03.09.2011. a oli kennel Skylinedog kuldsete retriiverite kokkutulek Kisejärve matkarajal (Võrumaa). Kuna õigeaegselt blogi postitust ei teinud, siis ei hakka ka toredat üritust ebatäpselt meenutama. Oli kuidas oli, asjaosalised teavad kõige paremini ja ükski väeti sõna - toimunut kõige täpsemalt ei meenuta. Aga siiski mõned pildid (kahjuks needki ajalises järjekorras sassis). Rohkem pilte leiab meie Picasa albumist (koos nimedega).

Skylinedog St. Cecilia järjekordne võit

6. märtsi 2011. a Tallinna rahvuslikul näitusel (kohtunik Irina Azen, Valgevene) läks Livial ja Satul jälle ülihästi - sert ja tõu parim. Satul läheb ikka ülihästi, iga teine näitus sert jne ja seda väga arvestatavas konkurentsis. Ega rohkem ei oskagi kommenteerida, eriti kui ise kohal ei olnud.

Satu

Parem hilja, kui mitte kunagi. Aga alles nüüd jõuan märkida, et päev hiljem peale kuldsete retriiverite erinäitust - oli Livial ja Satul üliedukas päev Tallinna rahvusvahelisel näitusel. Kohtunik Dusan Paunovic Serbiast. Ühesõnaga - Satu oli emaste kuldsete retriiverite seas parim ehk siis VSP ja muidugi CACIB. Kuna ise me kohal ei olnud, siis illustratsiooniks eelmise erinäituse päeva mõned pildid. Usun - et Satu oli sellel näitusel sama tubli ja kena (kui eelmine päev) - aga tähtede seis (kohtunik) soosis just neid sel pühapäevasel päeval.




Seda veel, et laupäevase erika lõpus tunnustati Liviat veelkord tõuühingu poolt - Satu oli 2010. aasta emaste juunior koerte seas parim näitusekoer.

Egas - midagi tunneme meiegi rõõmu Livia ja Satu eduka koostöö üle.

Erinäitus

Laupäeval oli Tallinnas kuldsete retriiverite erinäitus, kus käis vaatlejana Pille. Mina ei käinud, aga proovin ühtteist piltide ja juttude põhjal toimunust kommenteerida.

Kohtunikud olid vanalt healt Inglismaalt.

Isaste kohtunik Kim Ellis - kennel Tenfield. Sealt on pärit ka Heili koer Alvin ehk siis Tenfild Tori. Ja Alvini ja Roosi ühendusest on siis siin ilmas meie kenneli F-pesakonna koerad. Ka Pille on koos Heiliga Tenfildi kennelit külastanud.


Pildil aga hindab Kim Monika Danat, kellest sai siis tõu parim veteran.

Emaste kohtunikuks oli Val Treskaskis, kennel Steval. Pildil näitab Livia Satu`d (Skylinedig St. Cecilia).

Inglismaa seltskonnas oli ka Elaine Bond, kennel Trebell - kelle pool viibimist Pille alati hea sõnaga meenutab.

Kui nii mõnelgi näitusel vahel tundub, et võrdsete koerte puhul antakse koha eelistus heledatele kuldsetele ning tumedamad peavad oma koha eest päikese ees enim võitlema, siis inglaste hinnang selle nahka ei lähe. Niisiis meie Roosi sugulane - Cayring Eliza Everard (Ritzilyn Jimmy Mac ´+ Guldfynd's Alter Ego - kes oli AVA 1 (27 koera).

Viimastel aegadel piilume alati näitustel Stanroph Snow Stormi. Tore koer.

Aga siin saavad kokku vend ja õde ehk siis Nestor (Skylinedog St. Castor) ning Satu.

Castoril näitusel kõige paremini ei läinud. Kirjelduslehes kirja pandus siiski midagi eriti hullu ei olnud. Arvatavasti tõesti ei olnud ta lihaste poolest kõige paremas vormis, aga mis teha kui peremees peab tööasju ajama Soomes. Niisiis kodukoer, kes elab näitusekauget elu. Üks asi siiski kirjelduslehes läks veidi viltu - nii nagu arvukas osalejate seltskond ka ise tõdes - Castori hambad ei olnud "viltused".

Heigo muidugi ise ei söendanud näituseringi minna. Aga appi tuli Leena Edula (kennel Fairy Sunrise). Pille sõnul näitamine oli ülihea. Aitäh.

Üks asi vist mõjutas veel Castori hinnet - trimmingut ma ei oska hinnata, aga pilte põrnitsedes tundub - et kaelale oli vist liialt palju karvu jäänud, mis teatud asendist teevad selle niiöelda lühikeseks-paksuks.

Ahjaa - leidsin Pille albumist ühe pildikese, mis mulle meeldib. Koerad oskavad puhata!

Aga Satul läks suurepäraselt - hinne suurepärane, kuid sel päeval ta siiski asetust ei saanud. Sellegipoolest lõppes tema kirjeldus lausega: väga kvaliteetne emane. Aga kõik päevad pole vennad ja seetõttu pühendan ma Satule eraldi blogijutu.

Aga põhjust on veel meie koertest rääkida. Turistkoerana oli näitusemeluga tutvumas ka Flint.

Eks tedagi siis väljaspool näituseringi väntsutati näituseasendisse. Usun et Flindil on perspektiivi ka näituseringis.

Luunjas Satu jälle edukas

Pühapäeval Luunjas oli Livial ja Satul jälle edukas näitusepäev.

