Saturday, January 31, 2009

Pildikesi pidustustest

Meile saadeti pilte osade B-pesakonna koeraomanike poolt. Sest et koerad olid saanud aastavanuseks. Ja toimusid ka pidustused.

Jamile (Benjaminile) tehti spetsiaal koeratort;

Tundub, et tort oli maitsev;

Ka Bretty (Beatrix) sünnipäev möödus tordiga;



Brendan aga veetis sünnipäeva väljas lõbutsedes;


Friday, January 30, 2009

Sünnipäeva õnnitlused

Balther-Barclay-Beatrix-Benedict-Benjamin-Berenice-Brendan-Bridget-Bryan

Palju õnne B-pesakonnale aastaseks saamise puhul!







click for more birthday cards send this card through mail

Monday, January 26, 2009

Jaanuar pildis

Tavaline inimene omades fotokat pildistab kindlasti ka loodust.
Tavaline koerte hull aga pildistab koeri. Ja vahetevahel satub pildile koos koeraga taustana loodus.

Mõtlesin, et prooviks ainult loodust pildistada. Ja taustaks koerad. Iseasi, kas see õnnestus.







Argipäevad

Vahel on blogis kirjutamisest ka kasu. Viimati sai veidi halatud, et koostöö grööni koertega on kiiva kiskumas. Seda juhtus lugema Helle ja kes siis ka koheselt helistas nõuannete andmise eesmärgil. Kuna meie taluõuel on kohati mobiili levi kehvavõitu, siis ei tarvitsenud ma just kõigist nõuannetest aru saada. Ja raske on ka kõigest aru saada, kui kogemusi vähe.

Aga põhiline mure oli, et ega ma koertel igapäevaste rakendivedamistega liiga ei tee. Mitte niivõrd füüsilise koormuse mõttes, kui just sellega, et võin koerad ära tüüdata - teha veo neile ebameeldivaks. Sest et koerad ei ole siiski hobused, kes võivad ühte ja seda sama teed päevade kaupa läbida. Jne.

Egas midagi. Oleme korrigeerinud veidike omi tegutsemisi. Ära oleme jätnud gröönude igapäevased väljaskäigud; kas siis lihtsalt jalgsi, või kelguga või suuskadega. Jätame nad aedikusse. Ehk hakkab neil "kade", et kuldsed ja meie teeme midagi põnevat kuskil. Muidugi mure siiski jääb, et liigutada saavad nad vähe.

Aga nädalavahetustel siiski toimuvad ka kelgusõidud. Pealegi, eks meil käib külalisi, kes tahavad kelgukoeri tegutsemas näha. Eks siis eilegi viisime Lasse pere kelgutama. Ja põhiliseks sõitjaks oli siiski Kirke:

Kirke on kerge, talle meeldib kelgutada ja koertel meeldib temaga kelgutada. Torbik areneb, veab enamjagu aega täisjõuga ja isegi tee äärsed ahvatlused köidavad teda harvem. Ka Silva on hakanud kosuma. Kui vahepeal löntsis ta Torbiku järel, nöörgi vahetevahel lõdvalt järel ning kodunt kaugele minek tundus vist sunnitud tegevusena, siis nooruslikult ulja Torbiku entusiasm nakatab tedagi. Tegelikult - vahel on tunne, et Silva tunnustab Torbikut juba täiskasvanud koerana ja isegi näeb temas juba karjajuhti. Ja tõesti, minu silm ei ole näinud teda enam Torbikut karistamas-õpetamas.

Oleme oma kelgutamise ka veidi lihtsamaks teinud. Koos kelguga saime igasugu köiejuppe karabiinidega. Ühendasime algul ka koerad üksteisega eest kinni - kaelarihmasid pidi. Aga kui meie rakend siis sattus teelt kõrvale lumevalli, siis tekkis üks suur pusa - koerte käpad-kered olid mässitud köitesse. Aga jätsime selle ühenduse tegemata ja kuidagi tundub, et nagu oleks hoopis parem liikumine:

Kirkele on hakanud meeldima ka temast nooremaid lapsi sõidutada:

Olen veidike kogunud maailma kuulsate kelgukoerte rakendi omanike kirjutisi internetist. Et üks mõttetera oli umbes midagi sellist; et kui mingid meetodid annavad tulemusi, siis annavad need meetodid tulemusi ka järgnevatel aastatel. ja kui miski ei õnnestu, tuleb otsida uusi lahendusi.

