Kokkutulek

03.09.2011. a oli kennel Skylinedog kuldsete retriiverite kokkutulek Kisejärve matkarajal (Võrumaa). Kuna õigeaegselt blogi postitust ei teinud, siis ei hakka ka toredat üritust ebatäpselt meenutama. Oli kuidas oli, asjaosalised teavad kõige paremini ja ükski väeti sõna - toimunut kõige täpsemalt ei meenuta. Aga siiski mõned pildid (kahjuks needki ajalises järjekorras sassis). Rohkem pilte leiab meie Picasa albumist (koos nimedega).

Bamse toomine

05.12.2009.a suundusime siis järjekordsele reisile; Stockholmi. Ning eesmärgiks oli; uue koera muretsemine. Ning koeraks oli loomulikult grööni koer – nimega Tinka`s Uno Bamse. Aga tegemist ei olnud enam emase koeraga, vaid hoopis isase koeraga.

Bamse müügikuulutus ilmus kuskil kuu aega tagasi Grööni Koerte Ühingu koduleheküljel, tegemist oli nelja aastase tegevkelgukoeraga ja kes pidavat müügis olema seetõttu, et Bamsele ei sobivat ühistöö teiste isastega.

Müügipildil paistis ilus pruuni karvkattega koer. Tervisenäitajad laitmatud. Olla isegi näitustel käinud. Bamset on kasutatud ka aretuskoerana. Olin millegipärast veendunud, et tegemist on meie jaoks sobiliku koeraga; rakendi jõu ja kiiruse suurendamiseks ning ehk ka edaspidi grööni koerte aretuseks Eestis.

Kõigepealt tänu Livia rootsi keelsele abile, suhtlesime meilides kõigepealt kennel Racystariga (kust Silva ja Torbik pärit) – sealt kiideti valik heaks.

Ning siis juba tuginedes Heili ingliskeelsele abile, algas meil Katinka Mossiniga (kennel Tinka`s) kirjavahetus. Saime kaubale.

Ning esimene võimalus oli siis sõita Stockholmi alles nüüd. Eelmine nädalavahetus oleks meid oodatud ka Norras – Norra Võitja näitusel (oleksime saanud tutvuda paljude grööni koerte omanikega ja koertega), aga ajalised, rahalised ressurssid olid meil piiratud (ka Sillamäe näitusele oli varem lubatud minna). Ning Katinka Mossin tegi meile suure vastutuleku ja lubas siis Bamse oma autoga Stockholmi sadamasse tuua (600 km üks ots).

OK – Stockholmi sõit ei alga meil mitte Tallinna sadamast, vaid eesmärk kõigepealt jõuda Riiga (meile Riia lähem, kui Tallinn – ühesõnaga odavam reisida). Sõidame siis laupäeva hommikul autoga Valgasse, jätame auto parimaid aegu ootama jaamahoone parklas ja istume (10.27) 3-st vagunist koosnevasse Valga-Riia rongi. Rong nagu muiste nõuka ajal, puupingid ja hästi odav hind – 88 krooni täiskasvanule pilet. Nojah – algul tahtsime pileteid kahele lapsele; aga Kirket ja tema sõbrannat Katit ei tunnistatud lasteks. Aga piletid ostame rongist eesti kroonide eest, kuigi läti rong ja suhtlema peame vene keeles.

Ning pool kaks oleme siis Riias, loivame vanalinna, otsime ühe Lido üles ja sööme vastavalt oma võimetele; Pille hiiglaslikku kartulit, mina ja Kati midagi riisimöksilist, Kirke midagi puuviljalist. Ning tore oli see, et seal jagati tiku otsas küüslauku, jaotame selle neljaks ja muudkui nuusime seda. Häda selles, et Kirkel oli rongis alanud palavik, kas just seagripp – aga eks meie reis tundus suuresti kahtlane. (osa ehk pidanuks tagasi pöörduma). Aga lapsed on naljatujus ja vaprad; nendega on reisil igasugu naljakaid episoode; leiame mõned lätid-latid ja lapsed lähevad siis tualetti rongijaamas, Pille kuuleb ukse tagant muudkui nejs ja nejs – emalõvina lahingusse tõtates selgus, sooliselt vales kohas lapsed – no ei mõista ju seda läti keelt meist keegi.

