Kelgukoer kelgukoertel külas

Rohkem kui nädal tagasi käisid meil külas Alvar-Sigrid-nende lapsed ja Grisli.


Kõigepealt Grisli tutvus aedikus olevate kelgukoertega - seda vajaliku lugupidamise ning samas julge uudishimuga.

Meil olid jälle parajasti külas koertega sõitmas Hanna ja Mona (katsetasime sellel hooajal esmakordselt neljaseid rakendeid (üks rakend läks hästi aga teine ebaõnnestus). Kuigi noort koera (suisa kutsikat- Grisli ligines veel viiendale elukuule) võib ehk ebameeldivate kogemustega rikkuda, siis usaldasime niivõrd oma kogenud Silvat, et see näiteks kuidas rakendis liikuda. Grisli sai elus esmakordselt traksid selga, siis mingi imeliku rihma selja taha ja siis veel mingi kolisev asi ka (käru). Aga kõrval oli rahulik Silva ja ennäe - sõit läkski lahti. Mona juhtis neid ehk vaid mõnisada meetrit, sest et algul ei tohi liiga teha, hea emotsioon peab mälestuseks jääma.

Aga Grisli kappas mõnuga ja nagu oleks juba kogenud kelgukoer.

Ka toas tervitas Grisli uusi seninähtamatuid tegelasi rõõmsa tähelepanuga. Ja ka nädal aega juba kutsikatega mässanud Polly tundis heameelt külalist nähes. Koonud koos me neid limpsima ei lasknud, veidi ikka kardad mujalt maailmast saabuda võivaid pisilasi jne.

See eest inimestega võis Grisli teha mida iganes...

Andsime Grislile ühed meie kõige väiksemad traksid kaasa (kuskilt 10 cm siiski pikad veel) ja nagu allolevalt pildilt näha - jätkus Grisli traksides veoõpe edukalt juba koduses maakodus. Lapsed ees ja Grisli karjale järele - panemata tähele mingit tühist raskust oma selja taga.

Piltide autorid olid Alvar ja Sigrid, aga Grisli nime õigekirjutuse pärast ma ei vastuta, ei tabanud õigel ajal küsida.

Ühine pere

Silva ja Torbik ja 12 kutsikat jagavad nüüd ühist pesakasti (kuskil 3 ruutmeetrit). Algul (kord ööpäevas) oli ka pisikesi nagelemisi Silva ja Torbiku vahel. Silva arvas, et kõik kutsikad on tema omad. Ja hakkas neid Torbiku kõhu alt tassima omale poolele. Torbik osutas mõningast lühikest vastupanu, kuid alistus ja taandus - et siis veidike hiljem - uuesti emapositsioonile naasta. Ainult et kutsikaid oli tema juures järgi vaid mõni üksik.

Nüüd aga koerad oskavad lugeda - nii nagu algselt 5 on Torbiku jagu ja 7 on Silva jagu. Aga pruunid ja mustad ja musta-valged ja pruuni-valged kutsikad - on kõik segamini. Emmed lakuvad muidugi koheselt teise emme alt saabunud kutsika üle.

Suuruselt kolmes liigas - paar pisemat - keskmikud ja veidi suuremad hiiglased. Kilo kaal oli juba esmaspäeval mõnel Torbiku kutsikal käes. Ja ikka aktiivsed tegelased - mingil erilisel kombel nad vingerdavad ülikiirelt emme poole. (usutavasti niisugused nägid välja Maa eluslooduse varases nooruses maailmamerest maismaale elama asuvad uim-jalgadega ürgkalad). Ja kui kaugele jäämine, selja taha jäämine või suisa emmede jalge alla satuvad, siis hele ja tugev hädapasun hakkab huilgama. Aga muidu on üldiselt elu kutsikate ruumis ülivaikne.

Ahjaa - emmesid saab vaid vägisi mõneks sekundiks välja. Siiski pisike progress toimub, lihatükk ees ja koerad mõned meetrid järel ja siis sulgen reeturlikult nende taga ukse kutsikate manu.

Silva pesakond

Peale Torbiku kutsikate tulekut jäin edasi valvesse. Ka Silva lõõtsutas ja tundus valvel olevat. Aga ei midagi. Nii ka õhtul ja öösel. Ja ka laupäevane päev oli vaid ootus. Oehh.

Siiski laupäeva õhtul Silva tahtis pesa teha. Öösel andsin ka Silvale lihakamaka (toidame gröönusid toorega), mõne minuti pärast lasi aga värgenduse põrandale ja buldooserdas ninaga seda piki põrandat - nagu teeks toidust kuhilat ja peidaks seda.

Siis nad koos Torbikuga ulgusid öösel paaril korral lühidalt.

Vastu pühapäeva hommikut oli Silva keset pesakasti Torbiku koha üle võtnud ja Torbiku kutsikad toimetasid midagi ta kõhu all. Torbik ise teises nurgas. Taastasin tema emaõigused, natuke kartis - aga siis võttis õige positsiooni sisse ja Silvagi lasi seda sündida.

Torbik on ülihoolas ema, välja saame teda vaid väevõimuga, kiirelt asjal ja kohe tormakalt ukse taga, et kus mu kutsikad.

Igatahes laupäeva õhtuks oli meil Silva pärast juba suur paanikaosakond, otsustasime järgmine hommik minna Tartusse Silvaga, et äkki vaja keisrilõiget.

Õnneks aga pühapäeva hommikul 7.05 tuli esimene kutsikas.

1. Emane. 7.05. Pruun. Valge laik peal. Kõik käpaalused valged. 670 grammi.

2. Emane. 7.43. Pruun. Väike valge laik laubal. Väga pisike valge täpp turjal. Vasak esikäpp õlakondini valge. 660 grammi.

3. Isane. 8.50. Valge. Seljal must laik. Pea must, pea keskel valge lauk. 690 grammi.

4. Emane. 9.03. Must. Valge joon peas. Kuklas valge laik, turjal valge täpike. Esikäpad küünarnukini valged. 500 grammi.


5. Isane. 9.32. Pruun. Valge kaelus ümberringi. Valge joon pealt kaeluseni. 625 grammi.

6. Isane. Pruun. 665 grammi. Sünniaeg teadmata


7. Emane. Kuskil peale kella 15-t. Must. 550 grammi.


6. ja 7. kutsika sünniaega me ei tea. Sest et paanikaosakond oli otsas ja muutusime rõõmust muretuks (kuigi tundus nagu midagi veel kõhus olevat). Igatahes kell 12 ei olnud juurde tulnud kedagi. Ja käisime üpris tihti vaatlusi tegemas. Söötmas. Jootmas.

Aga Silva on kogenud ema, vaikselt ajas omi asju (siiski 5. isase puhul lõikasin ise nabanööri läbi, ei läbenud väsinud Silvat passida).

Peale kella kolme teatab järsku Kirke, et Silva juures on üks pisem must ja märg kutsikas. Okei - eks ta äsja - peale pikka vahet siis ilmale tuli.

Hakkame kõiki kutsikaid pildistama-kaaluma. Torbiku pesaga oli lihtne. Aga Silva pesa puhul segadus. Midagi oleks nagu ülearu. Pille vaatab kahe emme alla mattunud kutsikakogusid (läbisegi - vahet ei ole kelle kutsid millise emme juures on) ja asub kutsikaid loendama. Ja nii ongi - ka 6. isane kutsikas oli siia ilma tulnud ja märkamatult ennast üldisesse parve sokutanud.

Silva kutsikatega.

Silva kutsikad ehk E-pesakond.

Tiined Torbik ja Silva

9. märtsil pildistasin tiineid gröönusid. Silva oli hirmuäratavalt suur, kõht pea maani.

Torbikul aga polnud nagu häda midagigi:

Kappas rõõmsameelselt ringi:

Kõige optimistlikuma arvestuse järgi - pidanuks Silval juba poegimine alanud olema - aga ei midagi. Laseme neil siis viimaseid päevi vabaduses kapata:

Silva ja Torbik on tiined

Mingi hetk peab siiski avalikustama, et meie grööni koerad on tiined. Silva ja Bamse paaritamine oli meil kindel kavatsus.