Panen siia blogisse kirja ka tühiseid asju, sest et inimmälu ilma ülestähendusteta on nõder. Aga äkki on neid asju vaja kunagi meenutada?

Meie tavaline kelgutee pikkus on kokku 4 km (edasi-tagasi Pressi külla). Tegelikult me ühe hooga ei olegi pikki maid läbinud, pool kilomeetrit järjest olen ehk kahte koera oma raskusega koormanud. Ja siis ka, kui mäkketõus - proovin joosta, et koertel kergem oleks ning tasasel maal annan jalaga hoogu. Häda muidugi selles, et ise ei jõua tempot arendada - eriti kui mäkke minek. Kirke siiski on ühe hooga sõitnud ka 2 km koju.

Tundub, et iga lühike sõidulõik vajab maksimaalset tegutsemist. Uimerdama ei tohi jääda. Vist ei tohi ka seisakuid liialt pikalt teha, koerad hakkavad muu ilma vastu huvi tundma. Aga samas nad ka lõõtsutavad seisakute ajal, keel suust väljas.

Raske dilemma; koerad vajaks liikumist, et saaks tugevamaks. Aga väga palju ei tohi rakendis olla, võib kelguvedamis isu "vedru" puruks keerata.

Tegelikult ma ehk annan gröönudele ka liialt vabadust. Usun, et kui hoiaks neid kogu aeg ketis, siis nad tunneks ülimat rõõmu, kui saavad kelgu ette. Hommikuti-õhtuti lasen ma nad ka omapäitsi meie maja kuldsete eesaeda vabalt ringi tormama. Neil on vabadust ka oma laudamüüri piirde seas, aga see on nende pesa - isegi ihuvajadusi nad ei taha seal teha.

Mida rohkem asjaga tegeled, seda segasemaks asjad lähevad.

Aga üks väga õigeaegne õpetus Hellelt veel; koertele tuleb peale sõitu anda juua ja seda soovitavalt rasvaveena. Ja koertele meeldib see väga.

Saturday, January 17, 2009

Talvenädal edu ja ebaeduga

Niisiis jõudsime kelguga koju. Panime siis Pillega Torbiku ja Silva selle ette ja sõitsimegi. Ei mingit probleemi. Koerad vedasid koos ilusti. Ainult, et pidime üksteist järgi ootama, seni kuni lonkides-joostes ootavale kelgujuhile järele jõudsid ja siis ise proovi tegid. Seetõttu ei näinud ma seda, kuidas Pille koos kelguga külili käis, et mäest laskudes oli kelgu risti teega visanud.

Kelgul on ka kaks pidurit, kasutame seda tõsisemat metallist, sest kummist kergpidur tundub meile hoopis segav asjaolu olevat ja lükkame selle hoopis jalgade eest eemal olevasse asendisse. Muidugi, eks me õpi edaspidi, kuidas seda käsitseda - õigemini jalastada.

Ning näeme veidi ka vaeva kelgu tassimisega, sest paarisaja meetri pikkusel kruusa tee lõigul ei taha kelgu jalaseid kulutada.

Ühel argipäeva õhtul tulevad meile külla Mati ja Maris (koos metssea praega, mmmm...) ja viime siis nemadki kelgusõidule. Eks algul oli veidike jamasid ka, koerad ja rihmad läksid mitmel korral sassi ja kuna valgustuseks oli vaid täiskuu, siis alati ei saanud jamale jaole.

Aga täiskuu öös kelguga kulgeda on päris omaette fiiling...

Maris aga suutis koerad päris kiiresti liikuma panna, et kelk sai vaevu liikuma, kui Maris kiljatas, sellepeale koerad lisasid tampi ja Maris häält ja koerad tampi ja Maris häält ja nii nad üksteist võimendades meie eest kadusid.