Lõpuks poole viieks oleme jõudnud sadamasse, seal teeme juba ise nalja – piletiostu bronnilehega piletite lunastamine esimene hetk ei õnnestu, pidanuks automaadist järjekorra lipiku võtma. Edaspidi juba teadjatena juhendame teisi reisijaid, kes süsteemi ei taba.

Aga aeg minna Tallinki laevale “Silja Festivalile”. Nojah – nüüd peab veel mainima ühe asja, mis viib vist meie reisi krahhi. Hommikul asju pakkides avastas Pille, et Kirke pass on juba kuskil 1,5 kuud aegunud…aga ei hommikul, ega nüüd me algsest otsusest ei loobunud ja jätkasime kavandatud reisiplaani. Millegipärast olin ma arvanud, et kes see siis enam Euroopa Ühisriigi laevasadamates passe taga ajab. Riia sadamas aga taheti näha, aga ennäe – ei juhitudki meie tähelepanu passi aegumisele. Ja, eks ma olin veel ühe apsaka internetis pileteid tellides teinud – piletil kirjas Kati, kuigi ametlikult oli tegemist ikkagi Katarinaga.

Aga jumal on eestlane (kuigi olen kuulnud väljendit, et jumal on lätlane – kui midagi kehvasti läheb…) - oleme laevas. Laevas midagi põnevat ei toimunud ja pühapäeva hommikupimeduses sõidame juba Rootsi skääride vahel. Kõht tühi, ostame piletid ja sööme siis rootsi päraselt rootsi lauas. Päris hea oli. Lapsed muidugi erilised sööjad ei olnud; otsustasid mune koksida – nojah – tegemist oli küll keedumunadega, aga mis maitsegurmaanide jaoks olid jäetud parajalt tooreks. Ohh seda naeru jälle.

Aga koertest rääkivas blogis peab ju rääkima koertest. Laeval ei olnud neid, küll aga väljumisel – Stockholmi sadamas narko spanjel nuuskis erilise põhjalikkusega Kirket, - ise arvasime, et oli ka ju põhjust kahtlustada – ikkagi pass aegunud.

Aga olime siis nüüd väljas ja hakkasime Katinkat koos Bamsega ootama. Pille vestleb ka vahel telefonitsi, ega siis Katinka jaoks mingi Frihamneni sadama asukoht ka nii väga tavaline asi ei ole. Nagu ikka leitakse esmalt see teine sadam üles – kuhu Tallinna laevad silduvad.

Aga juba lapsed hüüavad; “Bamse”. Bamse ise oli siiski sõitvas autos veel, aga meie rõkkavat kampa ei suuda keegi tähelepanuta jätta.

Niisiis Bamse:

Ja esimesed tervitused siis Katinka ja Bamsega:

Katinka on lihtne ja elurõõmus inimene, kellega Pille saab koheselt hea jutukontakti. Bamse on ka aktiivne, tahab autosse tagasi hüpata. Ei midagi – vaja siiski veidi ka jalutada – saan ka köiest kinni haarata… ja jõudu koeral on. Ja koer ise on suur, eriti uhke on ta esiosa, tagaosa on suisa kõhn. Vägevad käpad. Karv selline pikem – nagu Torbikul. Ja tõeliselt pruun karv, pruunid silmad – tagant vaadates pea meenutab pruunkaru – selgubki – et nimi Bamse tähendab Mõmmikut. Esimeste hetketega olen Bamse ohjeis – vägev loom. Pille on ka vist kohkunud. Natuke nuriseb, et pigment ehk võinuks veidi tumedam olla, aga mida aeg edasi, seda enam temagi imetleb koera (ja märkab huvitavaid detaile – et karvaotsad helenduvad jne).

Aga ajame siis Katinkaga paberiasjad korda (ostu-müügileping jne), uurime temalt grööni koerte kasvatuse kohta. Ja arvatavasti Skandinaavias (Gröönimaa eest ei saa kõnelda) ei ole teist nii teenekat grööni koera kasvatajat (3 korda Gröönimaalt koeri Euroopasse toonud – seetõttu väga paljude koerte sugupuus on tema kenneli Tinka`s nimi – aga sealt edasi esivanemad “tundmatud” – nii nagu Gröönimaal kombeks) ning asjatundjat. Saame paljugi huvitavat teada. Kahjuks need keelepiirid. Vahetevahel aitab meid tõlketöös Kati – ikkagi aasta aega siinsamas Stockholmis rahvusvahelises ingliskeelses koolis olnud.