Ise kohal ei olnud, aga Pille oli pildistamas, seepärast saab vähemalt omi pilte postitada.

Edukas oli päev seetõttu, et Satu oli järjekordselt parim juunior emane koer. Ning sai loovutada oma serdi järgmisele koha saavutajale.

Emaste valikus saavutas Satu kolmanda koha.

Aga see pilt meeldis mulle seepärast, et ringijooksudes võis tunnetada tõsist sportlikku kiirust. Ja seda mitte ainult kuldsete ringis, vaid ka tagapoolses ringis käis tubli koera näitamine.

Satu - juunior tšempion

Laupäeval oli siis selline oluline päev, et Livia oli Satuga Viimsis näitusel (kohtunik Anna Brankovich Serbiast) ja sai siis kolmanda serdi. Vähe sellest, Satu oli ka kuldsete parim emane koer. Ühesõnaga - Satu on nüüd siis juunior-tšempion (OK - eks selle kinnitamine võtab veel oma aja).

Vahva.

Ise me kohal vaatamas muidugi ei olnud ja ega ka pilte pole tollel päeval toimunust meile ette sattunud. Aga Heili oli piltnikuna järgmisel päeval kohal ja pildistas siis Liviat ja Satud tagantjärgi.

Pühapäeva näitusel nii üliedukad ei oldud, juunior emaste seas saavutas Satu teise koha. Aga eks Satu oli ju sama, mis eelmisel päeval - vaid kohtunik (Elena Belkina Venemaalt) ja muud pisiasjad ehk teised. Tol päeval võitsid ringis Venemaalt pärit koerad. Ahjaa - jälle peab tõdema - et kui Satu ja tema emme Athena on karvutud - siis läheb neil näitustel ülihästi.

Satu tähelend Räpina näitusel

10. juuli 2010. a Räpina - rahvuslik näitus. Kohtunik Svein Bjarne Helgesen - Norrast. Ning Livia oma koera Satuga (ehk Skylinedog St. Ceciliaga). Ja meie pealtvaatajana - lisaks turistiklassis osalemas meie nooruke gröönu Davis.

See päev oli tõesti väga tore - sest Livia saavutas Satuga juuniorkoerte seas pea kõik - mida võimalik oli. Et siis juba etteütlevalt - kõikide tõugude parimate juuniorkoerte seas 4-s koht. See on ikka väga vinge saavutus, arvestades et sellel võistlusel kõige suurem konkurents.

Aga alustaks siis algusest. Kui me kohale jõudsime suure hilinemisega, siis veel kuldsete näitusering ei olnud veel alanud. Aga see eest oli alanud lämmatav lõunane kuumus. Nii et, juba enne näituseringi olid kõik osalised üpris muserdatud kuumusest.

Ja kuna koertel käin kuumaregulatsioon keele kaudu, siis sellel päeval demosid kõik koerad vabatahtlikult omi hambaid ja muidugi ka keelt (viimane siiski näitusekirjeldustes ei eksisteeri).

Kohtunik kaugelt põhjamaisest kargest Norrast nautis suveilma ja mis siin kaunimat - kui jooksev kuldne retriiver. Ainult osalistel...

Vahetevahel sai seista ka - aga ega seegi ju lihtne tegevus ei ole händlerile: säti muudkui jalgu-pead-saba paika. Õnneks Satu on kuldne, kes laseb ennaste stoilise rahuga millimeetri kaupa ringis sättida. Aga ilma Livia suure tööta see ei olnuks võimalik.

Aga põhiliselt siiski see päev seisnes jooksmises. Iga koera väljalangemisele eelnes kõikide koerte ühine võrdlusjooks. Märkamatult suutis Livia Satuga joosta parimaks emaseks juuniorkoeraks. Tasuks siis Satu teine sert näitustelt. Aga siis oli veel ju võrdlus parima isasjuunioriga:

Ning ennäe - Satu sai kuldsete ringis parimaks juuniorkoeraks.

Jäime hoolimata pikast palavast jooksupäevast siis lõppvõistlust ootama. Päris huvitav oli igasugu parimate väljaselgitamisi jälgida. Aga kohati oli minu kohalolu Davisega arvatavasti vahetevahel pealtvaatajatele koormav. Sest et, ma õpetasin Davisele seltskonnaelu ja julgeks saanuna (mida aeg edasi, seda enam) otsustas Davis oma soovidest ja soovimatustest teatada valjuhäälse häälitsusega - nii et proovisin taanduda ülejäänud seltskonnast. Aga oma esimesed sammud päeva alguses tegi Davis üpris kõhklemisi ja alles poole päevaga sai tal saba rõngasse ja hääle ülesse. Aga üldiselt oli Davis suur lemmik rahvale - ikka ja jälle tuldi ligi ja huvituti - mis koeraga tegemist.

Aga lõpuks siis jälle Satu edenemine konkurentsis - märkamatult valik 7 hulka:

Siis veidi jälle jooksu (tõsi küll - lennukus jooksul veidi vähenes - ikkagi pingeline päev seljataga) ja seisu - ning Satu saavutas uhke neljanda koha kõikide juuniorkoerte seas.

Võibolla kohtunik kaugelt Gruusiast oli male-kabe fänn - sest et lõppjärjestuses oli koerte värvigamma - must-valge-must-valge.

Igatahes - tore päev. Mis lõppes Leoskil šampuse, põdraprae (toodi Alo ja Livia poolt), Ilmari suitsusauna ja mõne (sest järgmine päev ju uus näitus) veinipokaaliga.