Ja meie retke lõpetas Kirke, kes siis meie raja viimasest mäest (mis on ka kõige järsem- pikem) alla sööstes, sai samuti tunda kelguga külili kukkumise rõõme.

Aga kõigil õhtutel ei olnud kuud, rada ka jäine (koertelgi ees jooksmisega raskusi) ja vaja oli selgust saada meie koerte individuaalsetes rakendiveo raskustes-tõrgetes. Ja nii läksin siis mina Silvaga üksi omaette jalutusteele ja Pille Torbikuga meie igapäevasele jalutusteele. Pillel-Torbikul ei tulnud sest midagi välja, Torbik keeldus ilma emmeta edasi liikumisest. Mina tegin küll kavandatud raja läbi, aga kui enamik aega isegi Silva oli minu ees kulgemas, siis vedu ei olnud. Ainult tagasitee viimasel 10 meetril pinguldus rihm.

Ja Silva saba oli jälle uhkelt üleval keerus alles siis, kui Torbikuga uuesti koduses aedikus kokku said.

OK - uuel õhtul uued katsed. Pille siis Torbikuga kõndimas. Mina Silva ja Roosiga (jooksuaeg algas 6. jaanuaril). Kuskil ka Athena ning 2 pisikest Roosi peigmeest. Aga kõndisime tuttavat teed pidi - aga kambas. Ja Torbikuga oli kõik korras, vedas Pillet kui põrguline. Minul nii hästi ei olnud - tugev tõmme puudus, aga edasi me liikusime ja see on esialgu peamine.

Ahjaa - ka Athena suutis näidata oma sõbralikku "rahusobitavat" meelsust ja tegutsemist. Järsku kuuleme pimedas öös koerakakluse pureluse hääli. Meid takjana jälitavad pisikesed isased olid üksteise peale tigedaks saanud. Aga uudishimulik Athena jooksis poiste juurde ja läbis oma laia rinnaga pureleva puntra ja koheselt saabus ka rahu.

Friday, January 16, 2009

11. jaanuari agility võistlus

Eelmine pühapäev käisime siis vaatamas agility võistlust. Võistlus muidugi toimus Tartus sisehallis, mis oli kaetud paksu liivaga ja vist algselt kunagi hobuste jaoks ehitatud. Aga suksud olid väljas ja platsis olid siis koerad ja koeratõuge oli ikka päris hulgi. Sealhulgas ka Artemis koos oma peremehe Ilmariga oli siis esimest korda elus võistlemas ametlikul jõuproovil (TAKO SK Talvekarika I etapp) ja seda siis sellise väljendi all; Rada:AG-3 Klass:A1/maksi.


Ja kohal oli ka teisi meile tuttavaid koeri ja koeraomanikke. Näiteks Jane, kellel oli kaasas üks tundmatu veidi hurta meenutav koer. Ja mis selgus, tegemist oli vana-inglise lamabakoera Emmaga (Gran Fortuna Appollia) ja meie jaoks tundmatuseni muundumise põhjuseks oli see, et Emma karva oli ikka totaalselt pügatud.

Samas koeraomanike seltskond nii kirju ei olnud, enamasti ikka noorem rahvas. Aga tore on see, et agility on avalikuse ette toonud oma koertega ka mehi. Tavalised koeraüritused mida meie näinud (näitused, sõnakuulelikuse võistlused, isegi jahikatsed) on rohkem naiste rida.

Aga kõigepealt toimus iga võistlusklassi rajavõistluse eel osalejate infoseisak;
ja siis algas pantomiimiüritus. Osalejad läbisid rajatutvustaja järel erinevaid elemente (mis paigutati eri võistlusel eri kohtadesse ja osa neist vahetati ka välja - näiteks kiik koti vastu). See rajaläbimisõpe oli tõesti omaette vaatemäng; väga keskendunud inimesed kõndisid üksteise sabas, vahel seisatusid ja iga elemendi juures muutsid oma käte asendit, vastavalt sellele kust poolt siis koer pidanuks olema. Aga kuna rajaõppe puhul oli tegemist virtuaalse koeraga (inimese peas), siis jah, tore oli vaadata pantomiimi.