Torbik aga pidi ootama oma järge edaspidi.

Aga...

"Ei takista uks ega takista aken, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar" - mõtles Torbik ja tungis läbi saunaakna teda ootava Bamse juurde. Meenutus tollastest sündmustest on siin.

Torbikuga on see talv üks müstiline häda; hakkan teda spetsiaalselt pildistama, aga pärast selgub, et pildistamine läks aia taha.

Aga Silva poseerib oma tuntud headuses edasi:


Vaadates Silva kutsikatest looka vajunud kõhtu, tunnen siiski ärevust - ikkagi esimene grööni koerte pesakond. Kuidas meil läheb?


Aga oodata ei ole enam palju, naistepäevast peame valmis olema - algul Silva ja siis mõni päev hiljem Torbik.

Põrumine

Veel laupäeva hommikul ei olnud ma kindel, kas ma sinna Kõrvemaale lähen. Kõik objektiivsed näitajad ütlesid, et mul sinna küll praegu asja ei ole. Et me ei suuda rada normaalselt läbida. Aga samas, proovima ikka peab - äkki siiski Silva veab meid välja - innustab Torbiku ka liikuma, Torbik unustab oma puned. Seepärast otsustasime, et prooviks 2-st rakendit ja liikumisriistaks siis tõukejalgratas - Kickbike. Helistasin Hellele, kurtsin oma muresid - ja Helle nägi vaeva ja orgunnis meile siis selle kickbike. Nimelt firma esindajad olid Kõrvemaal neid riistapuid tutvustamas.

Selgus, et kickbike käsitlus nõuab siiski ettevaatlikust, kui kasutad vedajaks koeri. Demo värgil õnnestus mul koerte ette sattuda - järsk planeerimatu suuna ja kiiruse muudatuse vajadus ning kui jalgu seetõttu enam ratta peal ei saa kindlalt hoida, siis raskuskeskme kadumise tõttu lendab ratas tervikuna õhku - ettepoole.

Peale selle, et oleks peaaegu õnnetuse põhjustanud - olin ka mujal hädapätakas. Esimene asi platsil - algas just võistluste avamine-ülesrivistus - kui suutsin järsku Torbiku käest lasta. Torbik stressas täiega, pisike jalgadega vastupunnimine ning ainult rihm koos kaelarihmaga oligi mul peos vaid - aga Torbik suundus kuhugi... Õnneks järgmise inimgrupini, kes ta kinni püüdsid.

Ahjaa - Torbiku karvavahetus (suve keskel algas) ei ole senini täielikult lõppenud ning millegipärast on ta ka alakaaluline (käisime paar päeva tagasi vaktsineerimas - siis 25 kilo vaid). Nii et kõik asjad tulevad ta seljast-kaelast lupsti lahti.

Jamadega oli mul terve päev täidetud. Torbik oli lukus (ta küll hirmust ei värisenud, aga ei mingit koostöö valmidust), saaks vaid kuskil kindlas paigas koos Silvaga paigal olla - auto oli parim koht neile... Siiski-siiski - kui juhuse tõttu teiste koertega kokku sai, siis mängida tahtis küll. Aga mingit asjandust vedada... seda küll mitte.

Torbiku häda on see, et ma ei ole teda järjekindlalt sotsialiseerinud (harva kui ta oma aedikust või jalutusrajast erinevaid kohti-olukordi on näinud). Kui kutsika põlves ta ei osanud midagi stressata, siis nüüd uudsed kohad kuskil äratavad temas umbusku.

Aga minu stardini? on veel aega. Proovin erinevaid võimalusi koertele pakkuda, ehk kohanevad. Sisetunne ütleb, et Silva täna ei vea. Sisetunne ütleb, et Torbik täna ei vea. Sisetunne ütleb, et nad ka koos ei vea. Ja nii ma siis kaalun-katsetan kahte varianti - kas ainult Torbikuga rajale minna või siis Torbiku-Silvaga. Pärast paari tunnist stardi ootust ja eri variantide katsetust, olen juba ise apaatses seisundis. Koerad lebavad stardikoridori ligidases metsaäärekeses, neil on juba hea rahulik olla. Jälgivad starte, aga ei miskit elevust. "Mõnus" küpsetus. Jagan huvilistele-pealtvaatajatele intervuusid - et oleme küll täna stardis, aga tõenäoliselt stardijoont ei läbi. Täielik mõttekramp. Peaks loobuma, aga ei suuda ümber orienteeruda. Ja äkki siiski mingi valemiga saame minema? Kui ei proovi, siis ei saagi teada.

Häda veel selles, et kahe koeraga - ja samas üksi - võistlustele tulla on suur jama. Vähemalt minusugusele algajale - käsi-jalgu ei jagu. (ühed rihmad unustasingi platsile vedelema, kuni õhtul küsiti; kelle omad?). Nüüd ei teagi - aga selline mulje jääb - et võistluskohta mineku kohta on mingid reeglid või tavad; iga startija teab oma stardiaega ja ei passi stardikoridoris. Hüütakse võistleja nimi - siis tükk aega vaikust - siis ilmuvad kuskilt koerad-inimesed - sättides oma tulekut nii, et võimalikult vähe passimist oleks. Selline mulje jäi - mõnel juhul oli ajastus niivõrd hea, et näiteks mõned eurodog`de rakendid ei pidanud isegi stardijoonel seisatuma - nende stardiaeg oli alanud, võisid hooga edasi lennata. Ojaa - siin on ikkagi proffid tegutsemas.

Käsi-jalgu ei jagunud mul isegi fotoka autost toomiseks. Seepärast - mul lihtsalt ei ole pilte võistlustest ja kelgukoertest. Tegelikult ei oleks ma isegi stardijooneni jõudnud, kui Helle ei oleks oma aega raisanud (eks temalgi oli vaja omi võistlusettevalmistusi jne teha). Muretses kickbike, andis ja pani oma veoliini ratta külge, näitas sõiduvõtteid (ka firma esindaja reguleeris pidureid, õpetas riista) ja jne.

Lõpuks saabub minulegi tõehetk. Koertele on asi juba ammu selge (tagantjärgi meenutan, kuidas Silva kaastundlikult naeratas minu ponnistusi jälgides), täna ei ole see päev, et koos rajal lolli mängida. Peaks nagu startima - aga koerad vedelevad rohus edasi. Tirin, käsutan, veenan, panen koertega koonud kokku, otsin kontakti - ei miskit. Kaastundlikud stardilähetajad proovivad mind aidata - et mina olgu tõukeratta küljes ja nemad suunavad koeri üle joone. Ei miskit. Ka vastupidine variant - mina koertega ees - ei õnnestu.

Mingi hetk - on Torbikul hoopis traksid üle pea ja hiilib metsasügavuse poole. Kangestun õudusest. Aga Silva on paigal ja peale minu mõningast roomamist põõsa all - suvatseb Torbik usaldada ennast minu käeulatusse. Minu ühes eelnevas võistlusstenaariumi kujutluses oli ka variant, kuidas koerad kaovad kuhugi Kõrvemaa laante sügavustesse või Tallinna maantee liikluskeeristesse. Nii et - väga edukas päev oli hoopis. Koertega ju midagi hullu ei juhtunud. See, et minu ego kannatas, misseal ikkagi. Elame üle.

Aga egas midagi. Võistlused ka lõppesid ja algasid muud tegevused. Näiteks mitte kelgukoerte tegevuste demod. Sügava mulje jättis mulle saksa lambakoerte töö näitamine (omajagu aastaid küll koertega tegeletud, aga ei olnud ennem varrukatööd näinud). Päris lahe oli see, et ka publiku hulgast leiti siis kelgukoerte juhid, kellele usaldati varrukamehe töö. See võib olla ikka päris põnev - kui mingit tundmatut relva (aga ründav sakslane seda ju on) pead tõrjuma-käsitlema.




