Külas kelgukoertel

Loomulikult olime külas Stevenil ja Estheril. Aga sinna jõudnuna suundusime koheselt "omi" kutsikaid vaatama. Nüüd nad elavad eraldi aedikutes - Elfie (meie poolt antud nimi on Eira) naistepoolel - Darwin (oehh - unustasime tema hüüunime lasta kirjutada, vist Squerll) loomulikult meestepoolel.

Elfie tundis ilmselgelt meid ära ja rõõmustas meid nähes.

Darwin on hetkel ketti pandud, sest siin on kombeks - et enne teiste koertega sõitu minekut, pannakse ülejäänud koerad kinni.

Steven ja Esther rakendasid ühe 4-se koertekamba ATV ette.

Ning järgmine rakend kolme koeraga jäi siis minule ja Pillele vaheldumisi sõitmiseks. Kumbki meist sai Steveni rakendi sabas sõita 3 kilomeetrisel metsateede rägastikus. Ja need teed olid kohati kreizid - kõrged rööpad kohati teel, igasugu oksarisu, konarusi. Aga siinsed koerad on hästi tublid, distsiplineeritud, teotahtelised ja tugevad. Ega meil külalissõitjatena midagi teha ei olnud, tuli vaid kärus püsida. Käsklusi ei pidanud jagama, sest ees sõitis Steven - meie rakend järgnes tema rakendile ilma käsklusteta. Jalaga lükata ei tohtinud, et koertel rohkem treeningut oleks. Ja muidugi tore oli see, et kui sõiduks väljavalitud koerad aedikust välja said, siis võisid nad kolada vabalt veidike ümber maja (meie ei julge, äkki lähevad naabri kanadesse), aga ega nad kolada ei tahagi - saaks vaid käru ette.

Siin siis Steven oma neljase rakendiga. Vahel nad panevad 12 ? koera treeninguks ka ühe kerge auto ette. Aga vahetevahel käib Steven koertega mõne kilomeetri kaugusel poes toitu ostmas. Hetkel nad tegelevad lihaste treenimisega koertel, kiirusi suureks ei aeta - põhirõhk - et igapäev saaksid raskeveo sõidu. Ja nii mitu kuud. Alles jaanuari keskel on nad valmis turiste teenindama.

Loomulikult saavad koerad enne sõitu juua, ning loomulikult ka peale sõitu.

Aga hiljem järgneb siis söötmine. See on omaette protseduur. Koerad pannakse jälle ketti, siis kõnnitakse toidukaussidega koerte ninaesised läbi - aga ükski koer ei hakka ennem kausist sööma - kui ei kõla käsklus söömiseks.

Sellel pildil nad ootavad toidu saabumist.

Ja saabub toit, milleks siis muidugi ainult liha.

Nagu eesolevast koerast näha, tema veel süüa ei tohi.

Aga lõpuks pidime minema, patsutasime veel omi koeri. Piltidel Darwin.

Ameerika kennel Wakon`s alaska malamuudi kutsikad

Kennel Загадка Сибири (Siberi Saladus?) kaugelt Siberist (Novosibirski oblast) ostab meilt grööni koera kutsika (Ellardi). Kenneli omanik Jekaterina Polovnikova palus meil reklaamida omi alaska malamuudi kutsikaid Eestis. Lubasime siis aidata. Tõsi küll, ise ma ei ole alaska malamuutide spetsialist, kuid Internetist kutsikate sugupuu jne kohta leidub info oli mulle päris huvitav.

Venemaale on imporditud mitmeid alaska malamuudi koeri - otse tõu sünnimaalt USA-st. Ka kennelis Zagadka Sibirii on otse kennel Wakon`s -st pärit emane malamuut Wakon`s Russian Rose.
Rose-l on olnud juba pesakond ühe teise USA-st Venemaale toodud Wakon`s kenneli isasega. Kutsikad nägid välja sellised:


Kennel Zagadka Sibirii pakubki nüüd täpselt samast vanemate kombinatsioonist kutsikat huvilistele Eestis.

Nagu näha piltidelt, siis Wakon`s koerad on veidi teist värvi, kui muidu tavaliselt siinkandis levinud alaska malamuutidel.

Kutsikate ema Wakon`s Russian Rose:


Kutsikate isa Wakon`s Red Manitou:

Internetis leidub hulgaliselt infot Wakon`s kenneli kohta. Kennel on loodud 1956. aastal. Kasvatatakse M`Loot liini malamuute, pööratakse suurt tähelepanu tööomadustele. Kenneli tutvustuses on koerte iseloomustuseks sõna "gigant".