Võibolla saan ma mingil päeval seda blogi sissekannet täiendada ka mõne meie fotokaga võetud videoklipiga.

Aga hetkel siis paar pilti võistlustest ka.

Artemis-Ilmar tormasid siis rajale meie jaoks hämmastava kiirusega:


Jälgisime siis lummatuna. Järsku keset edukat võistlust kõlas Ilmari hilinenud röögatus. Artemis oli täiskiirusega põrutanud kuhugi vales järjekorras. Aga raja nad siiski tegid lõpuni välja ja seda eksimatult ja tasuks disklaff... Ilmar oli vihane, muidugi mitte Artemise peale. Aga treener kiitis jälle, et sellist kiirust nad ei olnud kunagi näidanud.

Tegelikult disklaffe said enamik koeri, aga Emmal läks ülihästi ja radagi sai läbitud ikka täistambiga.



Igatahes väga huvitav võistlus meie jaoks. Pidevalt oli midagi vaadata, eri koeratõugude etteasted olid ikka väga erinevad. Mõni koer isegi pöörase kiiruse pealt tervitas mingit tõkkeületust jne haukumisega.

Aga pidime lahkuma, vaja oli veel valges koju jõuda ning teha siis meie esimene uue kelgu proovisõit.

Seepärast ei saa ma ka kommenteerida, mis siis teisel võistlusel seal juhtus. Igatahes Artemis saavutas väärika 6 koha (19 koera seast) - tundub et rada läbiti eesmärgiga mitte eksida ja seetõttu ehk ka kiirus väiksem. Ning Emma oli siis omas klassis võitja ja peab edaspidi võistlema klass kõrgemas seltskonnas.

Aga tulemused siis koerteklubi "Säde" koduka uudistest.








Tuesday, January 13, 2009

Saime kelguomanikeks

Meie grööni koerte alase tegevuse kõige suurem abistaja on meie kuldsete esiema Roosi kasvataja Livia (kennel Guldfund`s). Omalajal saime Livialt abi Rootsi kennel Racystari rootsi keelsete kirjade saatmisel, eks see oli väga suur pluss, et me grööni koerad saime. Tänu Liviale lahendati meie gröönude export paberid Rootsi Kennelliidus. Jne.

Livia oli minemas Soome ja Pille rääkis vahetult enne seda just kelkude teemal Liviaga. Ning järgmine päev oli meile pakkumine, et nad toovad meile Soomest koertekelgu (samojeedi koerte kennelist Nauravan Majavan). Otsustasime siis mõne tunni jooksul, et teeme selle väljamineku kelgu ostmiseks (koos 2 koera rakendusega veorihmaga).

Ning laupäeva oli siis kelk Tartus kohal. Läksime siis seda vaatama ja ära tooma:

Kuna autoke meil pisike, katuseraami ja käru ka ei olnud, siis toppisime kelgu otsa pidi auto pagasnikusse ja sõitsime järgmine päev sellega õnnelikult kodu:

Monday, January 12, 2009

B-pesakond oma aastavahetuse eel

Roosi B-pesakond saab 29. jaanuaril juba aastaseks. Suured noored koerad juba.
Brendan on õnnelik Mustvees, kus ta kodu on päris Peipsi järve lähedal:
jaanuaris 2009:

ja oktoobris 2008:

Jami (Benjamin) elab Soomes Kaukkolas koos veidi vanema isase kuldse Waltsuga:
10.01.2009:

ja möödunud aasta lõpul:


Jami tuleb veebruaris Tallinnasse Võitja näitusele!


2008.a. sügisesel koolivaheajal käisime Kirkega külas Tallinnas Beatrixil ja Tabasalus Baltheril. Mõlemad on kasvanud väga kenadeks noorteks koerteks. Beatrix oli väga graatsiline ja viisakas (võrreldes Roosi ja Athenaga). Kahjuks oli tal tol hetkel jooksuaeg, nii ei saanud ta tulla kaasa Baltherile Tabasallu külla. Veel kurvem oli see, et olime oma fotoka unustanud ööbimiskohta maha ja meil polegi tast hetkel pilti.
Baltherist see-eest tegi pildid nende onu Carlo perenaine Heili.
Balther Tabasalus:



Balther ja Beatrix ühisel jalutuskäigul. Hetkel nad siiski lebotavad.

