Kisejärve matkarajal

Ühel maikuu õhtupoolikul käisime oma koertega matkamas. Muidugi mitte kõigi koertega, kaasas olid siis Athena ja Roosi ning Davise-Eiriku tandem. Ja matkakohaks valisime oma kodust poole tunni autosõidu kaugusele jääva Kisejärve maasitkukaitseala 6-km pikkuse matkaraja.

Kuskil paar tundi kolasime ja midagi erilist ei juhtunud. Lahtisi koeri ringi ei laperdanud, kohe raja algusjärku jääva talu koer oli kenasti ketis ja vahetas vaid meie lärmava koertekarjaga viisakaid haugatusi.

Kisejärve matkarajast saab lugeda RMK koduleheküljelt. Kaart matkaraja kohta on siin.

Aga edasi siis meie pildid:

Siiski alljärgneva 3 pildi kohta jagan ka kommentaari: koertega oli tore liikuda ja isegi kitsal laudteel sai hakkama. Aga veidike läks asi käest siis, kui laudteed ümbritsesid soised või suisa vesised alad ja peatusid pildistamiseks. Siis koerad otsustasid suunduda sinna, kuhu ise astuda ei tahtnud.

Gröönud üle rinna vette minna ei soovinud, küll aga kuldsed retriiverid nautisid veerõõme.

Ahjaa - selles Kisejärvele vaatega kohas on rajatud ka RMK lõkkekoht.

Kahe matkakoera puhul (kui eest kaelarihma pidi ei ühenda) on oht metsaall sattuda niiöelda kahvlisse - koerad ees, siis puu ja mina taga ühte neist koertest õigele teele suunamas.

Selle pildi puhul peab mainima, et see koht Kisejärve ääres on eriliselt kobraste poolt laastatud. Ning kuna matkarada pidi seda rägastikku läbima, siis rajahooldajad pidid omakorda puid järkama.

Aga lõpuks jõudsime tagasi suurele teele.

Ja siin kogesime kõik midagi uut. Tee äärde jäid Nopri talu laudad koos lehmadega. Meie aediku gröönud, kes elus nii vähe on kogend - olid tõsiselt jahmunud. Mis või kes need on? Õudne! Tõsiselt pidin vaeva nägema, et kuidagi gröönudega edasi liikuda - need ei saanud omapäid ei edasi ega tagasi. Uudishimu ja hirm oli neid halvanud.

Nopri talumeierei lehmadest ja jogurtitest saab lugeda siit. Internetist leidsin ühe Võrumaa kuuenda klassi blogi, kus on ka kirjeldatud külaskäiku meiereisse, matkarajale.

Kindlasti - kes siia Misso kanti satub - siis soovitaks lisaks Kisejärve matkarajale külastada ka meiereid. Või siis vastupidi.

Reedel oli Athena linnas meiega kaasas, sest et õhtul oli vaja sõita Tartu silmakontrolli. Aretusnõuete jaoks on ettenähtud terved silmad. Ja eelmine kontrolli terveks tunnistamise paber oli pea äsja kaotanud oma kahe aastase kehtivusaja.

Aga eelnevalt tegime siis ise mõned pildid Athena silmadest - minu silmade järgi täitsa OK... Võrus oli mõnus tavaline talveilm - Monikat ei olnud eriti märgata. Eks meie kandis ekstreemilmad ongi mõneti teistel aegadel kui mujal Eestis ja seetõttu uudistekünnist need ei ületa. (viimastel aastatel on talviti ikka üks päev -öö olnud, kus oma mägedeonnist välja sõita ei saa).




Õhtul pimedas sai siis kiirsööst Tartusse Janne Orro kliinikumi tehtud - selgus et dr Ülle Kell ei leidnud Athena silmadest mingit patoloogilist janti. Tegelikult - millegipärast ma selles ei kahelnud hetkeksi - põhimure mul ikka oma silmade pärast - kuidas need suudavad autot juhtida pimedas ja kohati tuisku mattunud Tartu - Võru teel. Aga ei midagi erilist ka ei olnud ning ka Haanja - Vastseliina maantee oli vist mõni tund varem puhtaks lükatud ja nii me jõudsimegi kõik tervetena koju tagasi.

Athena on ideaalkoer - tervise poolest.

Vahepeal sai käidud Tallinnas Västriku kliinikumis Athenaga düsplaasia alasel terviseuuringutel.
Läbi igasugu hädade (auto tervist tuli kontrollida) ja kiirustamiste jõudsin siis kohale.

Aretuse eelsed terviseuuringud on nüüd küll selline koht, kus alati nõutakse tõutunnistuse näitamist (mingi euro vetpass ei kõlba). Mingi aeg siis läks paberite ja Athena kontrollile (kiibi number jne).