Aga infot koguneb juba ehk liialt ja pealegi Katinkal ju 600 km koju sõita. Lähme välja ja hakkame siis Bamset oma kaelarihmaga õnnistama – muidugi koheselt selgub, et see ei kõlba, sest seal mingi plastmasskinnitus, mis kohe puruneb. Aga Katinka annab ikka siis tõelise kaelarihma ja peale ühispilti lähevad meie teed lahku, kes Norrasse, kes kesklinna rootsi kunni vaatama.

Algul pole liikumisel viga, Bmse liigub ja liigub muudkui edasi – nuuskides vahetevahel teeäärseid puid ja taimi ja mida iganes. Igatahes saba rõngas kohati isegi. Minul on ka vunts rõngas – hästi veab. Kuskil poole tunnise jalutamisega oleme kesklinnas. Väike söögipeatus lastele – mingis muusikamuuseumi kohvikus. Mina tuian veidi Bamsega ringi, lõpuks jään kohapeal passima ja Bamse alustab tiirutamist ümber minu telje. Ja lõpuks isegi kostub üks haugatus – kui ikkagi edasi ei saa.

Tee peal oli üks naljakas kuju, kelle metallkest oli millegipärast ülikulunud – selgus, et kuju kiirgas kuumust ja eks igaüks siis näppis teda (ka meie);

Algul peatusime iga huvitava maja-kuju juures ja tegime pilti;

... siis mida centrumi poole, seda vähem jõuame pildistada – niivõrd palju on igal pool objekte mida pildistada.

Ahjaa, selle kivikuju kõrval oli draamateater (või vastupidi):

Ja igalpool on kivisillutis ja rahvast väga palju ja raske on ülipingul rihmas Bamsega liikuda. Lõpuks ületades jõe silda, viskab Bamsele kõik üle ja ta hakkab meeleheitlikult püüdlema minema siit – aga kuhu ….(millegipärast sillalt jõele avanev vaade ei meeldinud talle).

Aga siiski jõudsime vahtkonnavahetuse ära näha:

.... iraanlaste protestimiitingu oma maa režiimi vastu, vihmas omi jõuluasju ajavad jõulutegelased, liuvälja ligidal oli väheke lund ka Bamsele:

jõel kärestikke vastuvoolu ületavad süstahullud (nii mõnigi ujus pea jõepõhjas lõpuks) jne.:

Aga keset neid rahvahulki on ka Bamse ise suur vaatamisväärsus:

Usun, et tuhanded Stockholmi elanikud ja külalised olid hämmunud meie kamba üle – eesotsas rihma ees edasi püüdleva võimsa Karu-Bamsega.

Bamse suureks rõõmuks suundume tagasi, ikkagi uuesti haljasalad oma lõhnadega. Laeva saame jälle ilma passikontrollita ning Bamse saab rahulikult laua all turvalielt tunda:

Käin õhtul mitu korda koeraga tekil, et äkki õiendab omi hädasid. Ei midagi. Tekil on mingi liivakast, see küll Bamset ei tõmmanud. Keset ööd muutus Pille rahutuks, miks küll Bamse lõõtsutab, järsku mingi viga. Kollame jälle tekile, ei midagi. Alles vastu hommikut õiendas oma hädad - lihtsalt laevatekile. Korraliku koeraomanikuna muidugi koristan jäljed.

Mõni tund hiljem, pean jälle koristama - seda aga juba laevalt lahkudes Riia sadamahoones. Tegelikult see laeva ja sadamat ühendav tunnel tänu oma ülilibedale plastikule on meile tõeline katsumus - Bamse proovib meeleheitlikult pea kõhuli laskudes edasi liikuda - aga jõud tal suurem, kui käppade haardevõime põrandal.

Mõni tund siis Riias ja oleme jälle tagasiteel rongiga Valgasse. Lõpuks saan ka Bamse omaniku Pille jäädvustada;

Enne poolt kuut siis oleme Valgas, paneme Kati Tartu bussile ja oleme tunni pärast Võrus. Seal üks asjaajamine ning kell 10 tervitab siis Leoski naispere koerte nahas kauget külalist Norrast. Vastuvõtt on suisa kuum, ehk ainult Roosi on veidike reserveeritum ja suundub õues omi asju ajama (kuskil on kont). Panen siis Bamse aedikusse, klopsin talle veidi varjualust ning jätan koerad omaette koerusi tegema.