Lisame Jekaterina Polovnikova kontaktandmed info küsimiseks;

Novosibirskaya oblast, Russia.

+7-383-73-555-11, +7-913-899-01-01,

URL: www.sibzagadka.narod.ru

e-mail: sheepdog@list.ru

Samas muidugi jagame kõigile huvilistele vajadusel infot.

Kelgukoertega ümber Pühajärve

Silva ja Torbik elavad siis meie juures tavalist koera elu. Aga hädasti oleks neile vaja ka kelgukoera elu. Selleks on vaja abi ja nõu saada. Teisi grööni koeri Eestis ei ole, rääkimata tõuühingust (siiski kuulsin, et kuskil on-oli siiski üks grööni koer veel). Aga õnneks on olemas Eesti Rakendisportlaste Liit, kes just tegelebki kelguspordist jne huvitunud inimestega. Kodukas neil: http://www.rakendisport.ee/tp://

Lugesin sealt ja Koertekojast, et 30. augustil toimub ümber Pühajärve suvelõpu matk. Egas midagi, laupäeva hommikul laadisime Roosi, Athena ja Silva auto peale ja suundusime siis Otepääle. Torbik jäi koju, tema ei olnud veel kolmandat süsti saanud ja arvati, et äkki ta ei jõua nii pikka matka kaasa teha. Küll aga tulid meiega kaasa meiepool ööbinud Tartu külalised -Priit ja Tiina ning lastekari; Hendrik, Kati ja Kirke.

Kogunemispaik oli täis alaska malamuute (samojeede ja siberi huskysid seekord ei olnud). Ligi 60 jalga vähemalt. Silva silmnähtavalt tundis mingit erilist tõmmet malamuutide poole ja alustas seda koertele omast sõbralikku maadlusrahmeldamist (niipalju kui omanike käes olevad rihmad koertele võimaldasid). Kodus meil Silva ei tiku kuldsetega samasuguseid maadlusi tegema.



Ülaltoodud pildil on Silval juba seljas midagi uut, tegime siis esimese tõsisema sammu kelguvedamise suunas; ostsime Silvale veotraksid, jooksuvöö, veorihma. Matkal sai siis varustus järgi proovitud, veendutud selle headuses (siiski mingi jubin jooksuvöö küljes läks katki, aga see oli tühiasi) ja pärast matka ostsime Roosilegi needsamad asjad.


Müüjaks ja enamike asjade valmistajaks-komplekteerijaks oli Helle Kaljula (alaska malamuutide jne koerte kasvataja kennel Hellekantrist).
Meie senised kokkupuuted kelgukoerte (põhjarahvaste koerte) omanikega on olnud üksikud. Veel paar aastat tagasi oleksime me peaaegu endale muretsenud alaska malamuudi (aga ükskord ehk siiski saan selle vahva tõu esindaja endale...), käisime maad kuulamas isegi Hellekantri kennelis, kuid teatud asjaoludel ei olnud me veel siis valmis kelgukoerte muretsemiseks. Helle oli ka üks peamisi selle matka läbiviijaid, lisaks oli minule juba tuntud tegijaks Ain Reppo (alaska huskyde ja malamuutide kennel Mutimuudid).

Ja muidugi pean ära mainima, et siin blogis kasutan ma ka Helle Kaljula tütre Mariin Kaljula pilte. Pildid on minu arust väga head, kvaliteetsed ja nende kasutamiseks on meile antud ka nõusolek. Mariini piltide päritolu selgub nähes all paremas nurgas kirjet Rosmariin`s. Panime osa neist matka piltidest ka isiklikku Pühajärve matkateemalisse albumisse.
Et juba pikaks läinud igasugu sissejuhatav viitamine-linkimine korrektselt lõpetada, siis mainiks veel, et Mariini tegevusalaks on ka takside kasvatamine (kennel Rosmariin`s Hund).

Natuke matkast ka, mis kulges Looduskaitsekeskuse poolt rajatud Pühajärve matkarajal
ehk siis ümber Pühajärve. Pikkus pidi olema kuni 13 km, aga pärast vaatasime, et Kirke oli oma sammulugeja andmetel suutnud käia cirka 20 tuhat sammu.