Kohapeal on veterinaarid väga kõvad spetsid, heideti pilk Athenale ja nimetati koheselt unerohu doosi suurus. Ja siis pidin 15 minutit Athena uinumist ootama. Siiski mitte üksi, keegi naisterahvas kliinikumist oli ka kohal. Ja oli võibolla ka põhjust, korraks Athena veidi tegi mingit röhitsemise sarnast häälitsust, kohe suruti koonu alla papist oksekauss. Aga see oli lihtsalt häälitsus. Millegipärast kussutan siis Athenat (nagu last), kuni taban küsida, et mida tegema pean. Selgus, et koera peab rahule jätma; Et kuidas endale meeldiks, et kui tahad magama jääda, siis keegi muudkui tüütab.

Athena jäi siis magama, jätan ta veterinaaride kätte. Mõne aja pärast kutsutakse mind tagasi ja teatakse, tuleb 15 minutit oodata ärkamist. Seinal on hiilatu suur Athena luustikupilt (aga ei hakka uurima, mis seal miski on), et kõik näitajad olla ideaalsed; HD on A/A ja E/D on 0/0. Ja et homme olla Kennelliidus komisjon, kus siis andmed kinnitatakse.

Proovin siis veel veterinaare kiusata ja küsin, et kui palju Eesti koertest (kuldsetest) ei ole ideaalpuusadega jne. Selgub, et sellist statistikat ei tehta, liialt vähe koeri Eestis uuringute all (oli see 600 koera aastas?).

Aga tasapisi toibub Athena juba. Põrandaks on libe kivikate, Athena proovib kõigepealt ennast esikäppadele ajada, aga libiseb muudkui potsti pikali tagasi. Aga kolmanda korraga see asi tal juba käpas. Siis lähevad käiku samamoodi tagumised jalad, kuni ta seisabki. Egas midagi, tuleb lahkuda. Komberdame siis välja uulitsale. Ilus päiksepaisteline päev, otsustan et koera reipaks tegemiseks on kõige parem jalutuskäik. Igaksjuhuks küsisin siiski ennem üle; Kas jalutamine on lubatud. (olin kuulnud uinutidooside tõttu hukkunud koertest osades eesti kliinikumites).
Jalutamises ei nähtud probleemi (ka Roosi düsplaasia uuringute puhul tegin koheselt jalutuskäigu). Ja tõsi ta oli, 10 minuti pärast oli Athena nagu ikka tavalisel jalutuskäigul, nuuskis teeääri jne.

Helistan siis Pillele ja teatan, et Athena on tervise poolest ideaalkoer. Koheselt tuuakse mind maa peale tagasi, et ennemgi on esialgselt üteldud; Kõik korras, aga hilisemalt komisjonis selgub (mingi šablooni? alusel mõõtmine seal), et ega ikka ei ole küll.

Aga Eestimaa on väike ja vahel satud õigel ajal õigesse kohtagi; Mõne aja pärast helistab murelik Pille mulle tagasi, et mida ma küll seal Tallinna linna vahel teen, et Livia oli just hetk tagasi Tallinnas mingist koeraga jalutavast tüübist mööda sõitnud ja koer oli välimuselt nagu Athena.
Pean siis vastu tõdema, et kuulsin ise ka mingist kihutavast kaubautost signaali laskmist ja millegipärast tekkis koheselt mõte; Et keegi tuttav ehk tuututas, aga kes küll siinkandis võiks olla kaubaautoga, ehk äkki Livia mees oli roolis? Aga ikkagi tõenäosus, et just Roosi kasvataja (Livia) nägi Athenat jne, on veidike küll müstika.

Selle teadmisega ning teadmatusega ametlike Athena düsplaasia uuringute kohta, asun siis õhtuhämaruses teele tagasi oma Haanjamaa kodukese poole.

Aga järgmine päev saame telefonitsi järgi uurides teada, et kõik oli ikkagi ideaalne ja paari päeva pärast jõudis vastav pabergi meile postiga kohale.

Jimmy nägemine, Athena nägemine

Lõpuks on saabunud aeg ka Athena terviseuuringuteks. 10. septembril toimus Viljandis Männimäe Loomakliinikumis Eesti ainukese ametliku koerte silmauuringuteks kvalifitseeritud spetsialisti dr Ülle Kella vastuvõtt. Pisikese hilinemisega jõuame kohale, Athenale tilgutatakse midagi silma ja kästakse 20 minutit oodata. Inflatsiooni ajaloo huvides märgiks, et maksis siinne uuring 600 krooni.

Tõstame siis Athena lauale, ruum tehakse pimedaks ja dr Ülle kell alustab silmade uurimist. Millegipärast olen muretu, tean, et Athena nägemine on OK. Ja nii oligi, leide ei leitud. Seega negatiivne tulemus leidude mõttes, aga Athena ja meie jaoks positiivne.

Uurin doktorilt; Kas koertele vahel ka prille on vaja?