K-klubi koertega Korneti kandis kondamas

Seda lund jagus siis 10-ks päevaks. Uuesti poriaeg. Koertele ei ole nagu õiget koormust pakkuda. Aga samas kunagi ammu Taavo ja Margo arutasid ja leidsid, et K-klubi peaks üle mitme aja tegema ka mõne matkakese. (K-klubi ei ole siiski Koerte klubi, vaid kaardiklubi). K-klubist võtsid siis laupäevasest matkast osa Pille, Pille K, Margo, Taavo, Aulis ning ka mõned koerad; Silva-Torbik, Roosi ning Lasse. Väljaspoolt K-klubi osalesid Brigitta ja Ahti. Retke initsiaatoriks-organiseerijaks-teejuhiks jne oli Margo, kes oli Korneti mägedesid läbinud rattarallyl.

Kornetisse jõudsime siis niimoodi; autoga Leoski - Haanja - Plaani - Luutsniku - Väike-Palkna ja lõpuks piiriäärne Pillardi küla (õigemini talu).

Sealt aga juba edasi jalgsi. Kohe oli meie ees Eesti-Läti piir;

Siis mõned talud - mets - järved - eramaa sildid.

Siis otse ees talu, koos talukoertega. Pöörasime paremale padrikusse, tuli mingi okastraat ületada, siis all oja, mille läbimine ilma kummikuteta oli problemaatiline. Pille K. isegi kukkus külili vette, aga sai sealt nii ruttu välja, et jäi kuivaks... Täpselt ei tea, sest ise ei näinud.

Osa meist ületas oja ühes kohas, teised teises kohas ja nii me lõpuks sattusime metsa vahel kahte lehte. Aga kaks kampa; Margo ja Taavo juhtimisel said siiski kokku lõpuks (Korneti külas). Aga algul Margo kamba juurde sattunud Lassel oli kogu aeg selge - kus tema pere asub (Pille ja Taavo), veidike passis meie juures, aga siis pani ajama (ja nagu selgus õiges suunas).

Korneti esimesed majad oli siis sellised;

Nägime siin ka esimesi lätlasi, aga ega me kellegagi ei suhelnud (väljaarvatud poemüüja Kornetis). Läti keelt ei oska ja ega inimesed siin sellise koerailmaga (päikest ei näinudki, kohati tuli vihma) eriti ringi ei liikunud. Kornetis pidavat isegi mõni eestlane või pooleeestlane-lätlane elama.

Seega kohalike inimeste juttudest-soovitustest me ei juhindunud, juhindusime siis kaasavõetud kaartidest ja gps-seadmest (mida omakorda uurisid Margo-Taavo). Ka kohalikud teeviidad olid meile siiski rohkem oletuslik info.

Iseenesest Korneti tundus kena külake olevat. Kõige huvitavam teele jäänud vaatamisväärsustest oli mingi park varemetega - ainult mõned üksiti seisvad kõrged korstna püstakud. Poe juures oleks peaaegu Torbikust ilma jäänud, panin Silva-Torbiku rihmaga posti külge - ise läksin poodi. Tulin tagasi - Ahti-Brigitta raporteerivad; Torbik libistas ennast sulpsti traksidest välja ja jalutas veidike... Uhhh. Nagu sellest vähe, järgmine hetk tegi Torbik seda juba minu nähes. Aga eks ta andis kätte, ju ta ei tahtnud saada Lätimaa esimeseks grööni koeraks.

Pood midagi erilist ei olnud, aga kaardiga sai maksta - eks siis ostsime mõned õlle-leivad. Aeg oli ka ise leiba pruukida, selleks keset kõledat ilma sobis mingi varjualune;

Tee kilomeetrid mööduvad märkamatult, inimesed puhuvad üksteisele lugusid kunagistest rännakutest (näiteks Ahti oma merereisidest) ja usutavasti kunagi edaspidi mingis teises kohas seletame, et ükskord kunagi Korneti kandis konnates juhtus, et ....