Ka Beatrix`ist tehtud piltide kollektsioon täienes;




Sunday, January 11, 2009

Meie rakendiveo õpe on paigalseisus

Eile siis otsustasime, et teeme oma "kenneli meistrivõistlused" suusaveos, et selgitada parim edasiliikuv paar. Variandid; Pille-Torbikuga, Aulis-Silvaga ja pärast Pille-Silvaga, Aulis-Torbikuga.

Sätime siis Pressi teeotsas ennast valmis ja siis Pille-Torbiku eraldistart ... Ainult et mitte kui midagi ei juhtu. Torbik ei liigu edasi. Natuke maad siis mõneminutilise jagelemisega nad saavad edasi, kuni pöörduvad minu (kodu) poole tagasi.

Asi on hapu. Ka Silva tegi minuga sama tembu. Midagi on korrast ära, tegelikult juba aedikus käitus Silva imelikult - puges kuuti (nii nagu 1. jaanuaril), kui tahtsin rakmeid panna.

On mis on, Silva Torbikuta (ja vastupidi) nad üksikut suusatajat ei vea. Ja ka ühes rakendis liikumine oli üpris vaevaline, vaid tagasitee (kodutee) oli veidi aktiivsem.

Katastroof.

Koerad seisavad ühes kohas ja ei taha enam kuuldagi liikumisest. Täielik paigalseis. Meie veoõppel.

Friday, January 9, 2009

Katsetame suusavedu edasi

Teisipäeval ilmus Koertekojas teade Lätis toimuvatest lumealade rakendispordi võistlustest. Tekkis huvi seal osaleda (võistlemist meilt nõuda on veel varavõitu), st võistlustrass läbida kogemuste saamiseks

Kelku meil ei ole. Aga võistluskavas on kirjas ka suusatajavedu ühe koeraga.

Aga me ei ole omi gröönusid ju proovinud suuska vedada üksiti. Jõuame siis nagu ikka õhtul koju, mina võtan oma suusaveo ette Silva ja Pille Torbiku ja kõnnime Pressi küla teeotsale. Kuigi on juba pime, oleme pimedas liikumisega kohastunud (isegi taskulampe ei ole meil kaasas), sest et mingi lumise tee helendus on ikka olemas.

Minek siis ja näen et Pille Torbikuga tuiskavad minema. Mina aga koperdan, Silva on küll minust eespool liikumas, aga eriliselt pingul veorihma ei ole. Silva on ikkagi veidi ükskõikne veo vastu ja nüüdne suusavedu üksiti tundub talle ka vist harjumatu. Jooksuaeg on tema jaoks siiski lõppemas, selle süüks asju ajada ei saa. Tegelikult, niipalju kui ma olen Silva kodukenneli Racystari koduka pilte uurinud, ei ole ma seal näinud pilte suusaveost. Kärurakendis olen küll Silva pilte näinud. Äkki on veidi harjumatu asi Silvale?

Aga tasapisi saame ikka liikuma ja jõuame hoolimata minu olematust suusatehnikast-võhmast Pillele-Torbikule järele. Aga eks nad ootasid.

Pille puhul on Torbik kõva vedaja, juhul muidugi kui ta ei leia põhjust vedamisega suunduda teelt metsa poole. Ja pahatihti on selles süüdi meie vabajalutusliikumise kuldsed. Kui ikka Roosi-Athena nuusivad midagi põnevat teekõrval, siis ka Torbik on eluliselt huvitatud neile järgnema.

Aga samas, kui kuldsed võtavad teepeal liikudes kiiruse üles, on see suur motivatsioon ka meie gröönudel kiiruse lisamiseks.

Tagasiteel kimame siis kõrvuti Pillega mööda mõne meetri laiust teed mäest alla, kiirus päris mõnus. Anname veel keppidega hoogu, aga siis näen et teele meie kõrvale on mahtunud ka Athena-Roosi. Korraga on mäelaskumise tee täidetud 4 koeralaiusega (+ kahed sahka liikuvad-pidurdavad suusad), kardan et kuldsed saavad keppidega pihta. Aga lõppes kõik hästi.