Tõestuseks, et ma ei käinud saksa lambakoerte mingil IPO üritusel, vaid ikka rakendispordi üritusel - on mul vaid mõni pildike ka põhjamaistest kelgukoertest.

Tegelikult oli minu arust võistlejaid üllatavalt palju (tulemuse said kirja vist 46 tegijat) - tõsi küll
eestlaste osa oli seal vist ainult 12 nime (andmed pärid rakendisport.ee kodukalt). Seega Lätis-Leedus on asi päris populaarne. Kuuldavasti nii mõnigi läti-leedu jalgrattur olla ikka tegev jalgratta sportlane, kellele siis on usaldatud võistluseks väljaõpetatud kiire kelgukoer. Tegemist on ikka spordialaga, kus on võimalik ennast teostada.

Nojah - viinamarjad on hapud, aga ikkagi - kas minusugusel tugitoolist püsti tõusnul ikka asja on sportlaste hulka... Eriti ilma treeninguta (ja füüsilise võimekuseta), väljaõppinud koerteta, tehnikata ja põhiline - eesmärgita. Elame-näeme. Sammhaaval saab ehk selgust. (eelistaks esialgu Kapa-Kohila küla meistrivõistlusi, aga kes neid siis teeb...)

Aga päev ei olnud veel otsas. Läksin auto juurde ja tegin siis valmis mõlema koera jaoks veoliini otsa käivad kummiosad. Siis tõstsin tagaistmelt välja kaastatoodud laste maastikuratta (Kirke on sellest välja kasvanud...), rakendasin koerad ette ja peale mõningasi ponnistusi läbisin tühja stardivärava ja suundusin rajale. Tegelikult peale 100 meetrit oli kõik tore (nii nagu meie rakendi parimatel aegadel), eurodog`de kiirust muidugi ei olnud ja pedaale ka eriti sõtkuda ei saanud (muidu koertest kimanuks ettepoole) - aga arvestades eelnenut põrumist - olin rahulolu ise. Aga - seda lõbu kauaks ei olnud. Silva otsustas järjekordselt, et temale sobib mingi muu tempo. Ja nii me kulgesime; ees Torbik, siis mina rattaga ja tagantpoolt üpris pidurdades Silva. Muidugi - üks jama - ühtsest veoliinist lähtusid mul üle meetri pikkused konkreetse koera liinid - nad ei olnud kõrvuti. Ja mida edasi, seda vaevarikkamaks sõit läks (kuni meie tegevus enam sõitu ei meenutanud...). Mingi hetk oli teel porilombid - paar minutit toimus seal joogivarude täiendamine. Ja siis tulid mäed. Tükki neli korda erinevatel mägedel valgusin ma ratta otsast maha ja veeretasin ennast vaevaliselt ülesmäge. Allamäge oli samas tore (õnneks mul laskumiste kartust ei ole - ikkagi mägede poeg...). Nojah - mingi hetk vaatan - mingi julla ripub leikstangi küljes. Ja mingi hetk hiljem on ta kadunud - leidsin siiski maast üles. Kae - käsipiduri hoob. Egas midagi, et mitte koertele otsa sõita - läks edaspidi käiku ainult üks pidur.

Kõigi nende jamade peale - on koertel huvi otsesuunas (st mööda teed) liikumiseks vaibumas. Torbik püüdleb nii mõnelgi korral hoopis kõrvalmetsa lõhnadele (aga kuuletub siiski), Silva on lihtsalt tüdinenud ja arvatavasti ka väsinud. Kogen ka seda situatsiooni - kui veoliin kiilub rataste vahele ja siis tuleb tegeleda puzzle harutamisega.

Eelmine aasta jooksin ma siin 3,9 km-t (aeg 20 minutit) - tänane jalgratta rada peaks olema 4,2 km - aga orienteeruv moblalt võetud lõppaeg finisijoonel on tubli 29 minutit. Mitte ei saa aru, kuhu mu aeg kadus - kindlasti oli mul liikumiskiirus suurem? kui joostes. Võibolla suutsin raja esimeses kolmandikus mingi lisakilomeetri raja leida? Algul lähtusin teel olevatest jälgedest (kuskil olid ka vasakule lühemale rajale pööravad jäljed - panin siiski otsejoones edasi tugevamate jägedega rada pidi). Hiljem märkasin - et tee äärtes on punased suunamärgised, võrkaiad jne. See eelmise aastast juba mälus olev silt - finisini 900 m - läks küll ootamatult kiiresti - kuigi olin väegagi väsinud.

On mis on, vähemalt enda jaoks sain mingigi eneseusalduse tagasi. Et ideaaltingimustes on siiski ühtteist võimalik.

Kui jõudsin tagasi, siis oli alanud ka "musher party".

Nüüd ma sain kuulata teiste jutte võistlusest ja üleüldse kelgukoerandusest. Tegelikult kõige huvitavamad olidki juhtumised ebaõnnestumistest-raskustest. Selgus, et nii mõnigi teine oli mägedes ratta otsast maha roninud. Omaette kogemus olevat, kui tagantpoolt tulev rong möödub; pead koerad kinni pidama - et kiirem mööda lasta ja kaotad seega liikumisajas ning koerad kaotavad ka liikumishuvi - õnneks siiski möödunud rongi nad jälle tahavad mingi aeg taga ajada.

Lisaks sain teada - et ka teistel on oma kelgukoerte tegevuses olnud taandarenguid. Miski siin ilmas ei ole uus ja ainulaadne. Traksid koeral üle pea - ikka juhtub (mingi kett pidavat pandama trakse ja kaelarihma ühendama?), koer ei võta võõras kohas vedu ja kardab - aga omas kodus boss, vähesed kelgukoerte sotsialiseerimisvõimalused jne.

Muidugi - kui kennelis palju koeri, siis ehk ei ole tarvidustki ponnistada puntrasse sattunud koera ülestöötamisele (usun siiski, et põhiviga on minus - mitte koertes). Minul on vaid Silva ja Torbik - käega lüüa ma ei saa, kui tahan kasvõi hobi tasemel edasi tegutseda. Eksnäis.

Õnnestus ka veidi lõunanaabrite jutte kuulata. Häda selles, et minu ainuke võõrkeel (vene keel) ei ole enam "rahvaste vahelise sõpruse" keeleks. OK - mõnest lausest inglisest vahel saan aru, aga ise ei oska mitte mütsigi küsida. Põrnitsen siis Läti Ain Reppo (st - läti rakendisportlaste pealikuga oli tegemist) koera ja mõtlen, et küsiks; "Kas lätlaste koertel on samuti kuus varvast?"

Võibolla kui oleks seltskonda edasi jäänud (kell 22? algas saun), siis oleks ehk küsinudki. Aga õnneks? tuli mõistus koju, aeg oli koju sõita. Suitsud otsas, ööbimiseks laagri ehitamise peale ei olnud seni mõtelnud (ise veel ükskõik kuidas - aga koerad...), kodus sada tööd ootamas (aga kui oleks tulemuse kirja saanud, siis ei oleks neid töid olnud...) ja ausalt öeldes - ega eriti ei tahtnud enam järgmine päev uuesti pea 100 %-se tõenäosusega stardi ebaõnne taluda....

Samas - oli kahju lahkuda. Võistlus pidi pühapäeval käima nii, et ees parimad ajad ja siis kehvemate aegadega jälitajad. Põnev ju - ja saanuks rahulikult pealtvaataja olla. Ja kindlasti oleks saanud uusi kogemusi ja teistelt lugusid-õpetusi kuulnud - kuidas mõista kelgukoeri.

Selle eelnenud pika jutu selgituseks seda; Tegemist ei ole minu möödalaskmiste ja tegemata asjade õigustamisega.

Vaid; eesti keeles ei ole mina sattunud eriti lugema midagi kelgukoeranduse ebaõnnestumistest. Ma ei tea kelgukoerte õpetamisest suurt midagi, aga võibolla mõni algaja huviline satub seda oopust lugema ning teab vähemalt selle kirjutise põhjal - mis on vale tegutsemine.