Selgus, et üldiselt maailmas ei uurita, kas koerad on lühi-kaugnägelikud ehk siis kas vajaksid prille. Aga UsA-s siiski tegeldavat asjaga ja üks spetsialist jahikoerte alal pidavat seda väga oluliseks. Et lühinägelik (seda esinevat) koer ei ole võimeline reageerima kiirelt näiteks jahilinnule. Seega ka selllise koera jahitöö, ei ole nii tulemusrikas kui vaja oleks.

Athena nägemisega on siis kõik korras, aga meil on senini olnud probleeme Jimmy nägemisega (rohkem kui aasta ei ole teda näinud, ega ole temast ka midagi kuulnud). Aga kasutades juhust, et meil Viljandisse asja, sai Jimmy perenaisega kokkulepitud kokkusaamine siinsamas Männimäel.


Kes on siis Jimmy? Jimmy on Skylinedog Rose Apollon, Roosi A-pesakonna üks kolmest isasest kutsikast. Viimati nägime teda 2007.a. kuldsete retriiverite erinäitusel Viitnas toimunud sugulaste kokkusaamisel. Nagu allolevalt piltidelt näha, on Jimmyl küll mõningasi tumedaid laike, aga ikkagi üks selline üldiselt heledat karvatüüpi - vähemalt mulle tundus nii.



Jimmy on reas kõige parempoolsem koer.

Jimmy on kõige parempoolsem koer pildil

Pille siiski juba kutsikapõlves liigitas Loora (Auroora) ja Apolloni (Jimmy) A-pesakonna ainukesteks tumedamakarvalisteks.

Aga 2008.a. sügisvärvides seisev Jimmy oli ehk ka Pille jaoks suur üllatus.

Jimmyt on ilmtingimata vaja paitada:

Ja ega siis Athenagi jäänud Jimmy vastu ükskõikseks:

Samas mingit üleüldist üksteise tagaajamist me keset linna koertele ei võimaldanud. Pealegi samal ajal ka teised koerad voorisid meist mööda kliinikusse. Tõukoerte puhul on reegliks; varakevadiste kutsikate puhul peab sügisel silmi uurima.

Proovime siis Jimmyt pidevalt näituseseisakusse saada;

Tegelikult on Jimmy 2007.aastal kahel korral kutsikana ka näitustel käinud. Viitna erinäitusel sai ta küll väga kiitvaid sõnu kohtunikult, aga nagu ma siin blogis pidevalt kurdan erinevate koerte puhul; esitlemise puuduste tõttu ei ole ka esikohad võimalikud. Eks see meie, kui kasvatajate süü ole. Arvame, et kutsikaomanik valib siiski ise (meie peale ei suru), kas ta hakkab näitustel käima või siis mitte. Ja seetõttu näituseõpet me ka peale ei suru. Aga ilma selleta on raske edu saavutada.

Siiski - niipalju kui ma aru saan, 14. juuli 2007.a. Viljandi näitusel Jimmy oli VSP kutsikas. Ja vastava pildi võib üles leida kennel Fairy Sunrise kodukalt. Tõsi küll, vastav tulemus ei kajastu otseselt kuldsete tõuühingu koduka näitusetulemustes - Viljandi (siiski väga paljude teiste näituste puhul ka) näitusel nagu ei olekski kutsikate kohaasetusi välja selgitatud.

Nojah, just hetk eespool väitsin, et me ei suru kellelegi näitusi peale. Aga uhket Jimmyt vaadates hakkasime koheselt uurima; Et äkki ikka peaks Jimmy näitustele saatma.... Esmajoones 2009.a. veebruari erinäitusele Tallinnas (aga perenaine ei saavat siis tulla ise kohale). Peame vist hakkama kogenud händlerit otsima Jimmy näitamiseks.

Aga peale pildistamise uurime ka Jimmy tavaelu. Probleeme ei olevat. Kui ka kuldsete isaste puhul on vahel inimesed hädas olnud, et teatud eas isane kipub domineerima ja tahab karjajuhiks saada, siis Jimmy puhul sellist häda ei olnud. Üks kord aastas haugatavat. On ka Mairi juures koolitustel käinud. Aga ujumisest ei hooli, solberdab niisama vees. Seega ka igasugu parte ta ei tassi, elab rahulikku ja korralikku lemmikkoera elu. Teeb trikke, näiteks sitsib.

Pean tõdema, et vapustav oli vaadata Jimmyt - kes oli nagu Roosi isane koopia.

Vaid karvkate oli mitmekülgsem kui Roosil, ütleks et minu maitse kohaselt ideaalvärvides kuldne.

Ja siis veel üks üllatus, Jimmyl on nii silma kui ka düsplaasia uuringud tehtud ning kõik näitajad on ülihead.

Muidugi ka Jimmy vennal Rommelil on samad terviseuuringute tulemused.

Ja täna saime nende õekese Athena puhul samuti teada, et nägemine korras. Seega on loota, et Athena düsplaasia uuringud annavad sama tulemuse. Elame-näeme.

Aga lähme siis laiali. Nägemist siis Jimmy.