Enne retke lõppu vahetame ka koeri.

Kokkuvõtteks:

Nooruslik Torbik on energiline vedaja, kui just midagi tee kõrvalt ei huvitu. Silva on hea teejoonise järgija (vähemalt tuttaval teel), aga hetkel tal eriline motivatsioon puudub kiiruslikuks liikumiseks. Siiski-siiski - koduteel saabus ka kiirus.

Mina olen aeglane ja kaalukas suusataja, aga usun et suudan distantsid ikka läbida ja koera ohjata.

Pille on minust kiirem ja kergem suusataja, aga ei ole kindel et kogu tee suudab täiskiirusel läbida ja koera suudab samuti ohjata.

Asume uurima, kas leiame kellegi, kes tahaks meie asemel suusatada.

Tuesday, January 6, 2009

Skijoring ja kelgusõit

01.01.2009.a. algas meie gröönudele raske tööpäevaga.

Demosime oma külalistele omi kelgusõiduoskusi-kelgukoeri ja lasime neilgi jupiti asja proovida. Külalisi oli mitu satsi ja seetõttu said neist vaid kümmekond veidikese liikuda koertega. Ja seda erineva eduga, arvatavasti enamik võis ehk pettuda?

Silval veel jooksuaeg ja sellega proovin seletada Silva ootamatut tõrksust kelguveo vastu. Lähen siis hommikul aedikusse, et talle rakmed külge panna, hoidub kõrvale. Paneme aga siiski Silva ja Torbiku kelgu ette, ja ohh imet - Silva järel kohati veorihm lõdva ja Torbik siis põhi vedaja. Muidugi mitte neil juhtudel, kui ta tee kõrvalt teekõrvast otsimas on. Aga esimese külaliste kambaga saame enam-vähem Pressi küla edasi-tagasi tee läbitud (4 km), kui saabub järgmine ja ülejärgmine külaliste seltskond. Ja peame ikka kõvasti vaeva nägema, et Torbik-Silva uuesti kodunt eemale pörutaks. Millegipärast nad seda ei tahtnud... OK - piirdume siis kodu ligidal edasi-tagasi kulgemisega.

Mõneti sõltub koerte kelguvedu ka sellest; kes nende taha asub. Nii mõnigi kasvõi koerakauge inimene saab ootamatult kõva hoo sisse. Pille vennanaine leidis ootamatult ennast keset Pressi küla, kuigi niikaugele meie gröönud kunagi ei olnud jõudnud. Samas mõne teisega; koerad algul meie õhutusel ehk liiguvadki edasi, aga kui võõras ikka ei kilju õigestviisi taga; hopp-hopp-hopp või minu moodi kõukõukõu või midagi veel seletamatut - siis õiget sõitu ka ei ole. Nojah - mäest alla siiski saadakse, aga ka siin on vaja Torbiku suunamist - vasak või parem või stopp.

Pille arvates - osad inimesed loomupäraselt (näiteks üks endine hobuseratsutamisfänn) tunnetavad koeri ja koerad neid ja seetõttu ka koostöö sujub.

Teistel aga vist seda koeratunnetust ei ole. Ja kuna ka meie koerad ei ole nii tugevad kahekesi ja õiget kelku ei ole ja eks väljaõppe algusjärgus ja võibolla isegi ekslik, siis ei tule ka õigest sõidust midagi.

Otsustasime, et pakume koertele midagi muud (Skijoringut ehk suusavedu) ja pühapäeval ajan endale suusad alla ja gröönud ette ja kakerdan siis koduväravast Vastseliina-Haanja maanteele. Ja uhh, järsku leian ennast täis kiirusel mööda maanteed kihutamas. Aga kui vasak suusk on teeääre sügavamas-puhtamas lumes ja lippab kui põrguline, siis parem suusk mahub vaid maanteele ja seal on lume alt kruus pidurdamas. Ühesõnaga - otsustasin loobuda täiskiirusel sunniviisilisest suuskadega spagaadi tegemisest ja viskusin ise pidurina teele pikali.