Õpime jalgrattaga sõitmist

19.september toimub Kõrvemaa matkakeskuses koerte rakendiveo võistlused - balti karika III etapp. Tükk aega ei ole kelgukoerte tegemistest osa võtnud, täiesti pealtvaatajaks ka ei tahtnud minna ja otsustasin, et prooviks osa võtta.

Aga kõigepealt vist peab rattaga veo selgeks õppima. Sai siis 4 korda proovitud.

Esimene kord; algus oli väga hää, Torbik kimas 3 km ühe jutiga. Kuni siis vastu tulid meie ülejäänud õhtused koerajalutajad-koerad. Ja oligi stopp - Torbik Silvast erinevasse suunda ei lähe.

Teine kord; Minu elu parim rakendivedu, Torbik kimas ühe hooga terve tee. Kiirus minu jaoks suur, ei jõua niipalju pedaale sõtkuda.

Mitu päeva hiljemgi, kui tuju kehvapoolne - meenutan seda sõitu ja hakkan omaette muhelema.

Kolmas kord; otsustasin, et tuleks poseerida koos Torbiku ja jalgrattaga. Sätin trakse, Torbikut, ratast, aiaväravat, veorihma, käsutan Torbiku ootama - et pilti teha. Ja siis soss... Torbik edasi ei liigu, sealsamas ligidal aedikus on Silva. Tõmban rihmast, no tule ometigi - ning naksti - traksid üle pea ja Torbik leegib minema. Õnneks teise aiavärava juurde, Silvast ei taha ta kaugele minna.

Siin see Torbik siis on, hetk enne traksidest vabanemist;

Neljas kord; sõidame Tartu - Pille venna juurde. Mina sportlane ei ole, ehk saaks Torbiku ja Priidu tandemist asja. Ei saanud. Saime Torbiku metsaveeres küll autost välja, aga siis leidis ta koheselt kraavipervel rohus lamamiskoha - mille juurde ta alati püüdles tagasi.

Kui ratast ei taha, äkki siis saab joostagi. Tühjagi, vaid Pillega ühel juhul mingil määral jooksis. Katastroof - Torbik on täiesti lukus - ei huvita teda isegi maiused. Kontakti ei suuda saavutada.

Nojah - selle õppe- ja treeningpagasiga otsustasin ma siis ikkagi "võistlema" minna - eelnevalt ainult koera ära rikkunud.

Muidugi - ei saa ütelda, et üksik (kas ainult Silva või Torbik) rakendiveo üritused oleks mul ka eelnevatel kordadel alati õnnestunud. No ei taha nad hästi üksinda liikuda. Nad on nagu sukk ja saabas - lahus olla ei taha.

Aga selle suve-sügise omapära on selles - et Silva boikoteerib tõsiselt vedu. Ja on ka põhjust. Suvel oli meil pisike traagiline sündmus. Ise meid kodus ei olnud aga oma lollusest ei tabanud õpetussõnu ütelda; kui gröönudele söögiks liha andmine, siis teised koerad (meie kuldsed) ei tohi pääseda gröönude aeda.

Pääsesid loomulikult ja siis läks andmiseks. Kannatajaks Silva. Seljal kaks tõsist haava, natuke ka kaela ja pealae pealt. Ei taha sest õieti kirjutadagi...

Aga järjekindel haavade loputamine-salvimine-mingi rohelise möksiga pihustamine + antibiootikumid. Silval sai ikka tõsiselt selg haavade ümbert puhtaks karvadest pügatud, lisaks kandis ta ka plastmasskraed - et haavu lakkuda ei saaks (aga Torbik lakkus ikkagi...).

Kuskil kuu aega siis Silvat me ei jalutanud ja eks Torbikuga käiminegi jäi unarusse. Lasime neil niisama mööda õue joosta; Torbik tormas, Silva lonkis-tuias niisama.

Tegelikult sõltumata intsidendist - Silva siiski vist suvistest mingite riistapuude ees liikumisest ei ole huvitatud. Torbik tahab kihutada, aga Silvale see tempo ei meeldi -ja seetõttu kohati liigub isegi rihm lõdvalt või isegi pidurina tagapool. Ebavõrdne paar.

Sügavalt kahju on mul sellest, et ei ole teada - kas mul kunagi veel õnnestub möödunud sügise-talve (kus suutsid isegi minusugust ligi 100 kilost vedada) Silva-Torbik veorakendi tööd edaspidi ka asjatundjatele näidata. Rakendivõistlustest me osa võtta ei saanud, sest Torbik ei olnud aastat täis.

Esimene rattasõit.

Läksime täna õhtul siis oma tavalisele koertejalutamis retkele. Gröönud nagu ikka rihmaga minu ees - ja ise müta-müta taga kulgemas. Ei ole senini (peale talvise hooaja) lõppu probleeme olnud, et koerad ei veaks.

Kirke tuli rattaga ka meid saatma. Ei suutnud kiusatusele vastu hakata; küsisin Kirkelt jalgratta, istusin selga (vöörihma jätsin enda ümber - veorihma ei hakanud eraldi ratta külge siduma) ja panime minema. Algul tasasel maal pedaale sõtkuda ei olnud vaja, vedasid ühtlaselt ja mõnusalt. Siis tuli mäest laskumine - ohh häda - tänapäevastel ratastel jalgpidurit pole, surun siis nõka-nõka muudkui kätega käsipidureid, et mitte kihutada. Gröönudel nüüd väga suurt kiirust ka ei ole, vaba langemises võin neile ära teha.

Ja siis tuli üks natuke nukker moment jälle. Kui Torbik muudkui kappas edasi, siis Silval oli jälle vana vahetevahel väljatulev vimka; hoiab ennast hoopis tahapoole ja seetõttu ei vea pidevalt.

Millegipärast kahtlustan, et Silval on oma Rootsi elust mingid teistsusgused (negatiivsed?) kogemused igasugu asjanduste veos (kui jalgsi järel - siis töötab pidevalt). Nojah Racystari koduka piltides on Silva käru veos kuskil keskele rakendatud suure hunniku koerte seas. Äkki talle ikka ei sobi-meeldi esimene olla.

Aga eks Silval juba vanust ka, võibolla ta enam ei suudagi nooruslik-tormakas rebija olla? Vaevalt jõudsin sedasi mõelda (pani just pidurit, et rattalt maha saaks ja koerad paremal võsas oma joogi-sulistuslombi kätte leiaks), kui naks - ja veorihm oli koerte ülitugevast tõmbest katki. Veorihma otsas olev kummiosa oli mul juba nädal tagasi purunenud ja olin selle asendanud ekspandri kummi silmusega. Niipalju siis sellest kummist.

Aga polnud häda, koeri omavahel ühendav nahkrihm peab vastu - ja nii nad kahekesi siis sulistasid lombis, kuhugi kaugustesse nad vast kahekesi seotuna ka ei oleks jõudnud (võsa-puud takistavad).

Aga esimene rattasõit gröönudega oli tehtud.

Kevadekuulutaja Silva

Täna siis algas kalendrikevad. Aga lumeolud meie kandis küll sellest eriti märku ei anna. Päevad vahel ikka plussis, aga lund eriti vähemaks ei sula, mõni päev tuleb suisa juurde.

Aga eks meilgi oma kevadkuulutaja. Silva alustas karvaheidet, tagumise jalgade kohalt ja kaelalt tuleb karvatorpe. Varsti kevad käes ja tema jaoks algamas karmid ajad - plusstemperatuurid. Grööni koerad on kohastunud kõigist maailma koeratõugudest kõige paremini karmide miinustega, aga mitut head siis ka ei saa, palju plusskraade on tema jaoks liiast.



Pistad näpud Silva kasukasse ning näppude vahele jääb üllatavalt lühikese pikkusega karvatomp.