Aga matka algus oli päikseline, tempokas, väsimatu ja koeranduslikult kokkuhoidev.


Aga Otepää teedel, radadel, metsades jne liikumine venitas seltskonna juba pikemaks roduks.

Ise olin rahulolev, sest Silva tundis uute rakmetega nagu kala vees ja minu ülesanne oli vahel vaid silmitseda vedava Silva tagant; Kas olen õigel teel ja kus siis teised on?


Ja eks need siinsed mäed ka väsitasid ja tuli puhata (või ka omapäi kuhugi mujale sattunud ja seega mahajäänuks saanuid oodata). Lapsed puhkasid muidugi aktiivselt.


Seltskond rajal oli sõbralik, vaid vahetevahel mõni malamuudi isane tegi häält teise isase suunas. Aga koerteomanikud olid valvsad, mingit jama ei lastud sündida. Pealegi on nad ennemgi koos matku teinud ja teavad, millised koerad sobivad kokku ja millistel on üksteisele midagi ütelda. Aga meie emaste koerte kolmik tundis ennast vist vägagi hästi teiste ligiduses.


Pean tunnistama, et eriti matkarajaga ei tutvunud (infotahvlite legendid-õpetused jäid enamikus lugemata), niisama kulgeda koos koertega oli ka tore. Ja eks me vahetevahel nägime ja katsusime ka Pühajärve. Kuldsed tahtsid ujuda ja Silva tahtis juua (aga mitte ujuda). Ja hakkad just veeprotseduuridelt eemalduma, kui selgub; Rannaalale on pandud koerte rannal viibimist keelav märk. Aga eks tänavusel suvel rannamõnusid nautivaid inimesi leida siit oleks ka imelik.



Aga peale x (6?) tundi matka, saabusime siis ringiga tagasi alguspunkti ja tõestatud sai, et Pühajärv on nagu maakeragi ümmargune. Oli aeg seltskonnast ühispilt teha, natuke see aega võttis. Sest et nii mõnedki (näiteks mina) olid autod parkinud just rakendisportlaste suure logo ette. Aga autod said eemale viidud, koerad said rivvi pandud nii, et sõbrad kõrvuti ja meie väsinud seltskond sai jäädvustatud.

Nagu vist alguses ütlesin, siis muretsesime lõpus ka Roosile rakmed. Matka kestel oli Pille pidevaks mureks; Kas Silva sai ikka sobiliku suurusega rakmed, ega need viimati liialt suured ei ole. Kui mina usun asjatundjate sõnu pimesi (et Silva sai parajad rakmed), siis Pille tahab alati veenduda mingis asjas, küsitledes erinevaid inimesi.

Eks Roosi rakmete puhul tuli samuti teisi küsitleda:



Aga ega rakendsportlased siis niisama laiali lähe. Ennem toimus traditsiooniline sponsor koeratoidufirma söögi loosimine.


Juba tõenäosus ütleb, et meiesugustel uustulnukatel nüüd loosiga küll vedada ei saa. Ega ei saanudki. Selleks peame vägagi tihedalt matkadest osa võtma. Aga eks ma hakkan siis samuti rakendissportlaseks (ohh seniajani ei ole jõudnud sisseastumismaksu tasuda...) ja kui aega ja võimalust leiame, siis meie pere ja muud loomad on samuti käpad. Üks häda veel, ühe vedava koeraga on ehk võimalik teha jooksukrossi. Aga olen ju tugitoolisportlane, sporti ma küll naudin (aga peamiselt vaid telekast vaadatuna). Aga mulle öeldi lohutuseks, et küll sul kunagi kelgukoeri palju ja küll siis koerad sind viivad - ise ju istud kelgul.


Aga toredasti väsitav päev oli. Saime nii mõneski asjas targemaks. Peale baaris söömist kohvitasime ja muljetasime veel osade kelgunaiste-meestega. Kes jäid siia Otepää kanti juba teiseks ööks. Üleüldse on tegemist matkarahvaga (eks kunagi nooruses olime meiegi sellised) ja meie jutu peale, et Haanjas on lumi tavaline asi, peame arvatavasti hakkama mõtlema Haanja matka tegemisel kaasalöömisest. Aga tore oli neilt kuulda kiidusõnu Silva kohta. Et meil ikka vedas, et saime koera, kes vedas.

Aga lõpuks tuleb koju minna, teele saadab meid kelgukoera pilk...