Aga Pressi küla külateel sai juba sõita. Üks mäest laskumine oli päris hirmus. Kartsin juba et põrutan täishooga koertele tagant sisse. Arvatavasti seda ohtu saab leevendada õige veorihma pikkusega, aga see on mul teadmata.

Aga laseks siis piltidel enda eest rääkida;

Siiski seda peab eraldi mainima, pean ka ise suusatamist õppima. Kunagi nooruses sain ehk klassika suusatamissammu enamvähem selgeks ja eks omal ajal mägedes ka laiade "Beskid" suuskadega talvematkadel sai käidud, aga sellest uisusammust ei tea suurt midagi. "Uisusammus?" mäkke rügamine või isegi tasane maa, mis ebaühtlaselt lumega kaetud - on minu jaoks üks suur vaevanägemine ja jõuraiskamine.

Kui meenutada lähiminevikku, siis kuskil koerakrossi võistlusel mõõdukas sörk koerte järel oli lihtsam tegevus, kui selle talve suusaproovi algus.

Tegelikult võinuks sellest esimesest skijoringu katsetuse päevast rahuloluga rääkida, kui ei oleks lõpus sattunud uue jama otsa.

Otsustasin tagasi jõudes, et taluväravani me mööda maanteed ei sõida. Et peale eurokraavi on paralleelselt maanteega vaja rajada oma suusajälg. Tõmbun siis teelt kõrvale ja alustan uues kohas edasi kulgemist. Aga koerad tunglevad minust paremale maanteele ja ei taha kuidagi minu ees puhtas-sügavas lumes rada rajada. Karjun küll - vasak-vasak-vasak, aga sellest käsklusest seni (minu arust) aru saanud Silvagi ei taha mind kuulda. Tirin veorihmast jõuga neid enda juurde ja lükkan siis edasi - aga hopp-hopps ja koerad jälle maantee poole roomamas. Siis tuleb ka elektripost ette ja üks koer libiseb eurokraavi ja kõige lõpuks kiljub Torbik, sest et veorihm on kõige õnnetumal kombel tema jala ümber ja teises otsas sikutab Silva Torbikut ja ja ka kuidagimoodi Torbiku jalga eri suundades. Ja mina olen selle Torbiku liikmete rebimis kolmnurgas oma pidur. Kuidagimoodi saan ise suusad jalast ja harutan koerad lahti ja longin lööduna koduväravast sisse.

Aastalõpust juba uuel aastal

Aasta lõpu poole oli siis meil mõned päevad külas Heili koos Riannaga;



Heili rändas looduses kõvasti ringi ja tegi ka nähtust pilte, need kajastuvad ka tema koduka (http://ringokris.googlepages.com/uudisednews.) uudiste osas.

Ja ega meiegi siis kodus istuda saanud, kui ometigi detsembris võis näha ka teist korda päikest. Kirke sättis siis end kelgule ja pani gröönudega Pressi küla poole ajama - kuldsed siis omasoodu järel. Mina siis sörgin ja jalutan vaikselt järele, kuni siis kaugustes näen ootavat Roosit;

Roosi siis nägi ka mind ja kappas suure hooga mulle vastu;


Ja minuni jõudes pidi ta kõvasti pidurdama;

Ka Kirke oli juba tagasi teel Pressi külast (meie talust asub see 2 km kaugusel);

Kirke on muutunud juba niivõrd osavaks, et hoolimata koerarakendiks sobimatust kelgust (esmajoones häda selles, et sõita ei saa seistes), oskab ta meist kõige paremini koeri mäkketõusul abistada. Ise küll küürus, aga annab vapralt jalaga hoogu;

Aga mõned pildid ka Heili poolt jäädvustatud hetkedest. Ka kuldsed naudivad lund, suisa niivõrd, et visku või selili ja muudkui püherda. Rianna ja Roosi mänguhoos;

Aga siin on meie kuldsete kari teel kuhugi, ainult Roosi seisatub hetkeks veel ja laseb oma profiili lume ja päikse säras imetleda;

Aga ka üks tubane pilt Athenast, kes vaatab midagi söödavat andunult ja tähelepanelik silm võib üles leida ka väikese süljerea;