Aga talv oli karm. Meie lähinaabritele kuuluvate kinnistute hooned purunevad. Inimesed neid ei kasuta, lumi katustel kuhjus, kuni lumi oma raskusega vajutas katused lömmi;


Kui esimene aidahoone poole katuse hukk oli ehk kuu aega tagasi, siis teeäärne kunagine laut vajus kokku alles mõni päev tagasi:


Muidugi, eks meilgi üks kerg kasvuhooneke nüüd pea lumega tasa.

Heimtalis õppepäeval

Pühapäeval siis toimus järjekordne õppepäev - rakendisportlastele. Asusin siis 2,5 tunnisele sõidule, et jõuda kella 1-ks Heimtali Viljandimaal. Kaasa võtsin Silva ja Torbiku. Aga juba enne Võrut pidin kahetsema. Torbik ropsis auto täis. Esmakordselt, aga palju tal neid autosõite ja seega võimalusi selleks ikka olnud on. Sain suuremast saastast lahti, aga peale mõningast sõitu - uus autokaunistus.

Tänu sellistele asjaoludele jõudsin siis hilinemisega kohale. Kunagise koolimaja saal on paksult rahvast täis. Aga oli ka mõni üksik seisukoht. Oma teadmisi jagas Helle Kaljula kennel Hellekantrist. Aga loengut siin ümberjutustama ei hakka, õppepäevi tehakse veel, arvatavasti on huvilistel edaspidigi võimalus kuulata ja õppimas käia.

Üritust aitas korraldada Viljandi koertekool. Pakuti teed ja imehead suppigi. Ning pärast näidati väljas muidugi erinevaid liikumisvahendeid. Rahvast oli palju, eriliselt näidissõite ei tehtud (puudus ringrada jne). Aga ärandasin korraks koos oma gröönudega ühe pisikese ja kerge, kuid mõnusalt juhitava ja erilise disainiga "tõukekelgu".

Aga üldiselt vaatasin, mida teised teevad. Torbik ja Silva sotsialiseerusid erinevate koeratõugudega. Lisaks siia kokku tulnud neljale kelgukoeratõule - näiteks Slk-dega. Silva oli neid muidugi oma kodukennelis näinud, aga Torbik oli siis veel noor.

Link pildile sellest siis siin.

Kuna ise ei pildistanud, siis viitan veel sellele albumile. Ja lisan ka veel asjakohase blogikirjutise.

Igasugustest asjandustest meeldis mulle aga pisike matkakäru. Selle olla teinud Sulev. Aga ta tegevat ka teisi liikumisvahendeid tellimustööna. Sulevil oli minu jaoks veel üks vaatamisväärsus, tema tööliini alaska malamuut. Minusuguse võhiku jaoks oli ka välimikult igavesti vinge koeraga ja kui teeb veel tööd ka, mida siis koeralt rohkem ikka tahta. Muidugi näha sai ka ühte teist igavesti sümpaatset ja väärikat isast alaska malamuuti. Elavat siin veidike aega - igasugu baltikumi näitustel vaja hästi esineda ja vist tegevat mitmekesisemaks ka eesti malamuutide veresid.

Nagu ennem mainisin, siis kogunemiskohaks oli Heimtali ülemöödunud sajandist pärit koolimaja. Maja perenaine proua Anu Raud oli ka kohal, selgus et tegemist on suure koerte sõbraga. Aga muidugi tuntakse Teda siiski eesti ühe parema tekstiilikunstnikuna. Tema tegevustest saab lugeda siit. Seepärast tundus mulle väga sobilik olevat kingitus - Helle andis üle kotitäie alaska malamuudi karvu.

Sain siis sellest päevast palju uut jälle teada. Ka koerad, tagasiteel magasid muljete külluse väsimusest kui notid. Ei mingeid pahategusid enam.

Igasugu katsetusi

Kuigi meie elu on nüüd keskendunud kasvavatele Athena kutsikatele, siis ometigi ei jäta me unarusse ka omi grööni koeri.

Kelgusõidud (paar korda nädalas) sujuvad enam-vähem. Torbik põhivedajana veidi ees ja ega Silvagi enam nii väga viili. Rakendame neid ette igatmoodi ja ka sellest sõltub vedamistöö edukus.

Sai üle pika aja ka suusaga järelsõitu katsetatud, põhiliselt Torbikuga. Päris hea. Tõsi küll, 2-3 korda 2 km pikkusel lõigul Torbik seisatus - et kus siis Silva ja ei tahtnud nagu edasi minna. Aga siiski läks.

Ja siis ma sain tunda tegelikult mida tähendab koerteveo lõbu. Kogu aeg olen keskendunud sellele, et kuidas koerad paremini veaks - kelgu taga annan tavaliselt jalaga hoogu, endal keel vestil. Sportlaste värk, muidugi eks see pingutus ole lõppkokkuvõttes endalegi tore. Ega see veo asi siis siin Eestis mingiks elulise praktilise vajaduse pärast toimu. Ikka selleks, et inimestel oleks tore koerte järel kulgeda. Või vaeva näha ja sportida.

Mingil hetkel ühendasin gröönud vaid ühe pikema koerajalutusrihmaga kokku, haaran rihma keskpunktist käega kinni ja... Koerad kihutavad tõsise tambiga edasi, isegi järsust mäest hooga üles - hoia vaid kinni ja tunne suusasõidust rõõmu.

Viimastel päevadel käimegi õhtupimeduses jalgsi, gröönud ees kahekesi tugevalt vedamas. Ka Silva teeb tõsist veotööd, ei mingit viilimist - nii nagu vanasti, enne taliaalade katsetusi.

Hakkame veosportlasteks...

1. novembril olime kuldsete sügispäevadel Rapla ligidal. Toimunust on ülevaade kuldsete kodukal. Ja kuna liialt palju asju tagantjärgi kirjutama pean, siis ei hakka omi heietusi tollest toredast (kuid veidi külmatuulelisest) päevast kirja panema.

Niipalju ehk juurde, et Athena osales ka õppenäitusel. Kohtunikuks Mairi. Ja vahel on eriti hea meel, kui tunnustatud koerakasvataja hindab ka meie koera ülihästi. Athena saavutas väärika teise koha emaste seas.

Peale ürituse lõppu, suundusime veel loode poole. Läksime Liviale külla. Ning siis järgmine päev kihutasime juba Aegviidu poole. Seal toimusid rakendisportlaste karikavõistlused.

Rahvast ja koeri oli kohal minu hinnangul ootamatult palju. Tõsi küll, väga paljud olid ka lihtsalt asja vaatamas-tutvumas.

Ei oskagi ütelda, et mis imelik katsetuse vaim mulle sisse lõi, aga panin ennast koos Silvaga kirja koerakrossi võistlusele.Tegelikult leidsin, et kuidas ma saan midagi rääkida koerakrossist, kui ei ole asja proovinud.

Kui tavaliselt ikka minnakse võistlema, et mingi tulemus saavutada, siis minu optimistlikumaks unistuseks oli see 4 km rada läbida (ilma katkestamata). Minusugune mees parimais aastates ja veel kaalukas mees ja ...mees, kellele kunagi jooksmine ei ole meeldinud - ei saanud nüüd küll kellelegi konkurentsi pakkuda. Aga tähtis on ju osavõtt.