Aga ega midagi erilist siiski ei tunud juhtuvat, ahjaa eespool on mingi omapärane mäeke;

Tegemist on Korneti Linnamäega (Druska mägi), arvatavasti on tegemist kunagise võrokate kantsiga. Eks tegelikult kunagi see paikkond kuulus eestlastele. Ja oli isegi esimese Eesti Vabariigi Vana-Laitsna (Veclaine) valla maake, igatahes eestlasi elas siin rohkem kui lätlasi, aga siis britid otsustasid, et saagu sest maast Lätimaa.

Meie sihikindel kamp otsustas siis kasvõi hetkeks Korneti Linnamäe tagasi vallutada (tõsi küll Eesti lippu kaasas ei olnud). Margo jutust selgus, et tema on selle mäe otsas jalgrattaga käinud, et tegemist pidi olema mõnusa otserünnaku objektiga (muidugi kõige madalama käiguga). (pean tunnistama, et mina küll ei oleks jalgrattaga mäe otsa jõudnud). Aga jalgsi polnud probleem. Ja pealegi - minul oli küll kergem kui teistel mäkke minna - ikkagi kaks koera vedamas;
Mäe pealt oli muidugi mõnus vaadata, kuidas mahajäänud Roosi-Lasse ning Pille mäkke üles rühivad;

Lõpuks nemadki kohal, otse ees aga näeme sinavas kauguses Eestimaad;

Aga selle esimese mäe taga oli veel üks kõrgem koht ja kuna tuul vali siis ruttu alla. Minul läks väga kiireks laskumine, pidi koerte jõudu pidevalt pidurdama, korra panin märjal rohul isegi külje maha;

Aga siis oli edasi suht igav liikumine, tee ja mõned talud. OK - keerame siis otse põhja - Eestimaa poole tagasi. Mingi hetk annan koerad Brigittale vedamiseks, tundus et talle meeldis, igatahes nüüd ta sattus pidevalt meie kamba eesotsa kõndima. Ka Ahti kasutas kelgukoeri.

Kuskil suvalisel heinamaal laiub talu, võtame sellest mõnikümmend meetrit eemale jääva raja mööda-edasiliikumiseks, kui meid järsku ründavad talukoerad - aga need jäävad siiski seisma ja hauguvad niisama ja siis suundub meie poole Suur-Suur Hobune (OK - hirmul on suured silmad), aga hobune oli tõesti nii suur, et ei mahtunud digika kaadrissegi...

Uhh..., saime sest talust kuidagi eemale ning ohutus kauguses arutame, et miks küll lätlased talu kaitseks-valvamiseks lisaks koertele ka valvehobuseid peavad.

Senikaua kui inimesed arutavad toimunut, otsustavad koerad põõnata. Roosi puhkehetkel:

Ning Torbik ja Silva;

Aga üldiselt tundus see paik üleüldse ohtlik paik olevat, isegi kuusk on siin välgust tabatud:

Aga edasi siis turvalisema Eestimaa poole; Andsin koerad Brigittale vedamiseks

Tegime siiski veidi edasi-tagasi käigukesi ka. Gps arvas ühtteist kaardiga mittesobivat, aga Margo-Taavo siiski tuvastasid õige tee. Tegelikult ega midagi väga rasket ka maastikul orienteerumises ei olnud, sest igalpool siiski avarad vaated ja vaateid sai veel avardada vahel mõnest tornist;
Tõsi küll Lasse sattus ärevusse (suisa haukus murelikult) kui tema perenaine läks torni, ise Lasse redeli pulki pidi järgi ei saanud (agylitis selliseid asju ei õpetata).

Aga lõpuks siis viimane rännaku etapp, piki Läti-Eesti piiri;

Piiri ääres on väga kaugetest aegadest ka kivi hunnikud (kiviaiad?), need markeerivad ilusasti riikide piiri (aga ehk hoopis taluvalduste piiri). Üldiselt Lätimaa poolel on siiski rohkem avarust säilinud (pikemalt põllumajanduslikus kasutuses maa olnud), Eestimaa aga ehe mets;

Aga kõik hea saab kunagi otsa ja ca 4 tundi rändlemist ja 19 648 sammu (Pille sammulugeja kohaselt) läbitud, oleme Pillardi külas tagasi;

Aga puhkama saame jääda alles Leoskil. Ja kui oled väsinud, siis ei sega Brigittat soojal lesol lebades isegi mänguhimuline mops. Polly malemängu ootel;

Õhtu lõpetas soe saun, külm tiigivesi, jahe õlu ja kuumalt terav guljašs (Taavo poolt keedetud).