Aga tore oli. Viimati vahest 25 aastat tagasi kandsin numbrimärki. Number 13-t ei antud, sain numbri 7. Saan stardis ilma Silva poolse puiklemiseta isegi minema. Tatsan siis edasi, algul on selline lai kruusatee. Kohati suundub Silva metsapoolsele teeservale, eks siis mina poolviltu järel. Aga kui rada kitsamaks läheb metsade vahel, siis on minu ja Silva vahel juba tugevalt pingul rihm. Aga ega ma erilisi kiiruslikke omadusi näidata ei suuda, hingeldan. Harjumatu asi. Kirun juba, et miks ma ikka mingeid jooksutossusid kaasa ei võtnud. Saabastega trampimine ei ole kõige lõbusam. Kuskil poolel maal möödub meist siis esimene koer-sportlane. Ja kohe ka järgmine paar. Nad oleks ehk kaugenud kohe, aga mingi paarkümmend sekundit saan nende järel siiski sörkida. Rada kahe konkurent koera vahel jäi kitsaks... Aga siis said nad minema ja mina jätkasin sõrkjooksu. Tegelikult minu jaoks oli tegemist siiski kohutava kiirusega. Kas nüüd ka Silvale? Seda ma ei tea, Silva olla Rootsis just jooksukrossiga tegelenud. Igatahes on Silva minuga meie õhtustel jalutuskäikudel siiski suuremat kiirust näidanud (ma siiski olen 2-3 jooksutreeningut ennem teinud, ükskord jooksin isegi 2 km järjest). Arvatavasti mul mingi kiirusjooksu nupuke veel leidmata. Aga olgem ausad, ega ma midagi kiiremini ka ei jõuaks.

Enne finišit on sildike - 900 meetrit veel. Aga on ka suuremad tõusud. Seisatun lõpuks veidi hingetõmbeks, ei taha rahvahulkade ette saabuda tuikudes. Samas teen veidi isegi viimastel meetritel kiiremat sammu. Olen läbi kui läti raha, aga rahuloev, suutsin endale midagi tõestada.


Pärast siis tuigun uurima enda aega. Mind lohutatakse, et mul ei olnudki kõige kehvem aeg. Olen sellest veidi imestunud, teatan seda ka Pillele. Siiski selgub, et olin kiirem eelmise aasta viimasest ajast. Ja ega vist sellegi üle ei tasunud eriti uhkeldada, eelmine aasta olnud ka rada raskem.

Tegelikult on rakendisport juba kujunenud tõsiseks spordialaks (isegi olümpiaalaks soovitakse saada). Lisaks minusugustele hobiinimestele (Saksamaal näiteks koerakross juba sisuliselt massiharrastus)tegelevad alaga ka tõsised tippsportlased. Pillele jättis sügava mulje krossijooksu võitja Lauri Reppo start, nagu pildilt näha on juba algus maksimum kiirendusega.



Nüüd on aega ka teiste alade võistlusi jälgida. Koer-koerad, koerajuht ja siis igasugu ratastel riistad; jalgrattad, kärud, tõukerattad, jalgratas - mis tehtud tõukerattaks (kett maha võetud).

Võistluste tulemusi saab silmata rakendisportlaste kodukal.

Ning koerteks; siberi huskyd, alaska malamuudid, samojeedid, lääne-siberi laika, dobermann. Meie kuldsed Roosi ja Athena olid lihtsalt pealtvaatajad. Ka Torbik oli meil siiski lihtne pealtvaataja ja samas pealtvaadatav. Üpris tihti tunti meie gröönude vastu huvi, keegi ju sellist tõugu ei teadnud.

Ning lõpuks 10 pealine alaska huskyde rakendi demo sõit. Juba see ette rakendamine oli omaette vaatepilt. Rakendi üks ots oli dziibi küljes, teine ots aga pingule seotud elektriposti külge.Iga koera lisarakendamisega suurenes lärm. Nagu oleks oodata mingit plahvatust. Igatahes mina ei oleks julgenud olla esiotsa lahtipäästja. Igatahes pooleldi pidur peal (pärast oli kruusatee veidi üleäestatud) liikumine rakendamiskohast stardi kohta oli juba muljetavaldav ja siis kui nad said vabalt minekule.... Oijee... Raketirakend.

Aga ühtteist õppisime veel sel päeval. Näiteks ei teadnud me sellist elementaarset asja, et kui veokoer ei tegele vedamistööga, siis kinnitatakse koera paigalhoidmiseks rihm kaelarihma külge. Rakmete külge aga vedamistööks vaid.

Ja siis ma sain tänu Sulevi ärgitusele (kennel Aptorhome) ka veidi proovida Silvat ja Torbikut tõukeratta ette rakendatuna. Minu elu esimene vedamisrakend seega... Hästi läks, hästi vedasid, kuni teepealt leidsid porilombi, millest aga oli vaja janu kustutada. Kuidagi siis pöörasin otsa ringi ja tagasi, aga pidin ka kohe lõpetama, sest olin koertega jõudnud tihedalt rahvastatud-koerastatud summa. Eks vedamine ole üks asi, peab ka juhtimist õppima kuidagimööda.




Kahjuks meie selle nädalavahetuse pildid said veidi kehva kvaliteediga. Mingi fotoka seadistuse kala.

Aga eks teisedki tegid pilte. Esmajoones hindan muidugi Mariini pilte, lisaks oli sealt tore leida ka meie koeri (eriti Torbik) kõrgkvaliteetsete piltidena.
Ürituse taustast jne saab lugeda sellest Koertekoja teemast. Siin on ka viiteid teistele toredatele fotoalbumitele sellest päevast.

Kelgukoertega ümber Pühajärve

Silva ja Torbik elavad siis meie juures tavalist koera elu. Aga hädasti oleks neile vaja ka kelgukoera elu. Selleks on vaja abi ja nõu saada. Teisi grööni koeri Eestis ei ole, rääkimata tõuühingust (siiski kuulsin, et kuskil on-oli siiski üks grööni koer veel). Aga õnneks on olemas Eesti Rakendisportlaste Liit, kes just tegelebki kelguspordist jne huvitunud inimestega. Kodukas neil: http://www.rakendisport.ee/tp://

Lugesin sealt ja Koertekojast, et 30. augustil toimub ümber Pühajärve suvelõpu matk. Egas midagi, laupäeva hommikul laadisime Roosi, Athena ja Silva auto peale ja suundusime siis Otepääle. Torbik jäi koju, tema ei olnud veel kolmandat süsti saanud ja arvati, et äkki ta ei jõua nii pikka matka kaasa teha. Küll aga tulid meiega kaasa meiepool ööbinud Tartu külalised -Priit ja Tiina ning lastekari; Hendrik, Kati ja Kirke.

Kogunemispaik oli täis alaska malamuute (samojeede ja siberi huskysid seekord ei olnud). Ligi 60 jalga vähemalt. Silva silmnähtavalt tundis mingit erilist tõmmet malamuutide poole ja alustas seda koertele omast sõbralikku maadlusrahmeldamist (niipalju kui omanike käes olevad rihmad koertele võimaldasid). Kodus meil Silva ei tiku kuldsetega samasuguseid maadlusi tegema.



Ülaltoodud pildil on Silval juba seljas midagi uut, tegime siis esimese tõsisema sammu kelguvedamise suunas; ostsime Silvale veotraksid, jooksuvöö, veorihma. Matkal sai siis varustus järgi proovitud, veendutud selle headuses (siiski mingi jubin jooksuvöö küljes läks katki, aga see oli tühiasi) ja pärast matka ostsime Roosilegi needsamad asjad.


Müüjaks ja enamike asjade valmistajaks-komplekteerijaks oli Helle Kaljula (alaska malamuutide jne koerte kasvataja kennel Hellekantrist).
Meie senised kokkupuuted kelgukoerte (põhjarahvaste koerte) omanikega on olnud üksikud. Veel paar aastat tagasi oleksime me peaaegu endale muretsenud alaska malamuudi (aga ükskord ehk siiski saan selle vahva tõu esindaja endale...), käisime maad kuulamas isegi Hellekantri kennelis, kuid teatud asjaoludel ei olnud me veel siis valmis kelgukoerte muretsemiseks. Helle oli ka üks peamisi selle matka läbiviijaid, lisaks oli minule juba tuntud tegijaks Ain Reppo (alaska huskyde ja malamuutide kennel Mutimuudid).

Ja muidugi pean ära mainima, et siin blogis kasutan ma ka Helle Kaljula tütre Mariin Kaljula pilte. Pildid on minu arust väga head, kvaliteetsed ja nende kasutamiseks on meile antud ka nõusolek. Mariini piltide päritolu selgub nähes all paremas nurgas kirjet Rosmariin`s. Panime osa neist matka piltidest ka isiklikku Pühajärve matkateemalisse albumisse.
Et juba pikaks läinud igasugu sissejuhatav viitamine-linkimine korrektselt lõpetada, siis mainiks veel, et Mariini tegevusalaks on ka takside kasvatamine (kennel Rosmariin`s Hund).

Natuke matkast ka, mis kulges Looduskaitsekeskuse poolt rajatud Pühajärve matkarajal
ehk siis ümber Pühajärve. Pikkus pidi olema kuni 13 km, aga pärast vaatasime, et Kirke oli oma sammulugeja andmetel suutnud käia cirka 20 tuhat sammu.

Aga matka algus oli päikseline, tempokas, väsimatu ja koeranduslikult kokkuhoidev.


Aga Otepää teedel, radadel, metsades jne liikumine venitas seltskonna juba pikemaks roduks.

Ise olin rahulolev, sest Silva tundis uute rakmetega nagu kala vees ja minu ülesanne oli vahel vaid silmitseda vedava Silva tagant; Kas olen õigel teel ja kus siis teised on?


Ja eks need siinsed mäed ka väsitasid ja tuli puhata (või ka omapäi kuhugi mujale sattunud ja seega mahajäänuks saanuid oodata). Lapsed puhkasid muidugi aktiivselt.


Seltskond rajal oli sõbralik, vaid vahetevahel mõni malamuudi isane tegi häält teise isase suunas. Aga koerteomanikud olid valvsad, mingit jama ei lastud sündida. Pealegi on nad ennemgi koos matku teinud ja teavad, millised koerad sobivad kokku ja millistel on üksteisele midagi ütelda. Aga meie emaste koerte kolmik tundis ennast vist vägagi hästi teiste ligiduses.


Pean tunnistama, et eriti matkarajaga ei tutvunud (infotahvlite legendid-õpetused jäid enamikus lugemata), niisama kulgeda koos koertega oli ka tore. Ja eks me vahetevahel nägime ja katsusime ka Pühajärve. Kuldsed tahtsid ujuda ja Silva tahtis juua (aga mitte ujuda). Ja hakkad just veeprotseduuridelt eemalduma, kui selgub; Rannaalale on pandud koerte rannal viibimist keelav märk. Aga eks tänavusel suvel rannamõnusid nautivaid inimesi leida siit oleks ka imelik.



Aga peale x (6?) tundi matka, saabusime siis ringiga tagasi alguspunkti ja tõestatud sai, et Pühajärv on nagu maakeragi ümmargune. Oli aeg seltskonnast ühispilt teha, natuke see aega võttis. Sest et nii mõnedki (näiteks mina) olid autod parkinud just rakendisportlaste suure logo ette. Aga autod said eemale viidud, koerad said rivvi pandud nii, et sõbrad kõrvuti ja meie väsinud seltskond sai jäädvustatud.

Nagu vist alguses ütlesin, siis muretsesime lõpus ka Roosile rakmed. Matka kestel oli Pille pidevaks mureks; Kas Silva sai ikka sobiliku suurusega rakmed, ega need viimati liialt suured ei ole. Kui mina usun asjatundjate sõnu pimesi (et Silva sai parajad rakmed), siis Pille tahab alati veenduda mingis asjas, küsitledes erinevaid inimesi.

Eks Roosi rakmete puhul tuli samuti teisi küsitleda:



Aga ega rakendsportlased siis niisama laiali lähe. Ennem toimus traditsiooniline sponsor koeratoidufirma söögi loosimine.


Juba tõenäosus ütleb, et meiesugustel uustulnukatel nüüd loosiga küll vedada ei saa. Ega ei saanudki. Selleks peame vägagi tihedalt matkadest osa võtma. Aga eks ma hakkan siis samuti rakendissportlaseks (ohh seniajani ei ole jõudnud sisseastumismaksu tasuda...) ja kui aega ja võimalust leiame, siis meie pere ja muud loomad on samuti käpad. Üks häda veel, ühe vedava koeraga on ehk võimalik teha jooksukrossi. Aga olen ju tugitoolisportlane, sporti ma küll naudin (aga peamiselt vaid telekast vaadatuna). Aga mulle öeldi lohutuseks, et küll sul kunagi kelgukoeri palju ja küll siis koerad sind viivad - ise ju istud kelgul.


Aga toredasti väsitav päev oli. Saime nii mõneski asjas targemaks. Peale baaris söömist kohvitasime ja muljetasime veel osade kelgunaiste-meestega. Kes jäid siia Otepää kanti juba teiseks ööks. Üleüldse on tegemist matkarahvaga (eks kunagi nooruses olime meiegi sellised) ja meie jutu peale, et Haanjas on lumi tavaline asi, peame arvatavasti hakkama mõtlema Haanja matka tegemisel kaasalöömisest. Aga tore oli neilt kuulda kiidusõnu Silva kohta. Et meil ikka vedas, et saime koera, kes vedas.

Aga lõpuks tuleb koju minna, teele saadab meid kelgukoera pilk...

Üliedukad päevad Väimelas ja Luunjas

Kes siis ikka koera saba kergitab, kui mitte koera omanik. Ja Athena puhul on nüüd põhjust seda vägagi teha. Kui varem sai ikka kiidetud, et kui hea koer Athena on, siis nüüd on meil olemas ka asjatundjate hinnangud ja kohaasetused VSP ja TP näol. Et siis Väimela näitusel sai Athenast vastassugupoole (emaste) parim kuldne retriiver 26 koera hulgast ja Luunja näitusel suisa kuldsete retriiverite tõu parim 46 koera hulgast.

Seega siis; 23.august Väimela, kohtunikuks kuldsete kasvataja pr Ingrid Hein (kennel Cayring). Kuna Väimela on meie jaoks nagu kodu, siis tulime näitusele suisa 3 koeraga; Roosi võistles kasutusklassis, Athena noorteklassis ja Artemis avaklassis.

Aga lisaks osales meil näitusel "turistiklassis" meie gröönu Silva. Temal ei läinud halvasti, aga ega ka hästi. Talle ei meeldinud see näitusemelu ja kõige paremini tundis ta ennast oma karja (kuldsete) pesitsuspaigas. Tundub, et Silval seal Rootsis selliseid näitusekogemusi ei ole olnud.

Kuna meie silma jaoks Artemisest oli suve jooksul kaunitar saanud, siis panime ta näitusele kirja. Artemis sai suurepärase hinde ja veel suurepärasema kirjelduse. Esitles Pille, sest Ilmar ise ei saanud tulla. Igavene häda on kirjutada teiste koertest, kui oma koera puudusi ja jamasid võiks nagu rahulikult kirja panna, siis teiste omanduses koeri ikka naljalt ei kritiseeri. Aga mis siin ikka varjata, Artemisel on vähesed näitusekogemused ning ülalpidamine näituseringis seetõttu mitte parimatest parim. Muidugi Artemis oli ringis juba ülihea, aga kui konkurentideks on koerad, kes lasevad ennast poosidesse sättida millimeetri haaval, siis võrdsete koerte puhul selline pisiasi on määrav.

Ega ka Roosil pahasti ei läinud, suurepärane hinne ja ilma juuniorkoerteta oli 4-s emane. Aga võibolla oleks veel paremini läinud, aga ... Peale B-pesakonna üleskasvatamist magasime Roosi puhul maha selle, et Roosi enam ei liigu nii tormiliselt ringi. Tegemist ikkagi juba väärika prouaga, kes jalutuskäikudel armastab meie jalakäimise rahulikku tempot ja igasugu jooksuavarused enam ei tõmba. Ja sööda (dieetkrõbuskitega söödame) teda kuidas tahes, kalorid jäävad tal kulutamata. Ja eks see peegeldub siis tema üldfiguuris. Koer veidi ülekaaluliseks saada on lihtne, aga kaalu maha võtta üliraske.

Aga Athena on meil nagu väsimatu tuul, jalutuskäikudel on tore vaadata, kuidas ta tormab kodus mööda mitme hektari suurust heinamaa-ala, nagu mingi hurdakoer. Selline sale lõbus koerake. Aga eks meil oli ka mure, Athenal algas karvavahetus. Näitusekoera karvavahetus pidavat üks üleütlemata kehva asi olema. Aga Athena puhul tundub asi olevat vaat et vastupidi. Tavaliselt on Athenal ikka hästi kohev ja rohke karv (mis meie arust kõige tähtsam; kuivab kiiresti peale vees ja poris käimist). Ja tavaliselt ajapuuduse tõttu (vahel oleme käinud Tartu ligidal Monika juures trimmimas) trimmime omi koeri ise ja ega eriti paljaks ju ei taha teda mingi näituse pärast teha. Seetõttu ehk tõesti vahetevahel võib Athena tänu karvale tunduda suurem, kui ta tegelikult on. Seekord siis trimmisime (st mina hoidsin kohati koera käppa-pead ja Pille sobras kääride, kraaside, kammidega) jälle ise, aga näituse-eelsel pesupäeval toppisime Athenale "mantli" selga. Et märg karv liibuks vastu keha ja kuivanult midagi ei turritaks kohevalt.

Natuke on juba näitusekogemusi pealtvaatajana kogunenud. Üpris tihti teen endale ennustusvõistlust, et millised koerad siis parima nelja hulka saavad ja kuidas siis edasine järjestus. Vahel päris täppi on ennustus läinud. Tegelikult oleks põnev, kui pealtvaatajatele korraldataks ennustusvõistlusi. Ilma panusteta muidugi. Ühesõnaga, seekordsel (iga näitus seda ei juhtu) Athena ringis oleku ajal tekkis mingi eriline ärevus, sarnane tugitoolisportlase erutusele, et kohe meie oma võidab, aga äkki siiski ei võida... Ja nii oligi, Athena ja Pille särasid ringis. Edasi pidi siis ootama serdiringi. Aga nüüd läks raskeks, meil oli kolm näituse ja üks turistikoer kaasas, aga võistlema pidid minema nii Roosi kui ka Athena korraga. Hakkasime sahmima, sest selliseks asjade arenguks me ei olnud valmis. Täpselt nüüd ei mäleta (kes kellega millalgi oli), aga esimese ühise ülevaatusjooksu tegi üks meie koertest tavalise kaelarihmaga jne ja ilma näituserihmata. Ja platsil olid Pille ja Kirke. Kirke esimene ametlik näituseplatsil käimine siis. Siiski eelmise aasta suvisel kuldsete erinäitusel Kirke käis ainukese osavõtjana võistlemas "Laps ja koer" osas.

Ei oska täpselt ütelda (aga kindlasti kehvemini), mis oleks meist saanud, kui Livia ei oleks meile appi tulnud. Ka Livia koertel (kennel Guldfynd`s - see tähendab Roosi kutsikapõlve kodu) oli päev edukas. Aga emaste serdiringis oli Livia Athena esitleja (edaspidi sel päeval siiski Pille, aga järgmisel Luunja päeval võttis Livia täielikult Athena oma ohjadesse). Livia ja Athena ja Athena ja Pille koostöö oli ülihea, meie kunagine püsimatu Athena lasi stoilise rahuga ennast ehitada millimeetrite kaupa ja ka jooksudes oli näha energiat. Ja nii see Athena elu esimene sert siis tuligi... ja vähe sellest, lõpuks sai siis Athenast; Skylinedog Rose Athena- SP1, SERT, PE-1, VSP. Parim kuldne ehk siis TP oli Eestis väga tuntud soomlase Mary Stenvalli isane koer Ritzilyn Jimmy Mac (http://www.marigolden.com/8). Tegemist on Roosi (ja seega ka Athena sugulane) isa sugulasega - Ritzilyn Blues Brother isaliini pidi.

Rosettidega siis see Väimela päev lõppeski, kihutasime koju puhkama, sest kohe järgmine päev oli tulemas Luunja VIII ja IX rühma näitus. Kohtunikuks; Dmitri Sabasta.

Ja Luunja päev siis algas Athena jaoks naamoodi;

Ja päev siis lõppes Athena jaoks niimoodi;

Selle päeva kirjelduseks sobib eelmise Väimela päeva kirjeldus, ainult Artemist ei olnud kirja pandud ning Silvat me kaasa ei võtnud. Siiski ühe tühise erinevusega, kui Väimelas võitis TP tiitli Ritzilyn Jimmy Mac ja Athena oli VSP, siis nüüd sai Athenast TP ja VSP oli Ritzilyn Jimmy Mac. Ning Livia pühendas end täielikult Athena näitamisele.

Kõigepealt tuli noorteklassis saada esimeseks:

Emaste serdiringi ülesrivistuse algusosa Athenaga















.................................... ning lõpuosa Roosiga:
















Ja lõpuks siis kuldsete kogunäituse võitjad:

Ja kuna otsustasime jääda näituse lõpuni kohale, siis sai ka sampust joodud:

Aga siis jätkus Livia ja Athena näitusetöö.

Kõigepealt VIII rühma võistlus:















VIII rühma võistlusel platseerus Athena 3-ks, aga VIII ja IX rühmade ühisel parimate väljaselgitamisel pidi Athena rahulduma 8-nda kohaga. Aga vahva ikkagi, lisaks karikas on tore asi ja siis veel krõbinate hoidmise tünn ja toidumõõdutopsik.

Eks meile oli selline võistlus esmakordne. Tõsi küll, natuke kummastav oli näha Athenat peensusteni sätitud-kammitud-trimmitud-...? pisikoertega võidu jooksu näitamas. Et tulevad need 8 koera ühises rivis siis Luunja laval pealtvaatajate poole, pööre ja siis kohe tagasi. Ainuke häda, et kui pisematel koertel jagus sellest lava 5? meetrist sibamiseks maad küllaldaselt (ja seega näha ka liikumist), siis Athena nagu ei saanud liikuma hakatagi, kui kohe tuli teha pööre ja tagasi "liikuda". Ja arvatavasti pidi seda asja tegema ka chihuahua kiirusega?

Jah - viinamarjad on hapud ja "kadedalt" tõden, et mis asja retriiveritel võistelda IX rühma seltsi- ja kääbuskoertega.


Õigluse huvides peab siiski mainima, et üks ikkagi suht suuremat sorti koer ehk siis
inglise springerspanjel (Crownmaple Heloiza Notre Dame) oli ka tegija ja saavutas isegi II koha VIII ja IX rühma peale kokku.

Tegelikult teistel kuldsete kasvatajatel läks ka lõppvõistlustel hästi (beebid?, kutsikad, vist juuniorid, paar, järglased?), kus saavutati rida teisi-kolmandaid jne kohti. Aga tulemusi üles ei märkinud ja Luunja näituse tulemusi kuskilt ei leidnud, seetõttu ei julge kirjutada, mida keegi saavutas.

Eks lõpus tuli veel poseerida:


Lisaks veel pilte Väimela-Luunja näitustest meie pildialbumis:
http://picasaweb.google.com/pille.saarnits/VImela2008#
http://http//picasaweb.google.com/pille.saarnits/LuunjaAugust2008#

Ning ka Athena isa Wilsoni (Daily Rays Royal Sun Rise) perenaine Heini kaugest Kajaanist oli õnnelik Athena edu üle ning see rõõm siis kajastub ka tema kodukal (Uutisia 2008).

Ning siis veel seda, et enne rühmavõistlusi käisime vahepeal Tartus, Merikese kenneli kutsikaid vaatamas (kennel Double Flame, teine pesakond), kus siis isaks oli Dewmist Lord of the Manor (omanikuks Livia). Kõik kuldse kutsikad on alati toredad, kuid Pille oli sellest pesakonnast siiski eriti vaimustunud.

Lõpetuseks erilised tänud Liviale, kes neil kahel edukal päeval viis Athenat tähtede poole...